Kirjastus “Eesti Raamat” – Tallinn, 1971

Paul Vihalem

VikipeediA autorist:
Elulugu
Paul Vihalemi isa Johannes Vihalem (1865–1930) sündis Harjumaal Ruila vallas Vihalema talus, oli kooliõpetaja, vallakirjutaja ja notar. Ema Adele Vilhelmine (Mannere) (1873–1914) pärines Pärnumaalt.
Haridus
1929. aastal lõpetas Järva maakonna Paide ühisgümnaasiumi humanitaarharus ja 1935 Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude. 1935–1938 Tartu ülikooli teaduslik stipendiaat haldus- ja tööõiguse alal, sh oli 1937. aastal kolm kuud Genfis Rahvasteliidu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Tööbüroo stažöör. 1938. aastal kaitses magistritöö. Aastatel 1948–1950 oli NSVL TA riigi ja õiguse instituudi doktorant, 1952. aastal kaitses seal doktoritöö. 1956. aastal sai professorikutse.
Töökäik
Aastatel 1938–1940 oli Tartu ülikooli tööõiguse õppejõud. 1940–1941 Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna dekaan ja õppejõud tsiviil- ja tööõiguse alal. 1942 juhatas Eesti NSV ametiühingute kursusi ja pidas õigusalaseid loenguid Sverdlovski lähedal Šartašis. 1944–1948 Tallinna polütehnilise instituudi nõukogude õiguse aluste kateedri õppejõud, sh 1946–1947 juhataja. 1947–1948 ja 1950–1953 ENSV TA majanduse ja õiguse instituudi sektorijuhataja, sh 1947–1948 direktor. 1945–1948 ja 1950–1977 Tartu riikliku ülikooli riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri juhataja, 1945. aastast dotsent, 1956. aastast professor. 1961–1964 ka õigus-majandusteaduskonna dekaan. 1977–1984 konsultant-professor. Lugenud tööõigust, riigi ja õiguse teooriat, Eesti NSV riigi ja õiguse ajalugu.
Poliitiline tegevus
1933. aastast kuni 1934. aasta veebruarini oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESTP) Tartu I ühingu liige. 27.07.1940 võeti vastu Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. 25.06.1940–11.09.1940 Eesti NSV siseministri abi (omavalitsuste ja üldosakonna alal), sh 29.08.1940–12.09.1940 sisekaitse ülem. 11.09.1940–05.06.1941 ENSV töö rahvakomissari asetäitja, 28.05.1941–19.04.1946 Eesti NSV töö rahvakomissari kohusetäitja, 1942–1945 ühtlasi Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi esimees. 1958–1961 Tartu riikliku ülikooli parteibüroo liige teadusliku töö alal.
Ühiskondlik tegevus
Paide Ühisgümnaasiumi Noorsooliidu esimees. 1930. aastatel osales Eesti Noorsoo Karskusliidu, Eesti Karskusliidu, üliõpilasseltsi Veljesto ja Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu tegevuses.

Sisukord

I osa. KODANLIKU EESTI SIIRDUMINE FAŠlSTLIKU SAKSAMAA MÕJUSFÄÄRI

1. Saksa imperialismi anastamisplaanid
2. Nõukogude Liidu tegevus Saksa agressiooni tõkestamiseks (1931—1934)
3. Kodanluse lähenemine Saksa imperialismile (1933—1934)
4. Fašistliku ideoloogia levitamine nn. rahvuslaste klubide poolt
5. Majandusliku sõltuvuse suurenemine Saksamaast
6. Inglise valitsuse poliitika ja Austria annekteerimine (1935 — märts 1938)
7. Müncheni sobing ja selle mõju Eesti välispoliitikale (aprill 1938 — veebruar 1939)
8. Eesti kodanlus kapituleerub Saksa imperialismi ees, kuigi Nõukogude Liit teeb ettepaneku Eesti iseseisvus garanteerida (märtsist aprillini 1939)
9. Eesti-Saksa mittekallaletungilepingu sõlmimine (aprill—juuni 1939)
10. Sõjaline koostöö Saksa valitsusega 1939. a. suvel …
11. Nõukogude-Inglise-Prantsuse läbirääkimiste nurjumine .
12. Opositsiooni suhtumine Eesti välispoliitikasse ….
13. Hitlerlaste agendid fašistliku okupatsiooni teenistuses .

II osa. EESTI REAKTSIOONILISED AJALOOLASED HITLERLASTE TEENISTUSES

1. Eesti vanema ajaloo «ümberhindamise» Nõukogude-vastane iseloom
2. Fašistlik «lepinguteooria»
3. Fašistlik teooria eestlaste lepingulisest alistumisest XIII sajandil
4. Võltsteooria Eesti muistsete esinduskogude ümberkujunemisest
5. Muistsete eestlaste võitude mahasalgamine ….
6. Tõde eestlaste ja venelaste vahel XIII sajandil sõlmitud liidulepingutest
7. Vägivallaaktide tembeldamine kristliku vendluse lepinguteks ja rahulikuks ristimiseks
8. Ajalooteaduse suunamine Saksa agressiooni teenistusse

