Tallinn, kirjastus „Eesti Raamat“, 1980

Iris Murdoch

   Tänapäeva inglise filosoofilisest romaanist rääkides ei saa ükski kriitik mööda minna Iris Murdochi nimest. Veerand sajandi jooksul on see viljakas autor avaldanud üheksateist romaani, kaks näidendit ja mitmeid filosoofilisi traktaate. Paljude aastate jooksul valmisid tema teosed põhitöö kõrval Oxfordis St. Anne’i kolledžis, kus ta luges filosoofia kursust. Temast on kirjutatud oma paarkümmend dissertatsiooni ja mahukaid monograafiaid. Ajakirjanikele antud intervjuudes pole ta kunagi oma filosoofilistest veendumustest ja mõjustajatest saladust teinud, on rääkinud oma vaadete evolutsioonist ja seosest loominguga. Tal on oma teema ja oma lugejate ring — ta kirjutab intelligentsist ja intelligentsile, huvitudes eelkõige eetika ja esteetika probleemidest, mida ta lahkab professionaalse filosoofi tasemel.
   Eesti lugeja tunneb Murdochi loomingust tema esikteost — romaani «Võrgu all», millele lisandub nüüd üks kirjaniku markantsemaid romaane — «Must prints»
   Iris Murdoch sündis 15. juulil 1919. aastal Dublinis. Tema vanemad olid iirlased, üles kasvas ta aga Londonis. Kuid Iirimaaga ei ole ta katkestanud sidemeid tänapäevani. Ajakirja «Anglija» toimetajale antud intervjuus ta ütleb, et Iirimaa on jäänud talle alatiseks «tähendusrikkaks paigaks, salapäraseks ja erutavaks». Tema vanemad viibisid Dublinis 1916. a. Dublini ülestõusu ajal, mida ta on kirjeldanud oma ainsas ajaloolises romaanis «Punane ja roheline», Iirimaalt, Belfasti lähedalt, on ta võtnud romaani «Ükssarv» maastiku, mille taustal hargnevad selle teose traagilised sündmused. Keskkoolis käis I. Murdoch Londonis, üliõpilasaastad veetis Oxfordis, kus õppis klassikalisi keeli, ja Cambridge’is, kus pühendas ennast filosoofiale. Üliõpilasena tundis suurt huvi poliitika vastu. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle Inglise Rahandusministeeriumis. Pärast Teise maailmasõja lõppu töötas Belgias ja Austrias Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Rehabilitatsioonivalitsuses. Nagu ta on öelnud, jäi tal seitsmeteistkümne ja kahekümneseitsme eluaasta vahel vähe aega, et tõsiselt kirjandusega tegelda. Ometi jõudis ta valmis kirjutada kuus romaani, millest ühtegi pole avaldatud. Ainult üks neist sattus kirjastaja kätte, mis talle ka lahkelt tagasi saadeti. Alles 1947. aastast algab tulevase kirjaniku tõsine kirjanduslik tegevus.
   Iris Murdoch tuli kirjandusse väljakujunenud isiksuse ja küpse autorina. Kriitika on märkinud, et tema esimesed romaanid — «Võrgu all» («Under the Net», 1954) ja «Põgenemine võluri eest»  («The Flight from the Enchanter», 1955) — on isegi kompaktsemad, lakoonilisemad ja elegantsemad tema järgnevatest teostest. Veelgi tähelepanuväärsem on, et kui temaga ühel ajal alustanud Kingsley Amise ja John Waini esikromaanid «Õnnelik Jim» ja «Tõtta alla» jäid nende loomingus eraldiseisvaiks ega kõla kokku autorite teiste teostega, siis Murdochi kõik romaanid moodustavad nende erinevustest hoolimata omamoodi terviku. Need on intellektuaalsed teosed, mis on läbi põimunud filosoofiliste arutlustega elu mõtte ja inimpsüühika keerdkäikude üle. Nende aluseks on enamasti inimeste lootusetu eraldatuse tunnetamine, jõuetus saatuse stiihilise võimu ning omaenda valiku ees, mida nad teevad oma elu otsustavatel momentidel, viibides neid käsist ja jalust siduvate olukordade «võrgu all».
   Murdochi puhul ei saa rääkida mingist ühtsest filosoofilisest süsteemist, ja ta ise ei pretendeerigi sellele. Aastate jooksul on ta vaated muutunud, filosoofilised mõjustajad vaheldunud.
