Kirjastus Loodus, 1940 – tõlkinud Johannes Seilenthal

ESIMENE OSA
Sissejuhatus

Siberi kaugemais kolgastes, keset steppe, mägesid ja läbipääsematuid laasi, leidub vahel väikesi, ühe või paari tuhande elanikuga linnakesi puumajadega, näotuid, paari kirikuga — üks neist on linnas, teine kalmistul, — linnu, mis rohkem sarnanevad paraja Moskva ümbruse kirikukülaga kui õige linnaga. Tavaliselt on neis üsna küllaldaselt politseiülemaid ja assessoreid ning muid alamaid ametnikke. Üldse on Siber külmale vaatamata väga soe teenistuspaik. Inimesed pole siin vabameelsed, vaid lihtsad; tavad on siin vanad, juurdunud ja sajandeist pühitsetud. Ametnikud, kes, nagu võib täie õigusega öelda, etendavad Siberi aadli osa, on kas siinsed põlised siberlased või Venemaalt pärit, enamikus Moskvast ja Peterburist siia tulnud, meelitatuna peale palga kindlustatud kõrvalsissetulekuist, kahekordseist küüditasudest ja ahvatlevaist tulevikulootusist.
Need, kes oskavad lahendada elumõistatust, jäävadki tavaliselt igaveseks Siberisse ja juurduvad siin meelsasti. Pärast lõikavad nad rohket ja magusat vilja. Teised aga, nood kergemeelsed, kes ei õpi lahendama elumõistatust, küllastuvad peagi Siberist ja küsivad endilt igatsevalt: „Mispärast küll tulin ma siia?“ Kannatamatusega püüavad nad aga rutemini oma seadusliku teenistusaja lõpule saada, mis kestab tavaliselt kolm aastat, ja selle lõppedes hoolitsevad aegsasti endi ümberpaigutamise eest ja pöörduvad kodumaale tagasi kirudes ja pilgates.
Kuid neil pole õigus: mitte ainult teenistuslikest, vaid ka paljudest muudestki vaatekohtadest lähtudes võib Siberis õnnelikult elada. Ilmastik on siin suurepärane; siin on palju äärmiselt rikkaid ja külalislahkeid kaupmehi, palju eriti jõukaid muulasigi. Neiud õitsevad nagu roosid ja on äärmiselt vooruslikud. Jahilinnud lendavad siin otse tänaval ja tormavad ise kütile lausa näkku. Šampanjat juuakse siin ebaloomulikult ohtralt. Kaaviar on imetlusväärne. Lõikus on mõningais paigus koguni viieteistkümnekordne. …Üldse on see üks õnnistatud maa — ainult tuleb osata seda kasutada. Ja Siberis osataksegi seda kasutada.
Ühes niisuguses lõbusas ja endaga rahulolevas linnakeses, mille elanikkond oli südamlikem ja millest mul jääb südamesse kustumatu mälestus, kohtasin ma Aleksandr Petrovitš Gorjantšikovi nimelist asumisele saadetut, kes oli Venemaalt pärit aadlik ja mõisnik ning oli oma naise mõrvamise eest olnud teise liigi sunnitööline, ja nüüd peale talle seadusega määratud kümneaastase karistusaja lõppu elas ta K. linnakeses oma elupäevi asumisele saadetuna vaikselt ja tähelepandamatult õhtule.
Hingekirjas seisis ta õieti ühes linna külje all asetsevas vallas, kuid ta elas linnas, sest tal oli siin võimalus laste õpetamisega mõningat elatist teenida. Siberi linnades võib sageli kohata väljasaadetuist-asunikest õpetajaid ja neid ei halvustata.
Nad õpetavad enamasti prantsuse keelt, mis on nii tarvilik eluteel ja millest ilma nende abita poleks Siberi kaugeil kõnnumaadel olnud aimugi. Esmakordselt kohtasin ma Aleksandr Petrovitšit ühe vanamoelise, erustunud ja külalislahke, Ivan Ivanõts Gvozdikovi nimelise ametniku majas, kel oli viis eriealist ja kauneimaid lootusi äratavat tütart. Aleksandr Petrovitš andis neile neli korda nädalas tunde ja sai 30 hõbekopikat tunnist. Tema välimus hakkas mind väga huvitama. Ta oli äärmiselt kahvatu ja kõhn mees, kaugeltki mitte veel vana, võib-olla aasta kolmekümneviiene, väike ja põdur. Rõivastatud oli ta alati väga puhtalt, euroopalikult. Kui katsusite temaga juttu alustada, siis vaatas ta teile otsa eriti teravalt ja tähelepanelikult, kuulas range viisakusega iga teie sõna, nagu oleks ta tahtnud sellesse süveneda, või nagu oleksite te andnud talle oma küsimusega lahendada mingi ülesande või tahtnud talt välja meelitada mingi saladuse, ja lõpuks siis vastas ta selgelt ja lühidalt, ent iga vastuse sõna seevõrra kaaludes, et äkki hakkas teil millegi pärast piinlik ja et lõpuks teie isegi tundsite heameelt keskustelu lõppemisest. Selsamal korral sain Ivan Ivanõtšilt tema kohta küsitelles teada, et Gorjantšikov elab laitmatult ja vooruslikult, ja et muidu ju Ivan Ivanõtš poleks teda kutsunudki oma tütardele õpetajaks, kuid et ta on hirmsasti inimpelgur; kõigi eest pagevat ta, olevat väga tark, lugevat palju, ent kõnelevat hoopis vähe, ja et üldse olevat väga raske temaga jutelda. Mõned väitvat ta kindlasti ogara olevat, kuigi leidvat, et õigupoolest polegi see just väga tähtis viga; et paljudki linna auväärsemad kodanikud olevat valmis igati soosima Aleksandr Petrovitšit, et ta võivat isegi kasulik olla, kirjutada palvekirju ja muud sellesarnast. Oletati tal olevat Venemaal sugulasigi, kes võib-olla polnud sugugi mitte kõige viimased inimesed, ent teati ka, et ta oli vangipõlvest peale kangekaelselt katkestanud nendega igasugused sidemed — ühe sõnaga, piinab end ise. Lisaks teadsid meil kõik ta lugu, teadsid, et ta oli mõrvanud oma naise esimesel abieluaastal, mõrvanud ta armukadedusest ja ise andnud enda üles (mis oli suuresti kergendanud ta karistust). Sääraseile kuritegudele vaadatakse alati nagu õnnetusile ja neile tuntakse kaasagi. Kuid kõigest sellest hoolimata hoidus see veidrik kõigist kõrvale ja ilmus teiste inimeste sekka ainult tunde andma.