EESTI REAKTSIOONILISED AJALOOLASED HITLERLASTE TEENISTUSES

1. EESTI VANEMA AJALOO «ÜMBERHINDAMISE» NÕUKOGUDE-VASTANE ISELOOM

Et kaasa aidata hitlerlastele Nõukogude-vastase sõja ettevalmistamisel, hakkas eesti kodanlus ideoloogilise võitluse käigus võltsima ajalugu. Seda tehti kahes suunas. Kuna hitlerlaste pealöök pidi langema Nõukogude Liidule, siis hakati eelkõige võltsima Nõukogudemaa ajalugu, kujutama venelasi ja teisi slaavi rahvaid eesti rahva vaenlastena. Vene rahvas valiti kallaletungi peamiseks objektiks sellepärast, et ta moodustas enne Teist maailmasõda 58 protsenti kogu Nõukogudemaa rahvastikust. Et Saksa agressiooni ohvritena tulid Kesk- ja Lõuna-Euroopas samuti arvesse slaavisugu rahvad: poolakad, tšehhid, slovakid, serblased, sloveenid ja horvaadid, siis pöördus fašistliku propaganda teravik kõigi slaavi rahvuste vastu.
Eesti kodanluse teiseks peamiseks püüdeks ajaloo võltsimisel oli varjata rahva eest Saksa ordu, ristirüütlite ja balti-saksa mõisnike osa eestlaste orjastamisel, nende kujutamine koguni liitlastena.
Mis puutub vaenu õhutamisse vene rahva vastu, siis tuleb kõigepealt märkida, et eesti kodanlusel polnud enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni sugugi tahtmist Venemaast lahku lüüa. Eesti kodanlus tegutses eriti enne 1915. a. tihedas liidus vene kodanlusega ja püüdis viimase abil balti-saksa mõisnike poliitilist kaalu Eestimaal vähendada. Ka Kodusõja ajal sõdis eesti kodanlus koos vene valgekaartlastega nõukogude võimu vastu.
Kui 1921. a. alustas Eestis tegevust Kõrgem Sõjakool, siis töötasid seal õppejõududena tsaristliku Sõjaakadeemia professorid Bajev, Vannovski, Drake ja Lebedev. Judenitši esindaja Inglismaal alampolkovnik Kanep oli hiljem Toompea lossi komandandiks. Nikolai Pätsi naisevend Nikolai Tšistjakov muutus kõrgema sõjakohtu esimeheks kindralmajor Heikiks.
Vanemad eestlased-kaadriohvitserid olid tsaariajal juba ammu oma sünnimaa ja osalt emakeelegi unustanud. Alles Oktoobrirevolutsioon tuletas neile meelde, et nad võivad pageda Eestisse, kuhu päästjaid läänest loodeti varem saabuvat.
Eriti intensiivistus venevastane agitatsioon siis, kui eesti kodanlus läks lõplikult üle fašismi teenistusse. Venevastasest propagandast hoolimata pidas aga eesti kodanlus samal ajal tihedat sidet Eestis elavate valgekaartlike tegelastega. K. Päts määras personaalpensioni näiteks tsaariaegsele Eestimaa kubernerile A. V. Bellegardeüle, kellega temal ja J. Poskal oli tsaariajal olnud isiklikke ja ametialaseid kokkupuuteid. Bellegarde’i tunneb eesti töörahvas 1905. a. jaanuaris toimepandud veretööde ja peksmiste organiseerijana ning 1919. a. Berliinis tegutsenud valgekaartlaste juhtiva tegelasena, kes organiseeris Nõukogudevastast sõjalist interventsiooni Baltimaadel. Kodanlik-natsionalistlikud väljaanded reklaamisid aga seda verist kuberneri kui rahvasõpra, kelle esinemised olevat «olnud kantud siirast tahtest» jne.(1 «Ajalooline Ajakiri» 1937, nr. 3, lk. 136; «Proletaarne revolutsioon Eestis» 1927, nr. 2(3), lk. 7—9.) Ka tsaariaegne tsensor J. Truusmann, kes omal ajal oli kutsunud rahvast üles tsaaritruudusele, sai Kultuurkapitali arvel personaalpensioni ja elas kodanlikul ajal mõnusalt Petseri kloostris.(2 Eesti biograafiline leksikon, Tartu 1926—1929, lk. 529; Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide, Tartu-Tallinn 1940, lk. 343.)
Pärast Kodusõja lõppu oli eesti kodanlusel üks esimesi samme Nõukogude-vastases võitluses vene keele ja kultuuri Eestist väljatõrjumine, selle kättesaamatuks tegemine rahvahulkadele. Klassisõja ajal õpetati veel kõigis kodanliku Eesti koolides vene keelt alates III klassist. Kui aga selgus, et Koltšaki tsaaririik jääb rajamata, siis lõpetati Eesti koolides vene keele õpetamine. Ainult mõnda üksikusse kaubanduskooli jäeti vene keel vähese tundide arvuga. Selle sammu eesmärgiks oli raskendada eesti töörahval marksismi leninismi õpetuse, nõukogude teaduse, kirjanduse ja kunstiga tutvumist.
XIII sajandist kuni XVIII sajandi alguseni valitsenud võimude, eriti Saksa ordu ülistamine ja balti-saksa mõisnike ja eesti rahva vahel toimunud võitluse mahavaikimine hakkas kodanliku Eesti ajalooteaduses vohama pärast fašistide võimuletulekut Saksamaal.
Juba 1933. a. aprillis avaldas Tartu Ülikooli ajaloodotsent doktor Juhan Vasar ajakirjas «ERK» artikli «Meie rahvusliku ajaloo ülesannetest ja orientatsioonist». Artikli algul seab autor ajalooteadusele ülesandeks uurida, mida «määrab ära antud oleviku situatsioon», et «… aidata kaasa oleviku probleemide lahendamiseks». Seni olevat seda tehtud instinktiivselt, selle teaduslik kättenäitamine aga olevat vajalik, et «ajalugu mitte hiljaks ei jääks». Ta seab eesti kodanliku ajalooteaduse ette ülesande kiiresti «hakata korrigeerima neid suuresti vildakuid vaateid, mis ikkagi veel, ka meie poliitiliselt mõõduandvais ringkonnis valitsevad meie ajaloo suhtes».(3 «ERK» 1933, nr. 5, lk. 119—120.) J. Vasari jutu järgi polevat orjus Eestimaal sugugi 700 aastat kestnud. Senise ajalookäsituse veaks pidas J. Vasar asjaolu, et ajaloolased olevat end «lasknud juhtida vastuolust balti sakslusega.. . oleme, selle asemel, et oma ajaloost luua sünteesi lähtudes praeguse aja nõudeist, kaldunud ainult pahupidi pöörama balti saksluse ideoloogiat». Eestlased pidavat tema arvates «uuesti läbi arutama ka oma vahekorrad balti sakslusega». Edasi märgib J. Vasar eestlaste ja baltisakslaste vastuolude kohta: «Nende vastuolude rõhutamisega ei tohiks kõigepealt endale kahju teha. Neil ajaloolasil, kes vanu asju selleks meenutavad, et meie rahvuslikku löögivalmidust ja pinget juhtida reaalsusest (Nõukogude-vastasest võitlusest. — P. V.) ära mineviku varjude vastu, vanasõna põhjal tuleks välja torgata peast mõlemad silmad. Vastuolu balti sakslusega ei tohi meid keelata arusaamisega jälgimast ka balti saksluse ajalugu minevikus. Oleme oma maa peremehed, ja nendena oma õlgadele võtnud terve rea ülesandeid, mida tuli täita varemini balti sakslusel».(4 Sealsamas, lk. 121.) Vasar nõudis kodanliku Eesti ajaloolastelt, et nad näitaksid eesti rahvale saksa ordurüütlite võitlust venelaste vastu «oma» võitlusena: «On infantiilne rumalus instinktiivse vastuolu pärast balti sakslusega jätta uurimata ta seisukohavõtte ja kogemusi, näit, välispoliitilistes küsimustes, mis meie maa geopoliitilise asendi tõttu on üldjoontes samasugused kui varemini. Lähtudes sellest võib pooldada ainult sellist eesti ajaloo käsitlusviisi, kus ei rõhutata muistse iseseisvusaja kõrval ainult 19-ndat sajandit. Just ordu ja poola-rootsi ajal käis Lääne- ja Ida-Euroopa piir mööda Narva jõge ja just sel ajal pakub meie poliitiline, kaubanduse- ja sõjaajalugu ohtraid kokkupuutepunkte praeguse ajaga. Nende kokkupuutepunktide uurimine seisab meile niisama lähedal kui eesti rahva otsese saatuse kirjeldamine, (Alates sõnadest «Just ordu …» on originaalis tekst antud sõrendatult.) ja eesti ajalugu vähemalt praeguse aja nõudeist lähtudes peab ka neid küsimusi endasse haarama.» («ERK» 1933, nr. 5. lk. 121.)
Kas võib olla veel selgemat saksa fašismile kohandatud eesti ajaloo käsitlust ja teisitimõtlejate ähvardamist (silmad peast!).
Mis aga puutub samas artiklis leiduvatesse kriitilistesse märkustesse rootsi a;a kohta, siis nende eesmärgiks oli nähtavasti selle tõsiasja varjamine, et mõisnikud ekspluateerisid eestlasi ka orduajal niisama halastamatult kui «heal rootsi ajal» ning soov näidata orduaega veelgi paremas valguses.
1934. a. juunis toimusid Tartu vapside ringkondade läbirääkimised K. Pätsi vahemehe O. Looritsaga. Tartu vapsid nõudsid leppimistasuna oma vaimseks liidriks tõusnud J. Uluotsa kutsumist valitsusse välisministriks, vapiidele soojade kohtade andmist ja nende ajalehe «Vaba Sõna» võlgade korraldamist. Uluotsa nimetamisega polnud Päts siiski nõus, see ei oskavat prantsuse keelt ja olevat saamatu. Muud soovid ta täitis. Vapsidest korporandid muutusid lojaalseks ja nende ideoloog Juhan Vasar nimetati K. Pätsi poolt 15. septembrist 1936 haridusministeeriumi teaduse- ja kunstiosakonna direktoriks. Looritsa ülendas president aga 1938. a. akadeemikuks.(O. Loori ts, Eesti ajaloo põhiprobleemid, Löidquist 1955,
lk. 162—172; «Riigi Teataja Lisa» 1936, 74; 1940, 57, 518; 1938, 34.)
Fašistliku okupatsiooni ajal sai Vasar ametikõrgendust: «Omavalitsuse» juhi Hjalmar Mäe abina muutus ta kogu hariduse ja teaduse juhiks, kuivõrd sellistest asjadest okupeeritud Eestis üldse rääkida võib.
Vasara poolt osutatud suunas oli juba varemgi käsitlenud ajalugu Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo dotsent, hiljem professor Hendrik Sepp. Tema doktoridissertatsioon «Narva piiramine ja lahing a. 1700» ilmus 1930. a. kodanliku Eesti sõjavägede staabi kirjastusel, mis ilmekalt osutab selle töö poliitilisele suunale. Väitekiri lõpeb sõnadega: «Narva piiramine ja lahing kuuluvad meie maa sõjaajaloo suurimate saavutuste hulka, … ei leia meie midagi Põhja sõja ajalt meie maal, mis tolle aja inimestesse oleks võinud mõjuda nii meeltülendavalt kui Narva lahing».(H. Sepp, Narva piiramine ja lahing a. 1700. Tallinn 1930,
lk. 342.) Narva taga asus ju selle töö kirjutamise ajal kodanliku Eesti riigi piir. Narvast lähtudes oli eesti kodanlus koos Saksa okupantide, vene valgekaartlaste ja Ameerika-Inglise-Prantsuse imperialistidega katset teinud Petrogradi vallutada. Ja eesti kodanlus teadis, et tal Saksa imperialistide juhtimisel peatselt jälle üle Narva jõe tuleb sõdima minna. Hädasti läks vaja ideoloogilist tuge analoogiate näol ajaloost. Kirjeldades Rootsi kuninga Karl XII võitlust Peeter I vastu, kujutlesid nii H. Sepp kui ka kodanliku sõjaväe staap Rootsi osas Saksa imperialiste ja nende eesti kannupoisse ja Venemaa osas Nõukogude •Liitu.
President Päts ülendas 1938. a. Sepa ainsa ajaloolasena akadeemikuks, kuigi see ülikoolis ainult dotsendi kohal töötas. («Riigi Teataja Lisa» 1938, nr. 34.)
Kas oli eesti talurahval Põhjasõja ajal põhjust vaimustust tunda Rootsi vägede võidust?
Narva lahingule järgnenud sündmusi teades on selge, et Eestimaa muutus just selle tagajärjel pikaks ajaks uuesti sõdade tallermaaks. Kui Rootsi vägi oleks Narva lahingu kaotanud, poleks eesti talurahval Põhjasõja raskeid kannatusi tarvitsenud läbi teha.
Mustast merest ja XVII sajandi algusest saadik ka Balti merest täielikult äralõigatud Venemaale tähendas Baltimaade üle valitsemine akna raiumist Lääne-Euroopasse. Vaba väljapääsu puudumine Balti merele oli tõsiseks takistuseks Venemaa majanduse arengule, väliskaubanduse edendamisele ja kultuuriliste sidemete tugevnemisele Lääne-Euroopaga.
Iseloomustades Vene riigi poliitikat, ütleb K. Marx: «Vene poliitika eesmärkide ühtsuse määravad tema ajalooline minevik, ta geograafiline asend ja vajadus omada lahtisi sadamaid Arhipelaagis ja Balti mere ääres…» (K. M a p K c H . 3 H re JI te. COH., T. 9. crp. 239.)
Eestimaa ühendamine Vene keisririigiga oli eesti rahva seisukohalt positiivne nähtus. Saabus tervelt kaks sajandit kestev rahuperiood. Kui Eestimaa oleks Rootsi alla jäänud, oleks ta Rootsi nõrgenemise tõttu peatselt uuesti sõjatallermaaks muutunud.
Reaktsioonilised eesti ajaloolased püüdsid näidata, et tsaarivalitsuse all oli eestlaste olukord hoopis halvem kui varasemate võimude valitsemisajal. Eestimaa olevat eksisteerinud Saksa ordu valitsuse ajal iseseisva riigina, Rootsi valitsuse ajal olevat ta moodustanud autonoomse maariigi, kuid Venemaa koosseisus olevat tal puudunud igasugune riiklik iseseisvus.(“ A. Piip, Rahvusvaheline õigus, Tartu 1936, lk. 60, 103;
O. J a 1 a j a s, Lühike ülevaade Eesti iseseisvuse tekkimisest ja arengust. Tallinn 1928 (paljundusaparaadiga paljundatud), lk. 107.) Taheti jätta muljet, et Eestimaa riiklik iseseisvus, mille alguseks loeti muistset aega, olevat kaduma läinud Vene keisririigi koosseisu sattumisega. Täielikult mindi mööda faktist, et eesti talupojale ei olnud balti-saksa mõisnike iseseisvast feodaalriigist ega nende seisuslikest privileegidest mingit tulu.
Analoogiline oli lugu ka balti-saksa mõisnike seisuslike privileegide ja Balti eriseadusega: neid kujutati oma õigustena, mida olevat tulnud säilitada Vene tsentraliseerimispüüete vastu.* (Vt. näiteks J. Uluots, Rechtspflege und Rechtswissenschaft in Estland, koguteoses «Fenno-Ugrica III. Soome-Ugri hariduskongress». Budapest 1931, lk. 134, kus kõneldakse vene õiguse