   Viiekümnendatel aastatel võib Murdochi loomingus kõige rohkem märgata varase Jean Paul Sartre’i mõjusid. «Sartre on äärmiselt tänapäevane,» ütleb Murdoch oma traktaadis «Sartre — romantiline ratsionalist». «Ta väljendab aja vaimu.»
   Eriti on Sartre’i mõju tunda romaanis «Põgenemine võluri eest», seda eelkõige karakterite tõlgendamises ning tegelaskujude otsestes mõtteavaldustes, samuti kompositsioonis. Nii nagu Sartre’i «Vabaduse teedes», nii on ka siin terve rida stseene ja episoode, mis tervikuna annavad pildi eksistentsist kui kaosest. Kujutatakse tegelaste mitmesuguseid ettevõtmisi nende individuaalse «vaba valiku» teel, kirjeldatakse üksikuid eksistentse, kusjuures seos nende vahel, hoolimata igal sammul tekkivatest traagilistest kollisioonidest, on täiesti juhuslik. Romaani ühe tegelase, Calvin Blieki sõnade järgi on «elu mitme lahendusega võrrand, millest iga lahendus on õige». Teose põhitoon on sünge. Kaootilises ja absurdses maailmas, vältimatu surma palge ees on kõik võrdsed oma hüljatuses, oma ääretus üksilduses, tahab autor lugejale öelda.
   Kuuekümnendate aastate alguses märgib kriitika Murdochi elavnenud huvi Sartre’i eelkäija Kierkegaardi vastu, kuigi kirjanik ei ole täielikult vabanenud ka eksistentsialistliku filosoofia mõjudest. Sel perioodil kirjutas ta oma kõige süngemad, nn. «gooti» romaanid, milles kurjus ja inimese eksisammud mängivad lausa saatuslikku osa; «Maharaiutud pea» («A Severed Head», 1961), «Ükssarv» («The Unicom», 1963), «Itaallanna» («The Italian Girl» 1964) ja «Inglite aeg» («The Time of the Angels», 1966). Nagu ütleb Murdochi loomingu uurija V. Ivašova, «… peegeldab see «gootika» sümboolselt kogu maailma kurjust.»
   Deemonlikud kangelased või Õigemini antikangelased on Murdochil abstraheeritud kurjuse kehastused. Kirjanik otsib vastust küsimustele: kuidas võita kurjust? kuidas peab sellega võitlema kaootilises maailmas elav inimene? Need küsimused kerkivad eriti teravalt üles romaanis «Ükssarv», mis oma tumedatele toonidele vaatamata on üks Murdochi köitvamaid teoseid. Kaljusel merekaldal asub sünge loss, mille elanikud on nii või teisiti seotud kas lossi perenaise, tegelikult aga vangi Hannah Crean-Smithiga või siis valitseja Scottow’ga, kes on Hannah vangivalvuriks. Hannah mees on lahkunud Inglismaalt, süüdistades naist tema elu kallale kippumises, ning pannud ta eluaegsesse vangistusse oma kodus. Lossi elanikud, samuti sinna sattuvad inimesed on kas vangid või vangivalvurid, kusjuures need rollid võivad vahelduda. Väga mitmeplaaniline on Hannah enda kuju. Kord on ta vang, kord käskijanna, kord patune, kord pühak. Selle mitmeplaanilisuse loovad inimesed, kes temaga suhtlevad. See «kollektiivne portree» variseb kokku siis, kui Hannahst saab tõeline tapja. Saanud teate oma mehe peatsest kojutulekust tapab ta oma valvuri Scottow’ ja hukkub ka ise. Hannah ja Scottow  surma järel vabanevad teised lossielanikud neid rõhunud painest, kuid kergendust ei tunne sellest keegi.
Paljud kriitikud on täheldanud Murdochi romaanides teatud kahestumist — realistlikud portreed, dialoogid ja kirjeldused on surutud väga kindla käega konstrueeritud, sageli isegi allegoorilise faabula raamidesse. Selles kahepaiksuses nähakse kirjaniku nõrkust, mingit sisemist vastuolu, mis ei laskvat tal teha lõplikku valikut oma kunstilistes väljendusvahendites. Mida ütleb autor ise selle kohta? Ajakirja «Anglija» toimetaja küsimusele, mida ta arvab oma raamatute sümboolikast, vastas Iris Murdoch: «Ma olen enda arvates realist. Inimese elu on tõepoolest fantastiline. Inimesed loovad ise sümboolseid situatsioone, kuhu nad hiljem satuvad nagu lõksu. Elus toimub kõige ebaharilikumaid sündmusi, kuid inimese vastuvõtuvõime on niivõrd piiratud, et inimesed muudavad toimunu tavaliseks. Elunähtus võib olla tõene, kuid ebatõenäoline, kirjaniku ülesandeks ongi muuta see tõde ka tõepäraseks.»
