Soomekeelest tõlkinud Valev Uibopuu
Keeleline redaktsioon mag. Johannes Aavik
VÄLIS-EESTI KIRJASTUS Stokholmis 1952

EESSÕNA

   Ammu enne neid kaht lühikeste vaheaegadega üksteisele järgnenud sõda, mis Soome rahval tuli läbi võidelda suure maailmatulekahju raames 1939—1945, olid mind mu isiklikud sõbrad enam kui ükskord manitsenud üles kirjutama oma elumälestusi. Manitsusi motiveeriti sellega, et perioodid mu elust, mis eelnesid mu ülemjuhataja kohale astumisele Soome vabadussõjas 1918, olevat vähemtuntud mu kaasmaalastele, eriti nooremale generatsioonile, ja et oleks kasulik tundma õppida ka neid mu elamusi ja kogemusi võõrsilt, mis mind olid ette valmistanud mu hilisemaiks ülesanneteks isamaa teenistuses. Veel avaldati arvamist, et aruanne mu enese vaadetest 1918.a. sündmustele ja sellele järgnenud ajale oleks teretulnud nende seisukohavõttude täiendusena ja õiendusena, mis seni selle perioodi kohta on päevavalgust näinud.
   Möönan, et need arvamised võisid olla õiged, kuid praktilistel põhjustel oli mul väga raske käia manitsuste järele. Minu kolmekümneaastasest teenistusest keiserlikus Vene armees oli mul ainult katkendlikke ülestähendusi kasutada, välja arvatud ehk päevikud, mis pärinesid mu kaheaastaselt ekspeditsioonilt läbi Kesk-Aasia ja Hiina 1906—1908. Samuti polnud mul ei vabadussõja ega sellele järgnenud vaheldusrikka perioodi ajal olnud võimalust teha süstemaatilisi ülestähendusi. Sellele lisandus otsustavana põhjus, et vajalikku aega sündmustekäigu uurimiseks ja mälestuste kirjapanemiseks polnud mul kuskilt võtta, pärast seda kui mind president Svinhufvudi poolt aastal 1931 oli nimetatud kaitsenõukogu esimeheks, — ametikoht, mis eeldas ka ülemjuhataja vastutuse ülevõtmist sõjakorral. Mitte ainult minu enese, vaid ka sõjajõudude ja rahva ettevalmistamine kaitseheitluseks, mida nägin olevat tulemas, nõudis meest täielikult.
   Usun olevat teinud kõik, mis minu võimuses oli, et säästa rahvast sõjalt. Kui mu pingutused sihile ei viinud, langes minu osaks võitluse vastuvõtmine kaitsejõudude eesotsas, mis kõigi mu püüdluste kiuste olid kaugelt halvemini varustatud kui need oleksid pidanud olema ja oleksid võinud olla, kuid mis sellest hoolimata — tänu isamaalisele ohvrimeelele, vaprusele ja lahingutublidusele — võisid pakkuda ülekaalukale ründajale vastupanu, mille jõud ning visadus hämmastas maailma. Lühikese, Soome vabaduse ja samaaegselt Põhjala julgeoleku eest auga läbivõideldud talvesõja ning sellele järgnenud relvastatud rahu kaudu, mis oli niisama ähvardav ja pingutav kui sõda ise kunagi, kisti Soome ometi suurpoliitilisse keerisesse, millest pääsmine ei olnud enam tema võimuses.
   Uues sõjas, mis ulatus üle nelja suve ja kolme talve, olime sunnitud ilma olema sellest Lääne- ja Skandinaaviamaade moraalsest ja materiaalsest toetusest, mis nii rikkalikult oli meie osaks langenud talvesõja päevil. Saksamaa seevastu, kes a. 1939 andis meie vastasele vabad käed meie hävitamiseks, leidis nüüd oma huvide kohaseks meid toetada. Kuid me ei võidelnud Saksamaa ja tema ideoloogia eest. Mõlemais meie kaitsesõdades võitlesime omaenese õige asja eest: õiguse eest elada omaenese elu iseseisva rahvana, vastavalt neile inimliku kooselu ideaalidele, mis meil on ühised läänemaailmaga.
   Tänu Soome sõduri oivalistele sõduriomadustele koos parandatud relvastuse ning sõjapoliitiliselt soodsama lähtealusega, võis meie armee suvel 1941 taastada ajaloolise riigipiiri ning kaitse üle viia vaenlase territooriumile. Selle järele oli küsimus vaid vastupidamisest, oodates hetke, mil Soome oleks võinud end vabastada sõja haardest võimalikult väikese ohuga oma elule ja vabadusele. Niikaua kui Hitleri riigi sõjaline võim oli kõigutamata ja Soome varustamisvõimalused täielikult sõltuvad Saksa abist, oleks rindemuudatus, mida rahulik lahendus meie vastasega eeldas, tähendanud sõda Saksamaaga, Põhja-Soome kohest okupatsiooni ja loendamatuid hävituse, näljahäda ja sisemise lõhenemise riske.
   Et me lõpuks ometi, enam kui kolmeaastase võitluse järele, leidsime rahu ilma et meie iseseisvus oleks kaotsi läinud, on meie kaitsejõudude teene. Sellest hoolimata et vastane viimaks ülekaalukate jõududega murdis läbi meie rinde, tõusis armee uuesti, peatas rünnaku ja andis diplomaatiale tema shansi. Selles olukorras võtsin augustis 1944 teist korda oma õlgadele riigipea ametikoorma ja vastutuse, et viia maa välja sõjast.
   Kui ma üheksateistkümmend kuud hiljem arvasin võivat tagasi astuda vabariigi presidendi kohalt, et lähenevas kaheksakümne aasta vanuses nautida hädavajalikku rahu, ilmnes uuenenud aktuaalsusega ülesanne anda omapoolne panus sündmuste valgustamiseks, mis nii sügavasti ja otsustavalt on mõjustanud mu maa saatuse kujunemist. Kas ei olnud nüüd, kus läänemaailm näis olevat unustanud vapra Soome rahva, minu kohus vahendada oma sõpradele ligidal ja kaugel kõike seda, mida teadsin tema lämmatamatust võitlustahtest kõige selle eest, mida üks rahvas pühaks peab? Ja edasi — kas ei ole mu kaasmaalastel õigus pretenteerida osasaamisele minu seisukohtadest põhjuste ja seoste kohta selles sündmuste ahelikus, mis on viinud sinna punktini, kus Soome praegu seisab?
   Need kaalutlused manitsesid mind käesoleva kokkuvõtte kirjutamisele oma mälestustest ja kogemustest mu pikalt ja vaheldusrikkalt eluteelt. Olen täiesti teadlik, et see aruanne, eriti nendes osades, mis käsitlevad vanemaid aegu, sisaldab isiklike ülestähenduste puudumise tõttu lünki ja ebatäielikkusi. Oma hilisemais osades moodustab ta aga tüki noore, iseseisva Soome ajalugu. Mu lootuseks on, et olulisem osa elamustest ja õpiseist, mida elu mulle on kinkinud, kujuneks valgustuseks ja teenäitajaks neile sugupõlvedele, kellede õlgadel lasub Soome heaolu praegu ja tulevikus.
   Val-Mont, Glion-sur-Montreux, 10.5.1950.

MANNERHEIM.