invasioonist ja katsetest seda ära hoida pärast 1710. a. Autor märgib, et see võitlus kestis kuni 28. novembrini 1917. Seda päeva luges J. Uluots nimelt kodanliku Eesti riigi sünnipäevaks. 19. novembril 1918 tunnistas kodanliku Eesti Ajutine Valitsus kehtivaks nii Saksa okupatsioonivõimude, Vene Ajutise Valitsuse kui ka tsaariaegsed normatiivaktid. Teises artiklis (J. Uluots, Eesti lahkumine Vene riigist, «Kaja» nr. 45, 26. II 1921) märkis Uluots: «Allaheitmise lepingutes… jättis Peeter Suur Eestimaa rahvastele nende senised õigused ja vabadused alles… Nendele autonoomia põhimõtetele hakati aga Vene keisrite poolt hiljem hoope andma… Sisuliselt võis neid uuendusi ja korraldusi mitmes suhtes otstarbe- ja ajakohasteks pidada, riigiõiguslikult aga tähendas see seda, et Eesti praegune maa-ala ikka rohkem oma õiguslist iseäraldust kaotas ja autonoomia põhimõte hävines… Truuduse vandega… olid Eestimaa elanikud Vene keisririigi võimuga seotud». Selline käsitlus, kus räägitakse Eestimaa rahvaste õigustest, vabadustest, autonoomiast ja truudusevandest, mis tegelikult käisid ainult balti-saksa aadli kohta, on omane ka paljudele välismaa autoreile. Vt. näiteks A. L. P. D e n n i e s, The Foreign Policies of Soviet Russia, New York 1924, lk. 112.)
Teise maailmasõja eel, kui hitlerlik orientatsioon oli kujunenud eesti kodanluse välispoliitikas ainumääravaks, julges ülemjuhataja Laidoner, kes oli muide läinud vahepeal Inglise imperialismi teenistusest (Mosuli-Iraagi õlipiirkonna kättemängimine Rahvasteliidu esindajana Inglise imperialistidele jne.) Saksa kapitali («Kiviõli» juhatuse liige) poole üle, juba avalikult jagada kodanlikele teadlastele näpunäiteid ajaloo võltsimiseks. 29. jaanuaril 1938 püüdis ta kodanliku Eesti valitsuse esindajana esinedes kummutada ajaloolist tõde saksa röövrüütlite seitsmesaja-aastasest vägivallavalitsusest meie maal ning püstitas teesi koostööst balti-saksa mõisnikega: «.. . meie minevikus väga palju eesti elementi läks üle sellesse kihti, mida meil nüüd nimetatakse saksa soost Eesti riigi kodanikkonnaks. Kuid seepärast ei olnud selle maa elanikud kaugeltki mitte saksa, vaid eesti soost, kes aga kõnelesid saksa keelt. . . Kui oli tulnud valitsev kiht saksa keelega ja eesti rahvast läks palju üle valitsevasse kihti ning hakkas rääkima saksa keelt, siis ei tähenda see, et eesti rahvas oleks muutunud sakslasteks.» (õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938, Tartu 1940, lk. 25 jj. / «Postimees» nr. 38, 8. II 1938: «Meil valitses tol ajal võrdlemisi rahulik olukord, talupoeg haris oma maad, võim oli tasakaalustatud, vaimulik seisus ei olnud võimu poolest ülekaalus ja ei saa öelda, et ordurüütlid oleksid saanud üksi oma võimu maksma panna. See hea riiklik organisatsioon kestis võrdlemisi kaua, ligemalt kolm ja poolsada aastat, millisel ajavahemikul meie maal oli võrdlemisi rahulik… siin oli tol ajal juba tugev riiklik üksus ja et sellest võttis Eesti rahvas samal mõõdul osa nagu praegugi». Vt. ka «Uus Eesti» nr. 15, 16. I 1939.)
Kindralihärra arvates oli siis eestlane iga balti-saksa mõisnik, kes ei suutnud tõestada oma seitsmesaja aastast rassipuhtust. Samuti järeldub sellest, et mõisnike Maapäev oli ühtlasi ka eestlaste parlament, balti-saksa mõisnike vägivalda talurahva mahasurumisel tuleks aga lugeda eesti rahva tegude hulka. Et balti-saksa mõisnikku võiks eestlaseks pidada, seda ei olnud varem keegi võimalikuks pidanud.
6. veebruaril 1938 kuulutas Laidoner, et balti-saksa feodaalide orduriigile ei või «vaadata kui võõrale asjale».
Tema jutu järgi oli talupoeg orduajal isegi orduriigi valitsemisest osa võtnud. Niisuguste võltsingute levitamine tehti kohuseks esmajoones kooliõpetajaile. Haridusminister Jaakson käskis kõrvaldada Eesti «ajaloost selle, mida meie nimetame 700-aastase orjapõlve nutulauluks».(«Uus Eesti» nr. 100. 13. IV 1939.)
Õpetajate rõhuv enamik ei järgnenud siiski ministri üleskutsele saksa fašismi teenima hakata.
Laidoneri seisukohti toetas ka Riigi Keskarhiivi direktor ja «Ajaloolise Ajakirja» peatoimetaja ajaloodoktor Otto Liiv. Artiklis «Eesti ajaloouurimise sihist ja sisust» kirjutas O. Liiv tendentsliku romantilis-heroilise esituslaadi kohta: «Me näeme sellist käsitlusvormi praegu Saksamaal sealsel praegusel uurijatepõlvel ja loeme seda ka loomulikuks…» Kogu artikkel käsitleb peamiselt eesti ja balti-saksa ajaloolaste ühistööd balti saksluse poolt «Eesti eluruumi kasuks» tehtud töö uurimisel.
Kodanliku Eesti riikluse ajaloo kõige tunnustatum kodanlik uurija E. Laaman seadis oma teoses K. Pätsist ühe peatüki motoks mõisnike juhi parun Wilhelm Wrangeli ütluse: «Võitlust pidid eestlased paratamatult sealtsamast kohast jätkama, kuhu rüütelkonnad selle olid ajanud. Võitlevate isikute kõigile lahuminekutele ja revolutsiooni suurele pöördele vaatamata ei muutunud Baltimaa omapära suur probleem.» (Ed. Laaman, Konstantin Päts, Tartu 1940, lk. 79. Vt. ka P. Suvalovi ütlust tiitellehel.) Laaman oleks võinud sama mõtte väljendada ka täpsemalt: president Pätsil tuleb jätkata rüütelkonna tööd.
16. oktoobril 1939 pöördus J. Laidoner Eestist Saksamaale siirduvate ohvitseride poole kõnega, milles ta «tänades lahkujaid Eesti sõjaväes tehtud lojaalse töö eest ja … riigile ülesnäidatud teenete eest . . . soovis lahkujaile palju õnne ja head kordaminekut nende eelseisvas elujärgus». Kõne järel mängiti kodanliku Eesti ja hitlerliku Saksamaa hümni.(«Postimees» nr. 280, 17. XI 1939.)
Olgu märgitud, et ümberasujate hulgas oli Laidoneri lähematest kaastöölistest Eesti sõjalaevastiku omaaegne ülem kontradmiral H. A. Salza, kindralstaabi topograafilise osakonna ülem ja rida teisi kõrgemaid sõjaväelasi. Õnnesoov eelseisva elujärje heaks kordaminekuks tähendas edu soovimist poolakate rõhumiseks, kuna Poola oli määratud füüreri poolt ümberasujate tulevaseks asukohaks. Lahkuvate balti-saksa fašistide auks peeti rida pidusööke. (Riigikogu üldkoosoleku stenograafilised aruanded ja nende lisad. I koosseis. V istungjärk. 6. ja 7. koosolek 1939, Tallinn 1939, lk. 82.)
Peaminister K. Eenpalu kutsus eesti rahvast 24. septembril 1939, s. o. vahetult pärast Poola purustamist üles sümpaatia ja sõprusega suhtuma Saksamaasse ning likvideerima eelmistest sõdadest rahva hinge jäänud arusaamatused. («Uus Eesti» nr. 261, 25. IX 1939.)
Kodanliku Eesti viimane välisminister Ants Piip hakkas kohe pärast Inglise-Saksa 1935. a. mereväekokkulepet oma Inglise orientatsiooni kohandama Saksa imperialismi huvidega. 13. oktoobril 1935 Tartus kaitseliitlastele peetud kõnes teatas ta: «Eesti peab oma suhtumist Saksamaasse muutma ega pea temas alati oma 1918. aasta vaenlast nägema.» («Revalsche Zeitung» nr. 239. 16. X 1935, lk. 7.)
Reaktsioonilised balti-saksa ajaloolased ei tarvitsenud möödunud sajandil varjata oma klassikaaslaste eest eestlaste orjastamist ja õigusetust XIII sajandil. Iga mõisnik pidi tollal alati meeles pidama, et eestlasi hakati juba XIII sajandist saadik muutma pärisorjadeks ja et ainult eestlaste vabaduspüüete halastamatu mahasurumisega on võimalik mõisnike võimu säilitada. Nii kirjutab baltisaksa õigusajaloolane prof. F. G. von Bunge oma suguvendadele: «Pärisrahva karm kohtlemine viis lõppeks korduvate ülestõusudeni, ja nende lämmatamine vere ja raua abil viis lõpule orjastamise. Juba 1240. a. alates muutub vasalli vahekord tema külas asustatud eestlastega isanda vahekorraks oma sulastega, viimaseid hakatakse pidama esimese pärisomandiks . . . See vahekord on muide täielik pärisorjus . . . Samasuguse endastmõistetavusega teostas isand täielikku, ka kaelakohtulikku kohtumõistmist oma talupoegade üle. . . Selle ajajärgu lõpul (14. sajandi keskpaigani. — P. V.) võis pealegi talurahvaseisuse eraõigustest vaevalt juttu olla, kuna talupojad nii
oma isiku kui varanduse suhtes täielikult sõltusid oma isanda omavolist».(F. G. Bunge. Das Herzogthum Estland unter den Königen von Dänemark, Gotha 1877, lk. 126—127, 233.)
Tuleb muidugi märkida asjaolu, et paljud balti-saksa ajaloolased mõisnike poegades viha kasvatamiseks eesti talurahva vastu püüdsid õigustada eesti rahva orjastamist. Selles suhtes olid nad tegelikult vaps -fašistidest ajaloolastega ühel meelel, kuid viimased ei saanud oma tõekspidamisi eesti tööinimesele avalikult välja öelda. On ilmne, et eesti fašistlik ajalooteadus ületas oma reaktsioonilisuselt mõnes mõttes varasema balti-saksa ajalooteaduse, kuna ta hakkas võltsima ka neid ajaloolisi fakte, mida parunite ajalooteadus polnud eitanud.
Isegi geograafiliselt püüti Eestit eraldada Venemaast. Fašismimeelne geograaf E. Kant haudus sel eesmärgil välja teooria, mille kohaselt Eesti pidavat kuuluma geograafiliselt nn. Baltoskandiasse. Nii tahtis ta ideoloogiliselt kõvendada Eestis Lääne orientatsiooni. (E. Kant, Estlands Zugehörigkeit zu Baltoskandia. Tartu Ülikooli Majandusgeograafia Seminari toimetused nr. 9. Tartu 1934, lk. 34; «ERK» 1938, nr. 2, lk. 62-64; V. T a r m i s t o, «Geopoliitika» — eesti kodanluse poliitika üks teoreetilisi aluseid. «Eesti Kommunist» 1952, nr. 12, lk. 52—61. Vt. ka G. Ney, Das Baltikum gehört zum Westen. «Aeta Baltica», III kd., Königstein im Taunus, lk. 9—34.) E. Kandil polnud ju siis veel selge, kas Eesti satub lõplikult Ameerika-Inglise või Saksa imperialistide mõjupiirkonda. E. Kanti hindas kõrgelt president, kes ta 1. jaanuarist 1938 määras Tartu Ülikooli prorektoriks ning faktiliselt ka poliitiliseks juhiks ja ülendas ta 13. aprillist akadeemikuks. («Riigi Teataja Lisa» 1938, nr. 1 ja 34.)
Kui Saksa fašistid olid Eesti NSV territooriumi okupeerinud, «unustas» Edgar Kant muidugi oma vana Baltoskandia teooria ja hakkas õpetama, et Eesti Ostlandi provintsina kuulub geograafiliselt Saksa impeeriumi eluruumi, mis ulatuvat vähemalt Uraalini; sel ajal ei lugenud Kant Peipsi järve enam Eestit Venemaast lahutavaks elemendiks.
Okupandid määrasid E. Kandi Tartu Ülikooli rektoriks. Mais 1942 tuli tal rektorina vastu võtta A. Rosenbergi ja H. Lohset. 1944. a. soovitas H. Mäe koguni Litzmannile, et see määraks Kandi tema asemele «Omavalitsuse» juhi kohale. («Välis Eesti» nr. 14, 8. IV 1951; «Eesti Teataja» nr. 8, 7. III 1953; «Stockholms-Tidningen Eestlastele» nr. 27, 3. II 1956.)
Eesti reaktsioonilised ajaloolased lõid liidu Saksa fašistidega ja ülistasid balti-saksa reaktsiooniliste ajaloolaste väärkontseptsioone, kuid ignoreerisid progressiivsete balti-saksa ajaloolaste ja ühiskonnategelaste, eriti just eesti ja läti rahva rõhumise ning vaimupimeduse vastu väljaastunud isikute töid. J. G. Eisen von Schwarzenbergi, H. J. Jannau, G. H. Merkeli ja J. C. Petri tegevusest räägiti vähe, sest esimene neist oli avaldanud rea teravaid artikleid pärisorjuse kui lõpptulemusena ka mõisnikule endale kahjuliku nähtuse vastu. Jannau oli kirjutanud ulatuslikuma teose Liivi- ja Eestimaa talupoegade orjuse ajaloost ja iseloomust, et tõendada talurahva pärisorjusest reformide teel järkjärgulise vabastamise edasilükkamatust.
Pärisorjuse kaotamist oli nõudnud Saaremaalt pärinev H. Dahl, A. N. Radištševi otsene ülemus ning sõber, kes pooldas pärisorjuse viivitamatut kaotamist. G. H. Merkel (1769—1850) kirjutas rea töid talurahva vabastamise kasuks, Napoleoni anastuspoliitika vastu ja käsitles sümpaatiaga eestlaste ja lätlaste võitlust ristirüütlitega.
J. C. Petri (1762—1851) töötas koduõpetajana Eestis a. 1784—1796. 1802. a. avaldas ta Saksamaal kolmeköitelise teose «Ehstland und die Ehsten…». Petri nägi juba mõisnike kõrval ka kodanluses eesti rahva rõhujat ning osutas võimalusele, et talurahva rusikas ise teostab õiglust.
Talurahva kaitseks esinesid ka Tartu Ülikooli rektorid G. F. Parrot (1767—1852) ja J. P. G. von Ewers (1781—
1830) ning Pärnus sündinud C. G. Jochmann. («Edasi» 1952, nr. 137; 1953, nr. 88 ja 94.)
Järgnevalt tuleks eriti esile tõsta dekabristide kaasaegset revolutsioonilist mõtlejat T. E. von Bocki, kes hoolimata balti-saksa aadli põlu alla sattumisest abiellus eesti talutüdrukuga ja viibis 9 aastat Schlüsselburgis kindlusvangistuses, ning dekabristi parun A. Rosenit, kes dekabristide protsessil mõisteti kümneks aastaks sunnitööle ja viibis pärast seda ligi nelikümmend aastat asumisel. Tingimata peaks nimetama ka dekabristi-kirjanikku W. Küchelbeckerit ja A. I. Herzeni «Kolokolile» kaastööd teinud «Revalsche Zeitungi» toimetajat, saksastunud eestlast N. F. Russovit (1828—1906), kes koos teose «Eestlane
ja tema isand» autori V. Blagoveštšenskiga eesti talurahva huvides töötasid. Viimaste kaaslaseks oli ka saksastunud eestlane Jakob Nocks.
Kodanlikus Eestis mindi peaaegu vaikides mööda Eestimaal elanud ja töötanud akadeemikutest K. E. von Baerist (1792—1876), F. G. W. Struvest ja M. V. Lomonossovi kaaslasest G. W. Richmanist ning õigusajaloolasest prof. J. Engelmannist. Vaikiti surnuks ka maailmakuulus meresõitja-maadeavastaja Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778—1852), admiral Adam Johann von Krusenstern (1770—1846), parun Ferdinand von Wrangel (1796—1870) ja Otto von Kotzebue (1788—1846).