   Nõukogude kriitik I. Levidova näeb just nende kahe alge — realistliku ja tinglik-allegoorilise ühendamises Murdochi kunstilise individuaalsuse tuuma. «Veelgi enam: just selles avaldub Iris Murdochi esteetilis-filosoofiline kontseptsioon. Struktuuris endas, kompositsioonis, faabula veidrates, «meelevaldsetes» keerdkäikudes, inimeste plahvatuslike kontaktide ja eemaldumiste karussellilikus vaheldumises ei ilmne eksistentsialistlik teema meie olemise täielikust juhuslikkusest (ühe või teise tee «valiku õigusega»), vaid pimeduse ja nägijakssaamise teema (kusjuures nägijakssaamine võib omakorda osutuda ainult pimeduse erikujuks).»
   Kuuekümnendate aastate lõpul võib märgata pööret Iris Murdochi loomingus, mida tähistab romaanide «Meeldivad ja head» («The Nice and the Good», 1967) ja «Bruno unenägu» («Bruno’s Dream», 1968) ilmumine. Kurjuse pimedate jõudude abstraheerimine, inimest valdavate deemonite, deemonlike karakterite kujutamine ei rahuldanud enam kirjanikku. Ka ei uskunud ta enam, et kogu elu võib rajada ainult vabaduse ideele. «Vabadusel on muidugi esmajärguline tähtsus selle sõna välises, puhtpoliitilises mõttes,» ütleb kirjanik, «ja nooruses tunned vajadust omaenda isiku vabaduse järele, et suuta ennast lahti rebida ümbritseva keskkonna köidikutest. Ma… olen väga teravalt reageerinud paljudele sündmustele. Aga kui sa saad täiskasvanuks, siis tahaksid midagi materiaalsemat, konstruktiivsemat… tahad seda, mida võiks väljendada pigemini sõnaga «armastus»… Hirmu ja ärevust ei saa elust lihtsalt maha tõmmata, kuid hirm ja ärevus ei tohi olla normaalne seisund.
   Mõiste «armastus» tõlgenduse võtab Murdoch Platonilt. Eros tähendab Platonile jõudu, mis sisaldab nii materiaalset kui ka ideaalset alget. Tõelise armastuse täiuslikkus on nende mõlema alge ühtsuses.
   Murdoch annab Platoni õpetusele Erosest oma moderniseeritud interpretatsiooni. Huvitav on seda jälgida romaanis «Meeldivad ja head», mille kõik tegelased vaevlevad Erose kütkeis, veelgi enam aga romaanis «Must prints» («The Black Prince», 1973)
   Kõigepealt, mida tähendab romaani pealkiri? Miks prints ja miks must? Vaevalt et siin on tegemist Edward III poja Edwardiga, keda hüüti samuti Mustaks Printsiks. Võib oletada, et sellega on mõeldud alati musta riietunud Hamletit, kelle tegevusetuse ja kõhklustega ka Bradley Pearson ennast võrdleb. Hamletiks rõivastunud Julian mõjub talle rabavalt. Samal ajal võib see tähendada ka musta Erost, aga must Eros, keda Bradley Pearson «armastas ja kartis, oli ainult palju suurema ja ähvardavama jumaluse kahvatu vari». Taoliste sümbolite abil väljendab kirjanik inimese teadvuse keerdkäike ja vastuolusid.
   Teose alapealkirjaks on «Armastuse püha». Võimas, nagu paisu tagant valla pääsenud tunne vabastab tardumusest Bradley Pearsoni loomejõud.
   «Inimlik armastus avab väravad igasuguste teadmiste juurde, nagu Platon seda mõistis. Ning läbi selle ukse, mille Julian oli mulle avanud, siirdus mu olemus teise maailma » ütleb Bradley Pearson oma järelsõnas. Armastuse kaudu jõuab ta kõige tähtsamani iseendas. See on jällegi üks nägijakssaamise variante. Kuid ta peab maksma selle juba algusest peale hukule määratud armastuse eest liiga ränka hinda. «Meil ei ole tulevikku,» ütleb Bradley Julianile. Aastaid on ta püüdnud kaitsta oma loomingulist sõltumatust ning koos sellega oma hingerahu, on püüdnud eraldada ennast kramplikult külmast, kommertslikust suhtumisest loovasse töösse. Tema suureks eesmärgiks on luua tõeline kunstiteos. Ja kui see aeg lõpuks kätte jõuab, siis on see eneseteostus ühtlasi tema lõpu alguseks.