TÕLKIJA EESSÕNA

   Kui kadunud Soome marssali mälestuste olulisem osa — teise maailmasõja eelsed aastad, talvesõda, jätkusõda ja Soome irdumine sõjast — käesolevas raamatus marssali otseste pärijate loal ja soodustusel astub eestikeelsena lugeja ette, olgu tõlkijal lubatud heita põgus pilk Mannerheimi isikule tema mälestuste esimese osa sündmuste taustal, mis kahjuks ei mahtunud eestikeelse väljaande raamidesse.
   Mälestuste esimene osa käsitleb nimelt autori noorusaastaid, sõjalist karjääri Vene tsaaririigi armees, esimese maailmasõja perioodi, Soome vabadussõda ning marssali tegevust riigimehena, diplomaadina ja eraisikuna kahe maailmasõja vahel, ja juba sellest kooruvad pidevas kasvamises esile need tema omadused, mis ta vaimse ja füüsilise isiku tegid võrdkaaluliseks hilisemate suurte ajalooliste sündmustega, mida ta küündis mõjustama mitte ainult oma elupäevil, vaid Soome rahva seisukohalt kaugele tulevikku ette. Sama asjaolu on tema isikust kasvatanud kuju, mis on suur mitte ainult ühe väikerahva ajaloo raamides, vaid enesestmõistetavalt seisvana kõigi teiste ajaloos püsivate suurkujude kõrval.
   Ei või olla väitmata, et marssal Mannerheimi edu ja tulemusrikkuse üheks saladuseks on kindlasti omadus julgete ja järskude otsustega negatiivseistki olukordadest luua midagi kasulikku, ebaõnnestumistest ja kitsikusestki taguda saatuse õnneraha. Sellise näitega astubki ta oma sõdurikarjääri areenile. Poisikeseliku vembu pärast on ta raudkarmi rezhiimiga Soome kadetikoolist a. 1886 kaheksateistkümne aasta vanuses välja heidetud — trotsiks otsustab ta aga otsida sissepääsu keiserlikku Nikolajevski kaardiväe ratsaväekooli Peterburis, kuhu vastuvõtust ta kaaslased ei julgenud unistadagi. Selle otsusega ühenduses aga ilmneb ta kujuneva iseloomu väärtuslike omaduste ahelikus ka juba uus, paljutõotav lüli. See on vastutustunne, hool ja põhjalikkus, millega ta asub igat tehtud otsust läbi viima. Ta ei lähe sisseastumiskatsetel ülepeakaela ja õnnemänguliselt, vaid sooritab lühikese ajaga privatistina küpsuseksami, saades esmalt valge Soome üliõpilasmütsi, ning teeb seejärele reisi Harkovisse sugulaste juurde, et õppida küllaldaselt venekeelt. Seesama vastutustunne ja põhjalikkus tehtud otsuste teostamisel on hiljem kogu ta elus punase niidina kulgevaks omaduseks, ja kindlasti selle mõjul saab temast paremuselt üks esimesi lõpetajaid unistatud ratsaväekooli saja lõpetaja hulgast.
   Erakordne intelligents ja kohanemisvõime on enesestmõistetavalt omadused, mis peavad kuuluma Mannerheimi isiku juurde. Teisiti ei oleks kujuteldav ka provintsikolkast pealinna säravasse ellu tulnud nooruki kiire tõus seltskonnas, mis viib ta lõpuks keisri lähikonda ning abiellu hoovkonnas silmapaistva ihukaitse väe kindralmajori tütrega. Samad omadused oleksid aga võinud kergesti kujundada kogu ta karjääri rahvuslikuks liblikalennuks särava tule ümber, kui seda poleks tasakaalustanud tugev, loomulik kriitikameel. Võibolla just selle tulemusena mainib Mannerheim ise oma abielu otse klassikalise lühidusega: sellele on ta mälestustes pühendatud ainult neli rida. Aga sama kriitiline meel paljastab talle juba tsaar Nikolai II kroonimispidustuste sära ja hiilguse tagant elu teise, revolutsiooni ennustava palge. Oma viibimistel Poolas — esiteks noore ohvitserina lühemat aega nn. „surmahusaaride” rügemendis ja teise maailmasõja puhkemise eel seitse aastat rügemendi- ja brigaadiülemana — kiindub ta poolakaisse ja nende vabadusvõitlusse, saades vähemusrahvaste küsimuses õppetunni, mis talle hiljem tegi kergeks asumise Soome rahvusliku vabadusvõitluse etteotsa.
   Kõik hiilgavadki vaimsed omadused võivad kustuda füüsilises saamatuses. Enam kui kuskil mujal on sõjaväelises karjääris nõutav tasakaal vaimsete ja füüsiliste võimete vahel. Siirdumise valik ratsaväkke teeb Mannerheimist, hoolimata ühel inspektsioonil hobuse poolt raskesti vigastatud põlvest, eluksajaks sportlasliku ratsutusentusiasti, kes oma füüsilise rühi hoiab ülal kõrge raugaeani. Keisri talliülema käsundusohvitserina õpib ta tundma ja armastama hobuseid, kelledele ta pöörab peagu niisama palju tähelepanu kui oma kaaslastele ja sõpradele. Logelemise, vaimse minnalaskmise ja moraalse lõtvuse vastu näeb ta oma väeosa ohvitseridele parimat rohtu pingsas treeningsõidus. Ta valbas vaim sunnib teda õige pea irduma tavalisest tsaari üliku suigutavast elust ning loomupärane kartmatus pingutuste ees heidab ta esimesel ilmneval võimalusel kahte suurde seiklusse. Need on Vene-Jaapani sõda ja ratsutus läbi Aasia.
   Vene-Jaapani sõda aastail 1904—1905 kujuneb Mannerheimile esimesteks tuleristseteks ning esimeseks suureks õppetunniks elu realiteetide õiges hindamises. Ta kogeb kohe, et jaapanlased on sõjakunstis kaugemale arenenud ja et suurim sõjaline patt on vaenlase alahindamine. Jaapanlased omavad välimundreid ja oskavad varjumis- ning moondamiskunsti. Venelased ei tunne veel ühte ega teist, nende kahurid tulistavad lahtistelt positsioonidelt. Seda kõike tuleb maksta vere ja pisaratega. Niisama näeb Mannerheim esmakordselt vahenditust lähedusest kõrgema väejuhatuse omavaheliste intriigide halvavaid tulemusi. Isiklike saavutuste eest ta ülendatakse lahinguväljal koloneliks. Kuid oma tagasihoidlikkuses tähendab ta, et see ei korva ta kallist ratsut Talismani, kes ta alt tolles teenekas lahingus surnuks tulistati.
   Kui Vene kindralstaap pärast seda õnnetut sõda otsib vabatahtlikku sõjalis-geograafilise ja poliitilise informatsiooni kogumiseks Kesik-Aasias, siis võidi vaevalt paremat valikut teha, pakkudes selle ülesande kõigepealt Mannerheimile. Nii füüsiliselt vastupidavuselt kui vaimselt valpuselt sobib ta selleks oivaliselt. Ta areng polnud suundunud mingi ühekülgse sõjalise originaalgeeniuse suunas milledest paljud armeed on rikkad —, vaid temast on kujunenud harmooniline inimene suurte huvidega kõigi elualade vastu. Ta kaalub pakkumist põhjalikult ning selle avardavat väärtust läbi nähes võtab selle vastu. Nagu alati, teeb ta esmalt põhjalikud ettevalmistused ja sooritab siis ülesande oivaliselt, ratsutades kahe aasta jooksul (1906—1908) kahe pikavurrulise vene kasaka saatel üle Turkestani, mööda Tiibeti piiri ja läbi Goobi kõrve Pekingisse. Suvekuumuses ja talvepakases ööbib ta telkides, kirgiiside ja kalmõkkide jurtades, hiinlaste kodades, peatub kloostrites ja templites. Reisil ta kaardistab teid ja mägesid, toimetab klimaatilisi, geoloogilisi ja antropoloogilisi uurimusi, teeb poliitilisi tähelepanekuid. Esmakordselt ta kogeb, kuidas aja mõiste idasse pöördudes täielikult muutub. Samuti on siin muutunud maailma poliitiline pale. Tal tuleb siin proovida ka diplomaatilisi võimeid, esindades keisrit ning külastades Hiina ülikuid ja Mongoli hõimude arvukaid pealikuid. Selle kulminatsiooniks on kindlasti kõnelus maapagulases viibiva Dalai laamaga, kelle isik on vajutanud nii sügavad jäljed Mannerheimi mällu, et ta tema saatust hiljem jälgib veel kaugelt eemalt, läbi kõigi Euroopa tulekahjude.
   Mannerheimi omaduste, oskuste ning kogemuste suur avardumine ja küpsmine sünnib siiski esimeses maailmasõjas, kus ta Poola, Austria ja Rumeenia rinnetel esiteks brigaadi-, siis diviisi- ja lõpuks korpuseülemana heidetakse tohutu ulatusega strateegiliste ja taktikaliste probleemide ette. Oma kohalike operatsioonide kõrval hakkab ta valusasti kogema ja nägema suurpoliitilisi seoseid, riikliku administratsiooni poliitiliselt ja majanduslikult saatuslikku tähtsust. Jaapani sõja kogemusi ei ole õigeaegselt arvestatud. Venemaa läheb sõtta vaevalt alustatud kaitsejõudude reformiga, poliitilised ja sotsiaalsed uuendused on täielikult teostamata, majandus ja tööstus mobiliseerimata. Mürskude puudusest tulenev suurtükitule toetuse pidev vähenemine kulutab jalaväe, selle kaadrid murenevad, asemele tuleb koolituseta reservistide mass. Selleski olukorras võiakse juhtkonna isiklike võimete abil mõndki teha, sellest on tüübiliseks näiteks Mannerheimi oma väeosa ajalugu. Psühholoogiliste vahenditega võiakse vaenlast sundida tundma end nõrgemana, ja siis läheb täide vana tõde, et see, kes end nõrgemana tunneb, on seda ka tõepoolest. Mannerheim saavutab teenete eest kõik silmapaistvamad aumärgid.
   Ometi sünnib ta silme all peatamatu tõsiasjana Vene armee lagunemine, ühelt poolt sõja hoopidest tingituna ja teiselt poolt sisemise kõdunemise tulemusena. See pidev protsess sunnib temast järjest enam päevavalgele kogu ta isikusse sadestunud külmaverelisuse, mis vahel ulatub peagu küünilisuse piirini. Kui sõja viimses faasis viiakse tema rindelõiku Siebenbürgi Alpides uus diviis, küsib ta selle ülemalt esimeseks jaheda otsekohesusega, kas see võib ka oma väeosa usaldada. Haavunud diviisiülemale seletab ta niisama külmalt edasi, et ta igaks juhuks on lasknud diviisi asupaiga ümbrusse kahurid välja sihtida. Ainult pool tundi hiljem teatab õnnetu diviisiülem telefonis, et tema mehed keelduvad kaevikuisse minemast. Nad läksid kaevikuisse kohe, kui mu esimesed granaadid hakkasid langema, mainib Mannerheim lakooniliselt.
   Rumeenias õpib Mannerheim tundma selle tähtsa sõjapoliitilise seiga, et nõrk kaaslane osutub sõjas enamasti ikka selleks kiviks, mis kukutab juba kalduma hakanud koorma. Ja Venemaa enda hukkumise võtab ta kokku klassikaliselt tabavas nentimises, et selle põhjustas peamiselt vaba, maad omava ja iseseisva talupojaklassi puudumine. Riigi juhtidel ei jätkunud küllalt kaugenägelikkust reformide õigeaegseks teostamiseks.
   Isiklikust kartmatusest tulenev külmaveresus ja ülimuslikkus käitumises on veelkordselt need omadused, mis Mannerheimi toovad revolutsioonitules lõõmavalt Venemaalt üldse tervena kodumaale tagasi. Ta on kõige verisemad revolutsioonipäevil niihästi Peterburis kui Moskvas ja satub korduvalt ohtlikesse situatsioonidesse. Lenini ja Trotski võimuletuleku järele sõidab ta Odessast erivagunis läbi kääriva Venemaa Peterburi. Kuuepäevase reisi kestel rünnatakse vagunit jaamades demoraliseerunud sõjaväemasside poolt. Ta jõuab Peterburi ajaks, mil Soome on end iseseisvaks kuulutanud, ning sellega loeb Mannerheim kui välismaalane oma teenistuse Vene armees lõppenuks. Ta on viiskümmend aastat vana ja kindralleitnandi aukraadis. Kui ta oma tunnusmärkidest vabastatud mundris Soome raudteejaama poole astub, asuvad kaks revolutsioonilist sõdurit vabatahtlikult ta kohvreid kandma. Peterburist on aga lahkumine ilma revolutsiooninõukogu keskkomitee eriloata keelatud. Mannerheim läheb kõhklematult perroonilepääsu valvavate sõdurite juurde, esitab oma komandeerimistõendi Odessast, ütleb, et ta on Soome kodanik ja sõidab Helsingisse. Sõdurid on ingerlased ja lasevad ta läbi.
   Niisama palju kui Mannerheim austab realiteetide määravat asendit ja elu karme tõsiasju, niisama vähe on ta teiselt poolt alahinnanud tundetegurite jõudu. Õigupoolest need ongi, mis panevad ta Soome saabunult tegutsema ja viivad ta Soome vabadusvõitluse etteotsa. Vene revolutsiooni arengut jälgides on ta kogu aja kindel, et ka seda oleks võidud peatada ja ühiskonda katastroofist päästa. Ent tundetegurid siin ei võimaldanud pöörde sündimist, need olid täielikult negatiivsed. Kõik ringkonnad, kelledel oli eeldusi vastureaktsiooni etteotsa astumiseks, olid ebakindlad või nagu halvatusest kütkestatud. See ajaloolisest seotusest johtuv tardumus ei võimaldanud murrangut.
   Hoopis teine on olukord Soomes. Siin kohtab ta niipalju tervet, talupoeglikku vastupanutahet ja rahvuslikku entusiasmi eneseteostamiseks, et ta ei kahtle veel olematugi armee etteotsa astuda. Ta vaated tundetegurite hindamisel lähevad veelgi kaugemale. Enne kui ta võtab vastu ülemjuhataja koha, nõutab ta senaator Svinhufvudilt lubaduse, et Soome valitsus ei palu sõjalist interventsiooni ei Rootsilt ega Saksamaalt. Temale on algusest peale selge, et rahvas, kes tahab oma vabaduse püsimist ja et see võiks esineda sõltumatu mehe iseteadvusega, peab vabaduse ostma omaenese poegade pingutuste, katsumiste ja verega.
   Pärast revolutsiooniaegade kurba dekadentsi usub ta selliseisse tegureisse nüüd niivõrd, et on võimeline trotsima nii mõndki sõjalist kogemust jõudude ja relvade nõutavast minimaalsuhtest. Loonud jaanuaris a. 1918 oma staabi ülal Vaasas, Botnia lahe kaldal, hakkab ta vähestele halvasti relvastatud kaitseliidu üksustele toetudes teostama operatsioone suurte Vene garnisonide vastu Põhja-Soomes. Seda mõistab ta maailmasõja võitluskogemustega kaaskindral esialgu meeletusena hukka. Ent need õnnestuvad ja varsti Mannerheim ei kõhkle asuda regulaarsele sõjategevusele ka üksustega, kes esialgu laupäeva tulles veel püssid staapi hoiule annavad ja rindelt koju sauna lähevad. Tema isiku juurde kuulub oivaline omadus luua julgeoleku ja usalduse tunnet enda ümber ka siis, kui kõik on veel ebakindel.
   Selles segases alguses ongi omal kohal Mannerheimi organisatoorsed, poliitilised ja diplomaatilised võimed. Ta esimesed päevakäsud, üleskutsed ja korraldused avaldavad suurepärast kohanemist olukorrale, kaugelenägelikkust ja poliitilist tarkust, mille soodsate tulemuste kohta sõja hilisemale käigule ei ole kahtlust. Kutsudes Soome rahvast tuliselt üles oma vabadusideaale teostama, lubab ta samal ajal Vene sõjavangidele nende isiklikku julgeolekut, inimväärset kohtlemist ja vabastamist pärast seda kui nende kodumaaga sellekohane kokkulepe on saavutatud — maal viibis tollal 40 000 revolutsioonilist Vene sõjaväelast. Välismaade jaoks koostab Mannerheim samuti erilise üleskutse esimeste võiduteadetega valgelt Soome rindelt, tõstes esimesena läänemaailma ees hoiatavalt häält bolshevismi levimise ohu eest.
   Oma rahvusvaheliselt silmaringilt on ta juba arenenud tasemeni, kus talle ka sõprusriikide egoistlikud taotlused ei ole üllatuseks. Ta mõistab nende kuulumist rahvaste poliitilisse ellu, ei kibestu nende pärast, ei katkesta koostööd sektoreis, kus see üldhuvidele on vajalik ja kasulik. Valusaimaks katsumiseks vabadussõja ajal kujuneb talle veebruaris 1918 üleskerkinud konflikt Ahvenamaa pärast Rootsiga, kui selgub, et Vaasast tema poolt Soome üksustele Ahvenamaale üle Stokholmi saadetavad telegrammid Rootsis moonutatakse, kinni peetakse ja väeosad lõpuks laevadele meelitatakse ja ära transporteeritakse. Mannerheim valitseb ka nüüd end Soome hädavajalike huvide pärast suurepäraselt. Ta suudab eri küsimused üksteisest lahus hoida. Aga ta on kasvatuselt ennekõike korrektsust hindav aumees, ja selle valguses saab mõistetavaks ta eluaegne jahedus Rootsi vastu. Ometi ei keela see teda koostööd Rootsiga kui oma programmideaali alati esikohal pidamast.
   Isiklik mina ei saa Mannerheimi taolise kuju juures olla sugugi kolmanda järgu teguriks. Talle kuulub aga õnnelik omadus olla otsekohe valmis kompromissiks isikliku prestiizhi küsimuses, kui üldhuvid seda nõuavad, ja kategooriliselt tõrjuda igasugused kompromissitaotlused üldhuvide arvel. Sellest on tõenduseks ta rohked otsused äraastumiseks konfliktide korral, aga mitte vähem sagedased korrektiivid sellistele otsustele. Kõige tüübilisemaiks on ta vabadussõjaaegsed konfliktid nn. jäägrite ja Saksa abivägede küsimuses.
   Jäägrid — Soome vabatahtlike pataljon maailmasõjaaegsest Saksa armeest — saabuvad pikisilmi oodatud jõulisana Liibavist Vaasasse veebruari teisel poolel 1918. Selleks ajaks on Mannerheim suutnud sooritada mobilisatsiooni ja koostada nagu maa seest väljanõiutud sõjaväe 27 rügemendi ja hulga spetsiaalüksustega. Ta kavatseb jäägrid kui eeskujuliku sõjaväelise väljaõppega ainese asetada kaadrina äsjamobiliseeritud üksuste hulka, et nii tõsta armee üldist taset. Jäägrid on ise teinud teise kava, see näeb ette maa vabastamise operatsioonides, kus jäägrid esimesena teostavad kompaktses koosseisus läbimurde ja valmistavad teed teistele väeosadele. Mannerheimi kava tekitab jäägrite hulgas pettumuse ning tema tegevust hakatakse seletama tema Vene kasvatuse, saksavaenulisuse ja jäägrite sürjutamise tahtega. Jäägrite delegatsioon otsib üles valitsusliikmed Vaasas ja esitab kaebuse. On käimas tõsine intriig, mis ohustab juba ülemjuhataja autoriteeti. Mannerheim teatab valitsusele, et ta kõneleb küsimusest jäägrite enestega, kuid et ta on valmis oma kohalt lahkuma, kui tema kava ei aktsepteerita, sest ta on veendunud, et kahju, mida jäägrite kompaktse kasutamisega saavutatakse, on korvamatu. Oma põhjendused esitab ta ka jäägrite viimasele sakslasest pataljoniülemale, kes jäägritega koos on Soome tulnud. Viimane võrdleb mõlemaid kavu sõjaväelisest seisukohast ja annab oma erapooletu hinnangu: ei ole mingit kahtlust, et ülemjuhataja kava on sõjaliselt otstarbekam, kuna see väldib väärtusliku ainese hävimise esimesis lahinguis ja tõstab üldtaset. Nüüd nõustuvad sellega ka jäägrid. Kuid Mannerheim mõistab väga hästi nende tundetegureid ja annab omalt poolt korralduse, et formeeritaks jäägrite poolt juhitavad pataljonid, kuhu paigutatakse ka väiksemaid kompaktseid jäägriüksusi. Selliseid pataljone moodustatakse kaheksateist ja kõiki neid nimetatakse jäägripataljonideks.
   Veel ilmekamalt esineb ülemjuhataja omaenese minast üle vaatav olemus suures konfliktis Svinhufvudi ja valitsusega Saksa abivägede küsimuses. Kui märtsi algul 1918 talle teatatakse, et Saksa valitsus on Soome valitsuse palvel lubanud „sõjalist abi mässu mahasurumiseks”, on ülemjuhataja esimeseks reaktsiooniks anda sisse kohene lahkumisteadaanne. Ta oli ju Svinhufvudilt saanud lubaduse, et taolisi vahelesegamisi ei paluta! Selle negatiivsed välispoliitilised tagajärjed saavad talle veelgi selgemaks. Aga just nende valgusel hindab ta oma otsuse üheainsa unetu öö jooksul ümber. Kui ta lahkub ülemjuhataja kohalt, kas ei ähvarda siis sõjaline juhtimine libiseda täielikult sakslaste kätte, kes siis maailma silmis on teostanud Soome vabastamise? Strateegina ülemaailmseis mõõtmeis näeb ta sõjaliselt läbi Saksa abistamisaktsiooni egoistliku tagamõtte nii Murmanskis asuvate liitlaste kui Brest-Litovski rahuläbirääkimiste aspektide suhtes, ja ta teatab põhjaliku järelemõtlemise tulemusena kindral Ludendorffile telegrammiga, et Saksa abi on Soome ülemjuhatajale teretulnud, kuid tingimusel, et Saksa väed kohe maandumise järele alistatakse Soome ülemjuhatusele ja et sakslaste poolt avaldatakse seletus, et nad pole Soome tulnud lahendama selle siseasju, vaid kaitsma teda välise vaenlase vastu. Seejärele viib Mannerheim oma rinde kiirendatud korras rünnakule, et Soome väed saavutaksid otsustavad strateegilised võidud enne sakslaste tulekut. Teiste sõnadega, teatav poliitiline paratamatus teostatakse relvadega. Mannerheimi pahameelt Svinhufvudi vastu leevendab ainuüksi tõsiasi, et Saksamaale esitatud abipalve päritolu jääb järeleuurimisel osaliselt tänaseni lahendamatuks müstifikatsiooniks, mille niidid kulgevad üle Rootsi saatkonna Helsingis ja selle välisministeeriumi Stokholmis. See kipub olema segastes olukordades peagu iseenesest tekkinud vahejuhtum.
Veel ühe taolise gigantse moraalse ja poliitilise siseheitluse elab Mannerheim läbi kohe pärast vabadussõja õnnelikku lõppu, kui teda Helsingis rõõmuhõisetega tervitati kui maa vabastajat. Vaevalt mõni nädal hiljem aga selgub talle, et valitsus on otsustanud Soome armee ümberkorralduse rahu ajale teostada Saksa mustrite kohaselt ja Saksa ohvitseride näpunäidetel ning juhtimisel. Mannerheimile on nende sammude poliitiline saatuslikkus ilmne. Ta teatab valitsusele oma lahkumisest ning palub endale asetäitja määrta. Ükski käsi ei kerki talle jumalagajätuks. Järgmisel päeval sõidab ta Turu kaudu maalt.
Kuid Mannerheimi üheks poliitikuomaduseks, mis teda Soomele ikka ja jälle asendamatuks muudab, on võime ka kõige raskemaist konfliktidest üle vaadata ja ikka teenida isamaa huve, ükskõik mis olukorras ja mis asendis. Ka oma vabatahtlikus maapaos ei eraldu ta kibestatuna, vaid jälgib valpalt kodumaa poliitika arengut ja selle vastukajasid läänes. Kui Soome saksasõbralikkus läheb niikaugele, et kavatsetakse sõjalist liitu Saksamaaga ja Soome muutmist kuningriigiks Hesseni printsiga troonil, hakkab ta saatma valitsusele hoiatavaid raporte. Teda ei häiri asjaolu, et neile algul üldse ei reageerita.
   Ta ennustused aga täituvad aja jooksul iseenesest. Mõne kuu pärast, kui Prantsuse valitsus on katkestanud sidemed Soomega, Inglismaa keeldub teda tunnustamast ja Ameerika on pannud seisma toiduainete saadetised, on Soomeski selge välispoliitika muutmise vajadus. Mannerheimile tehakse nüüd ettepanek sõita valitsuse esindajana Inglis- ja Prantsusmaale ülesandega katsuda konflikte lahendada.
   Kuigi valitsus seisab koos endisist isikuist, ei takista mingid kompleksid Mannerheimi sõitmast läbirääkimisteks Helsingisse: ei ole tähtis kes tüüril istuvad, tähtsad on isamaa ja rahva huvid. Talle on aga ilmne, et valitsus tahab tema isikut kasutada välispoliitilise kaardina. Ta seletab avameelselt, et tal pole võimalik sõita valitsuse esindajana, kelle vaadete ja poliitikaga ta on vastolus, kuid et ta on valmis sama ülesande võtma enda peale eraisikuna.
   See saalomonlik lahendus sisaldab endas suure diplomaatilise võidu niihästi Soomele kui Mannerheimile isiklikult, keda Londonis ja Pariisis vastu võetakse vaid suurenenud usalduse ja autoriteediga. Selle tulemusena sõidab ta pärast ülesande oivalist sooritamist Soome tagasi juba riigihoidjana ning Turu sadamas võtab teda aukompanii eesotsas vastu kaitseliidu veltveebli mundris Svinhufvud, kes tema kasuks on riigipea kohalt tagasi astunud.
   Iga eduka riigimehe juurde kuulub ka terake õnne, mis sobival hetkel ta õla tagant naeratab. Juhuse tahtel saabub Mannerheimiga samal päeval Turu sadamasse esimene laevatäis leivavilja, mida tal oli õnnestunud lääneriikide kaudu vabaks saada.
   Kuid Mannerheimi isik oleks väga puudulikult valgustatud, kui me tema toimimiste ja tegutsemiste tagant ei näeks kindla joonena suurepärast üleolekut ka sellest, mida poliitilises elus nimetatakse parteiliseks mõtlemiseks. Ta on südame põhjas veendunud kuningriiklane, kuid see ei takista teda olemast isikuks, kes oluliselt on suunanud Soomet vabariikliku riigivormi valimisele. On oluline valida need ühiskondlikud vormid, mis kindlustavad suurema üksmeele ja annavad tõhusamaid tulemusi rahvusliku elu kindlustamisel — see on Mannerheimi ühtseks ja loogiliseks juhtmõtteks. See juhtmõte teeb talle kergeks otsida koostööd kõigi ühiskonna kihtide ja klassidega. Talle on mõlemaist rahvustest kodanikud ühesugused isamaapojad, ja nii sama vähe vahet teeb ta nende poliitiliste vaadete suhtes.
   Saabunud riigihoidjana Soome tagasi, leiab ta eest endise valitsuse — koosseisus kaksteistkümmend vabariiklast ja kaksteistkümmend kuningriiklast. Ta ei tõtta muutma selle koosseisu, kuigi talle selleks lääneriikidelt mõju avaldatakse. Ta tunnistab end solidaarseks olemasoleva valitsusega ja tõstab sellega oma maa riiklikku autoriteeti ka nende silmis, kes muudatust olid soovinud. Riigihoidja ülesandeis hoolitseb ta kõigepealt selle eest, et väljatöötatav põhiseadus oleks kaugelenägelik ja looks püsiva ning autoriteetse riigivõimu tugeva presidendiõiguse kindlustamise kaudu. Selles küsimuses satub ta aga paratamatult vastollu pahempoolsete ning liberaalidega, ja olgugi et tema põhimõtted võitjana välja tulevad, on selle üheks tulemuseks, et ta esimestel presidendivalimistel, mis erakordselt on usaldatud Eduskunna kätte, oma vastaskandidaadile kaotab. Stabiilne riigikord aga päästis hiljem Soome kõigist neist sisekriisidest, mida mõnedki noored Euroopa riigid raskelt pidid põdema.
   Olgugi väikerahva riigimees ja väikese armee ülemjuhataja kuskil Euroopa põhjaservas, on Mannerheim ka omakasulise ning päid ja penne lugeva poliitilise maailma silmis siiski niivõrd suur inimesena, et talle on alati lahti kõigi Euroopa poliitiliste suuruste uksed. Astunud tsiviilellu pärast riigihoidja kohalt lahkumist 1919. a. suvel, teeb ta veel ühe suure Euroopa-reisi. Ta külastab Churchilli, Clemenceau’d, Foch’i, Pilsudski’t ja paljusid muid Euroopa prominentseid poliitikuid ja väejuhte. Ta valgustab neid Soome asendi ja bolshevismiohu mõistmisele. Ahvenamaa libisemise Rootsi mõjusfääri lõpetab ta üheainsa lühikese diplomaatilise visiidiga Pariisis. Ta näeb Euroopas juba tõusvat ühist bolshevismivastast rinnet, milleks on lootusi annud Denikini võidud lõunas. Ta alarmeerib juba Soome valitsust valmiduseks astuda sellesse rindesse, kuid lootused raugevad valgete venelaste kangekaelselt pimeda rajariikide poliitika tõttu ja lääneriikide taaskordse seljapööramise tulemusena Vene poliitilistele küsimustele. Kodumaal aga kõlab ta hoiatav hääl kõigi nende kaheteistkümne aasta jooksul, mil ta riiklikust teenistusest´kõrval seisab.
   Sõduri, riigimehe ja diplomaadi juurde ühes isikus kuulub harva suuremeelsus nii edurikka omadusena, nagu seda kajastab Mannerheimi elu. Sõja, poliitika ja rahvastevahelise läbikäimise seadused tavaliselt seda ei soodusta. Selle tingimatu kandmine reedab seetõttu küll inimest, kellele suuremeelsus on sisemiseks vajaduseks, mitte õpitud vahendiks ja abinõuks. Ja tänapäeval paraku on saavutused selle kaudu ka vaid kink, mitte tasu. Mannerheim on seda kinki võinud õnneks vastu võtta rikkalikult: Soome „valgele kindralile” saab tema eluajal õnn osaks olla sadade tuhandete tööliste poolt siiraste tunnetega allakirjutatud auaadressi vastuvõtjaks ning oma maa saatuslikemail päevil näeb ta enda taga üksmeelset ja lõhenematut rahvast.
   Selle mõistmiseks ei või me unustada, et juba esmakordselt Soome ülemjuhataja kohale asudes deklareerib ta humaanset poliitikat. Vabadussõjas võitleb ta kibedusest tingitud kättemaksu vastu. Ta ei nõustu, et kõik mässulised vahet tegemata suletaks vangilaagreisse. Riigi hoidjana ei ole ta rahul kohtupidamise korraga selles küsimuses. Ta annab määruse, millega vastavate erikohtute tegevus lõpetatakse ning vaevalt aasta pärast vabadussõja lõppu järgneb sellele üldine amnestia. Vabastatakse kõik vastuhakust osavõtnud, välja arvatud mõrvade, põletamiste ja muude raskemate kuritegudega koormatud. Õiglasema olukorra saavutamiseks inspekteerib ta ise vanglaid. Tema algatusel asutatakse vabadussõja esimesel aastapäeval kapital, mis on ette nähtud sõjaorbude kasvatamiseks, vahet tegemata, millisel poolel nende vanemad olid langenud.
   Avarast ühiskondlikust pilgust kõnelevad sammud, mida ta on astunud sisemiste vastolude leevendamiseks, soojast südamest ta suured heategevuseks mõeldud organisatsioonid, Mannerheimi algatatud ning tema nime järele ristitud lastekaitseühing evib 593 osakonda ja loendamatud on selle eri tegevussektorid. Sajad nõuandlad, lastekodud, haiglad on loodud selle tegevuse tulemusena. Kaks esimest aastat töötab ühingu keskbüroo Mannerheimi enese kodus. Aga ka paljud muud ühiskondlikud organisatsioonid tunnevad Mannerheimi töökat juhikätt neilt ta eraisikupäevilt kahe maailmasõja vahel, mil ta staabilauaks ja operatsiooniväljaks on kogu Soome vaba ühiskond.
   Selline on põgusais vaatlusvisandeis juba seitsmekümne ületanud marssali isik, kui tema kätte antakse Soome saatus kahe suure ja raske sõja eel, millest peamiselt kõneleb käesolev raamat.
   Stokholm, veebruar 1952.