Alul ma ei pööranudki talle erilist tähelepanu, kuid vähehaaval, ma ei tea isegi miks, hakkas ta mind huvitama. Temas oli midagi mõistatuslikku. Polnud väikesimatki võimalust temaga keskustella. Mu küsimusile vastas ta muidugi alati, ja pealegi säärase ilmega, nagu oleks ta seda lugenud oma pühimaks kohustuseks, kuid peale ta vastuseid tundus mulle kuidagi raskena teda pikemalt käsitella; ja temagi näolt paistis pärast sääraseid keskustelusid kannatust ja väsimust.
Mäletan, ühel imeilusal suveõhtul läksime temaga koos Ivan Ivanõtši juurest. Äkki tuli mul pähe mõte kutsuda teda enda poole mõneks minutiks paberossi suitsetama. Ma ei suuda kirjeldada, mäherdune hirm paistis ta näost; ta sattus täiesti hämmeldusse, hakkas pomisema mingisuguseid segaseid sõnu ja äkki, heites mulle vihase pilgu, pistis jooksma vastassuunas. Ma otse imestusin. Sellest ajast peale näis ta mind kohates vaatavat mind nagu mingi hirmuga. Kuid ma ei jäänud rahule; miski nagu oleks mind otse kiskunud tema poole ja kuu aega hiljem läksin ma, asja ees, teist taga, ise Gorjantsikovi poole. Loomulikult toimisin ma rumalalt ja ebadelikaatselt. Ta elutses päris linnaservas kellegi vanaeidekese juures, kel oli tiisikushaige tütar ja sel omakorda ebaseaduslik laps, aasta kümnene kena ja rõõmus tüdrukuke.
Aleksandr Petrovitš istus ja õpetas parajasti tüdrukukest lugema, kui ma sisse astusin. Mind nähes sattus ta säärasesse hämmingusse, nagu oleksin ma ta tabanud mingilt kuriteolt. Ta jäi täiesti nõutuks kargas toolilt püsti ja jäi mulle pärani silmi otsa vahtima. Lõpuks me istusimegi; hoolikalt jälgis ta iga mu pilku, nagu oleks ta igaühes neist kahtlustanud mingit eriti salajast mõtet. Ma aimasin, et ta oli hullumeelsuseni umbusklik. Ta vahtis mind vihaselt, peaaegu nagu küsides: ,,Kas sa varsti lähed siit minema?“ Püüdsin kõnelda temaga meie linnakesest, jooksvaist uudiseist; tema aga vaikis ja naeratas pilklikult ja õelalt; ilmnes, et ta mitte üksnes ei teadnud linna tavalisimaid, üldtuntud uudiseid, vaid et teda üldse ei huvitanudki neid teada. Ma hakkasin siis kõnelema meie kandist, selle vajadusist, tema aga kuulas mind vaikides ja vahtis mulle niivõrra kummaliselt silma, et mul hakkas lõpuks häbi kogu meie keskustelust. Muu seas ma peaaegu närritasin teda uute raamatute ja ajakirjadega; need olid mul käes, olid äsja postilt saabunud ja ma pakkusin talle neid alles lahtilõikamatult. Ta heitis neile ahne pilgu, muutis siis aga kohe oma kavatsuse ja loobus pakkumisest, ettekäändeks ajapuudust tuues. Lõpuks jätsin ma temaga jumalaga ja lahkudes tundsin, nagu oleks südamelt langenud mingi talumatu koorem. Mul oli häbi ja mulle tundus äärmiselt juhmina tungida inimese juurde, kes oli teinud oma elu ülesandeks end peita kogu maailma eest nõnda kaugele kui võimalik. Kuid tegu oli juba tehtud. Ma mäletan, et raamatuid ei märganud ma tema juures peaaegu üldse, ja küllap siis kõneldi ikkagi temast ebatõtt, et ta lugevat palju. Siiski paaril korral, õige hilja öösi ta aknast mööda sõites märkasin ma neis valgust. Mis võis ta siis teha koidikuni ülal istudes? Kas ta kirjutas? Ja kui lugu oli nõnda, mida siis nimelt?
Mitmesugused asjaolud sundisid mind kodulinnast kuuks kolmeks lahkuma. Alles talvel koju tagasi tulnud, sain kuulda, et Aleksandr Petrovitš oli surnud juba sügisel, surnud üksinduses, kordagi isegi arsti kutsumata. Linnakeses oli ta juba peaaegu täiesti unustatud.