   Nii nagu paljudes Murdochi teostes, nii ka selles romaanis on vaatluse all kitsas inimeste ring, kelle omavahelisi suhteid peensusteni jälgitakse. Nendes suhetes ei ole midagi püsivat, neis toimuvad nihked, äkilised pöörded ja isegi dramaatilised kokkupõrked. Kõik muu maailm on nagu kuskil eemal, ainult vahetevahel kuuleme selle kaugeid vastukajasid. Kuid seda suuremat tähelepanu osutab kirjanik üksikute tegelaste psüühikale. Peene satiirikusulega lahkab ta nende omakasupüüdlikke huvisid, auväärsetes kodanlikes majades pesitsevat räpasust ja valet. Eriti halastamatult on välja naerdud edukas «sulerüütel», tüüpiline massikultuuri fabritseerija Arnold Baffin, kes toodab igal aastal vähemalt ühe vähenõudlike lugejate maitse järgi loodud romaani. «Mul ei ole muusat,» kuulutab ta avalikult. «See tähendabki olla professionaalne kirjanik.»
   Üks meeldejäävamaid kujusid romaanis on hädafilosoof Francis  Marloe, kelle järelsõna on hülgav paroodia kõlupäiste Freudi järgijate psühhoanalüütilistele oopustele.
   Nagu Murdochi loomingus üldse, nii põimuvad siingi traagilised ja satiirilised, dramaatilised ja koomilised elemendid, kohati balansseerib kirjanik lausa melodraama ja kriminaalromaani piirimail. Ent see maailm, mille ta meie silme ette manab, on elav ja liikuv ega kao niipea meelest.
   Murdochi teistes seitsmekümnendate aastate romaanides «Küllalt auväärne kaotus» («A Fairly Honourable Defeat», 1970) «Juhuste inimene» («An Accidental Man», 1971), «Sõnaga loodud» («A Word Child», 1975), «Henry ja Cato» («Henry and Cato», 1975) jt. esineb juba varasematest teostest .tuttavaid motiive. Kuid nad on oma süžeeliselt koelt lihtsamad, neist võib leida rohkem olustikukirjeldusi ja vähem filosofeerimist. Rohkem on rõhutatud kordusi, alguse ja lõpu sümmeetriat. Huviga loetavad on nad kõik, tänu eelkõige kirjaniku imelisele jutustamisoskusele.
   1978. aastal ilmunud romaan «Meri, meri» («The Sea, the Sea») tõi Murdochile inglise suurima kirjanduspreemia — «Booker Prize’i».
   Romaani keskseks kujuks on tuntud teatritegelane (alustas näitlejana, kirjutas mõned näidendid, kuulsaks sai lavastajana). Ta on pisut üle kuuekümne ning äkki teatrist lahkunud, kasutamata ära kogu oma loomingulist potentsi. Ta tunneb vajadust hingerahu, aga võib-olla ka patukahetsuse järele, sest ta enda vead — despotism ja äärmine egoism — on ka talle endale teada. Ta on harjunud elus režissööri mängima ja võõraid saatusi käsutama. Sellepärast otsustabki ta Londonist põgeneda ja üksinduses oma elule tagasi vaadata. Ta teeb seda alguses päevikus, mis muutub mälestusteks, mälestustest kasvab välja autobiograafiline romaan.
   Autor on näidanud oma peategelast iroonilises valguses, naerdes välja tema enesearmastusest sündinud taotlusi. Teost on kritiseeritud mõningase ülekuhjatuse pärast, selles on motiive ja situatsioone, mis ei ole alati küllaldaselt põhjendatud. Kuid romaanis on teravaid psühholoogilisi vaatlusi ja dramatismi, mis ei lase lugeja tähelepanul ega ka kujutlusvõimel raugeda. Teose kõige iseloomulikumaks jooneks on erk loodusetunnetus. Meri, igavese ja muutliku elu sümbol, elab teoses ka omaenda iseseisvat elu, täis rahutust ja muundumisi.
Iris Murdochi looming leiab usutavasti veel kaua lugejaid. Ta on väsimatu tõeotsija elus, kunstis, iseendas.

Tõlkija (Vilma Jürisalu)