V.U.

KEELELINE JÄRELSÕNA

   Käesolevas Mannerheimi „Mälestuste” tõlkes on erinevalt harilikust õigekeelsusest läbi viidud mõned väiksed õigekirjutuslikud ja keelelised seigad, mida redigeerija kõigiti soovitatavaks peab.
   Kõigepäält on maade ja riikide nimede genitiivid alati kirjutatud suure algustähega, ka kui neile vastavad teiste keelte omadussõnad samadest nimedest, seega: Soome väeosad, Soome rahvas, Rootsi abi,´Rootsi vabatahtlikud, Prantsuse ülemjuhataja, Inglise abistamiskavad, Vene väeosad jne. Tarvitada nende nimede genitiivides kord suurt, kord väikest algustähte teeb nende kirjutamise asjata keerulisemaks, sest sageli on raske otsustada, kummas tähenduses genitiiv on mõeldud. Nende pärisnimede genitiivid ei ole mingid omadussõnad, milledeks mõned neid ekslikult peavad, vaid ikkagi nimisõnade genitiivid, seega nimisõnad ja lisaks pärisnimed. Neid genitiive kirjutati omal-ajal (enne Eesti iseseisvust) alati suure algustähega, ja me ei tee siin mingit uuendit, vaid tuleme ainult endise otstarbekama kirjutusviisi juure tagasi.
   Ainult väga väheseis erandjuhtumeis võiks neid genitiive kirjutada väikse algustähega, aga siis järgneva sõnaga kokku. Üheks sellaseks erandsõnaks võiks olla „keel”, seega „eestikeel, soomekeel, rootsikeel, prantsuskeel, itaaliakeel”. Samuti võiks vahest kirjutada „riiavakk, soomekelk, soomesugu rahvad”.
   Muudest vähestest ortograafilistest erinevustest, mis üldiselt vähe silmapaistvad, mainitagu ainult komma ärajätmine võrdlus-kui ees, ka kui sellega algab terve kõrvallause, ja samuti mõnede muude rühmsidesõnade ees, kui need tihedasti kuuluvad eelmise sõna juure.
   Kui Vene pärisnimedes e hääldatakse kui jo, on see ka nõnda kirjutatud, näit. Orjol.
   Grammatilistest erinevustest märgitagu „annud, tunnud” (pro „andnud, tundnud”), „kaitsis, pääsis” (pro „kaitses, pääses”), ülivõrre „soojim” (pro „soim”, mis on halb vorm), „suhtuma sellele” (pro „sellesse”), ajalises tähenduses „järele” (pro „järel”). Pääle nende esineb veel mõnesid vähem silmapaistvaid.
   Uuendid on „kelled, milled” mitmusliku täisobjekti väljendamiseks, mis selguse pärast ja osalt objektivea vältimiseks on otstarbekohased.
   Mõnesid sõnu ja keelendeid on valikuvabalt tarvitatud kord ühel ja kord teisel kujul.
   Tõlkes esinevad uued sõnad on peagu kõik tõlkija enese poolt tarvitatud, ainult kaks sõna on redigeerija omalt poolt juure panuud, nimelt „meede, meetme” tähenduses „abinõu millegi vastu” (Rootsi „ätgärd”, Saksa „Massnahme”, Inglise „measure”) ja „nüüm”, omastav „nüümu” tähenduses „nimekuulsus, renomee”.

J o h. Aavik.

RIIGI TÜÜRIL

   Presidendi vahetus. — Vene vahendustingimused. — Lahkumine Saksamaast. — Tuli lakkab. — Läbirääkimised Moskvas.— Uued evakueerimised. — Sõjakäik sakslaste vastu Põhja-Soomes. — Eduskunta valimised ja uus valitsus. — Sõjasüü kriminaliseerimine. – Sõjakahjutasu. — Minu haigus ja lahkumine. — Lõppsõna.

   Juba enne juuli lõppu 1944 oli selge, et pingutused olukorra stabiliseerimiseks olid õnnestunud. Ribbentropi pakt oli oma osa lõpuni mänginud ja nüüd oli küsimus Soome sõjast irdumise ettevalmistamine. Enne kui vastav samm võidi astuda, pidi toimuma presidendi vahetus.´
   28. juulil saabus president Ryti peastaapi, saadetuna ministritest Waldenist ja Tannerist, et teatada mulle oma lahkumisotsusest. Niihästi president kui mõlemad ministrid manitsesid mind tungivalt lasta end presidendiks valida. Seekord pidasin selle karika tühjendamise oma kohuseks.
   Alul oli kõne all kas riigihoidja instituudi taastamine või presidendimandaat eluaegsete volitustega. Ma ei soovinud, et mulle oleks tehtud mingit erandit. Tähendasin, et mina, kui võtan enese kätte riigi juhtimise, võisin kinnitada, et see sündis vaid maa väljajuurimiseks sõjast ja et olin otsustanud tagasi tõmbuda, niipea kui see eesmärk on saavutatud. Minister Tanneri. küsimusele, kui pikaks ajaks kavatsesin koha vastu võtta, vastasin, et kui mulle kord näidati usaldust riigi presidendiks valimisega, siis tuli usaldada ka minu võimeid hinnata, millal mu ülesanne oli täidetud. Haige nagu ma olin ja kulutatud töökoormast ning raskest vastutusest, mida olin kannud palju aastaid, võtsin väga vastumeelselt enda peale selle uue, kurnava ülesande. Andsin järele alles siis, kui valitsuse liikmed ja teised vastutavad poliitikud olid mind korduvalt palunud.
   Sündmused järgnesid nüüd üksteisele nobedas tempos. 1. augustil pani president Ryti maha oma ameti ja kiires korras esitati Eduskunnale seaduse-eelnõu, mis nägi ette minu valimise vabariigi presidendiks. Ettenähtud käsitluskordade järele võeti see erakorraline seadus ühehäälselt vastu 4. augustil, mille järele see vahenditult valitseva peaministri-presidendi poolt kinnitati ja jõusse astus. Eduskunna istungil mõni tund hiljem andsin oma piduliku tõotuse, et saan riigipeana austama Soome riigikorda ja oma kõigi jõududega töötama Soome rahva heaks.
   Mu esimeseks mureks oli uue valitsuse nimetamine. Peaministri koht usaldati endisele välisministrile ja Moskva saadikule Antti Hackzellile, kes viimati oli täitnud Eduskunna liikme usaldusülesandeid ja oli olnud ühe sõjaaegseid välisküsimusi käsitleva komitee liige. Minister Enckell astus doktor Ramsay asemele välisministrina ja kaitseministri kohale jäi kindral Walden. Uus valitsus, kelle esimeseks ülesandeks oli maale rahu kindlustamine, nimetati 8. augustil.
   Pidin nüüd täitma kaht nõudlikku ametikohta — riigipea ja ülemjuhataja oma. Viimast tuli juhtida peastaabi kaudu, mida ei võinud mujale siirutada, niikaua kui operatsioonid käisid. Tulemuseks oli, et ma enam kui nelja kuu jooksul pidin jagama oma aja Mikkeli ja Helsingi vahel.