Ta korter seisis tühi. Viibimata sobitasin ma kadunu perenaisega tutvust, lootes talt välja uurida, millega ta üürnik oli tegelnud, ja kas polnud ta midagi kirjutanud. Kahekümnekopikalise eest tõi ta mulle terve vakatäie pabereid, mis olid kadunust järele jäänud. Eit tunnistas, et kaks vihikut oli ta juba ära hävitanud. See oli sünge ja sõnaaher vanamoor, kellelt oli raske midagi mõistlikumat teada saada. Oma üürnikust ei teadnud ta mulle midagi erilist uut kõnelda. Tema sõnade järgi polnud ta peaaegu iial midagi teinud, ei olnud kuude kaupa avanud ühtki raamatut ega sulge kätte võtnud; see-eest oli ta terved pikad ööd otsa mööda tuba edasi-tagasi kõndinud ja aina millestki mõtiskelnud, vahel endamisi kõnelnudki; kadunuke oli väga armastanud ja hellitanud ta tütretütart Katjat, eriti aga sellest ajast peale, kui oli teada saanud, et ta nimi on Katja, ja et kadripäeval oli ta iga kord kellegi mälestuseks käinud hingepalvet pidamas. Võõraid ei võinud ta silmaotsas sallida ja kodunt käis ta väljas ainult lapsi õpetamas; temalegi, eidele, olevat ta viltu vahtinud, kui ta kord nädalas oli läinud ta tuba pisutki koristama, ja kogu kolme aasta jooksul polnud ta talle lausunud peaaegu ainukestki sõna. Küsisin Katjalt, kas mäletab temagi oma õpetajat. Ta vaatas mulle sõnatult otsa, pöördus seina poole ja puhkes nutma. Võib-olla oli see mees siiski osanud kedagi teda armastama sundida.
Ma võtsin ta paberid endaga kaasa ja sorisin neid terve päeva. Kolmveerand neist olid täiesti tähtsuseta paberilipakad või õpilaslikud kirjutusharjutused. Kuid nende seas oli üks vihk, kaunis mahukas, mis oli tihedasti täis kirjutatud, ent lõpetamata, võib-olla autori endagi poolt kõrvale heidetud ja unustatud. See sisaldas Aleksandr Petrovitši kümme aastat kestnud sunnitöö-põlve, tõsi küll, ebaühtlase kirjelduse. Paiguti katkestasid seda 10 kirjeldust mõni muu jutustus, mingisugused kummalised, õudsed mälestused, mis olid kirja pandud ebaühtlaselt, nagu kramplikult, nagu mingist sisemisest sunnist.
Ma lugesin need katkendid mitmel korral läbi ja veendusin peaaegu, et need on kirjutatud hullumeelsuses. Ent sunnitöömälestusil — „Stseenidel surnud majast” — nagu ta ise neid käsikirjas kuski kohas nimetab, ei puudunud minu meelest oma huvituski. Täiesti uus, senitundmatu maailm, mõningate tõsiasjade omapära, mõningad erilised tähelepanekud hukkuvaist inimesist köitsid mind ja ma lugesin mõnda kohta otse huviga. Loomulikult võin ma ju eksidagi. Katseks valin ma siiski alul paar- kolm peatükki; las lugeja ise otsustab…

Surnud maja.
Meie vangla seisis kindluse äärel, otse vastu kindlusvalli. Juhtus vahel, et vaatasid läbi pihtaia prao Jumala maailma: võib-olla näed sealt midagi? Kuid ei näe sa muud midagi, kui ribakest taevast ja kõrget muldvalli, mis kasvanud stepirohtu, ja ööd-päevad kõnnivad vallil edasi-tagasi valvurid; ja samas turgatab pähe mõte, et möödub terveid aastaid, ent sina tuled ikka täppelt niisamuti vaatama läbi pihtaia pragude ja näed sedasama valli, neidsamu valvureid ja sedasama ahtakest taevaribakest, mitte seda taevast, mis on vangla kohal, vaid toda teist, kauget, vaba taevast. Kujutelge suurt õue, pikuti sammu kakssada ja laiuti sammu poolteist sada, korrapäratut kuusnurka, mis on terveni piiratud kõrge pihtaiaga, tähendab, pikkadest palkidest taraga, mis on kaevatud sügavasse maasse, külgepidi tugevasti üksteise kõrvale taotud, põikplankudega kinnitatud ja ülalt teritatud: säärane on vangla välistara. Ühte pihtaia külge on tehtud tugev värav, mis on alati lukustatud ja mida alati, ööd ja päevad, valvavad tunnimehed; neid avatakse ainult vajaduse puhul, tööle laskmiseks. Selle värava taga oli kirgas, vaba maailm, seal olid inimesed, kes elasid nagu kõik teisedki. Ent siinpool pihtaeda kujuteldi toda maailma nagu mõnd ebatõelist muistendit. Siin oli oma eriline maailm, millele polnud kuski sarnast; siin olid oma erilised seadused, oma erilised rõivad, erilised kombed ja harjumused, see oli elavalt surnud maja, siin oli elu, mäherdust polnud kuski mujal, ja inimesedki olid siin sootuks erilised. Seda erilist nurgakest ma nüüd asungi kirjeldama.