2. FAŠISTLIK «LEPINGUTEOORIA»

Eesti kodanlikud teaduse- ja poliitikategelased, kellest oli juttu eespool, piirdusid peamiselt fašistliku ideoloogia ja saksa orientatsiooni üldkontseptsioonidega. Seevastu Jüri Uluots võttis enda peale eesti õigusajaloo süstemaatilise võltsimise saksa fašistide huvides. J. Uluots oli kodanlikus Eestis mõjukas poliitik ja teaduse ametliku suuna esindaja, 1937. a. vastuvõetud reaktsioonilise põhiseaduse üldaruandja Rahvuskogus ja selle esimese koja esimees. Alates 14. oktoobrist 1937 oli ta ainukese legaalse partei «Isamaaliit» keskjuhatuse esimees, töötas aktiivselt natsionalistlikus Piirimaade Seltsis, kuulus Eesti-Saksa vahekohtu koosseisu ja mitme panga juhatusse ning luteri kiriku eestseisusesse. Ta oli õigusteaduskonna dekaan (1924—1931), ülikooli prorektor (1931—1934), Eestimaa õiguse ajaloo professor (1924—1940), Akadeemilise õigusteaduse Ühingu esimees ja auliige jne. Peale selle oli J. Uluots kõige parempoolsema
partei — Maaliidu ehk hilisema nimetusega Põllumeestekogude Partei esindaja Riigikogu kõigis koosseisudes.
Vapside mässu ettevalmistamise uurimisel oli juurdlusel selgunud, et vapsid olid tahtnud pärast Pätsi kukutamist kutsuda Uluotsa uue valitsuse koosseisu. Süüdistusaktis ei märgitud siiski, kas Uluots oli selleks ka nõusoleku andnud. (Süüdistusakt Andres Larka, Johannes Hollandi ja teiste süüteo asjus, Tallinn 1936, lk. 58, 68, 54, 56.)
Okupatsiooniajal sai Uluots jälle õigusteaduskonna dekaani kohale. Ülikoolis pidas Uluots 1942. a. kõne, kus
ta ülistas kõiki sõdasid, mis on peetud Eesti pinnalt ida vastu. («Eesti Sõna» nr. 44, 24. II 1942, nr. 46, 27. II 1942.)
Kui fašistide jalgealune Eestis hakkas Nõukogude armee võimsate löökide all kõikuma ja oli ette näha Nõukogude Eesti territooriumi vabastamist, ruttas J. Uluots fašistlikule sõjapropagandale sõdurite värbamisel appi. 20. oktoobril 1943 ühe gestaapolase poolt tehtud toimikumärkmetest selgub, et Berliin oli andnud korralduse avaldada endise Eesti valitsusringkondade esindajate bolševismivastane proklamatsioon ja moodustada neist vastav komitee või liit. Märkmete koostaja kirjutab, et «komiteed moodustada ja sellelt vastavat proklamatsiooni saada, tõin ma härra prof. Uluotsa ja härra Kandi Tartust kaasa». Edasi mainitakse komitee organiseerijatena J. Holbergi, A. Maureri ja O. Pukki nime. Litzmanni käsul ja Uluotsa kutsel peetud nõupidamisest võtsid peale nimetatute veel osa piiskop J. Kõpp, J. Lattik, J. Klesment, K. Soonpää jt. 1944. a. veebruaris palus Uluots Litzmannilt enda «Omavalitsuse» juhiks ja ta kahe abilise sise- ja kohtudirektoriks määramist. («Välis Eesti» nr. 14, 8. IV 1951; «Eesti Teataja» nr. 76, 5. X
1946; nr. 8, 7. III 1953.) Samal kuul otsustas J. Uluotsa komitee, et mobilisatsiooni läbiviimist tuleb abistada. («Eesti Kommunist» 1966, nr. 1, lk. 29—30.)
Emigrantide poolt väljaantud Eesti ajalugu kirjutab neist sündmustest: «Juba 1. veebruaril (1944. — P. V. ),
pärast vastavat nõupidamist Saksa võimudega, kuulutas Eesti omavalitsuse juht H. Mäe välja aastail 1904—1923 sündinud meeste mobilisatsiooni. Eestile tekkinud seisukorras asus peaminister presidendi ülesannetes J. Uluots eesti ringkondade toetusel seda mobilisatsiooni avalikult pooldavale seisukohale. Sellist avalikku seisukohavõtmist soovisid ka okupatsioonivõimud. Uluots kutsus eesti rahvast üles täitma mobilisatsioonikäsku . . . Eesti seadusliku riigivolikogu esimees Otto Pukk sõitis läbi põhjapoolsed maakonnad ja riigikontrolör Karl Soonpää lõunapoolsed maakonnad, et kohapealseid tegelasi kaasa tõmmata mobilisatsiooni toetamiseks.» (J. Parijõgi, T. Algma, J. Koit, Eesti ajalugu noorsoole, Stokholm 1954.) Seda poliitikat jätkati ka edaspidi, kuigi 20. aprillil 1940 vahistati hulk kodanlikke natsionaliste-anglofiile, kellest osa õige pea vabastati, kuid neli suri hiljem koonduslaagris ja kümmekond pääses hukkumisest hitlerlaste kiire põgenemise tõttu. («Eesti Post» nr. 29, 15. IV 1947.)
J. Uluots pidas 7. veebruaril 1944 raadiokõne, kus ta toetas reservatsioonideta Saksa võimude korraldusel läbiviidavat mobilisatsiooni. Oma üleskutset katsus ta põhjendada naiivse väitega, et nõukogude võim põletab kõik Eesti asulad ja hävitab või saadab asumisele kogu rahva. Uluotsa kõne trükiti ära kõigis ajalehtedes. («Eesti Sõna» nr. 31, 8. II 1944; «Välis Eesti» nr. 14, 8. IV 1951.) Isegi Eesti emigrandid süüdistasid pärast sõda avalikult neid, kes saatsid eesti noori hitlerlaste vägede Eestist põgenemist katma, kuna Uluots, Varma, Saarsen ja teised ise aegsasti terve nahaga välismaale põgenesid.(«Eesti Teataja» nr. 14, 8. IV 1950; «Stockholms-Tidningen Eestlastele» 30. XI 1955; «Teataja» nr. 36, 15. X 1960.)
Pärast Teise maailmasõja lõppu lugesid reaktsioonilised eesti emigrandid Uluotsa endiselt oma fiktiivse vabariigi peaministriks ja presidendi kohustetäitjaks kuni ta surmani 9. jaanuarini 1945. (Eestlased välismaal, Uppsala 1957, lk. 32.)
Vaatleme nüüd ka J. Uluotsa tegevust teadusepõllul. Kodanlik Eesti valitsus andis talle 1938. a. ainukese juristina akadeemiku nimetuse. Olgu märgitud, et sel akadeemikul ei olnud isegi magistrikraadi, küll aga ungari fašistidelt saadud audoktori nimetus. Kodanlikud ajaloolased iseloomustasid ta teaduslikku tegevust Eestimaa õiguse ajaloo alal järgmiselt: «Teadlasena on Uluots võtnud oma töö peamiseks aluseks Vana-Eesti õiguse, millest lähtudes ta on Eestimaa õiguse ajaloo uurimise alal viljelnud uut, eeStilist orientatsiooni». (Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide, lk. 352. Uluotsa kohta vt. ka «Kodumaa» nr. 23, 7. VI 1961; nr. 15, 10. IV 1963; «Sirp ja Vasar» nr. 28, 8. VII 1960.)
Käesoleva töö järgnevais osades vaatleme, mida kujutab endast see «eestiline orientatsioon». Programmiliselt tutvustas Uluots oma õigusfilosoofilist ja ajaloolisi vaateid artiklis «Eesti õigusajaloo senisest uurimisest ja tuleviku ülesandeist». («Ajalooline Ajakiri» 1930, nr. 1/2, lk. 98—108.) Natsionalismis ületab ta selles artiklis igatahes oma soome eelkäijaid. Isegi termini «soome-ugri rahvad» on ta asendanud terminiga «eestisugu rahvad». Tohutult asustamisala laiendades väidab ta julgelt, et «need rahvad valdasid ürgaegadest praeguse ajaarvamise järgi esimese aastatuhande lõpu poole määratu maa-ala Baltimerest Uuralini ning Põhja Jäämerest Vene lagendiku lõunasteppideni». («Ajalooline Ajakiri» 1930, nr. 1/2) Hilisema aja kohta seletas Uluots, et osa muistsete eestlaste õigusi püsis muutmatult edasi ka pärast maa vallutamist sakslaste poolt. Eesti rahva rõhumisest ei tee ta aga juttugi. Kui kirjeldus jõudis Vene keisririigi purunemiseni, siis ei avaldanud autor mitte rõõmu rõhutud rahvaste vabanemise üle tsarismi ikkest, vaid hakkas koguni unistama teiste rahvaste rõhumisest: «Baltimere idarannikul tõusis uuesti ellu Eesti
iseseisev riik, olgugi mitte veel omas vanas ulatuses». («Ajalooline Ajakiri» 1930, nr. 1/2)
1935. ja 1936. a. ilmus Uluotsalt kaheosaline artikkel pealkirjaga «Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil». («Juriidiline Ajakiri «õigus»» 1935, nr. 2, lk. 75—94; 1936, nr. 2,
lk. 49—72.) Võrreldes artikli 1935. a. ilmunud esimest poolt aasta hiljem ilmunud teise poolega võib autori juures märgata hitlerluse teenimise süvenemist (artikli esimese osa lõpul ei olnud muide märgitudki, et teine osa järgneb). Et artikkel polnud mõeldud niivõrd siseriiklikuks tarvitamiseks kui just truualamlikkuse ilmutamiseks saksa hitlerlastele, seda tõendab kõnealuse ajakirjaartikli ilmumine 1937. a. eri raamatuna saksa keeles riigi toetusel. (J. Uluots, Die Verträge der Esten mit den Fremden im
XIII Jahrhundert, Tartu 1937 (edaspidi lühendatud — Verträge —kusjuures sulgudes on märgitud eestikeelse artikli leheküljed).) «Ajalooline Ajakiri» pidas võimalikuks raamatut ainult kiita.
H. Sepa vastav arvustus lõpeb sõnadega: Prof. Uluotsa käsitluse sisu on seda väärt, et see leiaks meie laiema
ringkonna tähelepanu.» («Ajalooline Ajakiri» 1937, nr. 3. lk. 137.)
J. Uluotsa kõnealuses teoses on põhiväiteks see, et Eestimaal on riigivõim alati seaduslikul teel lepingute alusel ühelt riigivõimult teisele üle läinud, et alati on säilinud õiguslik kontinuiteet.
J. Uluots alustab oma artiklit väitega: «Eesti õigusajaloo käsitluses on ammu tähelepanu juhitud sellele, et Venele alistumine toimus alistumislepingutega 1710. a. ning nende lepingutega säilitati senise õiguse edasine kehtivus Eesti maa-aladel.» ( J. Uluots, Verträge, lk. 7 (75).) Varemalt oli ta väitnud, et Baltimaade
ühendamine Venemaaga toimus faktiliselt Peeter I sõjalise tegevuse tulemusena ja leidis alles kümme aastat hiljem kinnitust Nystadti rahulepinguga. (J. Uluots, Eesti lahkumine Vene riigist. «Kaja» nr. 45. 26.
II 1921. märgib Baltimaade kohta: «Peeter I heitis nad oma tegeliku võimu alla, mis aastat kümme hiljem Nystadti rahulepingus ka õiguslist kinnitust leidis.») 1935. a. aga võttis Uluots üle balti-saksa lepinguteooria, mille järgi Eestimaa Venemaaga ühendamine olevat toimunud balti-saksa aadli poolt sõlmitud alistumislepingute põhjal.
Edasi väidab Uluots, et «.. . alistumine Poolale, Taanile ja Rootsile teostus tähtsal määral alistumislepingutega, mille tõttu ka Poola, Taani ja Rootsi ajastul jäi püsima endine, s. o. keskaegne õigus». (J. Uluots, Verträge, lk. 7 (75).) Need mõtted on Uluots üle võtnud balti-saksa õigusteadlastelt Fr. G. von Bungelt ja O. Schmidtilt (Fr. G. v. B u n g e. Einleitung in die liv-, esth- und curländische Rechtsgeschichte, Reval 1849, lk. 180 jj., 196 jj., 241 jj., 269 jj.: Osvald S c h m i d t, Rechtsgeschichte Liv-, Est- und Curlands, Dorpater juristische Studien, III kd., Dorpat 1895, lk. 213 jj., 239 jj., 312 jj.) ning Eestimaa rüütelkonna endiselt peamehelt vabahärra von Dellingshausenilt, kes selle «teooria» oli teinud oma imperialistliku ideoloogia vundamendiks, et õigustada Eestimaa vallutamist. (E. von Dellingshausen, Die Baltischen Landesstaaten unter russischer Herrschaft 1710—1918 und die gegenwärtige Lage im Baltikum, Langensalza 1926, lk. 10.)
Balti-saksa kontinuiteediteooria ei ole Rootsile alistumise suhtes kooskõlas tõsiasjadega. Septembris 1629 sõlmiti Altmargis Poola ja Rootsi vahel vaherahuleping, mida Uluots peab alistumislepinguks; selles lepingus loeti Liivimaa Rootsi riigi osaks, kuid tegelikult ei läinud Liivimaa Rootsi valdusse mitte selle lepingu põhjal, vaid oli seda juba varem. Nii vallutasid Rootsi väed 1621. a. Riia ja 1625. a. Tartu.
Ka Eesti- ja Liivimaa üleminek Rootsi valdusest Vene keisririigi koosseisu ei toimunud mitte 1710. a. kapilulatsiooniaktidega ega isegi mitte 30. VIII (10. IX) 1721. a. Uusikaupunki (Nystadti) rahulepinguga, vaid Peeter I oli need maa-alad juba varem vallutanud. Rahulepinguski (art. IV) märgitakse, et «Rootsi kuningas loovutab . . . tema tsaarlikule majesteedile . . . selles sõjas tema tsaarliku majesteedi sõjariistade abil Rootsi krooni käest äravõidetud provintsid: Liivimaa, Eestimaa…»
Juba 1704. a. vallutasid Vene väed Tartu ja Narva, aga pärast Rootsi vägede purustamist Poltaava all juunis 1709 kapituleerusid 1710. a. viimased Rootsi tugipunktid Baltimaadel — Riia, Pärnu ja Tallinn. 29. septembril 1710 kirjutati alla Rootsi garnisoni, Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna alistumistingimustele. Uusikaupunki rahu sõlmiti siis, kui Vene tsaari võim oli tegelikult kestnud Baltikumis juba üle kümne aasta. Rahuleping oli tähtis ainult rahvusvahelise õiguse seisukohalt, lõpetas sõjaseisukorra ja tunnustas nende maade ühendamist Vene riigiga.
Mida taotlesid balti-saksa ajaloolased oma kontinuiteediteooriaga? Nende eesmärgiks oli näidata, et missuguse riigi alla Eesti- ja Liivimaa ka ei kuuluks, lõpuks on ikkagi balti-saksa aadel olnud see, kes vahetas ühe ülemvõimu teise vastu, vormistades kapitulatsiooniaktidega või muude lepingutega Eestimaa uue riikliku kuuluvuse ja vandudes truudust uuele valitsejale.
J. Uluots seadis endale ülesandeks täiendada ja ajakohastada balti-saksa mõisnike teooriaid Eesti ajaloo kõige varasema ja kõige hilisema perioodi käsitluses. Ta täiendas balti-saksa uurijate teooriat selles mõttes, et luges muistse Eesti riiklikult organiseeritud maaks. Riigivõim Eestis polevat mitte Saksamaalt sissetoodud nähtus, vaid olevat olelenud siin juba iidsetest aegadest. Uluots konstrueeris riigivõimu kontinuiteedi Eestis, selle õigusepärase, lepingulise üleandmise XIII sajandist kaasajani.
Ebaõigelt olevat käsitlenud eesti ajalugu balti-saksa ajaloolased, kelle arvates «keskajal Eestis kujunes lausa saksa õigus. Eesti oli vaid saksa õiguse provints».
Ka tsaarivalitsuse poolt väljaantud ametlikus Baltimaade õigusajaloos märgitakse, et «saksa sisserändajad, kes alistasid pärismaalased, hävitasid nende iseseisvuse ja isikliku vabaduse, muutusid maa valitsevaks kihiks ja istutasid siia oma kodumaalt kaasatoodud kombed ja harjumused. Saksa elulaad, saksa põhiseadus, saksa õigus ajasid võõral pinnal kindlalt oma juuri». Edaspidigi kehtestati Eestis need õiguslikud muudatused, mis Saksamaal aset leidsid: «Liivi-, Eesti- ja Kuramaa õiguse ajalugu on XVI sajandi keskpaigani ainult Saksa õigusajaloo haru». Saksa õigus püsis Baltimaadel «kindlamini kui mõneski Saksamaa osas».
J. Uluots väidab seevastu kogu Eesti suhtes, et «eestlased alistusid kirikule ning üldse uutele valitsejatele lepingutega»
J. Uluotsa teine teoreetiline uuendus seisneb järgmises: kui balti-saksa ajaloolased väitsid, et Oktoobrirevolutsioon oli mõisnikud vabastanud Peeter I-le antud vandest ja õigustanud neid oma hertsogiriiki looma, siis Uluots luges Eesti kodanlikku riiki kodanliku Vene riigi pärijaks Eestimaal. Kui kõrgeim riigiorgan purustatakse, siis tulevat riigivõimu teostada sellele seni allunud organeil — komissaril ja maanõukogul. Seega olevat riigivõimu seaduspärase üleandmise kontinuiteet Eestis peaaegu täiuslik.
Juhul kui mõni kodanlik valitsus pole seaduslikul teel riigivõimu juurde pääsenud, asuvad tema õigusteadlased teid otsima, kuidas selle sammu ebaseaduslikkust varjata või vähemalt teoorias õigustada. Kodanliku Eesti valitsuse võimuletulekule seadusliku ilme andmiseks valetasid J. Uluots ja teised eesti kodanlikud juristid ning ajaloolased. et nõukogude riiklus polevat Eestis oktoobrist 1917 kuni Saksa okupatsioonini veebruaris 1918 üldse kehtinud, sest juba 15. (28.) novembril 1917 olevat loodud
kodanlik Eesti riik. Kui Saksa väed 1918. a. veebruaris Eestisse tungisid, et seda Saksa keisririigi külge liita, siis väitsid eesti kodanlikud juristid, et teoksil on hoopis “Seadusliku» Maapäeva poolt nimetatud Eesti Ajutise Valitsuse võimuleasumine. Kogu selle natsionalistliku ja Nõukogude-vastase teooria eesmärgiks oli näidata, et kodanlik Eesti riik on seaduslikul alusel moodustatud.
Balti-saksa mõisnikke esindavail ajaloolastel ei olnud põhjust lobiseda lepingute sõlmimisest ja koostööst eestlastega XIII sajandil. Mõisnikud tundsid ennast kuni 1905.—1907. a. revolutsioonini nii tugevatena, et nad ei pidanud vajalikuks otsida kokkulepet eesti kodanlusega. Nende teoreetikute ülesandeks oli kindlustada balti-saksa mõisnike ja hiljem ka kapitalistide võimu eestlaste üle, toetada ideoloogiliselt võimufunktsioonide teostajaid. Kui klassivalitsust parajasti ei ähvarda hävimisohu pole valitseval klassil kombeks kõnelda koostööst alistatud klassiga.
Nii ei kõnele näiteks E. Seraphimi balti-saksa ajalugu käsitlev teos ei lepinguist ega koostööst eestlastega. Raamat algab tähendusrikka peatükiga «Tung Itta», kus jutustatakse avameelselt, et saksa kaupmehi, rüütleid ja munkasid tõi Liivimaale kindel eesmärk — ida-ala asustamine sakslastega. Kirjeldades neljandas peatükis «Ehituse vundament» Baltikumi vallutamiseks tehtud ettevalmistusi, ütleb autor kokkuvõtteks: «Nii ilmlikud kui ka vaimulikud relvad olid sepistatud — nüüd oli vaja Saksa valitsust mõõga ja risti abil liivlaste, lätlaste ja eestlaste maal kindlamalt maksma panna.» Järgmine peatükk käsitleb sissetungijate võitlust «pärismaalastega», üheksas peatükk aga Eestimaa vallutamist ordu poolt ja eestlaste leppimatut võitlust sissetungijate vastu. Niisuguses vaimus on kirjutatud kogu kõnealune raamat.
Tartu ülikooli professor Friedrich Georg von Eunge väitis samuti, et eestlaste õigusetu seisundi olevat põhjustanud «pidev kangekaelsus, mida eestlased algusest peale osutasid sissetungivate sakslaste ja taanlaste vastu, et nad mingi alistumislepinguga ei nõustunud, vaid alles pärast oma jõudude lõppemist ülemvõimule tigedalt alistusid». Teisal tähendab Bunge, et XIII sajandil «alistati semgalid ja eriti eestlased kangekaelse vastupanu järel sõjariistade jõuga. Viimaste saatus oli kõige raskem, nad kaotasid oma maa vabaduse ja langesid karmi orjusesse, millest nad tulemusteta korduvalt ülestõusude abil vabaneda
püüdsid.»
Sel ajal kui Uluots mitukümmend röövvallutajate ja eestlaste vahelist lepingut kokku «luuletab», väidavad balti-saksa ajaloolased enam-vähem tõsioludega opereerides, et eestlastega olevat lepinguid sõlmitud ainult üks või kaks — nimelt 1241. ja 1255. a.
Tule ja mõõgaga Baltimaade vallutamist püüavad õigustada ka teiste balti-saksa ajaloolaste teosed. Seda tendentsi jätkas hitlerlik propaganda ja arendavad nüüd edasi reaktsioonilised ajaloolased Lääne-Saksamaal. Hitlerlik propaganda ei mõelnudki kõnelda võimu lepingulisest alusest okupeeritud maades või tõotada kodanliku Eesti riigi ja õiguse taastamist. Kolmanda Riigi ohvitseridele ja sõduritele kinnitati seevastu alatasa, et nad on kutsutud vallutama maailma selleks, et saada valitseja, mõisniku või vabrikuomanikuna haljale oksale okupeeritud aladel. 1942. a. natside partei poolt Baltimaade ajaloo kohta väljaantud brošüüris seletatakse, et Eestimaa pärisrahvaks ei ole mitte eestlased, vaid tõenäoliselt olevat siin varem germaanlased asunud. Baltimaad olevat Saksa riigile kolonisatsiooniruumiks. Mingisuguste lepingute sõlmimisest eestlaste ja rüütlite vahel selle raamatu natslik autor ei kõnele, küll aga räägib ta saksa rüütlite vihasest võitlusest eestlaste ja venelaste vastu. Ohtrasti valab ta pisaraid Kaupo langemise puhul, kes olevat olnud ristirüütlite truu poolehoidja.
Eesti kodanlikel natsionalistidel lubati aga oma rahva petmiseks kõnelda teistsugust juttu ja eelnimetatud teost ei lastud Eestis fašistliku okupatsiooni ajal igal pool avalikult müügilegi, kuna seal muuseas nimetati eesti kodanluse diktatuuriaega vägivallaajaks sakslastele. Kodanlikud natsionalistid petsid fašistliku okupatsiooni eel ja algul väheteadlikku väikekodanlust väitega, et saksa fašistid taastavad kodanliku Eesti riigi ja õiguse või kindlustavad eestlastele vähemalt omavalitsuse. Peatselt ei julgenud aga Uluots ning teised kodanlikud natsionalistid enam Eesti riigi nimegi suhu võtta. Alles okupatsiooni viimastel päevadel haarasid nad uuesti iseseisvuse päästerõngast kinni, kuid siiski rääkisid nad iseseisvusest ainult ridade vahelt.
Tuleb tähelepanu juhtida sellele, et tsaariajal polnud isegi reaktsiooniliste! eesti ajaloolastel tarvis nii häbematult ajalugu võltsida, kui seda tehti 30-ndatel aastatel eesti kodanluse diktatuuri ajal. Progressiivsed eesti ajaloolased paljastasid juba tsaariajal ristirüütleid kui Eestimaa orjastajaid ja õigustasid eestlaste ja venelaste ühist kangelaslikku võitlust.
Möödunud sajandi teisel poolel ei julgenud alles tekkiv eesti kodanlus veel välja mõelda lepingulisi suhteid saksa sissetungijatega, sest mõisnikud ei mõelnudki sel ajal eesti kodanlusega poliitilisi privileege jagada. Oma klassipositsiooni tugevdamiseks rahvuslike loosungitega, et töötavat talurahvast enda poole tõmmata, pidid eesti kodanluse esindajad kõnelema ristirüütlitest kui eesti rahva vaenlastest. Ühtlasi aitasid nad sellesisulist kirjutisi ja Eesti ajalugu käsitlevaid teoseid välja anda ja levitada.
Isegi Kodusõja perioodil, kui eesti kodanlus püüdis sõja klassiiseloomu varjata natsionalistliku propagandaga ning siirdus pärast Saksa okupantide lahkumist juba Ameerika-Inglise imperialistide teenistusse, osutus kodanlusele mõnel juhul soodsaks kirjeldada võitlust saksa röövrüütlite vastu. Eriti ilmnes see Landesveeri sõja puhul, kus mõisnikevastast meeleolu kasutati Nõukogude-vastase sõja klassiiseloomu varjamiseks, et kujutada eesti kodanlust üldrahvuslike eesmärkide eest võitlejana.
20-ndatel aastatel ja 30-ndate algul ei arendanud ajaloolased kodanlikus Eestis «lepinguteooriat» ega võltsinud Eesti ajalugu Saksa imperialismi huvides. Nii väitis Leo Leesment oma doktoridissertatsioonis, et Baltimaade vallutamisel ei leidnud ristirüütlid neile vajalikku õiguskorda eest, vaid kehtestasid seal kaasatoodud õiguse. Baltimaade rahvad ei näinud vallutajates maa õiguspäraseid peremehi. Liivlased, lätlased ja eestlased olid alistatud vallutajate ülekaaluka sõjakunsti abil. Pärast alistamist oli rahvas läinud üle passiivsele vastupanule. Vallutajate moraalne tase oli olnud madal, mistõttu esines sageli kuritegusid.
Pärast Inglise-Saksa sõjalaevastiku kokkuleppe sõlmimist 1935. a. vahetas eesti kodanlus Inglise orientatsiooni Saksa oma vastu. See tõi kaasa ümberhinnanguid ka Eesti ajaloo käsitluses. Mehaaniliselt ei saanud ju eesti kodanlus kopeerida kogu Saksa imperialistide ajalookäsitlust, mis seisis «Tung Itta» loosungis ja Saksa vallutuspoliitika propageerimises. Nende ideede jutlustamine oleks eesti rahvas tekitanud ainult viha ja põlgust. Hitlerlaste eestlastest abimeestel tuli oma rahva pimestamiseks teha teistsugust propagandat. Uluots seadis endale ülesandeks näidata, et ristirüütlite valitsus Eestimaal rajanes kokkuleppele eestlastega (alistumislepingud), kusjuures kokkuleppel olevat jäetud kehtima ka osa muistsest eesti õigusest. Veel hilisel keskajal olevat paljud aadlikud põlvnenud eesti vanemate soost.
Et õigustada oma rahva reetmist hitlerlastele ja põhjendada Saksa agressiooni teenistusse astumist, püüdis Uluots näidata ka muistseid eesti vanemaid eesti kaupodena.
1935.—1939. a. oludes tähendas Uluotsa lepinguteooria, et eestlastel tuleb alistuda hitlerlikule Saksamaale ja eesti kodanlusel sõlmida lepe nendega koostööks, kusjuures eesti kodanlust võetavat võrdse partnerina. Niisugune kvislingite leping hitlerlastega kujunes sisuliselt hoopis mõisniku ja kupja vaheliseks lepinguks — vahekorraks, kus ettekirjutajaks olid Kolmanda Riigi volinikud, kuulekaiks täitjaiks aga mäed ja uluotsad. Väiksematel kodanlikel tegelastel tuli peagi kogeda, et tõelisest lepingu-vahekorrast ei saa siin juttugi olla. Kuid midagi pudenes okupantide laualt ka neile. Ühtlasi jäi neile lootus, et kui pärast sõja võidukat lõppu eesti asunikelt hakatakse endisi mõisamaid tagasi võtma, siis jäetakse kõige aktiivsemaile uluotsadele nende mõisasüdamed alles, kuna mõisate endised peremehed saaksid endale Ukrainas paremad.