   17. augustil võtsin vastu kindralfeldmarssal Keiteli, kes lennukiga saabus Mikkelisse, et edasi anda riigikantsler Hitleri õnnesoovid minu astumise puhul riigijuhi kohale. Hitleri tõeliseks eesmärgiks oli ilmselt katse veel üheteistkümnendal tunnil ära hoida meie minekut omaenese teed.
   Pikema kõneluse jooksul, mille juures viibis ka kindralstaabiülem, selgitasin viimaste nädalate poliitiliste sündmuste tähendust. Kindralfeldmarssal soovis teada, mida tähendas praktikas ametlik vihje vajadusest kõrgeimat tsiviil- ja sõjaväelist võimu ühendada ühistesse kätesse, ja ma ei salanud, et see oli mõeldud selleks, et Soome rahvale tema raskes olukorras kindlustada vabad käed tegutsemiseks nii nagu tema omad huvid nõudsid. Maa välispoliitika kõrgeima juhina ei olnud president sundivad asjaoludel võinud säilitada oma tegutsemisvabadust. Seetõttu oli ta lahkunud ja seetõttu olin nüüd mina astunud tema asemele. Ma lisasin, et soovisin kasutada juhust selle selgitamiseks ning palusin seda riigikantslerile teatavaks teha.
   Seletus avaldas minu külalisele ilmselt sügavat mõju, kuigi ta seda väliselt ei lasknud märgata, kaasa arvatud hetk, mil ta ärasõiduks oma lennukisse astus. Kindralfeldmarssal oli eriti tähelepanelik ja armastusväärne. Mööda minnes kahetses ta, et „otsekohesed ja kamraatlikud hoiatussõnad”, milledega ta aprillis Berchtesgadenis oli kindral Heinrichsi poole pöördunud, „paistsid viimast olevat puudutanud, kuigi need olid öeldud heas mõttes.” Üldolukorrast kõneles Keitel selle optimismiga, milleks teda ta ülesanne kohustas.
   Kindral Erfurth, kes saatis kindralfeldmarssal Keiteli Helsingisse, kus tehti vahemaandumine, jutustas hiljem mulle, et viimane oli lennukis korduvalt meie kõneluse juurde tagasi tulnud. Kasvava närvlikkusega oli ta märkinud, et tal olevat raske mõista minu väljendusi teisiti, kui et ma riigipea koha üle võtnud vaid selleks, et võimaldada Soome irdumist sõjast.

   Üheks minu esimeseks ülesandeks oli lasta valitsusel selgitada abi ulatust, mida Rootsi valitsus oli lubanud suhete katkemise korral Saksamaaga. Läbirääkimiste tulemuseks oli, et Rootsi lubas kindlustada meile leivavilja ja osa teiste toiduainete vajaduse kuni poole aasta jooksul.
   Aeg oli nüüd tulnud aprillis katkenud kontakti ülesvõtmiseks Moskvaga. 25. augustil suunati Nõukogude-Liidu saadikule Stokholmis ametlik järelepärimine rahuläbirääkimiste alustamise eelduste kohta. Vastuses märgiti, et Nõukogude valitsus oli valmis rahu üle läbi rääkima, kui Soome täidab eeskätt kaks tingimust. Need olid ühenduste kohene katkestamine Saksamaaga ja nõue, et sakslasi sunnitakse oma väed Soome territooriumilt ära viima kahe nädala jooksul, igal juhul hiljemalt 15. septembriks. Kui sakslased viimatimainitud nõuet ei täida, tuleks Soomel asuda nende interneerimisele. Tingimused olid andmete kohaselt esitatud ka Inglismaa nimel ning öeldi samuti olevat heaks kiidetud Ühendriikide valitsuse poolt.
   Valitsus, kes soovis läbirääkimiste alustamist, nentis rahuldusega, et sõjalised ja poliitilised pingutused suve jooksul olid tulemusi annud, nii et venelased olid loobunud kapitulatsiooni nõudest ja et nad olid annud tähtaja, ehkki lühikese, sakslaste vabatahtlikult maalt lahkumise võimaldamiseks. Valitsuse ettepanek, et läbirääkimisi nende eeltingimuste alusel alustataks, kiideti Eduskunna kinnisel istungil 2. septembril heaks.
   Samal päeval anti Saksa saadikule Helsingis üle noot, millega diplomaatilised sidemed katkestati ning paluti Saksa vägesid Soomest kahe nädala jooksul lahkuda. Sellega ühenduses lasksin kindral Erfurthile anda Saksamaa Führerile ja ülemjuhatajale Adolf Hitlerile edasitoimetamiseks järgmise kirja:

   „Käesoleval raskete otsuste hetkel tunnen vajadust Teile teatada, et olen jõudnud veendumusele, et minu rahva päästmine kohustab mind leidma abinõusid kiireks irdumiseks praegusest sõjast.
   Üldise sõja ebasoodus areng piirab järjest suurimal määral Saksamaa võimalusi anda meile kindlasti tulemas oleva suurima häda hetkil õigel ajal ja tarvilikus ulatuses seda abi, mida vältimatult vajame ning mida Saksamaa, nagu ma siirasti usun, sooviks meile anda. Juba ainult üheainsa Saksa diviisi ületoomine Soome võtab nii palju aega, et meie vastupanu selle aja jooksul võib murduda. Nagu ma väga hästi mõistan, ei võimalda olukord selleks küllaldase arvu Saksa diviiside alalises valmiduses hoidmist siin Soomes. Ka kogemused möödunud suvest kinnitavad seda oletust.
   Esitatud sõjalise olukorra hinnangu taga seisab Soome rahvaesinduse järjest suurenev enamik. Ka kui minu enese käsitus oleks teissugune, oleks meie riigikorda arvestades kauemini võimatu jätta arvestamata juba nüüd selgesti ilmnevat rahvaenamiku tahet. Kui kindralfeldmarssal hiljuti Teie ülesandel mind külastas, märkis ta, et Suur-Saksamaa rahvas kahtlemata võiks veel kümme aastat sõdida, kui saatus seda nõuab. Tähendasin selle peale, et ka kui loodame, et see on võimalik 90-miljonilise rahva juures, siis ei ole sugugi kindel, et me soomlased juba puht füüsiliselt oleksime võimelised pikemat sõda pidama. Ainuüksi venelaste suured rünnakuüritused juunis on tühjendanud minu reservid. Taolist verekaotust ei või me endale enam lubada ilma et see väikese Soome rahva kogu eksistentsi ohustaks.
Tahaksin eriti alla kriipsutada, et Saksamaa, ka kui saatus ei peaks kinkima Teie relvadele edasist edu, ometi edasi elab. Samasugust kinnitust aga ei või keegi anda Soome kohta. Kui see vaevalt neljamiljoniline rahvas sõjaliselt võidetakse, ei valitse mingit kahtlust, et see tähendaks rahva küüditamist maalt või hävitamist viimseni. Sellisesse ohtu ei või ma oma rahvast asetada.
   Kuigi ma vaevalt julgen loota, et võiksite minu vaatekohti ja põhjendusi heaks kiita või õigeiks tunnistada, tahan Teile ometi enne vastavat otsust saata käesolevad read.
   Meie teed lähevad lahku tõenäoliselt üsna pea. Kuid mälestus Saksa relvavendadest saab siin edasi elama. Soomes ei ole sakslased olnud võõra vägivalla võimu esindajad, vaid abistajad ja relvavennad. Kuid sellistenagi on võõraste asend alati raske ja esitab suuri nõudeid. Võin Teile kinnitada, et kõigi möödunud aastate jooksul ei ole Soomes sündinud midagi, mis oleks meid sundinud sakslaste peale vaatama kui võõraste sissetungijate ning rõhujate peale. Põhja-Soome paigutatud Saksa vägede käitumine kohaliku elanikkonna ja ametivõimude vastu jääb antud olukorras ajalukku ainulaadse näitena korrektseist ja südamlikest vahekordadest.
   Leian oma kohuseks oma rahvast sõjast välja viia. Omal soovil ma ei või ega taha iialgi pöörata relvi, mida meile nii rikkalikult on annetatud, sakslaste vastu. Hellitan lootust, et Teie, kuigi Te ei peakski heaks kiitma minu kirja, ometi püüaksite ja tahaksite, samuti kui mina ja kõik soomlased, et meie seniste vahekordade lõpplahendus toimuks ilma ülearuse teravnemiseta.“
   Kui Eduskunta oli valitsuse ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks heaks kiitnud, tuli Helsingis ja peastaabis kiiresti toimida, sest vaevalt kaks nädalat oli järel, mil sakslased pidid olema maalt läinud.
   Kindral Dietl, Saksa vägede nooruslik ja vapper ülem, oli mõni kuu tagasi ühel lennuõnnetusel hukkunud. Ta järeltulija, kindral-kolonel Rendulic oli koguni teist laadi tüüp, viisakas ja tähelepanelik, kuid ilmselt karm ja vähem ligipäästav. Kohe pärast noodi üleandmist Saksa saadikule külastas kindralkolonel Rendulic mind Helsingis. Ta ütles mitte võivat vältida oma murelikkust selle pöörde üle, mis olukordades oli tekkinud. Lühikese aja jooksul, mil ta oli juhtinud Saksa vägesid Lapimaal, oli ta suutnud nentida, et soomlased olid karmid sõdurid ja et keegi ei võinud väita, et ka sakslased poleks olnud kartmatud ja, kui vaja, siis ka hoolimatud oma sõjapidamises. Kokkupõrge soomlaste ja sakslaste vahel kujuneks kahtlemata julmaks ning veriseks sõjaks.
   Hoolimata sellest ähvardavast viitest lahkusime kõigi konventsionaalsete viisakuseavaldustega. Et sakslased juba pikemat aega aimasid, kuhu areng oli viimas, selgus juba sellest, et meie luureteenistus teadis raporteerida laiaulatuslikest viivituspositsioonide ehitamistest Lapimaal.
   Isiklikult ei kartnud ma, et põhjalik pööre vahekordades Saksamaaga oleks kutsunud esile mingi kriisi sõjaväes või rahva juures. Möödunud aastate jooksul oli Soome rahvas õppinud realistlikult mõtlema. Ta omad elamused olid sundinud teda nägema, et ka meie maa oli olnud malendiks suurriikide poliitikas ja et ükski suurvõim ei jätnud väikest maad oma huvides ära kasutamata. Parimaks tõendiks sellest olid Saksa enese asendi vaheldused. Esmalt ohverdasid sakslased meid venelasest liitlase altarile, mille järele nad, kui see oli kooskõlas nende endi huvidega, andsid meile oma toetuse sõjavahelisel perioodil 1940-1941. Olukorrad põhjustasid, et see toetus muutus relva vendluseks. Kuigi meie selle jooksul loobusime operatsioonidest, mis polnud Soome huvides ja võitlesime vaid omade eesmärkide eest, olid vahekorrad kahe armee vahel korrektsed. Sellele lisandus, et ühine võitlus Nõukogude-Liidu vastu oli aidanud kõrvaldada üldsuses kibestuse Saksamaa hoiaku suhtes enne talvesõda ja selle ajal. Samm, mida nüüd olime sunnitud astuma, oli muidugi piinlik. Aga polnud teist valikut.
   Kui meenutame, et 20. mägiarmee koosnes mitte vähem kui üheksast diviisist eriüksustega, kokku umbes 200.000 meest hiigellike materjaliladudega, siis saame aru, et nende ära tõmbamine vähem kui kahe nädala jooksul oli juba tehnilistel põhjustel võimatu. Lõunapoolne rühm, mis hõlmas kolm diviisi Uhtua-Kiestinki lõigus, seisis 200 kilomeetrit lähimast raudteest, kust sama pikk vahemaa eraldas neid Botnia lahe sadamaist. Maanteeühendused Norraga olid võrdlemisi head, kuid Rovaniemilt üle Ivalo ja Tomiost üle Muonio oli vahemaa Norra pürini ligikaudu 400 kilomeetrit, ja varsti leotasid sügissajud teed läbi. Ka polnud ma kindel, et kindralkolonel Rendulic ja tema käsuandjad soovisid meie asendit kergendada vägede väljatõmbamisega ettenähtud aja jooksul.
   Juba 3. septembril andsin käsu, et 6. diviis siirutataks Karjala Kannaselt Kajaani ja 15. brigaad paigutataks Oulusse. Olukord oli segane ja suurimal määral muret-tekitav. Enne veel kui vaherahu või tegelik rahu oli sõlmitud, olime sunnitud nõrgendama oma kaitserühmitusi venelaste vastu ja saatma väed põhja poole.
   Enne kontakti täielikku katkemist sakslastega soovisin teha katset Saksa vägede tagasitõmbamise kiirendamiseks, et vältida võimalikke sõjalisi komplikatsioone. Selle mõttega kutsusin 5. septembri hommikul enda juurde kindral Erfurthi, kelle otsustamisvõimet usaldasin, ja palusin teda katsuda mõjutada kindralkolonel Rendulic’it taandumist kiirendatud korras läbi viima. Kinnitasin talle, et meie omalt poolt saaksime kõik tegema Saksa transportide kergendamiseks. Kindral võis mulle teatada, et tal oli olnud samal päeval ühendus kindralkolonel Rendulic’iga ning et viimane oli juba taandumist alustanud. Uudis oli rõõmustav. Kui sakslased olid valmis kiiresti maalt lahkuma ja osast oma ladudest loobuma, avanes meile võimalus vältida uue sõja kannatusi. Nii õnnelikult see ometi ei läinud.
   Minu rõõmuks näitas kindral Erfurth ka sel korral Soome raske olukorra täit mõistmist — tema sümpaatne suhtumine meie maale jäi kuni viimse hetkeni muutumatuks. Olin juba varem pidanud lausa õnneks, et temataoline kõrge humanistliku hariduse ning iseseisva karakteriga kindral oli määratud Saksa sõjajõudude esindajaks meie peastaabi juures, ja kui mõne aja eest oli kõne all olnud tema asendamine kellegi teisega, kellest oletati rohkem reservatsioonivaba käimist oma käsuandjate tahte järele, lasksin Saksa sõjajuhatust teada, kui kõrgelt ma hindasin asjaolu, et võiksin kindral Erfurthi säilitada oma sidemehena. Lahkumise eel kasutasin nüüd juhust avaldada talle oma siiraimat tänu selle avara pilgu ja takti eest, millega ta oli sooritanud oma kõike muud kui kerge ülesande.