Pihtaeda sisse astudes näeb seal mitut hoonet. Avara siseõue mõlemal küljel on kaks pikka ühekordset palkhoonet. Need on kasarmud. Siin elutsevadki vangid eri liikidesse jaotatult. Tagaplaanil on veel niisamasugune palkmaja: see on köök, mis on jagatud kahte jaoskonda; kaugemal on veel hoone, kus ühe katuse all on keldrid, aidad, kuurid, õue keskkoht on tühi ja moodustab tasase, küllaltki suure väljaku. Siin rivistuvad vangid ning toimub ülevaatus ja loendus hommikuti, lõunad ning õhtuti, vahel isegi mitu korda päevas, vastavalt valvurite umbusule ja loendamisosavusele. Ümberringi, hoonete ja pihtaia vahele, jääb veel küllaltki suur ruum. Siin, hoonete taga, armastavad mõned vangid, loomult kartlikumad ja süngemad, kõndida vabal ajal, peidus kõigi pilkude eest, ja haududa oma mõtteid. Kohates neid noil jalutuskäigel oli mul kombeks silmitseda neid süngeid, põletusmärkidega tembeldatud nägusid ja püüda mõistatada, millest nad küll võiksid mõtiskella.
Oli seal üks vang, kelle lemmiktegevuseks jõudeajal oli loendada tarapalke. Neid oli poolteise tuhande ümber, kuid temal olid nad kõik üksikult tuntud ja arvel. Iga palk tähendas tal päeva; iga päev arvas ta ühe palgi maha ja järelolevaist võis ta piltlikult näha, kui palju tal jäi päevi vanglas olla kuni sunnitöö lõpuni. Ta oli siiralt rõõmus, kui lõpetas kuusnurga mingisuguse külje. Tal tuli veel palju aastaid oodata, ent vanglas oli aega õppida kannatust.
Nägin kord, kuidas seltsimeestega jättis jumalaga keegi vang, kes oli sunnitööl viibinud kakskümmend aastat ja viimaks ometigi pääses vabadusse. Oli inimesi kes mäletasidki veel, kuidas ta oli tulnud esmakordselt vanglasse, noor, muretu, mõtlemata oma kuriteole ja oma karistusele. Ta lahkus halli vanamehena, sünge ja kurva näoga. Vaikides käis ta kõik meie kuus kasarmut läbi. Igasse kasarmusse astudes palvetas ta pühakuju ees- ja jättis siis sügavasti, vööni kummardudes seltsimeestega jumalaga ning palus, et teda ei mäletataks halvasti. Samuti mäletan, kuidas üks vang, kes vanasti oli olnud jõukas siberi talunik, kord õhtu eel kutsuti värava juurde. Pool aastat enne seda sündmust oli ta saanud teate, et ta endine naine olevat uuesti mehele läinud, ja ta kurvatses suuresti. Nüüd oli naine ise tulnud vanglaväravasse ja kutsunud ta välja ning andnud talle almust. Nad kõnelesid paar minutit, puhkesid mõlemad nutma ja jätsid siis teineteisega igavesti jumalaga. Ma nägin ta nägu, kui ta kasarmusse tagasi pöördus… Jah, selles paigas võis tõesti õppida kannatust.
Kui hakkas hämarduma, viidi meid kõiki kasarmusse, kuhu meid suleti kogu ööks. Minul oli alati väga raske õuelt tagasi minna kasarmusse. See oli pikk, madal ja sumbunud ruum, mida valgustasid hämaralt rasvküünlad ja kus tundus rasket, lämmatavat lehka. Praegu ei mõista ma, kuidas ma küll jaksasin seal elada kümme aastat. Lavatsil kuulusid mulle kolm lauda: see oli kogu mu eluruum. Selliseil lavatseil pesitses üksi meiegi toas kolmekümne inimese ümber. Talvel suleti kasarmud varakult; tundi neli sai oodata, enne kui kõik uinusid. Senikaua aga — kära, kisa, naer, sõim, ahelate kõlin, ving ja nõgi, paljaks pöetud pead, põletusmärkidega näod, räbalased rõivad, kõik — neetud ja teotatud… jah, inimene on visa hingega! Inimene on olend, kes harjub kõigega, ja ma mõtlen, et see ongi ta kohta õigeim definitsioon.
Meid elutses kogu vangla peale kokku kahesaja viiekümne inimese ümber, mäherdune arv oli peaaegu püsiv. Ühed tulid, teised lõpetasid karistuse ja läksid, kolmandad surid. Ja milliseid inimesi siin küll koos oli! Ma arvan, et igal Venemaa kubermangul, igal Venemaa maaribakesel olid siin oma esindajad. Oli siin muulasigi, oli mõningaid vange Kaukaasia mägilaste seast. Kõik olid liigitatud kuritöö astmete järgi, seega siis aastate hulga järgi, mis neile selle kuritöö eest oli määratud. Võib küll oletada, et polnud olemas mingisugust kuritegu, millel siin poleks olnud oma esindajat. Vangla elanikkonna peapõhja moodustasid tsiviil-sunnitöölised. Need olid kurjategijad, kes olid kaotanud kõik õigused, kes olid otsekui ühiskonna kehast lõigatud tükid, kel igavese põlguse tunnuseks oli näol põletusmärk. Nad olid mõistetud sunnitööle kaheksast kuni kaheteistkümne aastani ja peale seda pidid minema kuhugi Siberi valda asumisele. Siin oli ka sõjaväelisi vange, kes polnud kaotanud õigusi, nagu üldiselt vene karistuskompaniides. Nende karistusajad olid lühikesed; peale nende lõpetamist pöördusid nad sinnasamasse, kust nad olid tulnudki, tagasi sõduriks Siberi liinipataljonidesse. Paljud neist pöördusid peagi vanglasse tagasi uue, raskema kuriteo eest, kuid nüüd ei tulnud nad enam lühikeseks ajaks, vaid kahekümneks aastaks. Seda liiki kutsuti „igaveseks“. Kuid „igavesilt” polnud võetud veel kõik õigused. Lõpuks oli veel raskeimate kurjategijate eriliik, mille moodustasid peaasjalikult sõdurid ja mis oli ka õige arvukas. Seda kutsuti „eriosakonnaks”. Kogu Venemaalt saadeti siia kurjategijaid kokku. Need vangid pidasid end ise igavesiks ega teadnud oma karistusaja kestustki. Seaduse järgi tuli neil töömäära kahe- ja kolmekordistadagi. Neid pidi siin vanglas peetama kuni kõige raskemate sunnitööde avamiseni Siberis. „Teie olete kindla aja, meie aga oleme igavesti sunnitööl, “ ütlesid nad ise teistele vangidele. Pärastpoole olen kuulnud, et see liik olevat ära kaotatud. Peale selle on meie vanglast kaotatud ka tsiviilvangla kord ja asendatud ühe ning üldise sõjaväelise karistuskompaniiga. Loomulikult muutus sellega koos ka juhtkond. Ma kirjeldan ainult muistseid, ammumöödunud ja kadunud aegu.