3. FASlSTLIK TEOORIA EESTLASTE LEPINGULISEST ALISTUMISEST XIII SAJANDIL

Niisiis esines J. Uluots esimesena väitega, et XIII sajandil «eestlased alistusid kirikule ning üldse uutele valitsejatele lepingutega, mis säilitasid neile teatava autonoomse õigusliku seisundi». Samuti väitis ta 1937. a., et «vana-eesti õigus jäi Eesti aladel püsima… Õiguslikuks aluseks, mistõttu vana-eesti õigus sai jääda püsima, olid eeltähendatud alistumislepingud». «Ka maksustamine toimus samuti eeskätt vastavate lepingute ja kokkulepete kaudu eestlastega».
Uluots ja ta mõtteosaline A. Piip idealiseerisid eesti rahva ühiskondlikku korda. Eesti maa-alal olevat riik ja
õigus juba sajandite eest täielikult välja kujunenud. Uluots lisas koguni, et «võrreldes tolleaegse Skandinaavia ja Venega oli Eesti riiklik korraldus enam arenenud». Mõlemad väited ei vasta tegelikkusele. Riik ja õigus ei olnud jõudnud Eestis XIII sajandi alguseks välja areneda.
IX—XII sajandil hakkas Eestis vastavalt tööviljakuse tõusule, põllunduse arengule ürgkogukondlik kord lagunema ja tärkasid feodaalsed suhted. Juba varem olid lagunenud sugukondlikud kogukonnad ja tekkinud territoriaalsed ehk külakogukonnad ning eraomand. Kujunes majanduslikult eesõigustatud kiht, nn. «paremad», kelle hulgast tõusvad vanemad hakkasid allutama oma võimule ka rahvakoosolekuid — kärajaid. Sõja korral ühendati kihelkondade malevad, kelle eesotsas olid valitud vanemad, terve maakonna malevaks.
Looduslike tingimuste ja maa asukoha tõttu polnud eestlased majandusliku ja kultuurilise arengu poolest niikaugele jõudnud kui muistse Vene või Skandinaavia rahvad.
Uluotsa jutu järgi oli Eesti maakond-riikide kõrgeimaks riigiõiguslikuks organiks kõigist võitlusvõimelistest meestest koosnev rahvakoosolek ehk rahvakogu. Ainult rahvakogu nõusolekul ja selle nimel olevat vanemate kolleegium tohtinud lepinguid sõlmida ja muid tähtsamaid küsimusi otsustada. Kuid Uluots ei esita andmeid selle kohta, et rahvakogu või vähemalt vanemate kolleegium oleks kinnitanud alistumis- või muid lepinguid. Veel 1931. a. ütles Uluots ajalooõpetajate kongressil, et Eestimaa vallutamisel XIII sajandil «vanemad ja paremad hävitati».
Igasuguste rahvusvaheliste lepingute puhul on kõige olulisemaks nende tegelikud tulemused. Uluotsa järgi olid Eesti maakondadest lepingute arvu poolest väljapaistvaimad Saaremaa (Osilia) ja Sakala. Edasi kirjutas ta: «Teistsugune pilt avastub, kui jälgida järjekindlust, millega üks või teine «maa» oma sihte lepingute kaudu taotles. Kõige järjekindlamalt teotses Osilia, sõlmides esialgu mitmeid võrdseid liidulepinguid, hiljemini võrdseid rahulepinguid ning viimati vasalliteedilepinguid» Niisiis seisnes järjekindel oma maa huvides teotsemine Uluotsa arvates vaba maa seisundist sõltuva, alistatud maa seisundisse üleminekus. Läänemaa (Rotalia) oli Uluotsa arvates vähem järjekindel, sest ta olevat sõlminud suurema alistumisega vasalliteedilepingu järele vähema alistumisega vasalliteedilepingu. Kiituse osaliseks saab ka Rävala, kes juba 1219. a. olevat sõlminud vasalliteedilepingu, seevastu olevat aga erilist järjekindlusetust osutanud Sakala.
Tegelikult kaitsesid väljapaistva järjekindlusega oma vabadust nii «kõige järjekindlamaks» nimetatud Saaremaa kui ka «haruldaselt ebajärjekindlaks» tembeldatud Sakala jt. maakonnad. Uluots heitis muistsetele eestlastele ebajärjekindlust ette just selles mõttes, et nad ei tahtnud oma vabadusest kiirelt loobuda; teisesuunalist kaalutlusi ei leia me tema juures üldse mitte.
Uluotsa lepinguteooria kummutamiseks tuleb eeskätt tutvuda lepingutega, mis tema arvates ajaliselt kõige hiljem sõlmiti. Seal peaks nähtuma alistumise fakt kõige selgemini, sest esialgseid alistumislepinguid võidi hiljem ju tühistada. Uluots ise märkis ka: «Viimati on tähtis tähele panna lõpptulemusi, mis lepingute kaudu saavutati».
Kas arvas Uluots tõepoolest, et eestlaste lõppeesmärgiks oli alistumine? Uluotsa «uurimuste» kohaselt olevat
Lõuna- ja Kagu-Eesti alistunud paavsti agentidele ja ordumeestele 1223. ja 1224. a. alistumislepingutega, Järva (Jervia) ja Virumaa (Vironia) kaitsealuselepinguga, Rävala 1219. a. vendluslepinguga, Läänemaa kaitsealuselepinguga, Saaremaa vendluslepinguga, millele hiljem lisati «õiguste ja truuduse täiendused».
Mille põhjal tegi Uluots näiteks järelduse, et Rävala sõlmis taanlastega 1219. a. lepingu ja miks ta arvab, et kõnealune leping oli vendlusleping? Uluots tugines ainult ühele kroonik Henriku lausele: «Ja sinna jäid maha piiskopid koos kuninga meestega, kes terve selle aasta läbi võitlesid rävalastega, kuni need lõpuks ristimise sakramendi vastu võtsid». Siit ei selgu kuidagi lepingu sõlmimise fakt. Ristimissakramendi vastuvõtmine toimus külade kaupa — peamiselt ellujäänud haavatute, naiste ja laste poolt, ilma igasuguse lepingulise vormistuseta Ei ole muide ka sugugi tõenäoline, et kõik rävalased alistumistäheks oleksid end ristida lasknud, või et ristimine kui lepingu sõlmimise akt oleks toimunud kõigi võitlusvõimeliste meeste ehk rahvakogu koosolekul.
Rävalaste «alistumise» kohta tuleb lisada veel seda, et 1221. a. aprillis piirasid saarlased, rävalased, harjulased ja virulased kahe nädala kestel Taani valduses olevat Tallinna. Pärast piiramise ebaõnnestumist jaluleseatud «vendlusvahekorda», mille taastamiseks eestlaste vanemad poodi, maksud aga kahe- ja kolmekordistati, iseloomustas kroonik Henrik sõnadega: «. .. hakkasid eestlased taanlaste peale suuremat viha kandma ja haudusid nende vastu õelate salanõude kavalaid sepitsusi, et neid kuidagi piiridest välja ajada». Ka 1223. a. veebruaris piirasid Põhja-Eesti maakondade malevad pikemat aega ühiselt Taani kantsi Tallinnat. Loomulikult pidi piiramise ajal Rävala uuesti vaba olema. Piiramisele järgnenud aja kohta aga märkis F. G. von Bunge: «Maa veelkordse alistumise peale ei võinud aga nõrgestatud ja väsinud meeskond üldse mõtelda. Seevastu pidi Tallinn sügisel välja kannatama uue piiramise eestlastele appirutanud venelaste poolt». Tallinna seekordne piiramine kestis neli nädalat, kuid ka sel korral ei suudetud ligipääsmatut, looduslikult kaitstud kantsi vallutada. Karl Marx tunnustas eestlaste ajutist vabanemist Taani ikkest ja märkis, et «eestlased peagi raputavad endalt ikke».
Uluots seevastu ei lugenud XIII sajandi eestlaste tegelikku vabadust üldse vabaduseks. Rävala sattus seega taanlaste võimu alla 1219.—1223. a. mitte lepingute alusel, vaid Taani ülekaaluka relvajõu survel. Ühtlasi tuleb märkida, et eestlaste alistumine ei sündinud pärast 1219. a. mitte korraga ega ka mitte tervete
maakondadena organiseeritud korras.
Edasi vaatleme, kuidas Uluots käsitles sakslaste ja ordu vahel 1223. a. sõlmitud alistumislepingut. Uluots ei märkinud, et röövvallutajad kogusid enne kaheksa tuhat meest ja piirasid Viljandi linnust 14 päeva; et ainult nälg, janu ja linnuses lahtipääsenud taud sundisid ellujäänuid 15. augustil 1223 alistuma. Ristirüütlid lubasid alistujaile küll jätta elu ja varanduse, kuid riisusid neilt sellest hoolimata linnuses leiduva vara ja jagasid selle endi vahel ära. Sakala lepingulise alistumise tõenduseks tsiteeris Uluots Henriku Liivimaa kroonikat: «Ja et need, kes veel olid ellu jäänud, ei suutnud end kaitsta, andsid nad endid ja kogu oma vara kristlaste kätte…» «Ja teinud seetõttu rahu kristlastega, väljusid nad linnusest, võtsid uuesti endile kristliku õpetuse ikke ja tõotasid nüüdsest peale mitte kunagi rikkuda usust taganemisega usu sakramente ja süütegude eest hüvitust anda. . . andsid endid nii ruttu kui võimalik kristlaste kätte, paludes ainult elu ja vabadust. . .» Viljandi linnuse kaitsjad ei moodustanud ju ometi kaugeltki mitte Sakala võitlus-võimeliste meeste kogu ehk rahvakoosolekut, kes Uluotsa enda üteluse järgi oli ainuüksi õigustatud lepinguid sõlmima, või selleks volitama vanemaid.
Väljapaistvamad Sakala vanemad ja sõjapealikud eesotsas Lembituga olid juba varem sõjas langenud. Mis puutub uutesse vanematesse, siis Viljandi piiramise ajaks olid kroonik Henriku andmeil «… Sakala vanemad raha ja rohkete kingitustega läkitatud Venemaale katset tegema, kas poleks vahest võimalik venelaste kuningaid appi kutsuda sakslaste ja kõigi ladinlaste vastu» Järelikult ei saanud Sakala selleaegsed vanemad Viljandi ega Lõhavere (Paala) linnuse alistumise lepingut sõlmida. Teiseks ei lepitud Viljandis kokku terve maakonna alistumise ega eesti õiguse püsimajäämise kohta, vaid piiratud linnuses elama jäänud inimesed tõotasid lihtsalt, et nad lõpetavad võitluse ja võtavad ristimise vastu tingimusel, et neid jäetakse ellu. Ainult hitlerlane või kodanlik natsionalist söandab samastada käputäie meeleheitlikus seisukorras olevate võitlejate ning naiste ja laste alistumise Sakala rahvakogu poolt sõlmitud riigiõigusliku
lepinguga, mille alusel Sakala olevat rüütlite võimu alla antud, kuid säilitanud oma õiguse.
Sakala alistumist Viljandi lepinguga seostades, tuleb arvestada ka seda asjaolu, et Viljandi alistumise momendil oli Lõhavere linnus alles eestlaste käes. Kuigi ka see linnus alistus, oleks selle fakti mainimine lõhkunud Uluotsa teooria ühtsuse: kahe linnuse alistumisest oleks Sakala alistumislepingut olnud raskem konstrueerida.
Lõpuks tuleb veel märkida, et orduvägi pärast Viljandi vallutamist linnusesse ei jäänud, vaid liivlaste maale
tagasi pöördus. Kui Novgorodi ja Pihkva abiväed kohale jõudsid, vabastati kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinn, ja enamik sellest püsis vabana kuni 1224. a. Seega tühistas tegelik elu ise Viljandi alistumislepingu.
Uluotsa viimaseks tõendiks eestlaste lepingulise alistumise kohta on peapiiskop Albert Suerbeeri pitser. Selle alaosas, peapiiskopi jalge all, on kujutatud neli meest, kelle kokkupandud käed on tõstetud näo kõrgusele, nad ise aga vaatavad nende pea kohal oleva käe poole. Allservas asetseb kiri «Estoni». Ainult ajaloolane, kes opereerib üksnes puhta fantaasiaga, võib näha selles pildil võrdsete lepinguosaliste kujutist ja tõendit alistumislepingu sõlmimisest.
Uluotsa poolt kunstlikult tuletatud lepingute analüüsist selgub, et ajaliselt kõige hilisemateks olid neist mitmet liiki vasalliteedilepingud. Hiljem unustas aga Uluots ise oma väite, et uute õigusnormide loomisel olid maahärrad äärmiselt seotud ja et eestlased alistusid ordu- ja piiskopimeestele vasalliteedi- või «kristliku vendluse» lepingutega. Mõne aasta pärast kirjeldab ta täiesti endastmõistetavana, kuidas Saksa võimud 1224. a. suvel jagasid omavahel Eestimaad ja piiskop kinkis 1238. a. ordule veerandi Läänemaad ja ordu vastutasuks piiskopile veerandi Muhumaast, kusjuures kümne aasta jooksul pidi valitsetama neid alasid ühiselt, esimese kolme aasta sissetulekuist saanud aga piiskop kolm neljandikku, ordu ühe neljandiku. Samuti olevat piiskop 1242. a. Sõrve ja Cotze kihelkonna ordule kinkinud. Uluotsal ei tule enam meeldegi seejuures küsida, kas säärasteks tehinguteks ka eestlaste nõusolekut vajati.
Uluots näitab lepingurikkujatena ainult eestlasi. Ta peab näiteks seaduslikuks karistuseks lepingu rikkumise eest Viru vanema poomist taanlaste poolt 1220. a., kuna see oli alistunud ka riialastele, ja Rävala, Harju ja Viru vanemate poomist 1221. a. Sakslaste sõjaretked 1220. a. Järva- ja Virumaale ja 1223. a. sakslaste vastu olevat olnud ainult õiguspärased karistusretked lepingurikkujate eestlaste vastu. J. Uluotsal oli vaja välja mõelda lepinguid selleks, et siis kõigi juristiloogika reeglite järgi lugeda oma isamaa vabaduse eest võitlejaid kurjategijateks.
On huvitav võrrelda J. Uluotsa ja pastor J. Hurda vaateid ajaloole. Hurt käsitles samuti sündmusi ekspluataatorite seisukohalt, kuid seadis siiski üles muuseas küsimuse, kas võib meie esivanematele süüks panna, et nad sõnamurdlikult usust taganesid. Ta jõudis otsusele, et süü mitte eestlaste poolel ei olnud, vaid hoopis ristirahva peale langeb. Rüütlid tulid Eestimaale, et eestlastelt vägivaldselt maad ja vabadust võtta. Vägivalla ja piinamistega väljapressitud tõotuste murdmist lugesid meie esivanemad vabaduse ja isamaa kaitsmiseks. J. Hurt märkis, et katoliku kirik on ise enam kui üks kord ustavustõotusi rikkunud ja õpetanud, et sõnamurdmine mõnikord sugugi patt ei ole. J. Uluots luges seevastu kuritööks isegi need vabadusvõitlejate kangelasteod, millele ei eelnenud ristimise vastuvõtmise või lepingu sõlmimise lubadust.
Eesti maakondade vahel puudus tihedam koostöö ja algul ei mõistnud eestlased ka paavsti teenrite maaletulekus peituva ohu suurust. Nad lasksid ennast sissetungijatel petta ja sõlmisid rahulepingud 1208. ja 1212. a. Neid lepinguid eestlased tegelikult ka täitsid. Sissetungijad sõlmisid aga need lepingud sellepärast, et nende sõjalised jõud olid alles väiksed või neil seisid parajasti ees võitlused teiste rahvastega. Rüütlid tahtsid oma seljatagust kindlustada ja aega võita jõu kogumiseks.
Tuleb tähelepanu osutada ka neile juhtumitele, kus allikad otseselt kõnelevad eestlaste keeldumisest lepingu sõlmimisest. Uluots aga neid juhtumeid ei loetle. Ta märgib ainult 1208. a. ugalaste ja sakslaste vahel peetud läbirääkimiste kohta, et lepe jäänud saavutamata, kuid ei selgita selle põhjusi. J. Luiga seevastu iseloomustas ugalaste loobumist Henriku kroonika põhjal järgmiselt: «Ugalaste õige riiklik seisukoht, nende tugev ühistunne Eestiga ja Lembitu mõju ei lase neid piiskop Alberti kavalale poliitikale vastu tulla. Nad lükkavad kõik pakkumised «põlgusega» tagasi, ähvardades salakavalaid «odade raputamisega»: Saksa saadikud «lahkuvad koosolekult ilma rahulepingut tegemata». Uluotsal oli seega
tulnud «ajakohastada» XIII sajandi vallutajate kroonikut Henrikut.
J. Uluotsale on iseloomulik nii majandusliku baasi täielik ignoreerimine, kui ka juriidilise pealisehituse pea-
peale pööramine ning lepinguvormi fetišiks muutmine. Sisulise arutelu asendab ta äärmiselt formalistliku käsitlusega, mille eesmärgiks on talle ebameeldiva tõe varjamine ja valele näiliku tõepärasuse saavutamine. Ta tõlgendab alistumislepinguna ka juhtumeid, kui mõne linnuse kaitsjad lõpetavad vastupanu nälja, suurte kaotuste või taudi survel. Uluotsa arvates andis niisugune «alistumisleping» röövvallutajaile võimu ja õiguse mitte ainult alistujate, vaid kogu eesti rahva üle tervelt seitsmesajaks aastaks. Niisuguse tõlgenduse kohaselt tuleks nähtavasti ka kontsentratsioonilaagri vange pidada hitlerlaste lepinglasteks.
Tsiviilõiguses ei tunnistanud ometi ka Uluots ise niisugust lepingukäsitust: seal muudab vägivalla ähvardusel antud nõusolek lepingu olematuks ehk tühiseks.
Ei olegi lõppeks oluline, kas tühine osa muistsetest eesti kommetest ja muudest ühiselu reeglitest jäi esialgu
püsima või mitte; igatahes ei takistanud see eestlaste orjastamist ja ekspluateerimist. Kuni röövvallutajad
polnud rajanud tihedat alaliste kindlustuste võrku, võisid faktiliselt säilida isegi mõningad neile mittesobivad eesti kombed. Paavsti poolt saadetud röövvallutajad ei suutnud oma riigivõimu ja õigust kohe täies ulatuses veel maksma panna. Juriidiliselt vaadati ordu ja piiskoppide õigusele vastukäivatele vanadele eesti tavadele siiski kui õiguse rikkumistele.
Missuguseid lepinguid tahtsid eestlased ise sissetungijatega sõlmida, selle kohta ütleb Henriku Liivimaa kroonika: «Ja sakalased läkitasid saadikud Riiga, kes teatasid, et nad küll meeleldi uuendavad rahu, kuid et nad edaspidi enam kunagi ristiusku vastu ei võta, seni kui maal veel leidub aastavanune või küünrapikkune poisike. Ja nad nõudsid tagasi oma poisikesi-pantvange, lubades anda vastu ordurüütleid, kes olid ahelais ja veel elus, iga pantvangi vastu ühe ordurüütli ja kaupmehe; nii tehtigi».