   Delegatsiooni esimeheks, kes pidi toimetama läbirääkimisi rahu üle, määrati peaminister Hackzell. Teised liikmed olid kindralid O. Enckell, Heinrichs ja Walden. Mainisin siin rahu, kuid tõsiasjana ei teadnud me, kas läbirääkimised puudutasid rahu, vaherahu või mõlemaid. Et läbirääkimiste teelt kõrvaldada irritatsioonimomente ja vältida edasisi verevalamisi, panin generalissimus Stalinile üle Stokholmi ette, et vaenutegevus lõpetataks päeval ja hetkel, mida ma palusin vastaspartnerit määrata.
   Ööl vastu 4. septembrit, mil viibisin ülemjuhataja korteris Mikkelist väljaspool, helistati kindralstaabi ülemale välisminister Enckelli poolt, kes teatas, et Stalin oli minu ettepaneku vastu võtnud. Kui vastust kinnitav teade esitatakse Vene saatkonnale Stokholmis enne kella 2 samal ööl, pidid venelased tule lõpetama järgmisel hommikul kell 7. Enne kui kindral Heinrichs mind äratas, oli ta teinud kindlaks, et käsk tule lõpetamiseks jõuaks kõigisse üksustesse enne ettenähtud aega. Välisministriga saavutati kontakt enne kella 1 öösel ning viimane sai ülesandeks teatada, et olin ettepanekuga nõus. Mõni minut selle järele andis viimane vastuse edasi, nii et see pidi jõudma Vene saatkonnale õigel ajal.
   Väljus käsk, et igasugune vaenutegevus maal, merel ja õhus tuli lõpetada 4. septembril kell 7. Mainitud kellaaja järele hakkas aga staapi voolama vihaseid raporte, milledest selgus, et venelased jätkasid vaenutegevust, nagu poleks midagi juhtunud. Päeva jooksul tehti hulk katseid meie positsioonidesse tungida, esinesid isegi reeglipäraseid rünnakueelsed suurtükitule-ettevalmistused. Üks või teine ülemus oli parlamentääride kaudu võtnud venelastega ühenduse, kes seletasid, et nad ei tea midagi vaenutegevuse lõpetamisest. Selles absurdses olukorras tulid välja saata uued juhised, millede järele aktiivne tegutsemine lõpetati, välja arvatud juhud, kus vaenlane relvajõuga katsus meie positsioonidesse tungida. Oma positsioone olime sunnitud käsitama demarkatsiooniliiniks, kuni olukord on selgunud.
   Selliselt kulus päev ja sellele järgnev öö. Kohe pärast kella 7 järgmisel hommikul saabusid esimesed teated, et venelased olid tule lõpetanud.
Miks venelased lükkasid vaherahu veel päeva võrra edasi, on mulle teadmata. Tõsiasja ennast mainiti läbirääkimiste ajal isegi lepingu algtekstis ja see põhjustas sõnavahetuse, mida tasub säästa ununemiselt. Delegaatide küsimuse peale, kas tõepoolest oli vajalik puudutada lepingu tekstis isegi vaenulisuste lõpetamise üksikasju, vastas Molotov, et soomlased olid lõpetanud tule ühe päev varem kui venelased ja et „meil on kombeks ja põhimõtteks esitada asjad tõsiasjade kohaselt, sellisena nagu nad on.”

   Põhjas oli aga olukord ebamäärane ja muret-äratav.
   7. septembril väljus Lapimaa läänile evakueerimiskäsk, mille kohaselt tsiviilelanikkonnal tuli siirduda kas lõuna poole Oulujõge või Roptsi. Tänu Rootsi võimude abile ja suurepärasele korraldusele kujunes riigipiiri vaevarikas ületamine paremini ja kiiremini läbiviiduks kui olime võinud loota. Jälle olid lapsed, naised ja vanakesed suunitud jätma oma kodud ning jälle seisis ees vaen ja võitlus.
   Ööl vastu 15. septembrit, kui mu rong seisis Kouvola jaamas, saabus järsku telefoniteade peastaabist. Sakslased olid nõudnud, et Suursaare garnison paneks relvad maha, ja pärast seda kui nõue oli tagasi lükatud, läinud rünnakule saare vastu. Rannavalveülem kindralleitnant Valve oli annud garnisonile käsu enesekaitsmiseks. Pärast ägedat võitlust, milles võeti 700 Saksa vangi, heitis kolonel¬leitnant Miettinen kallaletungijad tagasi. Lugu lõppes sellega, et kaitsjad, kes hoogsalt olid pealetungi tagasi löönud, interneeriti ise venelaste poolt.
   Soovisin kindralleitnant Valvele õnne tema resoluutse tegutsemise puhul ega võinud muud nentida kui et sakslased oma mõtlematu üritusega olid kergendanud meie asendit hetkel, kui Soome seisis vajaduse ees neid relvajõuga maalt lahkuma sundida.

   Nõukogude saadik Stokholmis oli lasknud mõista, et delegatsioon peaks minema Moskvasse niipea kui vähegi võimalik. Saabununa 7. septembril Moskvasse, tuli sel aga oodata ühe nädala, enne kui ta kutsuti Kremlisse. 14 septembri õhtul, päev enne esimest konverentsi tabas peaminister Hackzelli halvatuslöök, mis lülitas tema välja ning lõpetas mõne nädala pärast kogu ta töörikka elu. Niisiis olid kindralid Walden, Heinrichs ja O. Enckell, kes läksid konverentsile. Delegatsiooni esimeheks määrati peaminister Hackzelli asemele välisminister O. Enckell, kes kohe sõitis Moskvasse.
   Järgnevail päevil saabunud raportidest selgusid vähehaaval Vene relvaderahu tingimused. Enamikku nõudmistest tundsime varasemast. Uus oli see, et venelased Hango asemel nõudsid maa-ala pealinna külje alt — nõndanimetatud Porkkala piirkonda, mis koosnes suurest osast Kirkkonumme kihelkonnast sinna kuuluva Porkkala neeme ja kolme naaberkihelkonna osadest — mis tuli Nõukogude-Liidule rentida viiekümneks aastaks. Sellele lisandus, et kogu Petsamo piirkonnast tuli loobuda, mille kaudu Soomelt võeti ta ainus Jäämere sadam. Sõjakahjutasu oli alandatud 600 miljonilt Ameerika dollarilt 300 miljoni dollarini, mis tuli tasuda kaupades kuue aasta jooksul. Armee tuli viie päeva jooksul tõmmata tagasi 1940. aasta piirile ja viia rahujalale kahe ning poole kuu jooksul, arvestades relvaderahu kokkuleppe allakirjutamise päevast. See tähendas, et Saksa väed tuli maalt välja ajada või interneerida samal ajal kui teostati demobiliseerimist. Veel pidi Nõukogude-Liidule lõppvõidu hõlbustamiseks Saksamaa üle antama õigus kasutada Lõuna-Soome sadamaid ja lennuvälju ning antama tema käsutusse meie kaubalaevu, niikaua kui maailmasõda kestis.
   Liitlaste (Vene) kontrollkomisjon pidi valvama, et tingimused täidetaks. Relvaderahu leping pidi jõustuma samast hetkest, mil see alla kirjutati. See tähendas, et lepingut ei ratifitseeritud harilikus korras ja et Eduskunta heakskiit järelikult tuli hankida eeskätt.
   18. septembril astus valitsus kokku, et võtta tingimuste üle seisukohta. Üksmeelt ei saavutatud, mistõttu küsimus jäeti edaspidiseni otsustamata. Samal õhtul kõnelesin ma tingimuste üle endise välisministri Ramsayga, kes arvas, et need olid küll hirmutavad, aga et asi võis kujuneda saatuslikuks, kui me neid vastu ei võta.
   Enne veel kui päev oli lõpule jõudnud, teatati Moskvast, et Nõukogude valitsus nõudis lepingu allakirjutamist enne kella 12 järgmisel päeval. Sel põhjusel lasksin valitsuse kutsuda uuele koosolekule, mis peeti 19. septembril kell 5 hommikul. Ka kindralleitnant Airo ja kolonel Paasonen, keda paluti valitsuse käsutusse tehniliste ekspertidena, olid kutsutud lossi. Tegin valitsusele teatavaks venelaste ultimaatumi ja andsin selle järele sõna kindralleitnant Airole. Ta ettekanne lõppes sellega, et Soome soodsaimal juhul võiks veel vastu pidada kolm kuud. Kolonel Paasonen esitas omakorda, et rünnak Karjala Kannasel ja põhja pool Laadogat oli kulminatsiooni saavutanud ning et kaitset, eeskätt kirde pool Viiburit, soodustasid erakordselt head maastikulised tingimused. Fakt, et suurim osa ofensiivi rakendatud Vene soomus- ja suurtükiüksusi olid Balti rindele üle viidud, viitas sellele, et mingit suuremat rünnakuüritust ei olnud vahenditult oodata. Ometi ei võtaks vastasel rohkem kui ehk paar nädalat, et koondada uus ülekaalukas ofensiivne jõud Kannasele. Edasi tuli tähele panna, et strateegiline olukord peatselt olulisel määral halveneb, kui venelased kindlustavad endale Soome lahe lõunakalda.
   Kui sõjalised eksperdid olid end väljendanud, andsin sõna asettäitvale peaministrile von Bornile, kes oli järjekorras vanim pärast minister Enckelli ärasõitu Moskvasse. Vabahärra von Born ei olnud tingimuste heakskiitmise vastu, kuid väljendas oma sügavast pessimismist ilmestatud sõnavõtus kõigi juuresolijate muret ja rahutust selle saatuse ees, mis nüüd Soome rahvast ootas. Minu juuresolekul otsustas valitsus raskel meelel paluda Eduskunnalt tingimuste heakskiitmist ning delegatsioonile volitusi relvaderahu kokkuleppe allakirjutamiseks. Eduskunta, mis kutsuti kokku samal hommikul kell 7, andis volitused ilma pikemate kõnelusteta.
   Delegaatide tagasitulekul kuulsin, et teade Eduskunna otsusest ei olnud jõudnud nendeni, kui leping 19. septembril kella 11 ja 12 vahel alla kirjutati. Rootsi saadik minister Söderblom oli küll teatanud, et ta oli üle Stokholmi kuulnud, et Soome valitsus ja Eduskunta olid tingimused aktsepteerinud, kuid ametlikku kinnitust sellele polnud veel saabunud. Neil raskeil päevil olid meie delegatsiooni liikmed Moskvas saanud Rootsi saatkonna poolt suurima heatahtlikkuse ja abi osaliseks.

   Viiburi lään kuulus jälle Venele ning Karjala rahvas oli uuesti teel läände koos oma karja ja vallasvaraga. Tänu pehmele sügisilmale ja veeteede kasutamise võimalusele üle Saima, võidi evakueerimist seekord korraldada paremini kui märtsis 1940, mil umbsed teed olid pakkunud kurba pilti viltsusest ja segadusest, kus hangedes lebas põllutöömasinaid ning loomi, kes vaevalt suutsid end liigutada. Teekond, mis nüüd oma kodudest kihutatud karjalastel tuli jälle käia, oli võib-olla ometi veel raskem kui eelmisel korral.
   Porkkala piirkond, vana kultuurkolle oma õitsvate talude ja rikaste kalavetega, tuli tühjendada kümne päeva jooksul, et anda aset Vene garnisonile. Lisaks sellele, et elanikud ka siin kaotasid oma kodud ja oma esiisadelt päritud mullapinna, tähendas kõnealune maaloovutus pealinna varustamisele suurt lööki ning seda, et otsesed maantee- ja raudteeühendused Edela-Soomega katkestati. Tõsiasi, et pealinn selle järele asetses Vene suurtükiväe laskeulatuses, oli tõsisemat laadi ohumomendiks.
   Juba teine kord nelja aasta jooksul taandusid meie väed vaenlase poolt dikteeritud piirijoonele. Ka nüüd oli armee kurnatud raskest võitlusest, kuid samuti kui aastal 1940 tõmbus ta tagasi murdumatus korras ja vaimse paindlikkuse säilitanult. Ta ei olnud löödud, vaid oleks võinud jatkata võitlust, kui olukord seda oleks nõudnud — seda tõendavad viimsed edurikkad lahingud Ilomantsi juures. Kuid üldine olukord nõudis vaenutegevuse lõpetamist ja et rahvas saaks rahu. Püsti peaga võis Soome sõdur koju pöörduda oma hästi sooritatud töö järele.
   Ka sel korral oli vabaduse eest maksetud kõrget hinda. Seda tõendavad 55.000 valget puuristi meie surnuaedadel.