See oli juba ammu; kõik see näib mulle praegu nagu unenäos. Mäletan, kuidas ma tulin vanglasse. See juhtus ühel jõulukuu õhtul. Hämardus juba, vangla rahvas tuli parajasti töölt ja valmistus loendusele. Pikavurruline allohvitser avas mulle lõpuks ukse sellesse kummalisse majja, kus ma pidin elama nõnda palju aastaid, kaasa võtma nõnda palju uusi muljeid, milledest mul, ilma neid kogemata, poleks olnud ligilähedastki kujutlust. Näiteks poleks ma kuidagi suutnud kujutella, mis hirmsat ja piinavat on selleski, et ma kogu oma kümneaastase sunnitööpõlve jooksul ainsatki korda, mitte ainsatki minutit ei saa olla üksi! Tööl oled alati valvesõduri saatel, kodus koos kahesaja seltsilisega, ja mitte iial, iial üksi! Ka sellega tuli mul alles harjuda!
Oli siin küll juhuslikke mõrvareid, küll kutselisi mõrvareid, küll röövleid ja küll röövlipealikuid. Oli lihtsaid vargaid ja hulkureid, rahavõltsijaid ja muid võõra varaga hangeldajaid. Oli sääraseidki, kellede kohta oli raske otsustada, miks nad küll olid sattunud siia. — Ja ometigi oli igaühel oma lugu, tume ja raske, otsekui pohmelus eilsest joobumusest. Oma minevikust kõneldi üldse vähe, lihtsalt ei armastatud sellest kõnelda ega püütud ilmsesti minevikust mõeldagi. Ma tundsin isegi nende seast mõrvareid, kes olid nii võrra rõõmsad ja nõnda vähe järelemõtlemisele kalduvad, et oleks võinud kihlagi vedada, et südametunnistus pole neile küll väikesimatki etteheidet teinud. Kuid oli ka süngemeelseid, kes aina vaikisid. Üldse harva jutustati oma elukäiku ja uudishimu polnud siin moeski, polnud nagu kombeks uudishimutseda, see nagu ei sobinud olukorraga. Ainult vahete-vahel hakkas ehk keegi jõudeolust jutustama ja teine kuulas teda külmavereliselt ja süngelt. Ei saanud siin keegi teist millegagi hämmastada. „Me oleme ju kirjaoskajad inimesed!” öeldi sageli teatud rahuldumisega.
Mäletan, kuidas kord üks röövel purjus päi (vanglaski võis end vahel täis juua) hakkas jutustama, kuidas ta oli tapnud viieaastase poisikese, kuidas ta oli tema esmalt leluga enda juurde meelitanud, siis viinud ta kuhugi tühja küüni ja seal tapnudki. Kogu kasarm, kes seni oli naernud ta nalju, hakkas nagu üks mees karjuma, nõnda et röövel oli sunnitud vaikima; nad ei karjunud meelepahast, vaid muidu, lihtsalt sellepärast, et säärasest asjast polnud vaja rääkida, et säärasest asjast polnud kombeks rääkida. Tähendan kohe siinsamas, et siinne rahvas oli tõesti kirjaoskaja, ja mitte ainult piltlikus, vaid sõna otseses mõttes. Kindlasti üle pooled oskasid lugeda ja kirjutada. Kus mujal, kuhu vene rahvast on kogunenud suuri hulgi, võiksite võtta 250-inimeselise hulga, kelledest pooled oleksid kirjaoskajad? Olen hiljemini kuulda saanud, et keegi olevat hakanud neist asjaoludest järeldusi tegema, et kirjaoskus hukutavatki rahva. See on siiski eksitus: sellel on hoopis teised põhjused, kuigi ei saa jätta möönmata, et kirjaoskus arendab inimestes endausaldust. See pole aga mingi halbus.
Kõik vangide liigid erinesid rõivastiselt: ühtedel oli pool kuube tumepruun ja teine pool hall, samuti oli ka pükstel üks reis hall ja teine tumepruun. Kord tööl olles vahtis mind vangide juurde tulnud saiamüütaja tüdruk tükk aega ja pahvatas siis naerma: „Päh, kus on alles lugu!” hüüdis ta. „Hallist kalevist pole välja tulnud ja samuti pole pruunistki välja tulnud!” Oli sääraseidki kel kogu kuub oli hallist riidest ja ainult käised olid tumepruunid. Ka pea pöeti erineval viisil: ühtedel oli pool pead pöetud paljaks piki kolpa, teistel põiki.