4. VÕLTSTEOORIA EESTI MUISTSETE ESINDUSKOGUDE ÜMBERKUJUNEMISEST

Täienduseks oma lepinguteooriale väitis J. Uluots 1928. a. avaldatud artiklis, et vanade eestlaste esinduskogud olevat muutunud XIII sajandil vasallide esinduskogudeks ja Maapäevadeks ning need omakorda kodanliku Eesti parlamendiks.
Põhja-Eesti vasallidekogu kohta märgib Uluots, et «ka eestlased ei puudu nende seas … Et sel ajal nende vasallide seas eestlasi leidus, ei ole kahtlust. Nõnda on vasalIide seas keegi Villplemp». Teisi eestipäraseid nimesid ta ei esita. Kuigi Villplemp (Uldelempe, Uillelemp, Undelempe. Undelempi või Hildelempae) ja mõni teinegi vasall oli tõenäoliselt eestlane, ei saa sellest tuletada eestlaste rahvakoosolekute ja vanemate õiguste üleandmist rüütlitele või Rooma paavstile. Edasi kirjutas Uluots: «Veel 1241. a. näeme, et Läänemaal funktsioneerivad maahärra abilistena ühelt poolt Eesti vanemad, s e n i o r e s, ja teisest küljest samal ajal, Eesti vanematega samases õiguslikus seisukorras, kohalikud suuremad vasallid». Võimu nimetas ta demokraatlikuks, vasalle aga rahva huvide esindajateks. P. Johansen väitis, et eestlasest suurmaapidajate arv võis ulatuda maksimaalselt ainult viiele. Pärast Jüriöö ülestõusu eestlasi-suurmaapidajaid enam ei esinenud. Uluots neist täpsustustest aga ei kõnelnud, tema artiklist võib jääda ekslik mulje, et eestlaste arv oli vasallide hulgas üsna suur. Enamik Lääne-Saksamaa kodanlikke ajaloolasi, kaasa arvatud P. Johansen, ei kõnele enam eesti vasallidest XIII sajandil.
Enne J. Uluotsa ei söandanud eesti ajaloolased kiitlema hakata oma rahva reeturitega. Isegi konservatiivne pastor J. Hurt rõhutas, et muistsete eestlaste keskel ei leidunud ühtegi müüdavat hinge, keda rüütlitel oleks läinud korda oma poole meelitada. Balti-saksa õigusajaloolane von Bunge kirjutas: «Kas juba sel ajal üksikud eestlased germaniseerusid, nagu hiljem sageli juhtus, peab jääma lahtiseks. Kõige rohkem võib seda küll nende kohta arvata, kes asusid linnades ja seal kodanikuõigused omandasid, selle vastu aga maal ei tule seda eeldada seisundi tõttu, mida nad omasid oma härrade-vasallide suhtes ja vihkamise tõttu, mida nad viimaste vastu tundsid».
Ka von Brevern tunnistab, et ülestõusude organiseerijateks Taani vallutajate vastu olid alati tõelised eesti vanemad, keda Taani võimud ülestõusu mahasurumisel hukkasid, kuid arvatavasti pärast seda nimetasid vallutajad ise ametisse uued vanemad, kes neil aitasid maad valitseda.
Missugune oli tegelikult vasallide valitsus ja kuidas elas talurahvas, seda iseloomustab tabavalt kroonik
Russowi kirjeldus XIV sajandist. C. R. Jakobson ja F. G. Bunge toovad mõlemad ära selle B. Russowi märkuse, et «nii toredasti kui aadlikkudel Liivimaal kõik eesõigused käes olid, nii vilets oli talupoegade lugu siin maal kohtu ja õiguse poolest, sest vaesel talupojal ei olnud mitte enam õigust kui tema junkur ehk fogt aga ise tahtis».
Miks tuli Uluotsal välja mõelda teooria Eesti muistsete esinduskogude ümberkujunemisest balti-saksa Maapäevadeks? Nii püüdis ta õigustada balti-saksa valitseva klassi ülesannete ülevõtmist ja eesti kodanluse koostööd balti-saksa mõisnike ning hitlerlastega Nõukogude-vastases võitluses.
XIX sajandi rahvusliku liikumise demokraatliku suuna juht C. R. Jakobson võitles nn. Balti erikorra ja mõisnike omavalitsuse vastu. Ainult mõisnike sabarakud laulsid tollal mõisnike privileegidele kiidulaulu. Kuid pärast 1905 a. hakkas eesti kodanlus mõisnikega kokkuleppe-poliitikat ajama.
Eestimaad valitses tsaariajal kuberner koos kohalike parunite Maapäevaga, kus hääleõigust oli ainult aadlisoost mõisnikel. Maanõunike kolleegiumide liikmeks võidi valida samuti üksnes aadlisoost mõisnikke. See amet oli eluaegne. Eestimaa rüütelkonna peamees ja Liivimaa maamarssal olid maanõunike (landratide) kõrval auastmelt kubernerile järgmiseks isikuks Eesti- ja Liivimaal. Maapäevade tegevust hoiti rahva eest salajas.
Mõisnike Maapäev oli ostnud iga-aastase toetussummaga ära ka eestikeelse ajalehe «Tallinna Sõber» toimetuse, et see rahvast kasvataks vana kirikulaulu vaimus — «kes on pandud orjama, see orjaku heameelega». 1905. a. olid mõisnike Maapäeva asutused talurahva tapatalgute organiseerijateks.
Kõigest hoolimata tahtsid eesti kodanlased 1915. a. hakata Maapäevale uut elu sisse puhuma.9 Maapäeva sekretär parun Wetter-Rosenthal jutustab, kuidas balti-saksa mõisnikud ja eesti kodanlus moodustasid komisjoni, kes 1915. ja 1916. a. pidas rüütlelkonna hoones läbirääkimisi mõisnike Maapäeva ümberkorraldamiseks, kuigi selle küsimuse arutamine olnud kuberneri poolt keelatud. K. Pätsi koostatud Maapäeva reorganiseerimise kava esitati rüütelkonnale, kes 10. septembril 1915 leidis selle vastuvõetava olevat. K. Pätsi kava kohaselt pidid Maapäeval peale mõisnike esindatud olema ka vabrikandid, majaomanikud ja suurtalunikud.
Tuletame veel meelde, et töörahva nõukogudest eraldamiseks ja kodanlike eesmärkide rõhutamiseks asendati kubermangu Maanõukogu nimetus pärast Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni Maapäeva nimetusega.
Kui K. Päts esitati presidendi kandidaadiks, siis tõi J. Uluots oma soovituskõnes Riigikogu üldkoosolekul
esile K. Pätsi osa Maapäeva reformi taotlustes: «… Päts soovitas ümber korraldada Eesti tolleaegset maaomavalitsust. Kava viimati leidis poolehoidu tolleaegsete kaasmaaliste valitsejate poolt, põrgates aga vastuolule vene pealinnas. Aga elav mõte ei sure, otsib endale vaid toetajaid.»

5. MUISTSETE EESTLASTE VÕITUDE MAHASALGAMINE

J. Uluotsa ei huvitanud need rahulepingud, mille sõlmimisega eestlased ei piiranud oma iseseisvust, vaid tegid aastaks või paariks sissetungijatega rahu, et koguda jõudu edasiseks maa kaitseks. Nende puhul piirdus ta ainult mõnede lepingute loetlemisega.
Täiesti jättis ta käsitlemata ka need XIII sajandil sõlmitud lepingud, mis andsid tunnistust eestlaste ajutisest
üleolekust, nende võitudest vallutajate üle. Eestlaste alistumised vallutajaile paigutas ta nn. alistumislepingute liigi alla, Saksa ja Taani sissetungijate alistumised eestlastele aga nimetas «rahulepinguteks täiesti võrdse seisundi säilitamisega». Viimase liigi näitena esitame ümberpiiratud taanlaste alistumise 1222. a. saarlastele, mida käsitletakse Uluotsa töös ainult kahe rea ulatuses. Vallutajate kroonikakirjutaja Henrik märgib aga selle kohta, et taanlased «… võtsid rahu sel kujul vastu, väljusid linnusest, viisid oma asjad endiga kaasa laevadele ja jätsid linnuse ja maa saarlastele. Ka pidasid saarlased seal pantvangidena rahu kindlustamiseks kinni seitse taanlaste hulgast ja Teoderichi, Riia piiskopi venna; kõik ülejäänud läksid tagasi taanlaste juurde Tallinna. Siis lammutasid saarlased linnuse kogu ulatuses ega jätnud kivi kivi peale ja saatsid üle kogu Eestimaa sõnumi sellest, et nad on vallutanud taanlaste kuninga linnuse ja kristlased välja ajanud oma valdustest. Ja nad keelitasid eestlasi kõigis maakondades endilt taanlaste iket ära heitma ja kristlase nime maal hävitama ja ütlesid, et taanlaste linnust on hõlpus vallutada».
Saaremaa vabanemine sai alguseks eesti rahva vabadusvõitlusele sissetungijate poolt vallutatud Eesti kõigis osades.
J. Uluots püüab konstrueerida rahulepingu mõistet niisugusel kujul, mis teeb välismaiste vallutajate poolt alistumislepingu sõlmimise teoreetiliselt võimatuks. Nähtavasti võisid tema arvates paavsti ristisõdijad üksnes Vatikanis ja Taani väed Taani kuninga lossis alistuda. Uluotsa teooria järgi ei saa nimetada alistumiseks akti, millega mõni suurriik loovutab kellelegi võimu ühes oma provintsidest, loobudes mõnest oma riigi osast. Tema teooria kohaselt ei aseta suurriiki lepingute sõlmimisel «pärismaalastega» võrdsesse või neist halvemasse seisundisse ükski kaotus, mis talle just lausa lõppu peale ei tee. Igat Eesti maakonda luges Uluots aga omaette riigiks ja selletõttu tuli ühe maakonna alistumist lugeda alistumiseks ehk riigi lõpuks. Niisugune teooria on kahtlemata vallutajate ja imperialistide jaoks meisterdatud.
Teiseks näiteks «rahulepingust täiesti võrdse seisundi säilitamisega» on Uluotsale 1217. a. Otepää all eestlaste, venelaste ja sakslaste vahel sõlmitud leping. Henriku kroonika märgib selle sündmuse kohta: «Nad tegid ka rahu nendega, kuid sel tingimusel, et kõik sakslased lahkuksid linnusest ja pöörduksid tagasi Liivimaale, . . . Sakslased aga, kui oli tehtud rahu, tulid koos liivlaste ja lätlastega venelaste ja saarlaste vahelt läbi linnusest alla ja pöördusid Liivimaale tagasi.» Linnuse loovutamine rüütlite poolt lepingu põhjal ei tähendanud seega sugugi mitte nende võrdse seisundi säilitamist. Kõnealuse lepingu tagajärgede ja venelaste abi kohta tähendas isegi pastor W. Reiman 1903. a.: «Eestlased, kelle vabadus kadumas oli, tervitasid uut abimeest rõõmuga ja ruttasid Saaremaalt ja Harjust kui ka Sakalast venelaste seltsi. Veebruarikuus 1217 lõi Vladimir II 20 000 mehega leeri Otepää alla üles. Riialaste abivägi ei jõudnud piiratuid päästa. Kindlus langes, sakalaste kättemaksmisekäigud ulatasid sügavasse Lätimaa sisse, ristitud eestlased raputasid ikke õlgadelt. Sakslased olid Ugandist ja Sakalast täiesti välja tõrjutud ja Eestimaa silmapilguks jälle vaba».
Otepää rahu tähtsust iseloomustatakse ka 1933. a. ilmunud «Eesti rahva ajaloos». Alaosas «Liit venelastega 1217» öeldakse seal pealkirja all «Saksa võimu likvideerimine Eestis»: «Eestlastele oli kõige tähtsam see, et nüüd olid sakslased täiesti välja löödud Eesti radadest, ja et Otepää rahuga sakslased näivad olevat sunnitud loobuma igasugustest õigustest oma valdusaladele Eestis. Venelaste abiksvõtmine oli eestlastel õige samm ja ainuke võimalus vastupanuks ristisõdijate suurele hulgale. 1217. a. kevadel muutus seetõttu sakslaste olukord väga raskeks».
Kuigi eestlased varsti seejärel lõplikult alistati, avaldas Vene ja Eesti liitlasvägede hiilgav võit Otepää all suurt mõju vabadusvõitluse edasisele käigule, innustades eesti rahvast vastupanule röövrüütlite vastu.