   Hackzelli valitsus astus tagasi, niipea kui ta oli täitnud oma ülesande ja saavutanud rahu. Ei olnud kerge leida sobivat isikut, kes oleks tahtnud astuda uue valitsuse etteotsa, mille ülesanne kahtlemata kujunes raskemaks kui ühelgi eelneval valitsusel. Minu pöördumised parlamendiliikmete poole kujunesid üksteise järele tulemusetuiks. Lõpuks võttis endale selle raske vaeva kõrgeima halduskohtu president U. J. Castren.
   Nüüd oli vaja astuda energilisi samme maa ülesehitamiseks, sõlmida katkenud ärisidemeid ja üldse saada produktsiooniaparatuur käiku, kõik samal ajal, kui uue vastasega sõda oli vaja läbi võidelda ning suured sotsiaalsed probleemid — eeskätt evakueeritud elanikkonna majutamise näol nõudsid lahendamist. Tohutute majanduslike kohustuste taustal, mida relvaderahu kokkulepe meile asetas, näisid raskused otse ületamatuma.
   Castreni valitsusele ei olnud antud pikka iga. Kui seisukohtade lahkuminekud sotsiaaldemokraatide vasemal tiival tingisid valitsusbaasi ümberkorraldamise, oli ta sunnitud juba 17. novembril tagasi astuma. Oma lühikesel valitsemiseajal, mis ei ulatunud õigupoolest kahe kuunigi, teostas ta ometi erakordselt hinnatavat tööd, mida iseloomustas peaministri sirgeseljaline hoiak pidevas võitluses maa õiguste ja huvide valvel.
   24. septembril vallutasid venelased Tallinna ja mõni päev hiljem oli kogu Eesti nende kätes. Sellises olukorras ei olnud Saksamaa võimeline rakendama meie vastu abinõusid, nagu need eelmisel kevadel olid langenud Ungarile ja Rumeeniale osaks, ent hoolimata sellest tootsid operatsioonid sakslaste vastu meile suuri raskusi. 15. septembril, juba enne kui relvaderahu oli alla kirjutatud, lõppes ettenähtud napp hingehaare.
   Juba nii vara kui 2. veebruaril olin annud jaatava vastuse president Ryti küsimusele, kas ma uskusin, et ohvitserkond saaks täitma käsku kõigis olukordades. Mingeid raskusi selles mõttes ei tekkinud ka nende pingutuste jooksul, mida rindemuutus põhjustas, ka mitte nende nooremate ohvitseride suhtes üksustes, kes olid võidelnud sakslastega lähedas kontaktis ühise vaenlase vastu ja kes kahtlemata leidsid end psühholoogiliselt raskesse olukorda asetatuina. Kui võtta seejuurs arvesse umbusku kõige venepärase vastu, mis valitses mitte ainult ohvitserkonnas, vaid ka — seda tuleb ütelda — rahva suures üldsuses, siis on vaevalt üllatav, et leidus palju neid, kes kartsid, et sõjakäik põhjas viib sisemistele konfliktidele. Sakslaste hoolimatus sõjapidamises, mis lõppes kogu Lapimaa hävitamisega, tõi aga kõik arusaamisele, et maad vabastati armeest, kelle juuresolek talumatut olukorda vaid pikendas.
   Pärast seda kui relvade rahu oli tegelikult jõusse astunud, saadeti veelgi vägesid põhja, nii nagu raudteede transpordi võime seda lubas. Nõnda siirutati soomusdiviis ning 3. ja 11. diviis Oulusse. Piirijäägribrigaad asetati põhja poole Kajaani. Sakslaste maalt ajamise raske ülesanne anti suurte teenetega kindralleitnant Siilasvuole, kelle komandopaigaks sai Oulu. Rühmitumisi raskendas kõrgeimal määral asjaolu, et Lapimaa elanikkonna evakueerimine oli samaaegselt täies käigus.
   Vahepeal olid sakslased hakanud oma jõudusid irrutama Uhtua-Kiestinki lõigust, ilma et venelased oleks teinud vähimatki nende sidumiseks. Lõunasuunas moodustati rinne ning selle varjul alustas 20. mägiarmee oma aeglast taandumist Norra suunas. Ennekui meie esilemarss oli sooritatud, olid sakslased ligikaudu kolmest diviisist koosneva jõuga suutnud kindlustada kõik ühendusteed põhja pool Oulut ja Kajaani, asjaolu, mis tegi lähtealused ofensiivseiks üritusteks eriti ebasoodsaks.
   6. diviis ja 15. brigaad käsutati põhja juba enne kui peajõud oleksid saabunud. Sakslased tõmbusid eest, mineerides maanteed ning purustades kõik oma teel, isegi väikseimad maanteesillad ja truubid, kui mitte rääkida suurtest raudteesildadest Pohjois-Pohjanmaa võimsail jõgedel. Sellises olustikus ei võinud jälitamine kiireks kujuneda, ja mida kaugemale jõuti, seda suuremaks muutusid järeleveoraskused. Uus irritatsioonimoment tekkis, kui Vene väed ilma mingite seletusteta ületasid riigipiiri Suomussalmi juures ja vähe enne seda kindlaks määratud piiri Kuusamo juures.
   Tohutute raskuste ees, mida väeosad kohtasid oma katsetel leida ja siduda taganevat vastast, kerkis mõte dessandist sakslaste tagalasse. Ülesanne usaldati kindralmajor Pajarile ja tema 3. diviisile. Kindralleitnant Siilasvuo määras operatsiooni kindlaks 30. septembriks ja dessandipaigaks oli ette nähtud Kemi linn. Selle lähedusse oli asetunud positsioonidele üks Soome pataljon juba enne vaenutegevuse algust, et kaitsta Karihaara tööstuspiirkonna seadmeid ja ehitusi. Kuigi dessandi teinud üksused nõnda võisid arvestada sillapeaga sakslaste tagalas, oli dessant Kemisse ometi tülikas ülesanne. Linn ise oli sakslaste poolt okupeeritud ning rannikul asetses nende suurtükivägi. Kuna süvissadam oli tehtud tarvitamiskõlbmatuks, uputades sinna raudteevaguneid ja igasugu kola, pidi dessant toimuma nõnda, et väeosad reidil laaditi väiksemaisse paatidesse.
   29. septembri õhtul, kui väeosd seisid valmis, et välja sõita Toppila sadamast Oulu ligidal, puhkes tugev torm, mis muutis iga mõtte dessandist Kemis võimatuks. Edasilükkamine jälle tõi kaasa riski, et plaan, mis oli ehitatud üllatusmomendile, paljastub. Anti käsk, et väeosad öösel vastu 1. oktoobrit Kemi asemel maanduvad Röyttä sadamas Tomio juures. Kui linn on võetud, pidi üks osa dessantüksustest läbi lõikama sakslaste taganemistee Tornio orgu, kuna ülejäänud osa tungima Kemi peale, rünnates sakslaste tagalat. Samaaegselt pidi Kemi rühmitusi rünnatama ka lõuna poolt.
   Dessant Ryöttäs ilma õhutoetuseta oli riskantne ülesanne, seda enam et Saksa õhujõud, mis valitsesid kõiki lennuvälju selles maaosas, tõenäoliselt tõhusalt sekkusid. Et dessant ja Tomio vallutamine siiski õnnelikult läbi viidi, tuleb kirjutada kindralmajor Pajari juhiomaduste arvele. Eduks aitas kaasa ka, et kaitseliitlased ja puhkusel olevad sõdurid Tornios organiseerisid omamoodi ülestõusu sakslaste vastu. Kuna sakslased olid saanud täiendusi, kujunes võitlus linna pärast ägedaks.
   Võitlusi Tornios jälgis tunnistajaina muuseas ka rühm välismaa ajakirjanikke, kes põhjapoolsele sõjatandrele olid saadetud, et koha peal saada käsitust, mil määral oli alust Vene ähvardavail süüdistustel, et me ainult simuleerisime sõda sakslaste vastu. Kui ajakirjanikud olid huviga jälgimas dessantoperatsioone, niipalju kui seda võisid näha, ägedaid võitlusi ja rahva ülestõusu, kujunes veel nii toredasti, et nad ise sattusid Saksa sööstpommitajatega sooritatud õhurünnaku alla. Pärast seda võisid nad tõelise veendumusega kinnitada, et sõda soomlaste ja sakslaste vahel oli kõike muud kui simuleeritud.
   Jatkuva tormi tõttu võis teise esheloni maalesaatmine, mis koosnes 11. diviisist kindralmajor Heiskaneni juhatusel, aset leida alles 6. oktoobril. Ägedais lahinguis, mis kestsid kaks päeva, löödi sakslaste rühmitused lõpuks põhja pool Torniot. 8. oktoobril võeti ka Kemi linn. Dessantoperatsioonid olid sellega kavakohaselt lahendanud olukorra rannikupiirkonnas ning jälitamine võidi nüüd üles võtta Rovaniemi suunas ja piki Tornio orgu. Selleks sai kindralleitnant Siilasvuo oma käsutusse veel 15. diviisi, kes neil päevil saabus Karjala Kannase piirirajoonidest.

   Edasitungil Tornio ja Kemi peale põrkasid väeosad visale vastupanule, eeskätt nende viivituspositsioonide ees, mida sakslased olid jõeorgu ehitanud. Maastik, mis koosnes laiadest sooaladest ja lagedaist tundraist, nõudis teissugust sõdimisviisi kui väeosad olid lõunas harjunud. Ennekõike olid ümberhaaramisliikumised aeganõudvad ja kulukad, ja niipea kui sakslased nägid end ümberhaaramise ohus, hakkasid järelväed liikuma, mineerides maastiku ja lastes teed eneste järel õhku. Vähesed maanteed, mis leidusid, olid puruks sõidetud, ja sügissadu oli need põhjatuiks muutnud. Päevad jäid lühemaiks ja pikad marsid ning katkematud lahingud kujunesid järjest väsitavamaiks.
   Kui Rovaniemi alevik, mille sakslased olid maha põletanud, oli 16. oktoobril vallutatud, kiirendasid Saksa rühmitused Tornio orus oma taandumist, et vältida rünnakut üle Kittilä. Muonio mahapõletatud kirikuküla vallutati 30. oktoobril ning see kujunes Torniost ja Rovaniemelt edasitungivate kolonnide kohtamispaigaks. Petsamo teed mööda jõuti välja Laanila tundrateni. Vastane oli nüüd aetud 400 kilomeetrit põhja poole lähtepunktist arvates, kuid kolm Soome põhjapoolseimat administratiiv-ala — Inari, Utsjoki ja Enontekijä, olid üha edasi Saksa vägede poolt okupeeritud.

Relvade rahu kokkuleppes oli määratud, et venelased vajaduse korral võisid sekkuda sakslaste väljaajamise kiirendamiseks. Kahtlemata oleks ka Vene kaasabi operatsioonides lühendanud sõja käiku ning säästnud meilt tunduvaid kaotusi. Kui venelased Lapimaa sõja esimeses faasis oleks aktiivselt üles astunud Uhtua-Kiestinki lõigus seisvate Saksa diviiside vastu, oleks nende taganemine saanud hoogu. Samuti oleks pelgalt näilikki edasiliikumine Petsamost, kuhu venelased saabusid 15. oktoobril, mõjunud sakslaste taandumist kiirustavalt, põhjuseks kartus, et nende ühendused üle Ivalo ära lõigatakse. Kui ma kontrollkomisjoni juures tegin ettepaneku, et teedeharu Ivalo juures okupeeritaks ühe väiksema, uuest piirist vaid seitsmekümne kilomeetri kaugusel seisva Vene diviisi osa poolt, sain vastuseks, et ettepanek oli tehtud liig hilja. Aga kui me 4. novembril olime vallutanud Ivalo, kust sakslased suruti Inari suunas, ei olnud venelastele hilja piiri ületamiseks ning liikumiseks Ivalo suunas. Seistes mitte just väikeste jõududega põhja pool Ivalot, Kuusamos  ja Suomussalmel, sõrm päästikul, pidasid venelased tegelikult oma käes kogu Põhja-Soome olukorra.
   Relvade rahus määratud tähtpäev demobiliseerimiseks täitus 5. detsembril ja selle juurde jäädi kategooriliselt, hoolimata pikenduspalvest. Nende üksuste osas, mis olid rakendatud Lapimaa sõjakäigule, kujunes demobiliseerimine kujuteldamatult keeruliseks protseduuriks. Samaaegselt kui vanemad meeskonnad koju lubati, ühendati nooremad üksustesse, mis olid formeeritud rahuaegse organisatsioonikava kohaselt. Need noorukid pidid jätkuvalt võitlema Saksa veteraanide vastu, kes nelja-aastase sõja jooksul olid suutnud end Lapimaa oludesse sisse elada ning- tühimaasõjaga harjuda.
   Et demobilisatsioon täielikult ei halvanud sõjategevust, tuleb pigemini imeks lugeda. Jaanuaris 1945 olid ometi uuesti organiseeritud väed valmis, et jatkata edasitungi Soome loodepoolsesse soppi, nn. Käsivarde, mis sirutub tundrute suunas mõnekümne kilomeetri kaugusel Norra-poolse Atlandi rannikul asuvast Soome, Rootsi ja Norra ühisest piiritulbast. Selles asustuseta ja mornis ümbruses pidasid sakslased veel kuni aprilli lõpuni 1945 enda käes viimse pala Soome territooriumist.

   Detsembris 1944 oli ofensiiv sakslaste vastu arenenud nii kaugele, et minu juuresolek peastaabis ei tundunud enam hädavajalikuna. Kuu keskpaigu viisin oma komandopaiga üle Helsingisse ja asetasin samaaegselt sõjaliste asjade otsese juhtimise kindralstaabi ülemale jalaväekindral Erik Heinrichsile. Aastavahetusel nimetati ta avalikult sõjajõudude ülemjuhatajaks. Tema teenete eest sõja ajal kindralstaabi ülemana ja mitte vähem Karjala sõjakäigu silmapaistva juhina nimetasin kindral Heinrichsi Mannerheimiristi I. klassi rüütliks.
    Oma viimse päevakäsu aktiivse ülemjuhatajana andsin 31. detsembril 1944, ja selle sisu kõlas järgmiselt:

   „Sõdurid Soome kaitsejõududes!
   Jättes nüüd viimset korda Soome kaitsejõudude aktiivse juhtimise, et vabariigi presidendina ülemjuhatajaks edasi jääda, pöörduvad mu mõtted tagasi viiele möödunud aastale ja kahele sõjale, mida Soome rahvas selle aja jooksul on sunnitud läbi võitlema.
   Uhkuse ja tänutundega näen ma enda ees neid loendamatuid halle rivisid, mis vankumatus truuduses oma ülesandele on mulle kinkinud oma toetuse ja abi. Mõtlen soojusega kõigile neile, kes aastatepikkuse võitluse ja katsumiste järele — olles täitnud oma kohuse viimseni — pöörduvad tagasi rahulikule tööle. Samuti mõtlen ma neile noortele, kes edasi teenivad meie kaitsejõududes.
   Harduses ja austuses seisatan nende mälestuse ees, kes kunagi enam ei pöördu tagasi oma kodudesse.
   Kõik see on nüüd seljataga. Järel on ainult jäljed ja aurikas mälestus Soome meeste ja naiste tegudest. Kogu maailma rahvad seisavad uue aja künnisel. Sõja koledustest kerkib teine maailm oma inimlike kannatuste ja katsumistega, aga kindlasti ka edu ja võitudega. Raske on aeg, mis lebab rahvaste üle kuni päevani, mis saab ühendama inimkonna omavahelises sõpruses ning looma aluse rahulikule tööle ja üksteise mõistmisele.
   Meie ees tärkavad relvaderahu ja sõjajärgse aja loendamatud probleemid. Raskused tunduvad võitmatuina, ent nüüd rohkem kui kunagi varem peame me soomlased üles näitama omadusi, mis möödunud aegadel on moodustanud meie jõu: üksmeelt ja enesevalitsemist. Pingutades kõiki jõude ebaisekaks tööks, võime loovida läbi aja tormide ning kindlustada riigile olemasolu ja tema tuleviku.
   Teie ülesandeks, endised paljudes lahinguis karastatud sõdurid, kes nüüd pöördute tagasi oma kodudesse, langeb kõikjal, nii maal kui linnas, ülal pidada seda omavahelise usalduse ja seltsimehelikkuse vaimu, mis sõja ühistes kannatustes on kujunenud, ning külvata oma ümbrusse usku ja lootust tulevikku.
   Relvavennad! Palju kordi olen ma nagu nüüdki manitsenud teid jatkuvaile pingutustele, nõudnud teilt peagu võimatut, aga kunagi ei ole see olnud asjata. Ma tänan teie hiilgavate sõduritegude eest, mida mingi asi maailmas ei või tumestada. Ma tänan igat juhti ja meest armees, mere j õudusid ja lennuväge, kõrgemaist päälikuist kuni meheni rivis — ohvitsere, allohvitsere ja meeskonda, ja mitte vähem sanitaarpersonaali, arste ja haigeravitsejaid.
   Ma tänan eriti oma lähemaid kaastöölisi, kindralstaabiülemat, kindralkortermeistrit, relvaliikide inspektoreid ja ülemusi, kellede usinus ja osavus on kergendanud mu vastutuskoormat. Samuti tänan armeede ja rühmituste ülemaid, kindlustustööde juhte, õhu- ja merejõudude komandöre, koduüksuste ja õhukaitse, armeegruppide ja diviiside ülemaid, kes edu ja kiindumusega on täitnud oma nõudlikke ülesandeid.
   Soojima tänuga pöördun nende kümnete tuhandete tööliste poole, kes rinnetel ja kodus on teinud hindamatuid teenuseid kaitse heaks, sageli oma elu hinnaga. Ma tänan meie raudteemeeskondi, millede liikmed ei kartnud ei ohtu ega raskusi. Ma tänan lõpuks kõiki neid siin mittenimetatuid, kes eri asutustes ja organisatsioonides on andumusega töötanud meie ühise asja heaks ning omalt poolt annud kõik, et teha võimatut võimalikuks.
   Meie kaitsejõudude nimel — ja ma usun siin kõnelevat kõikide südamest — tänan sügavaimalt meie lotasid, kellede ennastohverdav panus ka ohtlikemail postidel saab püsima läbi aegade kui ülev eeskuju Soome naistele.
   Ma soovin teile edu ja kõike seda õnne, mis võrsub vaba isamaa pinnast!
   Juhtigu Kõigevägevam meie saatust Soome heaoluks!“