Juba esimesest pilgust võis märgata teatavat teravat ühist joont kogu tolles kummalises peres; isegi terava- piirdelisimad ja originaalseimad isiksused, kes tahtmatult valitsesid teisi, isegi need püüdsid häälestuda vangla üldise tooniga. Üldse pean ütlema, et kogu see inimkiht, välja arvatud muidugi mõningad ammutamatu rõõmsad inimesed — kes see-eest langesid üldise põlu alla —, oli sünge, kade, hirmsasti suurustlev, kelklev, kergesti solvuv ja äärmiselt tähenärija. Suurimaks vooruseks peeti võimet mitte millestki imestusse sattuda. Kõiki vaevas otse haiglaselt üks mõte: kuidas väliselt käituda. Kuid sageli juhtus, et upsakaimgi ilme muutus välkkiiresti alandlikemaks. Oli mõningaid tõsitugevaidki loomusi; need olid aga lihtsad ega püüdnudki teeselda. Ent kummaline asi! Noist päris tugevaistki inimesist olid mõned äärmuseni, otse haiglaselt suurustlevad.
Üldse olid suurustlemine ja väline külg esiplaanil. Enamik oli loomult alatud ja moraalselt alla käinud. Keelepeks ja ilge laim olid alatasa käsil: see oli tõeline põrgu. Kuid vangla sisemiste seaduste ja kehtivate kommete vastu ei julgenud keegi välja astuda, kõik alistusid neile. Oli teravalt algupäraseid loomusi, kes alistusid küll vägisi ja suuri vaevu, kuid alistusid ikkagi.
Vanglasse tuli ka sääraseid inimesi, kes olid ühiskonnast juba liiga kaugele eemaldunud, ületanud juba igasuguse vabaduse piirid, nõnda et nad sooritasid lõpuks kuritöögi säärase näoga nagu poleks nad teinud seda ise, otsekui poleks nad ise teadnudki, mispärast, vaid nagu mingis meelesegaduses või uimas, sageli ülimale astmele tõusnud suurustlemisest. Ent meil tehti nad varsti taltsaks, hoolimata sellest, et mõni neist oli enne vanglasse sattumist olnud tervete asunduste ja linnade hirmuks.
Ringi vaadates märkas uustulnuk peagi, et nüüd oli ta alles sattunud paika, kus ta enam kedagi end imetlema ei pannud, ja täitus möödapääsematult ning kohastus üldise tooniga. Selle üldise tooni moodustas väliselt mingi eriline endaväärtustunne, millest oli täidetud peaaegu iga viimnegi vanglaelanik. Otsekui oleks sunnitöölise nimi moodustanud mingi auastme — ja pealegi veel väga väärika. Ei jälgegi häbist või kahetsusest! Muide, oli ka mingi väline alandlikkus, niiöelda ametlik, mingi rahulik arutlus: „Oleme hukkaläinud inimesed,“ öeldi, „ei osanud elada vabaduses, sõtku siis nüüd rohelist rada ja uuri õigust!” — „Isa ja ema sõna ei märganud kuulata, kuula siis nüüd trumminahka.” — „Mida noorena külvad, seda vanana lõikad!” Kõike säärast lausuti üsna sageli, küll õpetussõnade, küll tavaliste kõnekäändude ja vanasõnade kujul, kuid kunagi mitte tõsiselt. Sõnad jäid ainult sõnadeks. Vaevalt küll ükski neist sisimas tunnistaski, et oli toiminud seadusvastaselt. Eks katsugu keegi hakata mõnele vangile ta kuritegu ette heitma, teda noomima (kuigi muide pole vene loomusele omane kurjategijale hakata etteheiteid tegema) — sõimul poleks lõppugi! Ja mäherdused meistrid olid nad kõik sõimama! Nad sõimasid viimisteldult, otse kunstipäraselt. Sõimamine oli nende seas arendatud teaduseks; ei püütud tabada niipalju solvava sõnaga, kui just solvava mõtte, vaimu või ideega — ja see on juba midagi hoopis peenemat, mürgisemat. Lakkamatud tülid aina aitasid arendada seda teadust nende keskel. Kogu see rahvas töötas ainult kepi hirmul, järelikult oli ta ka laisk ja raiskunud; kui ta polnud enne raiskunud, siis sunnitööl raiskus ta ikkagi. Kõik nad olid siia kokku aetud vastu oma tahtmist, kõik nad olid üksteisele võõrad.