6. TÕDE EESTLASTE JA VENELASTE VAHEL XIII SAJANDIL SÕLMITUD LIIDULEPINGUTEST

On iseloomulik, et J. Uluots ei omista oma töödes peaaegu mitte mingisugust tähelepanu eestlaste liidu- ja abistamis- lepinguile. Neid lepinguliike märgitakse ainult mööda minnes, autorile need lepingud nähtavasti huvi ei paku. Ta kulutab kakskümmend korda rohkem ruumi nn. otsestele alistumislepingutele, millega eestlased olevat oma võimu ja õiguse üle andnud võõramaistele vallutajaile.
Miks osutas J. Uluots nii vähe tähelepanu liidulepinguile? Juba tema liidulepingute nimekirjast selgub, et kõik eestlaste liidulepingud on sõlmitud venelastega. Uluots ei pääsenud neist üldtuntud faktidest täiesti mööda, kuid ta püüdis nende tähtsust sihilikult vähendada, käsitledes neid lepinguid vaid mõne reaga nagu muuseas. Kahtlemata ei olnud hitlerliku välispoliitika huvides üksikasjalisemalt kirjeldada 1210. a. liivlaste, venelaste ja eestlaste vahel sõlmitud lepingut; 1216. a. aprillis eestlaste poolt Polotski vürsti Vladimiriga sõlmitud lepingut; saarlaste, harjulaste ja sakalaste 1217. a. lepingut Novgorodi ning Pihkva vürstidega ja 1217. a. eestlaste ja Novgorodi suurvürsti vahel sõlmitud lepingut? Kõik need lepingud sõlmiti kaitseks Saksa röövvallutajate edasise agressiooni vastu, nende väljakihutamiseks vallutatud maa-aladelt. Esimese ja teise lepingu sõlmimisel oli konkreetseks eesmärgiks olnud Riia piiskopi ja ordu võimu hävitamine; kolmas taotles rüütliväe poolt vallutatud Otepää kantsi vabastamist ja neljas leping sõlmiti Novgorodi suurvürstiga Riia kiriku võimu hävitamiseks. Neljanda lepingu sõlmimise eel saabusid Riiga piiskop Alberti poolt Saksamaalt toodud uued väed, kes pidid asendama 1217. a. purustatud ristirüütlite jõukusid. Uue ähvardava ohu puhul saatsid eestlased saadikud novgorodlasi appi kutsuma ja vürst Svjatoslav tõotaski tulla, Kõigest sellest ei kirjutanud Uluots aga mitte sõnagi.
Enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni ei ilmnenud eesti kodanlikus teaduses ega ajakirjanduses veel püüet ajaloolist tõde eestlaste ja venelaste iidsest liidust maha salata. C. R. Jakobson ütles «Kolmes isamaa kõnes», et «Eestlased olid küll mitu korda venelastega ühes võidelnud, kellega nad ju vanast ajast peale sõprust pidasid». Veel kodanliku Eesti riigi algul rääkis J. Luiga eestlaste kindlast liidulisest vahekorrast venelastega. Artiklis «Lembitu välispoliitika» rõhutas ta, et Sigtuna sündmuste juures «märkame eestlaste välispoliitilist suhet, millest nad pärast kogu aeg kinni pidasid: kindel liit (Novgorodi) venelastega». Luiga selgitas üksikasjalisemalt ka nende liidu põhjusi, tulles selle teema juurde korduvalt tagasi. Ta luges Lembitu välispoliitilise kava esimeseks punktiks kindlat liitu Novgorodi ja Leeduga ning sidemete alalhoidmist soome hõimudega.
J. Uluotsa desorienteeriv käsitlus seisnes eestlaste liidulepingute ignoreerimises. Ta ei näidanud muistsete eestlaste poolt oma vabaduse kaitsmise eesmärgil sõlmitud lepingute tegelikku tähtsust: kas lepingulisi kohustusi lepingusõlmijate poolt tõepoolest täideti; samuti ei osun- danud ta neile järeldustele, mida lepingu täitmine endaga kaasa tõi. Uluots jättis need asjaolud tähele panemata, et varjata kristlikeks vendluslepinguiks nimetatud «lepingute» tegelikku iseloomu. Paljudel niisugustel «lepingutel» ei olnud praktiliselt mingit tähtsust, kuna neid ei sõlmitudki, veel vähem aga täideti.
Venelastega kokkulepitud ühine sõjategevus seevastu toimus ka tegelikult. Mõõgavendade Ordu vägedele tekitati korduvalt kaotusi, mis tõid kaasa ajutiselt isegi kogu Eesti territooriumi vabastamise. Sissetungijate kroonik Henrik pidi neid lepinguid tahes-tahtmata mainima, ta ei saanud neist vaikides mööda minna, nagu tegi seda tema järglane J. Uluots. 1217. a. Otepää tagasivallutamiseks sõlmitud lepingu teokssaamisest näiteks kirjutas Henrik: «… kogusid novgorodlased otsekohe paastu ajal suure venelaste väe ja nendega koos tuli Pihkva kuningas Vladimir oma linlastega ja nad saatsid sõna läbi kogu Eestimaa, et eestlased tuleksid piirama sakslasi ja ugandlasi Otepääl. Ja tulid mitte ainult saarlased ja harjulased, vaid ka juba ammu ristitud sakalased, lootes sel viisil heita endilt sakslaste ikke kui ka nende ristimise. Ja nad läksid venelastele vastu ja piirasid koos nendega Otepää linnuse ümber ja võitlesid sakslastega ja nendega, kes koos olid nendega seitseteist päeva». Liitlasvägede võit Otepää all hävitas kõik röövrüütlite senised saavutused Eestis; neil tuli põgeneda mitte ainult Järvamaalt, vaid ka Ugandist, Sakalast ja kõigilt teistelt Eesti aladelt. Ühtlasi oli Otepaä võidul ka suur moraalne mõju: see tugevdas eestlaste võitlustahet, näitas eestlaste ja venelaste liidu tähtsust.
Lääne imperialistide huvides ajalugu võltsides ei nimetanudki Uluots mitmeid Vene-Eesti lepinguid. Vaatleme lühidalt mõningaid sündmusi, kust nähtub kindel lepinguline vahekord eestlaste ja venelaste vahel.
Pärast Otepää vabastamist kogus Lembitu suure maleva kõigist Eesti mandriosa maakondadest ja sõlmis Novgorodiga uue lepingu abi saamiseks. Vene liitlasvägi asuski teele, kuid enne selle kohalejõudmist õnnestus rüütlitel madisepäeval, 21. septembril 1217 eestlasi lahingus lüüa. Teiste hulgas langes ka Lembitu. Novgorodlaste ja pihkvalaste vägi ei suutnud pärast seda enam saavutada otsustavat võitu. Kõnealusele eestlaste ja venelaste ühisele aktsioonile pidi kahtlemata eelnema liiduleping, mida aga Uluots järjekordselt ei märgi.
1218. a. liikus suur ristirüütlite vägi Harju ja Rävala rüüstamise ning põletamise eesmärgiga Viljandi poole. Kuid teel said nad teada, et kõigis Eesti maakondades õhutavad saarlaste ja venelaste saadikud ühise sõjakäigu korraldamist vallutajate vastu, ja juba lähemal ajal on oodata suure Vene väe jõudmist läbi Ugandi Liivimaale. Röövrüütlid pöördusid kohe tagasi, et minna venelaste 16 000-mehelise väe vastu. Lahing toimus Väike-Emajõe juures. Rüütlivägi sai lüüa ja hiljem piirasid venelased koos harjulastega Võnnut (Cesis). Sügisel 1218 märkasid rüütlid, et venelased jätkasid eestlastega koostööd nende vastu.
Eestlaste viimane ühine võitlusseastumine toimus 1222. ja 1223. a. See sai alguse Saaremaalt 1222. a. sügisel ja levis üle kogu Eestimaa. Lühikese aja jooksul aetakse vallutajad välja kogu maalt, välja arvatud Tallinnast. Et kindlustada end vallutajate uute orjastamiskavatsuste vastu, kutsuvad eestlased venelasi Novgorodist ja Pihkvast endale appi. Kroonik Henrik kirjeldab sündmusi järgmiselt: «Siis läks sõna välja üle kogu Eesti- ja Saaremaa asuda võitlema taanlaste ja sakslaste vastu. Ja nad heitsid kristlase nime välja kõigilt oma aladelt. Venelasi aga nii Novgorodist kui Pihkvast kutsusid nad endile appi… ja paigutasid mõned neist Tartusse, mõned Viljandisse ja teised teistesse linnustesse, et võidelda sakslaste ja ladinlaste ja kõigi kristlaste vastu . . ,»
Lühikest aega pärast Viljandi vabanemist õnnestus ristirüütlite väel see uuesti alistada. Selle puhul märgib Henriku kroonika: «Mis puutub aga venelastesse, kes olid olnud linnuses, ja tulnud appi ususalgajaile, siis poos pärast linnuse vallutamist sõjavägi nad kõik linnuse ees teiste venelaste hirmuks». Kahtlemata eelnes sellelegi eestlaste ja venelaste ühisele väljaastumisele vastav kokkulepe. Uluots märkis küll 1223. a. lepingut eestlaste ja venelaste vahel, kuid ei näidanud, mis liiki lepinguga on tegemist. W. Reimangi hindas aga 1903. a. kõnealuse ülestõusu tähtsust järgmiselt: «Terve Eestimaa hakkas viimast korda tormama, et sakslasi ja taanlasi ühtlasi Eesti pinnalt sootumaks ära hävitada».
1223. a. veebruaris toimunud Tallinna piiramine saarlaste, läänlaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste poolt lõppes kahjuks tagajärjetult. Kevadel 1223 jõudis uus suur ristisõitjate vägi Riiga. Pärast eestlaste ja venelaste õnnestunud ühisretke Kaupo linnuse vastu Turaidasse ja mujale järgnesid kaotused Ümera jõe ääres ning Viljandi vallutamine rüütlite poolt.
Koostööd venelastega tuli laiendada. Eriti tarvilik oli Vene abivägede paigutamine Eesti linnustesse ja selleks pidi Novgorodist uut abi paluma. Neid sündmusi kirjeldab kroonik Henrik: «Ka olid Sakala vanemad raha ja rohkete kingitustega läkitatud Venemaale katset tegema, kas poleks vahest võimalik venelaste kuningaid appi kutsuda sakslaste ja kõigi ladinlaste vastu. Ja Suzdali kuningas saatis oma venna (Jaroslavi — P. V.) ja arvuka sõjaväe koos temaga abiks novgorodlastele; ja talle järgnesid novgorodlased ja Pihkva kuningas (Vladimir — P. V.) oma linlastega, ja oli sõjaväge umbes kakskümmend tuhat… Ja liikunud oma suure sõjaväega edasi Järvasse, kutsus ta enda juurde kokku järvalasi ja viru lasi ja Varbola mehi koos saarlastega. Ja kõigi nendega piiras ta taanlaste linnuse Lindanisa sisse ja võitles taanlastega neli nädalat ega suutnud neist ega nende linnusest võitu saada . . ,»
Neist ümberlükkamatutest faktidest ei teinud Uluots järeldust liidulepingu sõlmimisest, kuigi ta teisal mõtles üsna põhjendamatult välja hulgaliselt kristliku vendluse lepinguid eestlaste ja vallutajate vahel.
Kirjeldades Ümera lahingule eelnenud sündmusi ja venelaste ning eestlaste ühist võitlust, jutustab kroonik Henrik, et sakslaste abimees Rameko jälitas eestlasi ja, «sattunud juhuslikult Varemarile, kes oli venelaste peamees Viljandis, tappis ta viimase koos paljude teiste venelaste ja eestlastega».
Henriku teatel oli 1223. a. tulnud Vene vürst Vjatško kahesaja sõjamehe ja rahaga Tartusse, kus sealsed eestlased «linnuslased võtsid ta rõõmuga vastu, et saada tugevamaks võitluses sakslaste vastu». Juba 1223. a. detsembri lõpul tegid ordumehed plaane Tartu vallutamiseks. Kogunud sõjaväe ja läinud Eesti alale, ei julgenud nad siiski Tartut piirama hakata, vaid röövisid Loone linnuse ja ümbruskonna paljaks.
1224. a. aprillis kogusid ordumehed uuesti väe kokku ja piirasid Tartu linnust viis päeva, kuid ei suutnud seda vallutada, vaid, «rüüstanud maad ümberkaudu, pöördusid oma saagiga tagasi Liivimaale».22 Juulis 1224 püüdsid ordumeeste saadikud kiilu ajada eestlaste ja venelaste liidusuhetesse, kuid sellest ei tulnud midagi välja. 23 Augustiks 1224 kogusid ordurüütlid ja piiskop suure sõjaväe ja läksid Tartut piirama, olles enne Virumaa paljaks rüüstanud. Ristirüütlite katsed meelitada ümberpiiratuid alistuma, jäid tagajärjetuks. Henrik kirjeldab mitmel leheküljel Tartu piiramise käiku. Arvulise ülekaalu tõttu õnnestus piirajatel lõpuks pääseda kindlusse, kus äge võitlus jätkus. Sissetungijad «asusid kohe rahvast tapma nii mehi kui mõningaid naisi, ega heitnud neile armu, nii et nad jõudsid [tapetute] arvult juba tuhandeni välja. Venelased aga, kes kaitsesid endid kõige kauem, võideti lõpuks ja. .. tapeti kõik ühes kuningaga umbes kakssada meest. 24 Novgorodist ja Pihkvast appirutanud Vene vägi jäi hiljaks ja, saanud teada Tartu langemisest, pöördus tagasi. Ka eelkirjeldatud Tartu sündmustest ei leia Uluots lepingulise suhte eksisteerimist.
Balti-saksa ajaloolased ei varjanud eesti-vene liidu olemasolu ja selle tõhusust. Nii kirjutas näiteks G. von Brevern: «Hädaohtlikum kui need taanlaste sammud oli aga see, et vürst Vjatško oma venelastega ikka veel Tartus oli. Seal kujunes kõigi eestlaste kogunemispaik, kes ei tahtnud sakslastele alistuda, või kes nende vastu liig raskelt olid eksinud, et armu võiksid loota. Niikaua kui Tartu üle ei saadud peremeheks, ei võidud eestlaste täielikule mahasurumisele mõelda.» «Tartust hoiti kogu Eestimaa ikkagi veel Vjatško ja ta eestlastest poolehoidjate poolt ärevuses ja kasvatati viha sakslaste vastu». Tartu vallutamise tähtsust iseloomustas Brevern sõnadega: «Nüüd oli ka eestlaste vastupanujõud murtud, sellega sakslaste võim kahekordistatud».
Ühise vaenlase olemasolu liitis eesti ja vene talupojad ühte võitlusrindesse, mis ei katkenud ka pärast Eestimaa anastamist röövvallutajate poolt. Nii kirjutas A. von Gernet: «Meil ei ole mingeid pidepunkte järelduse tegemiseks, et vähesed Eestimaa provintsi piiridel elavad vene talupojad oleksid õiguslikus ja majanduslikus mõttes erinenud eesti rahvusest talupoegadest.»

7. VÄGIVALLAAKTIDE TEMBELDAMINE KRISTLIKU VENDLUSE LEPINGUTEKS JA RAHULIKUKS RISTIMISEKS

J. Uluotsa käsitluse järgi oli röövrüütlite Baltimaadele sissetungi eesmärgiks XIII sajandil ainult päriselanike ristimine, maarahva hingeõnnistuse eest hoolitsemine. Praktiliselt olevat see toimunud kolme tüüpi lepingute alusel: 1) kristliku vendluse lepingud; 2) kristliku vendluse lepingud kristluse õiguste ja truuduse lisanditega ja 3) lepingud, mis kahest eelnevast liigist erinevad «maksustamise ja muude õiguste täpsustamisega». Kristliku vendluse lepingut määratles Uluots järgmiselt: «Seesuguste lepingutega üks lepinguosaline kohustus teiselt vastu võtma ristimise ning teine omalt poolt tõotas tavaliselt esimesega olla «kristlikus vendluses» ehk «vennalikus armastuses». Teist tüüpi lepingute puhul kohustus lepinguosaline «kandma vastaspoole kasuks teatavaid kohustusi, ning olema ühtlasi samale vastaspoolele kõigiti ja alati truu».
Peapiiskop Albert II Suerbeeri iseloomustas Uluots omaaegse Rooma paavsti eeskujul andeka ning kõrgelt haritud mehena, «kes olevat olnud paremaid Baltikumi administraatoreid». Tema pitseril olevat õigusega öeldud: «Albert, Jumala armust Preisi peapiiskop, ristin rahvaid, kelle meel pese puhtaks, Issand» ja kujutatud «ristimise sümbolina vee valamist kruusist». Maarjamaale tulnud ta ainult süütu eesmärgiga siin vaeseid paganaid ristida.
Võrdluseks võiks märkida, et W. Reiman iseloomustas 1903. a. peapiiskop Albert II Suerbeeri eelkäijat piiskop Albertit hoopis kriitilisemalt: «Saksa ajalookirjutajad ülendavad teda Liivimaa vaimulikuks ja vaimseks isaks. Eesti rahvale oli tema armuta verivaenlane olnud, kes ära ei väsinud teda eluaeg raudvitsaga lohkumast».
Balti-saksa ajaloolane Seraphim ütleb Alberti kohta, et «Ta teadis täpselt, et eestlaste alistumine ainult senikaua kestab, kui on olemas hirm saksa võimu ees; murega kuulis ta venelaste suurtest ettevalmistustest, kes rakendasid kogu oma jõu pealöögi andmiseks Liivimaa pihta».
Isegi Tartu ülikooli usuteaduskonna kauaaegne dekaan prof. O. Sild tunnistas: «Mis puutub sakslastesse, siis oli piiskop Alberti eesmärkide hulgas kiriklikud laiumispüüded, poliitilis-kaubanduslikud kaalutlused ja maadevallutamissoovid», ta tuli liivlaste maale «osavalt ja kainelt kasutades poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid. … Pärast kokkupõrkeid liivlastega kutsub ta Liivi vanemad (nende hulgas ka Toreida vanema Kaupo) enese juurde külla, vangistab nad aga siis, seega rikkudes külaliste õigust, mida ka paganad pühaks pidasid ja peavad». Kuid O. Sild jättis märkimata, et ristirüütlid 1223. a. vangivõetud eestlastel hiljem pea maha raiusid. Kirjeldades fakti, et esimestena ristisid eestlasi vene vaimulikud, ei esinenud ta aga väitega, et seda oleks sunniga läbi viidud. Pealkirja all «Liivlaste ja lätlaste sunniviisiline ristiusustamine piiskop Alberti eestvõttel» konstateerib O. Sild seevastu, et Albert «ei kavatsenud liivlasi usulise misjonitööga ristiusule võita, vaid nad võimuga alistada enesele ning ristiusule…», ja et «sunniviisilise misjonitöö juures olenesid välise ristiusustamise tulemused — vähemalt esiotsa — sõjalise võitluse käigust ja tulemustest.» Ka A. Saal märkis piiskop Alberti verejanu ning toorust.
Et vallutajate eesmärgiks mitte ristimine ei olnud, seda tõendab muuseas ka Henriku kroonikas esitatud fakt, et taanlased Põhja-Eestis julmalt jälitasid eestlasi, kes riialaste käest kristluse ikke olid ristimise läbi vastu võtnud.
Kuidas eestlased XIII sajandil ise ristimisse suhtusid, seda kirjeldab Henrik oma kroonikas üsna paljuütlevalt: «Ja sakalased läkitasid saadikud Riiga, kes teatasid, et nad. .. enam kunagi ristiusku vastu ei võta, seni kui maal veel leidub aastavanune või küünrapikkune poisike.»
W. Reiman on tähendanud eestlaste ristimise eesmärgi kohta: «Mitte ristiusk ei ajanud ju ristijaid, vaid ainult maadeahnus. Kelle läbi paganaid ristimisveega siputati, selle alamaks nad said». Tsaarirežiimi aastail ei vajanud ju eesti kodanlus veel feodaalaega käsitlevate sündmuste kirjeldamisel pigimusta reaktsioonilise käsitlusega ajalugu. Isegi kodanliku Eesti riigi esimestel aastatel suhtus suur osa eesti kodanlusest ja tema mõju all olevast intelligentsist võrdlemisi leigelt või koguni vaenulikult mõisnikke teeninud pastoritesse. Alles hiljem, eriti Pätsi fašismimeelse diktatuuri perioodil kasutas aga eesti kodanlus progressiivse mõtte vastu võitlemiseks ja reaktsiooniliste vaadete levitamiseks kiriku ja kooli abi täiel rindel.
Et näidata röövrüütleid ja katoliku preestreid eesti rahva sõpradena, otsis Uluots Henriku kroonikast välja mõned selleaegsed terminid («kristlik vendlus» jne.) ja pani need siis omaleiutatud lepingutüüpide nimetusteks. Oma termineid jutumärkidesse asetades püüdis ta jätta muljet, nagu oleksid kõik kõnealused nimetused Henriku kroonikast võetud. Üksikute kohtade puhul, kus Henrik neid termineid tõepoolest kasutas, ei märkinud Uluots aga kusagil, et kroonikakirjutaja fraseoloogia ei vasta faktidele. Kroonik Henrikule ja tema kaasaegsetele oli muidugi hästi teada, mida tähendab kristlik vendlus ristisõjas paganate vastu. Tänapäeval, mil usku enam mõõgaga ei levitata, tahtis aga Uluots naiivseile lugejaile jätta muljet, nagu oleks rööwallutajate kristlik vendlus tõesti vennalikkust tähendanud.
Vaatleme lähemalt, kuidas käsitavad kroonik Henrik ja sissetungijate hilisemad sulemehed röövrüütlite kristlikku vendlust, ja missugune on Uluotsa kristliku vendluse lepingute tegelik tähendus.
Esimese kristliku vendluse lepinguna märkis Uluots 1211. a. sõlmitud lepingut sakalastega. Uluots esitas tõestusena pool lauset Henriku kroonikast, kus on öeldud, et sakalased saatsid pärast nende maa-alade (Alistekunda) ettevõetud rüüsteretke saadikud Riiga, andsid pantvange ja lubasid vastu võtta ristimise ning said rahu. Allikaist ei selgu, kas eestlased end selle lepingu põhjal tegelikult tõesti ristida lasksid. Kuidas tegelikult eestlasi sunniti seda «lepingut» sõlmima, seda kirjeldab Henrik ise järgmiselt: «. .. ja, leidnud kõik oma majades eest, lõid maha nii noored kui vanad, tapsid palju neist, võtsid kaasa naised, hobused ja karja ja jagasid endi vahel koos kogu rööviga. Sellest kohkunud, läkitasid Aliste elanikud ja ühtlasi teised sakalased oma saadikud Riiga, andsid oma pojad pantvangideks ja said rahu, lubades ühtlasi vastu võtta ristimise sakramendi.» Alles siis järgnevad need laused, mida Uluots tsiteerib.
Teise kristliku vendluse lepingu puhul, mis olevat sõlmitud 1215. a., kõneleb Henriku kroonika tõepoolest sellest, et Ugandis ellujäänud inimesed saatsid saadikud Riiga, et «nad saavutaksid tõelise rahu ja sakslaste ning lätlaste alatise vennaliku armastuse». Uluots ei kirjelda aga sündmusi, mis eelnesid «lepingule». 1215. a. teostasid nimelt röövvallutajad ja nende poolt varem alistatud üheksa rüüsteretke Ugandisse ja «… põletasid kättemaksuks Talibaldi eest elusaina kõik mehed, keda nad kätte said, … Ja nad otsisid neid üles metsade pimedaist pelgupaikadest … ja nad tõid metsadest välja ja tapsid neid ja nende naised ja lapsed viisid nad vangidena endiga kaasa, ajasid ära hobused ja kariloomi, võtsid hulga saaki ja pöördusid oma maale tagasi. . . . Nimelt võtsid nad kinni neid, kes tulid metsadest põldudele või küladesse toidu järele, põletasid ühtesid tulel, torkasid teisi mõõkadega ja piinasid neid mitmel viisil, kuni nad näitasid neile kätte kogu oma raha, … ja andsid naised ja lapsed nende kätte».
Kolmandat kristliku vendluse lepingut, mis olevat sõlmitud 1219. a. taanlaste ja eestlaste vahel, vaatlesime juba eespool.
Neljanda kristliku vendluse lepingu puhul palusid varbolased rahu ja nõustusid ristimisega alles pärast seda, kui röövvallutajad ning nende käsilased olid ümbruse rüüstanud ja tuhat koobastesse põgenenud inimest suitsuga lämmatanud.
Viies ja viimane kristliku vendluse leping olevat sõlmitud 1227. a. saarlaste ja paavsti vahel. Asja tähtsaks tegemiseks rõhutas nimelt Uluots, et leping sõlmiti paavstiga, kuigi Rooma paavstil endal polnud Saaremaa alistumisest sel ajal vähematki aimu. Millistel tingimustel siis kristliku vendluse lepinguni jõuti? Kui Saksa vägi oli Muhu linnuse kuuepäevase võitluse järel vallutanud, tapeti vangilangenud ja põletati kõik, mida ei saanud kaasa võtta. Osa rüütlite röövväest hakkas Valjala linnust piirama, teised aga rüüstasid ja põletasid ümbruskonna külasid. Ümberpiiratud Valjala linnus sunniti samuti alistuma.
Kuigi Valjala linnus alistus ja muudestki Saaremaa osadest tuli üksikuid saadikuid teatama, et nad ristimise vastu võtavad, on neist faktidest siiski raske välja lugeda juriidilist lepingut. Kes sõlmisid näiteks Muhu saare nimel lepingu? Kas läksid metsadesse põgenenud inimesed tõepoolest Valjalasse kristliku vendluse lepingut sõlmima, kui nad olid näinud Muhu linnuse kaitsjate laipu? Või läks see mees, kes Muhu linnusest oli ainsana pääsenud, rüütlitelt uuesti kristlikku vennaarmastust otsima?
Röövrüütlite võim ei olnud nii tugev, et nad oleksid Saaremaale julgenud jätta sõjamehi ja valitsejaid. Pärast ristimist läksid rüütlid mandrile, sest nad ei suutnud saarlasi veel täielikult orjastada. Mõõgavendade ordu sai 22. septembril 1236 leedulastelt Saule (Šiauliai Leedus või Vecsaule Lätis) lahingus hävitava hoobi. Purustati kogu rüüsteretkest osavõtnud rüütlite vägi. Saarlased kasutasid seda võitu, tapsid kõik vaimulikud ja jäid neljaks aastaks vabaks. Nähtavasti ei soovinud saarlased siiski ristimise ja vennaliku armastuse rahu iket. Alles 1241. a. õnnestus ordumeister Andreas Velvenil saarlasi uuesti alistada. Sel puhul sõlmiti Uluotsa arvates kristliku vendluse leping «kristlike õiguste ja truuduse lisanditega» ning «maksustamise ja muude õiguste täpsustamisega».
Saksa Ordu vägi sai purustavalt lüüa leedulaste käest 1260. a. Durbe lahingus ja järgmise aasta kevadel Väina jõel. Need sündmused andsid tõuke saarlaste ülestõusuks. 1261. a. külmal talvel ületas ordumeister suure väega väinad, rüüstas Muhu ja Saaremaa ning sõlmis Kaarma linnuse juures Uluotsa arvates saarlastega uue vasalliteedilepingu, millega «lahendati tüli ja endise seisundi säilitanud, lahkuti üksteisest.» Liivimaa vanem riimkroonika kujutab seda sündmust proosalisemalt: «Orduvennad tulid sõjaväega ja kohe oli näha suurt põlemist, mille suits nagu torm kattis terve saarlaste maa, ja hädakisa suurenes». Ei saanud juttu olla mingist «endise seisundi säilitamisest».
Kristliku .vendluse lepinguist «kristlike õiguste» ja «truuduse» lisanditega kui enamsiduvast vasalliteedi- lepingust esitame näitena esimese selletüübilise lepingu Uluotsa loetelust, nimelt 1211. a. Viljandis linnuse piirajatega sõlmitud lepingu. Kroonik Henrik kirjeldab, kuidas ristirüütlid püüdsid eestlasi piiramise algul allaandmisele mõjutada sellega, et ähvardasid tappa vangid. See ähvardus ei murdnud piiratavaid ja vangid tapeti. Linnus võitles kuus päeva piirajate vastu, rüütlid «tapavad kantsis inimesi ja loomi lugematul arvul» eestlastele tundmata sõjariista — kiviviskamismasinaga. Samal ajal rüüstasid rüütlid ümbruskonda. Kuuendaks päevaks oli linnuses «palju tapetute laipu ja puudus veest ja peaaegu kõik olid haavatud, nii et nad olid juba nõrkemas. . . . andnud pantvange ning kindlustanud rahu, võtavad nad preestrid linnusesse vastu. Need piserdavad pühitsetud veega kõik majad ja linnuse ja mehed ja naised koos kogu rahvaga, neid teataval määral sisse õnnistades, ja õpetavad neid enne ristimist, kuna nad väga suure verevalamise tõttu lükkavad ristimise sakramendi veel edasi.»
Kirjeldatud sündmusest ei saa kuidagi järeldada, nagu oleks eestlaste ja sissetungijate vahel kujunenud mingi vasalliteedivahekord. Eestlased lubasid küll end ristida lasta, kuid tegelikult seda ei tehtud, sest Henriku kroonika järgi pöördusid ristisõdijate väed ilma Viljandit vallutamata Liivimaale tagasi ja ristimine lükati edasi. Ei toimunud rahva alistumist vallutajaile. Sakalaste sõjalise võimsuse säilimist näitab asjaolu, et juba järgmisel kuul jõudis eestlaste ühendatud vägi Sakala vanema Lembituga kuni Turaidani.
Mis puutub «lepingute» sisusse, siis selgub Uluotsa pikast arutelust, et need panid eestlastele üksnes kohustusi ja andsid vallutajaile ainult õigusi. Sellest hoolimata väitis ta siiski: «Uute normide loomise alal oli maahärra äärmiselt seotud. Lepingud näitavad, et maahärrad peamiselt vaid kokkuleppe teel eestlastega said uusi norme luua».