   Aastal 1945 pidid Soome riigipea ja valitsus kandma meie oludes otse tohutuid ülesandeid. Seejuures kergendas minu koormat peaminister Paasikivi, kes juba 17. novembrist 1944 täitis valitsusjuhi kohta talle omase rutiini ja paindlikkusega.
   Teise kogenud riigimehe abi, kes juba vabadussõjast peale oli mulle sõbrana ja nõuandjana lähedal seisnud, mõtlen nimelt jalaväekindralit Rudolf Waldeni, ei saanud ma enam kasutada, pärast seda kui teda novembris 1944 oli tabanud halvatus, millest ta enam ei toibunud.
   Tähtsaimaks küsimuseks, mis nõudis kiiret lahendust, oli Eduskunna valimiste väljakuulutamine. Valimisi ei olnud aset leidnud aastast 1939 ja evakuatsiooni järele nõudis nende tehnilise külje korraldamine ulatuslikke ettevalmistusi, millede kiire läbiviimine üles kerkis sundiva hädavajalikkuses. Valimised toimusid 17.-18. märtsil ilma eriliste häireteta. Pärast seda kui kommunistid vaherahulepingu toetusel olid saanud õiguse esineda poliitilise parteina, ühinesid need koos vasakpoolsete sotsialistidega ühiseks rahvademokraatlikuks” rühmaks, mis sai Eduskunnas 49 mandaati. Sotsiaaldemokraadid said 50 mandaati, maaliitlased 49, koonduserakond 28, Rootsi rahvaerakond koos Rootsi vasakpoolsetega 15 ja eduerakond 9 mandaati.
   Pärast valimiste tulemuste selgumist lahkus senine valitsus vastava parlamentaarse tava kohaselt, et anda aset uuele. Peaministriks jäi riiginõunik Paasikivi, ja uus valitsus, mille ta moodustas, baseerus nn. punarohelisel blokil, s.o. sotsiaaldemokraatidel, rahvademokraatidel ja maaliitlastel. Rootsi rahvaerakonna ja edumeelsete esindajad eelmisest valitsusest jäid edasi. Valitsusbloki programm sisaldas kaugeleulatuvaid kavu radikaalseiks ühiskonnareformideks ühelt poolt sotsialiseerimispüüdluste, teiselt poolt väikemaapidamise edendamise halvasti kooskõlastatud märkides. Veel seisis valitsuse programmis ametnike arvu ja ühiskondliku osatähtsuse piiramine ning muud sellist, kuid peaministri sihiteadlikul juhtimisel jäid need uuendused enamuses oma teostamist ootama. Peaülesandeks minu presidendiks olemise ajal oli ja jäi relvaderahu lepingu määruste täitmine.
   Nendest oli õrnaloomulisimaks lepingu 13. artiklis leiduv nõue sõjasüüdlaste karistamiseks.
   4. veebruaril 1945 koostati komitee doktor Eirik Hornborgi eesistumisel, et selgitada poliitilise vastutuse küsimust. Komitee seisukoht oli ajaloolispoliitilisest vaatekohast teeneterikas, kuid kuna see ei käsitelnud probleemi juriidilist külge, nõuti Soome parima õigustundja, president K. J. Stahlbergi seisukohta. Viimane nentis, et neid, kes seaduslikus korras on teinud otsuse rahu või sõja kohta, ei saanud Soome õiguskorra kohaselt selle eest vastutusele võtta. See tähendas seda, et neid ei võinud karistada muidu kui vaid vastu võttes tagasiulatuva mõjuga seaduse, milline talitusviis aga seisis vastolus läänemaise õiguskorra põhiprintsiipidega. Ainus kohus, millele taolise protsessi võis alistada, oli riigikohus, mille otsus äsjanimetatud põhjustel aga pidi kujunema õigeksmõistvaks. Soome põhiseaduse kohaselt ei võinud luua ka erikohust, millel oleks õigus käsitella ja karistust määrata protsessis, mis puudutas poliitilist vastutust.
   Tõsiasi, et olime heaks kiitnud relvaderahu lepingu koos selle artikkel 13-ga, tegi asja lahendamise poliitiliseks hädavajaduseks. Õiguskantsler Tarjanne pani ainsa väljapääsuteena ette seaduse vastuvõtmise, mis võimaldas erikohtu moodustamise. Sellele vastavalt koostas valitsus Eduskunnale eelnõu sõjasüüdlaste karistamise seaduse vastuvõtmiseks.
   Kui seaduseelnõu esitati mulle allakirjutamiseks, oli mu esimeseks mõtteks keelduda seda Eduskunnale edasi andmast, viidates president Stahlbergi seletusele. See seisukohavõtt oleks ometi toonud kaasa komplikatsioone, mis oleks põhjustanud olukorra teravnemise ja veelgi raskema Vene surve. Põhjaliku kaalumise järele jõudsin otsusele, et ainus, mida võisin teha, oli seaduseelnõu tekstis ette võtta mõned muudatused, mis tegid selle pisut vähem vastumeelseks.
   Seaduseelnõu paragrahv 1 nägi ette parandusmaja ning kehtis kõigi isikute kohta, „kes otsustaval viisil olid Soomet mõjutanud astuma sõtta aastal 1941 Saksamaa kõrval Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Liidu ning Ühinenud Suurbritannia Kuningriigi ja Põhja-Iiri vastu või kes sõja ajal olid takistanud rahu saavutamist.” Minu parandusettepaneku kohaselt pidi seadus kehtima ainult nende kohta, kes valitsuses olid kaasa aidanud mainitud tegudeks ja et karistuseks oleks vangimaja või parandusmaja. I. paragrahv p. 4-ndasse kuuluvana panin ette määruse, et süüdistuse pidi tõstma õiguskantsler isiklikult ja et teda ei võinud siin keegi teine asendada. Lõpuks panin ette, et üldised määrused vabariigi presidendi armuandmisõiguse kohta kehtivad ka sõjasüüdlaskohtus karistatute kohta.
   Nende reservatsioonidega esitati eelnõu Eduskunnale, mis kiideti heaks koos teatavate momentidega, mis olid leidunud ka valitsuse esialgses ettepanekus. Muudatused jätsid ometi karistuse liigi ja presidendi armuandmisõiguse sellisteks, nagu olin ette pannud.

   Üheks põhjuseks, miks Soome valitsus ja Eduskunta olid kevadel 1944 tagasi lükanud Nõukogude valitsuse rahutingimused, oli sõjakahjutasunõude suurus, mis tõusis 600 miljoni Ameerika dollarini ja mis pidi maksetama kaubasaadetiste näol viie aasta jooksul. Asjatundjate seletuse järele ületas see riigi kandejõu. Sügiseste läbirääkimiste ajal nenditi seejuures rahuldusega, et summa oli alandatud 300 miljoni dollarini ja tasumise aeg tänu Briti suursaadiku sir Archibald Clark Kerri toetusele Moskvas — suurendatud viielt aastalt kuue aastani.
   Rahulolu ei kujunenud ometi pikaaegseks, sest kahjutasuküsimuse üksikasjalisemal käsitlemisel selgus siiski, et venelased, ilma et relvaderahu leping oleks neile selleks annud vähimatki õigust, nõudsid hinnaarvestusi 1938. a. hinnatasemel. Pärast seda olid hinnad tõusnud ligikaudu kahekordseiks, ja lisaklausel tähendas järelikult, et 300 miljoni dollarit moodustas tegelikult 600 miljonit. Visade läbirääkimiste järele nõustusid venelased lõpuks, et masinate ja tööstusseadmete hinnad fikseeriti 15 % kõrgemaks kui 1938. aasta nivoo eeldas, ning ülejäänud kaupadel 10 % kõrgemaks. Need muudatusedki arvesse võetult tõusis kahjutasusumma ikkagi ligikaudu kahekordseks 300 miljonist dollarist arvates. Kahjutasu maksmise leping kirjutati alla 17. detsembril 1944.
   Vägagi ebameeldivaks üllatuseks oli määrus, mis ette nägi, et kahjutasudest langes 60 % metallitööstusele ning ainult 40 % meie domineerivamale tööstusele — puutööstuse saadustele. Enne sõda oli metallitööstus töötanud nii hästi kui ainult siseturu tarveteks ja saavutas vaevalt 4 % maa koguekspordi ulatusest. Selle tööstusharu oluline laiendamine oli järelikult hädavajalik. Mainitud otstarbeks vajalikud masinad ja suurem osa toormaterjalist muretseti välismaalt, peamiselt Rootsi ja Ameerika krediidi usaldusel, ning kahjutasusaadetised jäid seetõttu suurimal määral sõltuvaks tellitud materjalide õigeaegsest saabumisest. See oli seda tähtsam, et Soome oli sunnitud hilinenud saadetistelt maksma 5 % renti kuus, mis arvestati sama liiki kaupades. Üksi esimesel kahjutasu aastal tõusid trahvid hilinemistelt kuni 253.000-dollarise summani, mida Soome pidi maksma kaupades üle määratud normi.
   Mis kahjutasusaadetised tegelikult tähendasid Soome majandusele, selgub tõsiasjast, et need esimesel aastal katsid mitte vähem kui 80 % kogu ekspordist. Veel selgemais joontes ilmneb selle mõju, kui samaaegselt mõeldakse, et see koorem oli asetatud maale, kes ainuüksi maa-ala loovutuste kaudu oli kaotanud 13 % oma rahvuslikust varandusest ja mille tööjõud ligi 7 % võrra oli langenud sõjas surmasaanute ja vigastatute näol. Juba sõjainvaliidide arv tõusis 47.500-ni. Suur osa Soome kaubalaevastikust oli sõja ajal kaduma läinud ja kui sellele lisandame kahjutasulepingus ettenähtud laevade loovutamise, oli see redutseeritud vaid kolmandikuni ennesõjaaegsest tonnaazhist. Riigivõlg oli tõusnud 3,5 miljardi margalt enne sõda  67 miljardi margani aasta lõpuks 1944. Mis tööstusseadmeisse puutub, siis olid need purustustest kannatanud küll suhteliselt vähe, toormaterjali laod aga olid tühjad ja kapatsiteet madal.
   Sõjakahjutasunõudest katkemiseni pingutatud majandusele esitati veel teisigi kahjutasunõudeid. Sõjasaak ja loovutatud Soome aladelt äratoodud varandus tuli tagasi anda ja Saksa saadaolevad summad tuli vastavalt võitjasriikide poolt suvel 1945 Potsdamis tehtud otsusele Nõukogude-Liidule üle kanda. Nõuete kogusumma, mille arvestamisel Soome seisukohad täiesti kõrvale jäeti, tõusis 60 miljoni dollarini. Märgates raskusi, mida sõjakahjutasumaksmine sünnitas Nõukogude-Liidu Soome-poliitikale, ja kui lootused suuremaist välismaistest krediitidest olid ära langenud, tuli Nõukogude valitsus isegi arusaamisele, et kahjutasukoormat pidi kergendama. Lepinguga jaanuaris 1946 pikendati tasumisaega kaheksaks aastaks, mis tähendas aastase kvoodi langemist 50 miljonilt 35 miljoni kahjutasudollarini.
  Mu tervis, mis juba 1945. aasta algusest peale oli olnud kõikuv, halvenes aasta jooksul sel määral, et olin septembris sunnitud riigipea kohustused asetama peaministrile ja järele andma oma arsti nõudele, kes soovitas kosumiseks külastada pehmemat kliimat. Reisi eesmärgiks oli Portugal, ja see valmistati ette asjaomases korras, teatamisega nendele maadele, kust kaudu pidin reisima. Liinilaeva ärasõidu aeg, millega pidin Stokholmi sõitma, oli 3. november kell 8 hommikul.
   Õhtul enne seda olin vaevalt jõudnud voodisse heita ja tule kustutada, kui keegi kella 12 paiku mu uksel kõlistas. See oli peaminister Paasikivi, kes tuli otse kontrollkomisjoni esimehe Zhdanovi juurest. Üks tund varem oli viimane kutsunud teda enda juurde ning ütelnud end olevat ajalehtedest lugenud, et presidendil oli kavatsus välismaale sõita. President oli ometi poliitiline isik, kes ei võinud maalt lahkuda, ilma et sellest oleks venelastele teatatud, ja mingit sellist teadet polnud saabunud ei kontrollkomisjonile, Nõukogude valitsusele ega kõrgemale Vene sõjajuhatusele.
   Paasikivi oli märkinud, et ei leidunud mingeid määrusi, mis võisid presidenti takistada reisimest, ja et riigipea ülesanded sellisel juhul riigivormi kohaselt läksid üle peaministrile. Zhdanov kordas ometi oma väidet ja lisas, et „sõit saaks kahjustama Soomet”.
   Kõneluses peaministriga märkisin, et olin saavutanud vanaduse, kus mul oleks õigus loobuda avalikest ülesannetest, pärast seda kui olin pidanud kandma palju vastutusrikkaid kohustusi. Nüüd olin väsinud ja mu tervis vajas ravi. Kõik oli valmis, kuid olin nõus ka loobuma reisist, kui see mu maad kahjustaks. Palusin peaministrit Zhdanovile teatada, et ootan ta vastust enne kella 8 järgmisel hommikul ja et reisist loobumine ärataks avalikku tähelepanu, mitte vähem maades, kuhu mind oodati.
   Ei kestnud kaua, kui peaminister pöördus tagasi teatega, et ta oli Zhdanovi poolt viivituseta vastu võetud ja et viimane oli annud üle teate, mille kohaselt Moskva otsusel ei olnud presidendi reisiks mingit takistust.

   Mu kavatsetud tervisparandusreis võis niisiis toimuda kavakohaselt. Atlandi rannikul veedetud karastava puhkuse järele oli mulle kojupöördumise eel meeldivaks kohuseks külastada külalislahke Portugali presidenti, kindral Carmon’i, et talle esitada oma tänu kõige heatahtlikkuse eest, mis tema maal mulle osaks oli saanud. President võttis mind armastusväärselt vastu vanas lossis, mille sisustus kõneles Portugali hiilgavast ajaloost merevõimuna. Huvitavad olid ka mu kokkupuuted peaminister Salazariga, selle noorusliku, rahuliku ja vähenõudliku mehega, kelle edukas töö Portugali heaoluks on tuntud kaugel väljaspool tema maa piire.
   Kojureisil haigestusin järsku ning olin sunnitud ruttama Stokholmi, et konsulteerida oma arsti, professor Nanna Svartzi. Stokholmist sõitsin otseteed Helsingisse, kus asetusin Punase Risti haiglasse.
   Selle tervisparandusreisi kahetsusväärne tulemus oli mulle suureks pettumuseks, kuid tõsiasja ei saanud muuta. Järgmistel kuudel puudus mul jõud oma kohuste täitmiseks riigipeana muul viisil kui vaid haigevoodist.
   4. märtsil 1946 esitasin valitsusele arstitunnistusega varustatud kirja, milles palusin oma halvenenud tervise tõttu mind arvata lahkunuks presidendi kohalt. Lisasin, et leidsin ülesanded, millede läbiviimiseks olin oma nõusoleku annud astudes riigipea kohale, minu osas nüüd olulisemas ulatuses täidetud, pärast seda kui ka kohtuprotsess sõjas vastutavaiks tehtute vastu oli lõpule viidud. Relvaderahu-lepingust olid järel vaid sellised punktid, millede täitmine nõudis aastaid. Tegin oma otsuse valitsusele teatavaks, andes sellele võimaluse sammude astumiseks, mida vastav sündmus põhjustab.
   Minu avaldus tagasiastumiseks vabariigi presidendi kohalt anti Soome rahvale teada peaminister Paasikivi poolt, kes mu kirja raadios ette luges, lisades sellele järgmist:

   „President Mannerheimi nimi on sügavasti meie ajalukku joonistatud. Olles kannud rasket koormat oma maa teenistuses, võttis ta augustis 1944, vastu tulles rahva üksmeelsele soovile, endale presidendi vastutusrikka koha. Tema juhtimisel ja tema autoriteedi kaitsel irrutati meie maa sõjast. Keegi teine ei oleks tookord võinud täita seda ülesannet, sest keegi teine ei ole nii nagu tema nautinud rahva suure enamiku usaldust. Nii selle kui kõige muu isamaa heaks teostatud ennastohverdava töö eest tunneb Soome rahvas president Mannerheimi vastu sügavaimat tänulikkust. Kui ta nüüd oma nõrgenenud tervise tõttu on sunnitud presidendiametist lahkuma, tuleb rahva tänulikkust talle avalikult ilmendada. President Mannerheim võib tõmbuda hästi teenitud puhkusele teadmisega, et Soome rahvas ei unusta neid erakordseid teenuseid, mida ta isamaale on teinud. Meie rahva parimad ja soojimad õnnesoovid saadavad teda alati.”