„Kurat kulutas enne kolmed viisud läbi, kui meid siia kokku sai,” öeldi omavahel; ja seepärast olid ka keelepeks, intriigid, vana naiselikud öördlemised, kadedus, nääklemised ja õelus siin, põrgulikus elus alatasa esiplaanil. Ükski vanaeit poleks osanud olla nõnda vananaiselik, nagu mõned neist mõrvareist. Ma kordan veel, et nende seas oli tugevaidki loomusi, kes olid harjunud kogu eluaja ainult purustama ja teisi käsutama, karastatuid ja kartmatuid. Neid austati kuidagi vaistlikult; need omalt poolt, kuigi nad sageligi olid väga kiivalt oma au eest väljas, püüdsid üldiselt siiski teistele mitte koormaks olla, ei seganud end tühisesse sõimu, käitusid ebatavalise väärikusega, olid terava aruga ja peaaegu alati ülemuse vastu sõnakuulelikud — mitte kuulekuse põhimõtte pärast ega ka kohusetundest, vaid nagu mingi kokkuleppe põhjal, nagu ühiseid kasusid silmas pidades. Muide koheldigi neid ettevaatlikumalt. Ma mäletan, kuidas üks sääraseid vange, kartmatu ja kindlameelne mees, kes ülemusele oli tuntud oma loomalikkude kalduvuste poolest, kutsuti mingisuguse eksimuse eest ihunuhtlust saama. Oli suvine päev, meil oli parajasti vaba aeg. Staabiohvitser, vangla lähim ja otsene ülem, oli ise tulnud üsna värava juures asetsevasse vahtkonna ruumi ihunuhtluse täideviimist pealt vaatama. See major oli vangide silmis mingi saatuslik olend; ta oli viinud nad nõnda kaugele, et nad ta ees otse värisesid. Ta oli hulluseni karm, „kargas inimestele turja”, nagu vangid ütlesid. Kõige rohkem kartsid nad temas ta läbitungivat ilvesepilku, mille eest ei saanud midagi varjata. Ta nägi kõike vaatamatagi. Vanglasse astudes teadis ta juba, mis sünnib teises otsas. Vangid kutsusid teda „Kaheksa-silmaks. Tema süsteem oli väga väär. Ta ainult kibestas juba niigi kibestunud inimesi oma pööraste metsikute tegudega, ja kui poleks tema üle olnud komandanti, haritud ja arukat inimest, kes ta metsikusi vahel ohjeldas, siis oleks ta oma korraldustega võinud tekitada suuri pahandusi. Mina küll ei mõista, kuidas ta oma aja õnnelikult ära teenis; ta erustus elusalt ja tervena, kuigi ta anti kohtu kätte.
Asjaomane vang kahvatas, kui ta nime hõigati. Tavaliselt laskis ta end peksta vaikselt ja meelekindlalt, kannatas nuhtluse vaikides ja tõusis peale nuhtlust vahvalt üles, suhtudes juhtunud ebaõnnesse külmavereliselt ja filosoofiliselt. Muide koheldi teda alati ettevaatlikult. Ent seekord pidas ta end millegi pärast süütuks. Ta kahvatas ja saatevalvurile tähele panemata õnnestus tal käisesse pista terav inglise kingsepanuga. Noad ja igasugused terariistad olid vanglas valjusti keelatud. Läbiotsimisi toimetati sageli, ootamatult, ega tehtud sealjuures sugugi mitte nalja, karistused olid karmid; kuid nagu vargagi käest on raske midagi leida, mida ta on otsustanud varjata, ja et nugade ning tööriistade järele oli vanglas iga päev vajadus, siis ei saadud neid kõigile läbiotsimisile vaatamata kuidagi hävitada. Ja kui need saadigi kätte, siis ilmusid nende asemele viibimata uued. Kogu vangla tormas pihtaia äärde ja vahtis põksuva südamega läbi palgivaheliste pragude. Kõik teadsid, et seekord ei lase Petrov end peksta ja et majori tund on tulnud. Ent otsustavaimal minutil istus major troskasse ja sõitis minema, jättes ihunuhtluse täideviimise teise ohvitseri hoolde. “Jumal ise päästis teise, “ sõnasid pärast vangid. Mis aga puutub Petrovi, siis kandis ta karistuse suurima südamerahuga. Tema viha oli haihtunud ühes majori ärasõiduga. Vang on kuulekas ja alandlik teatava määrani, kuid on olemas piir, mida ei tohi ületada. Muide pole midagi huvitavamat, kui need kummalised kärsimatuse ja tõrksuse puhangud. Sageli mõni kannatab aastate viisi, talitseb end, talub julmimadki karistused, aga äkki plahvatab ta mingist pisiseigast, peaaegu mitte millestki. Teatavalt vaatekohalt võib teda pidada koguni hullumeelseks, ja nõnda toimitaksegi.
Ma ütlesin juba, et paljude aastate jooksul ei näinud ma neis inimesis väikesimatki kahetsuse tunnust, ei väikesimatki südametunnistuspiina oma kuritöö üle, ja et enamik neist peab end oma südames täiesti õigeks. See on tõsiasi. Suurustlemine, halvad eeskujud, uljus ja väärhäbi on kindlasti selles suuresti süüdi. Kes võib aga teiselt poolt väita, et ta on pääsenud vaatama nende hukkaläinute hingepõhja ja lugenud sealt kogu maailma eest varjatut? Võib-olla oli mul võimalus nii paljude aastate jooksul siiski midagi tähele panna, leida ja tabada neis südameis pisimatki joont, mis oleks andnud tunnistust sisepiinadest, kannatusist? Kuid seda kindlasti polnud märgata. Jah, kuritegu ei saa nähtavasti mõista, valmis kriteeriumele tuginedes, ja kuritöö filosoofia on raskem kui arvatakse. Vangla- ja sunnitöösüsteem loomulikult ei paranda kurjategijat; need vaid karistavad teda ja kaitsevad ühiskondlikku rahu kurjategija edaspidiste kallaletungide eest. Kurjategijas endas sigitavad vangla ja rängimgi sunnitöö ainult viha, janu keelatud naudingute järele ja kohutavat kergemeelsust. Ma olen kindlasti veendunud, et kuulus üksikkongi süsteemgi saavutab ainult väära, petliku ja ainuüksi välist külge taotleva eesmärgi. See imeb inimesest elumahla, rammestab ta vaimu, nõrgendab, hirmutab seda, ja lõpuks toob paranemise ja kahetsuse eeskujuks poolhullumeelse, moraalselt närbunud muumia. Kurjategija, kes on ühiskonna vastu välja astunud, vihkab teda loomulikult ja peab end peaaegu alati õigeks, ühiskonda aga süüdlaseks. Pealegi on ta saanud tema käest karistada ja loeb end seeläbi puhastunuks ning oma võla õiendanuks. Sääraseilt vaate kohilt lähtudes võiks lõpuks tulla otsusele, et kurjategijat tuleks peaaegu õigustadagi. Kuid hoolimata kõigist võimalikest vaatekohist möönab igaüks, et on olemas kuritöid, mis kõikjal ja alati, olgu seadused millised tahtes, on peetud juba maailma algusest peale vastuvaidlematuiks kuritöiks, ja peetakse selleks ka senikaua, kui inimene jääb inimeseks.