8. AJALOOTEADUSE SUUNAMINE SAKSA AGRESSIOONI TEENISTUSSE

Eespool käsitletud lepinguteooria suhtes võib muidugi kerkida küsimus, kas üsna väheste teaduslike võimetega Uluotsast maksis nii pikalt rääkida. Teiselt poolt tuleb aga arvesse võtta seda, et ta oli siiski peaminister ja et pärast lepinguteooria publitseerimist anti juristidest ainult temale akadeemiku tiitel. Kuna akadeemikuid oli 12, siis pidi Uluots olema Eestis paremuselt vähemalt 12. teadlane!
Ei saa tähele panemata jätta ka seda, et Uluotsa lepinguteooria võtsid omaks mitmed teaduslikult võimekad isikud. Esimese maailmasõja ajal tsaari poolt Saksamaa vastu peetavat imperialistlikku vallutussõda õigustanud isikud ruttasid nüüd hukka mõistma kõiki Saksamaa- vastaseid sõdu, sest Eestimaad valitsesid uued peremehed, kes orienteerusid Saksamaale.
30-ndatel aastatel hakkas Eestis ilmuma kaks mitmeköitelist Eesti ajalugu. J. Libe, A. Oinase, H. Sepa ja J. Vasara «Eesti rahva ajaloo» esimeses köites annab tunda, et raamatu kirjutamise algul polnud hitlerlased veel võimul, selles leidub koguni pealkirju nagu «Sakslaste tung itta» ja «Venelased liitlastena» (s. o. eestlaste liitlasena). Ka «Eesti ajaloo» esimeses köites (ilmus 1935. a.) oli analoogilisi pealkirju. Pärast Eesti kodanluse üleminekut Saksa välispoliitika teenistusse muutub aga pilt.
«Eesti rahva ajaloo» esimese lisaköitena anti välja E. Laamani 784-leheküljeline «Eesti iseseisvuse sünd», mille käsitlus oli avalikult Nõukogude-vastane. «Eesti ajaloo» II köites (ilmus 1937. a.) tehti koguni korrektiive I köites juba ammendavalt käsitletud muistse vabadusvõitluse ajaloole. Autoritena olid lisandunud J. Uluots ja P. Johansen. Uluotsalt oli II köites 15-leheküljeline peatükk «Õigus ja kohus», milles lühidalt on esitatud ta lepinguteooria põhilised seisukohad.
P. Johansen oli Tallinna Taani peakonsuli pooleldi saksastunud poeg. Kuigi ta just hitlerlane ei olnud, järgnes ta ometi Hitleri kutsele ja sõitis Saksamaaga liidetud Poola aladele. Eesti kodakondsusest arvati ta välja 30. novembrist 1939. Pärast sõda töötas ta Hamburgi ülikooli professorina. Üldiselt on teada, et ta sümpaatia kuulus balti-saksa sissetungijatele, mitte eesti talupoegadele. P. Johansen väitis XIII sajandi ja XIV sajandi esimese poole eesti talurahva kohta, et «majanduslikult ja isikuliselt on tema liikmeil siiski suuri vabadusi . . . meil on võitjate ja alistatute vahekorra puhul tegemist enam liidusolekuga kui teise sunnitud alistumisega». Edasi kirjeldab ta, et eestlased «lähevad koos orduvendadega ja saksa läänimeestega sõtta paganate, eriti leedulaste ja venelaste vastu «Maarjamaa» kaitseks ja laiendamiseks. Relv käes järgis nii mõisnik kui talupoeg sõjalipule, mõlemad õhutatud kuulsusrikaste tegude janust ja samuti ka saagihimust. . Eestlaste osatähtsust Ordu sõjaliste saavutuste puhul ei tohi alahinnata». Umbes niisama idülliliselt kirjeldasid Ida vallutamist tollal ka hitlerlased, jättes ainult eestlased kõrvale. Lõpetuseks kirjutas P. Johansen: «Kõike kokku võttes asetub talurahva olukord võõra võimu all esimese saja kuni saja viiekümne aasta kestel mitte just ebasoodsasse valgusse. Majanduslikult ja isiklikult vaba, võis eesti talupoeg oma osavõtuga rüütlite arvukaist kuulsusrikkaist sõjakäikudest ka poliitiliselt osa etendada maa saatuse kujundamisel. Teda arvestati kui liitlast, kuigi kiriklikult ja rahvuslikult poolte vahel püsis suuri hõõrumispindu. Suur kaubanduslik tõus tõi ka talupojale tunduvat kasu; oli ju temal veel võimalik kaubitsemisest osa võtta. Teda peeti oma maa täisperemeheks, ta tohtis seda koormata hüpotekaarkohustistega, tal oli enamasti veel täielik õigus saada osa oma küla üldisest sarasest vanade tavade kohaselt, ilma et võimukiht oleks saanud ses suhtes liigselt kaasa kõnelda. Ka andamid ja teo- koormised ei võinud olla eriti rõhuvad, kui just ei valitsenud omavoli, mis küll Harjus-Virus kindlasti aset leidis».
Ka oma teistes teostes kirjeldab P. Johansen vanu eestlasi mahajäänud rahvana, kellele alles sissetunginud ristirüütlid olevat kultuuri toonud.
Eesti ajaloo II köite ülejäänud peatükkides leidus samuti seisukohti, mis vastasid muutunud välispoliitika nõuetele ja ühtisid J. Vasara ja J. Uluotsa mõtteavaldustega. Kui I köite pealkirjad kõnelesid liidust venelastega, siis II köites figureerivad juba sellised pealkirjad nagu «Vene hädaohu tõus» ja «Moskva suurenev agressiivsus». Vene sõjaretk, mis Jüriöö ülestõusu ajal ette võeti eestlaste abistamise eesmärgil, on kvalifitseeritud tavaliseks rüüsteretkeks. Ordumeister Plettenbergi ofensiivne sõjakäik Venemaa vastu olevat olnud õige samm, mis seadis jälle jalule Liivimaa sõjalise prestiiži. Ebaõige liidupoliitika tõttu pidanud Liivimaa siiski jätma oma pealetungiplaanid Venemaal pooleli. Plettenbergi tungimist Venemaale nimetatakse suursündmuseks, Ivan III sõjaretki aga masendavateks ja ohtlikeks nähtusteks. Teos annab selgesti mõista, et kõik ordumeeste sõjakäigud olid ka eesti rahva ettevõtted. ja et ajalooliste sündmuste mõte on anda edasi «tulevastele põlvedele venelaste üldist sõjalist ohtlikkust». Toonitatakse, et XIII sajandil esines «üsna suur hulk võõrastega lepingu sõlmimise juhtumeid» ning «Põhja- Eesti alistus lõplikult n.-ö. vasalliteedilepingute alusel — Rävala 1219, Järva, Viru ja Harju 1226». Lääne- ja Saaremaa olevat sõlminud 1225. ja 1227. a. vasalliteedilepingud, millega säilis suur osa Vana-Eesti õigusest. Kahes lühikeses kirjanduse loetelus leidub Uluotsa lepinguteooriat käsitleva artikli ja teose pealkiri.
1933. a. väljaantud P. Johanseni ulatuslikus uurimuses on tõestatud veenvalt, et taanlaste poolt Tallinna linnuse omandamisega 1919. a. alistusid juunis ja juulis ainult Viimsi, Harku ja Järveküla eestlased, mitte aga kogu Rävala. Võitlus kestis pikka aega ja ristimist toimetati mitme perioodi kestel vastavalt sellele, kui kaugele jõudis Taani relvajõud. Veel 1934. a. toetas H. Kruus seda P. Johanseni seisukohta. P. Johansen lepinguteooriat omaks ei võtnud. Nüüd on ka emigrantidest teadlased loobunud J. Uluotsa «lepinguteooriast», nimetades vaid üldiselt tunnustatud saarlaste 1241. ja 1255. a. lepinguid.
«Eesti rahva ajaloo» II ja III köites ning «Eesti ajaloo» III köites käsitletakse juba väga ulatuslikult Eesti pinnal peetud sõdasid ilmse sümpaatiaga Lääne suurriikide poolele.
1918.—1919. a. peetud Nõukogude-vastase sõja temaatika käsitlemine muutus eriti 1933.—1940. aastail eesti kodanlusele aktuaalseks. Kui varem ilmus selle teema kohta suhteliselt vähe töid, siis nüüd anti välja paarkümmend ulatuslikku teost. Suurendati klassisõja käsitluse ulatust ka õpikutes. Hakati välja andma lisaks kahele sõjalisele ajakirjale veel kahte ajakirja, mis avaldasid mälestusi klassisõjast.
Ohtralt ilmus raamatuturule klassisõda ülistavaid ilukirjanduslikke teoseid, milles käsitluse objektiivsus aina kahanes. A. Kivikase romaanis (ilmus 1936. a.) räägiti juba ühes kohas rahvuslikust sotsialismist. Igaühel oli tollal teada, et hitlerlased olid «rahvussotsialistid» ja ükski antifašist pole seda terminit oma romaanis kasutanud. Okupatsiooniajal ilmus romaan kordustrükis ilma 1918. a. okupatsiooni kirjeldava osata, mis autori jutu järgi olevat välja jäetud tsensori poolt. Krooni kõigele pani aga see, et Pätsi kõrgema auhinna saanud romaani autor A. Kivikas ise hakkas okupantide peahäälekandja «Eesti Sõna» peatoimetajaks.
28. septembril 1939 kirjutati alla Eesti-Nõukogude Liidu vahelisele sõjalisele abistamispaktile. Kodanlik valitsus eesotsas peaminister J. Uluotsaga hoolitses küll selle eest, et rahval piirati tunduvalt sõna-, koosolekute ja trükivabadust, kuid ta ei kasutanud riigivõimu Nõukogude-vastase propaganda keelamiseks. Riigi toetusel ilmus lepingu kehtivuse vältel kuni juunipöördeni 10 numbrit spetsiaalset ajakirja «Vabadussõja Tähistel», kus 388 leheküljel kirjeldati üksnes Nõukogude-vastast sõda. Landesveeri sõda oli kirjeldatud varemalt võrdlemisi ulatuslikult, nüüd avaldati ainult üks 12-leheküljeline artikkel.
Ka Sõjaministeeriumi ja Kaitseliidu ajakirjad jätkasid Nõukogude-vastast sõda kirjeldavate artiklite avaldamist. Detsembris 1939 ilmusid 650-leheküljeline klassisõja ajaloo lõpuköide ja vastav A. Traksmaa teos kahes trükis. Viimast kasutati õppevahendina ülikoolis, osaliselt ka keskkoolides. Revolutsioonilised sündmused 21. juunil 1940 tegid Eestis lõpu Saksa fašismile orienteeruvale välispoliitikale ja propagandale.