   9. märtsil 1946 valiti J. K. Paasikivi vabariigi presidendiks ja kaks päeva hiljem toimus valvevahetus riigi kõrgeimal postil. Sellega olin vabastatud oma viimsest ning raskeimast ülesandest isamaa teenistuses. Pöördununa tagasi eraellu, võisin nüüd takistuseta kasutada õigust, mis kuulub igale vabale kodanikule: õigust meenutada möödunut ja niihästi nüüdispõlvele kui järeltulevaile aru anda, mida elutee mulle oli pakkunud ja õpetanud. Punktis, kus mu avalik tegevus lõpeb, on lõpp ka mu aruandel, ja mul jääb üle vaid mõne sõnaga kokku võtta oma vaateid põhjusühendeile, mis Soomele on olnud määravad ta viimaseil saatuslikel aastail.

   Üksikisikule on kerge, heites pilgu tagasi oma minevikku, eraldada sellest tegureid, mis on mõjustanud ta elukäigu kujunemist. Ta võib ilma suuremate raskusteta kindlaks teha, kus ja millal ta astus õige või ebaõige sammu ja millises ulatuses ta ise on põhjustanud oma saatuse.
   Võrratult raskem on sellist enesevaatlust teostada tervel rahval, kes koosneb erilaadseist ning mitmekihilistest ainestest. Põhjused ja tagajärjed on peidetud rahva sellele enamikule, kes vooluga kaasa ujub ning alistub arengu käigule ilma küsimata, miks ta komistas eile ja mida homne päev toob. Kui küsimus on eriti sellise asendiga maast nagu Soome, tundub soovitavana, kui mitte ütelda otse vältimatuna, et kõik ühiskonnakihid ja rahvarühmitused õpivad tundma vastutust ja kohustusi, mida nende poliitiline ja sotsiaalne asend neile peale paneb. Eeldused selleks on haridusliku nivoo ja elustandardi tõusu kaudu suurenenud, milline protsess on eri ühiskonnaklasse üksteisele tunduvalt lähendanud. Ka rahvas on keskmise vanuse tõusu tõttu üldiselt küpsenud. Mitmel generatsioonil on seetõttu võimalik saavutatud kogemusi vastamisi kasutada ja neil peaks olema võimalik koonduda ühise eesmärgi taotlemiseks: rahva heaolu, riigi julgeolek ja au.
   Rahvas, samuti kui üksikisik, ei taha meeleldi tunnustada tehtud eksisamme. Hoolimata sellest peaks olema võimalik üritada ühiselt mineviku vaatlemist, et saada selgusele vigadest ja eksisammudest, milledel olnud hävitavad tagajärjed. Areng ei peatu, tulevik seisab meie ees kõigi oma nõudmistega, ning neile peame vastu astuma arusaamise ja selge pilguga. Varasemate sugupõlvede kallilt ostetud kogemustest peavad tulevased õppima tehtud vigade vältimist. Mida  üksikisik selles mõttes saavutanud on teataval ajavahemikul, olgu pärandatud järgmistele põlvedele. Eeskätt sellele mõteldes olengi pidanud vajalikuks oma isiklike elumälestuste taustal esitada aruannet oma kogemustest sellel Soome uuema ajaloo perioodil, mille kujundamisest mulle oli antud osa võtta.

   Oma vabadust ei saanud Soome kingina. See osteti suurte ohvrite ja ta oma poegade verega aastal 1918 võitluses, mis taastas maa ajaloolise idapiiri. Oli selge, et meie asend iseseisva riigina ei saa olema kerge. See nõudis tugevat riigivõimu, sisemist ühtehoidu ning tõhusat riigikaitset.
   Iseseisva Soome välisele julgeolekule ja sisemisele rahule oli kardetavaimaks tulevikuohuks selle lõhestatuse edasikestmine, mis aastal 1918 oli saatnud maa kuristiku kaldale. Kui vabadusvõitlus oli lõppenud, tundsin oma sundivaks kohuseks teha kõik, et parandada sõjahaavu. Millisel määral minu pürgimus ühiskondlike vastolude leevendamiseks on kaasa aidanud rahva ühendamiseks, ei ole minu hinnata. Igal juhul oli mul katsumiste hetke saabudes võimalik suure rahuldustundega näha Soome rahvast tihedasti liidetuna, üksmeelsena ja otsustavalt oma eluhuvide eest võitlusse astuvat.
   Arusaamine kaitsevalmiduse — tõhusa kaitsevalmiduse — eluliselt suurest tähendusest ei ärganud korduvaist hoiatustest hoolimata kahjuks enne kui sõjaäike äratas magajad. Et me ei suutnud riigikaitse probleemi tõsta kõrgemale parteihuvidest, kujunes meile saatuslikuks. Iseseisva välispoliitika vältimatuks eelduseks on tugeva riigikaitse olemasolu. Ent just see toetus puudus meie riigijuhtimisel. Riigikaitse tõhusa tugevdamise nõuet mõistsid rahvas tervikuna ja tema esindajad Eduskunnas ning valitsuses liig hilja. Soome oli antud olukorras liig nõrk, et relvade toetusel kaitsta oma erapooletust. Selle asemel kinkis ta oma usalduse lubadustele ja illusioonidele ilma reaalse katteta. Kuna ei ole puudunud hääli, kes Soome rahvast süüdistanud naiivsuses välispoliitiliste küsimuste käsitlemisel, ei ole vahest mitte hilja meenutada, et ka suured rahvad sajandite pikkuste poliitiliste traditsioonidega mitte vähem suures ulatuses pole teinud end süüdlasteks eksimustes ja valeotsustes sel alal. Mitte vähem kehtib see kaitsevalmiduse hooletusse jätmise kohta.
   Kaks korda olen omaenda silmadega olnud katastroofiliste tagajärgede tunnistajaks, kui Venemaa läks ettevalmistamatult sõtta. Sedasama nägin korduvat Rumeenias aastal 1916, mil viimane, niisama ettevalmistamatult, liitus entente-riikidega ja ülekaaluka vaenlase poolt kiiresti purustati. Soome kaitsenõukogu esimehena lootsin leida võimalusi küllaldaselt tugeva riigikaitse ülesehitamiseks, et säästa Soomet samalaadsest saatusest. Majanduslikud eeldused selleks ei puudunud, kuid toetus, mis oli tarvilik riigivõimu poolt, kujunes kaugenägelikkuse puudumise tõttu poolikuks ja piisamatuks. Pärast kaheksa-aastast võidujooksu ligineva tormiga olin sunnitud nägema, kuidas see puhkes Soome kohal, kelle riigikaitselised ettevalmistused jätsid palju soovida. Kuni tänase päevani olen veendunud, et Soomel, kui ta riigikaitse oleks olnud korras, oleks olnud suuri väljavaateid talvesõja vältimiseks. See on seda tõenäolisem, et suurpoliitilised konstellatsioonid 1930-ndate aastate lõpul ei oleks Nõukogude-Liitu meelitanud ründama sellist Soomet, kellel oli eeldusi avaldada pikemaaegset vastupanu. Ja kui talvesõda oleks võidud vältida, kõneleb kõik selle poolt, et ka järgnev areng oleks kujunenud teiseks kui see, mis viis Soome suurvõimude sõtta kiskumiseni juunis 1941.

   Õigluse seisukohalt on siiski vajalik nentida, et Soome pole ometi kannatanud mitte ainult omaenese eksituste tõttu. Üheks teguriks, mil olid saatuslikud tagajärjed sündmuste arengule maailma meiepoolses osas, oli Põhjala puudulik poliitiline ja sõjaline koostöö.
   Mu pingutuste kõrval luua omal maal sisemist ühtsust ja tugevat kaitsetahet, on kuulunud mu põhiideede hulka püüe intiimseks koostööks Skandinaaviaga, eeskätt Rootsiga. Nii raskesti kui ma ka olen hukka mõistnud Rootsi katsed anastada osa Soome ajaloolisest territooriumist, ei ole ma ometi lasknud tema käitumisel Ahvenamaa küsimuses mõjustada minu suhtumist Soome-Rootsi koostööle, mis minu arvates on kaitsepoliitiliseks hädavajalikkuseks. Mida ma kõigepealt taotlesin, oli see, et Soome ja Rootsi ühiselt võtaksid endale Ahvenamaa saartegrupi kaitse, mis oleks tähendanud Põhjalahe sulgemist väljaspool seisjaile ning mõlemate riikide neutraliteedi kaitse olulist kergendamist. Möödus ometi kakskümmend aastat, enne kui nägin endist emamaad selle mõtte ning sellega ühes ka Ahvenamaa kindlustuste ülesehitamise kava poole võidetuna, millised kindlustused olid aastal 1918 hävitatud Rootsi enese soovil. Kuid olin sunnitud ka üle elama pettumuse, kui Rootsi Nõukogude-Liidu vastuseisu ees oma hoiakust loobus ning sellega Moskvale ilmutas, kui üksi ja isoleerituna Soome seisis.
   Juba varem oli mu piiratud usk kollektiivse julgeoleku väärtusse Rahvateliidu juhtimisel sundinud sellele kompensatsioone otsima uutes poliitilise koostöö vormides Skandinaaviaga, lootes, et see oleks veennud ka Nõukogude-Liidu meie neutraliteeditahtes. Selles mõttes tegingi algatuse Soome Põhjala-orientatsiooni ametlikuks deklaratsiooniks, mis minu rõõmuks aastal 1935 Eduskunna poolt üksmeelselt kinnitati. Mu lootused, et see apellatsioon oleks leidnud vastukaja Põhjalas, eeskätt Rootsis, ja oleks viinud regionaalse abistamispaktini Rahvasteliidu raames, ei täitunud ometi. Seetõttu langes Soome osaks seista aastal 1939 üksi Vene hiiglase rünnakute ees. Kaldun arvama, et seda oleks võidud vältida, kui oleks eksisteerinud põhjamaine, isegi vaid Soome-Rootsi kaitseunioon.
   Mõte laiendatud ühisest põhjamaisest neutraliteedikaitsest kerkis esile vahenditult pärast talvesõda, millal Soome poolt esitati ettepanek niihästi Rootsit ja Norrat kui Soomet hõlmava kaitseuniooni loomiseks. Sellest ei saanud aga asja põhjusel, et Moskva oli kavale vastu. Aga ka Skandinaavia riigid ei olnud õigupoolest tahtelased kaasa tulema. Kõik räägib aga ometi selle poolt, et Norra oleks säästunud rünnakust 1940, kui Saksamaa oleks olnud sunnitud arvestama ühise põhjamaise vastupanuga. Sellega oleks ka selle arengu lähtekohad, millesse Soome tõmmati suvel 1941, olnud põhjalikult muutunud.
   Viimaste aastakümnete sündmuste taustal ilmneb selgesti, mida intiimne poliitiline ja sõjaline koostöö Soome ja Skandinaavia vahel oleks tähendanud niihästi Soomele kui Skandinaavia maadele enestele. Ühiselt oleks Põhjamaadel olnud kõik väljavaated kaitsta oma neutraliteeti, mida selle ohustatud maad omaette ja üksi ei suutnud. Vastutus selle õnnetu arengu eest, mis algas aastakümne eest ja mille lõppu veel ei ole näha, lasub raskelt nendel sisemistel jõududel, kes puudulikus arusaamises olukorra ohtlikkusest seisid vastu Põhjala ühinemisele.

   Oleks ometi ebaõige mööda vaadata asjaolust, et ka geograafilised ja maailmapoliitilised tegurid selles suurusklassis, mis asuvad väljaspool Soome ja Põhjala neutraliteedikaitse ulatust, on otsustaval mõõdul mõjustanud Soome saatust. Juba 1700-ndail aastail tõmmati Rootsi-Soome mitmeisse sõdadesse Prantsusmaa ja Venemaa vastolude tagajärjel. Sõda 1808—1809, mis murdis Soome kuuesaja-aastase uniooni Rootsiga ja tegi meie maast Vene suurvürstiriigi, oli samuti teatava euroopalise konflikti tagajärg. See kordus hämmastama paneva sarnasusega aastal 1939, mil Hitler, sarnaselt Napoleonile aastal 1807 Tilsitis, andis Moskvale vabad käed Soome vastu.
   Üht suurpoliitilise arengu tegurit, mis on avaldanud kõike varjutavat mõju Soome saatusele, esindab bolshevism: selle võimuletung 1917. a. revolutsiooni poolt Venemaal sünnitatud kaoses, selle konsolideerumine ajal, mil läänemaailm oli oma poliitilised huvid ühekülgselt suunanud löödud Saksamaale ja omaenda sisemistele probleemidele, edasi selle areng esmaklassiliseks maailmapoliitiliseks jõuteguriks, osalt koostöös jälle ülestõusnud Saksamaaga, osalt võitluses elu ja surma peale maailmavalitsuse pärast sellesama konkurendiga. Minu vaateid siiakuuluvaile arengufaasidele on esitatud eespool. Tõsiasi, et Soome oli esimene maa, kes peatas bolshevismi edasitungi, sunnib esile tõstma meie vabadussõja sageli unustatud euroopalist tähendust. Kuid aja jooksul hakkas Nõukogude-Liit  mängima üha enam domineeriva tasakaaluteguri rolli euroopalistes vastoludes ja konfliktides. Oli peamiselt suurpoliitilise võimutasakaalu kõikumise tagajärjeks, et ka Soome kisti sõtta, ja mitte üks, vaid kaks korda.

   Vaadeldes põhjusi, mis on määravad olnud vaba Soome saatusele, seistakse ahvatluse ees heita möödunud aastate katsumiste süü saatusele ja teguritele, millede vastu midagi ei või. Hoolimata sellest, kui suurel määral ka meie maa on olnud malendiks suurvõimude mängus, ei pääse me ometi sellest, et ka meil enestel on olnud kõiges meist ülekäinus tubli osa süüd meie omade valesammude ja hooletussejättude näol.
   Arusaamine, mida ma kõigepealt tahaksin suruda tulevate põlvede teadvusse, on järgmine: vastolud omades ridades lõikavad valusamini kui vaenlase mõõk, ja sisemised tülid avavad ukse sissetungiks väljastpoolt. Et üksmeelne rahvas, ka kui ta on väike, võib üles näidata aimatamatut löögijõudu ja selle kaudu tõrjuda äärmisedki talle saatuse poolt valmistatud katsumised, seda on Soome rahvas ise kahes viimases sõjas osutanud.
   Tihendades rivid ohu hetkel, ostis Soome rahvas endale õiguse ka tulevikus vabade rahvaste peres elada omaenda iseseisvat elu. Tõsiasi, et ta ei kõikunud jõupingutuste koorma all, näitab, et ta on tervest ja tugevast ainest. Kui jääme iseenestele truuks ja saatuse kõigis kõikumistes üksmeelselt ning vankumatult hoiame kinni neist väärtustest, mis tänase päevani on aluseks Soome vabadusele — esiisadelt pärandatud usust, isamaa-armastusest, otsustavast ja ohvrivalmis kaitsetahtest —, siis võib Soome rahvas murdumatu usaldusega tulevikku vaadata.