Alles vanglas kuulsin, ma jutustusi kõige hirmsamaist, kõige ebaloomulikumaist tegudest, kõige koledamaist roimist, mida jutustati kõige otsekohesema, kõige lapselik-rõõmsama naeratusega. Eriti ei lähe mul meelest üks isatapp. Ta oli olnud aadlik, riigiteenistuses ja kuuekümneaastase isa „ärakadunud poeg“. Ta eluviisid olid olnud kõlvatud ja ta oli sattunud võlgadesse. Isa oli talle katsunud piiri panna, teda heaga manitsenud; ent isal oli maja, ja arvati olevat rahagi, ning poeg oli tapnud ta pärandusihas. Roim avastati alles kuu aja pärast. Mõrvar ise avaldas politseile, et ta isa olevat kadunud teadmata kuhu. Terve selle kuu oli mõrvar aga ise elanud kõige kõlvatumal kombel. Lõpuks leidis politsei laiba tema äraolekul üles, õuel, üle kogu selle pikkuse, jooksis laudadega kaetud reoveekraav. Selles kraavis oligi laip Ta oli korralikult rõivastatud, hall pea oli kehast lahutatud ja tagasi keha külge vajutatud, pea alla oli aga mõrvar pannud padja. Ta ei tunnistanud ennast süüdi; ta kaotas aadliseisuse ja auastme ning ta mõisteti kahekümneks aastaks sunnitööle. Kogu aja, mis mina temaga ühes elasin, oli ta parimas, lõbusaimas meeleolus. See oli ülimal määral alp, kergemeelne ja mõtlematu inimene, kuigi sugugi mitte rumal. Iial ei märganud ma temas mingit erilist julmustki. Teised vangid ei põlanud teda ta kuritöö pärast, mis üldse ei puutunud asja, vaid ta jonnakuse, pärast, sellepärast, et ta ei osanud käituda. Keskusteludes tuletas ta vahel oma isa meelde. Kord minuga tervest kehaehitusest kõneldes, mis olevat nende perekonnas pärilik, lisas ta: „Kas või mu omagi isake, ei kurtnud tema oma surmani ühtki haigust? Säärane, elajalik tundetus on loomulikult võimatu. See on fenomen; seal peab kindlasti olema mingi konstitutsiooni viga, mingisugune teadusele senitundmatu füüsiline kui ka psüühiline väärareng, mitte- aga lihtne kuritegu. Loomulikult ei uskunud ma seda kuritegu, kuid ta oma kodulinna inimesed, kes ju ometi pidid teadma ta lugu üksikasjaliselt, jutustasid mulle ta teost. Tõsiasjad olid nii selged, et võimatu oli seda uskumata jätta.
Vangidki olid kuulnud, kuidas ta kord öösi oli unes karjunud: „Hoia kinni, hoia! Löö pea otsast, pea, pea!”
Vangid kõnelesid ja sonisid öösi peaaegu kõik. Sõimusõnad, vargaväljendid, noad ja kirved kerkisid neil sonides kõige sagedamini keelele. „Me oleme pekstud inimesed,” öeldi, „meie sisemuski on pekstud, sellepärast me kisendamegi öösiti.”
Riigi kasuks tehtav sunnitöö polnud vangide meelest mingi õige töötegemine, vaid pealepandud sunduse täitmine. Vang sooritas oma tööosa või viibis töö kallal seaduslikud töötunnid kuidagiviisi ära ja pöördus vanglasse tagasi. Töösse suhtuti vihaga. Ilma oma erilise, isikliku tegevuseta, millele ta andus kogu oma mõistuse- ja hingega, poleks inimene võinud vanglas eladagi. Ja mis viisil oleksid kõik need arenenud inimesed, kes olid elanud ohjeldamatult ning tahtsid elada veelgi, kuid olid siia vägisi kokku aetud ja vägisi eemaldatud ühiskonnast ning normaalsest elust, võinudki elada siin normaalselt ja korralikult, oma tahtmist ja soovi mööda. Juba paljast igavusest oleksid neil arenenud säärased kuritegelikud omadused, mäherdustest neil poleks enne aimugi olnud. Ilma tööta ja seadusliku, normaalselt kogutud omandita ei või inimene üldse elada, vaid satub kurjale teele ja muutub loomaks. Ja sellepärast! oligi igal vanglaelanikul loomuliku vajaduse ja sisemise endasäilitamisvaistu sunnil oma käsitöö, oma tegevus.
Pika suvise päeva täitis peaaegu tervenisti sunnitöö, lühikesest ööst jätkus vaevalt väljamagamiseks. Ent talvel tuli vang eeskirjade kohaselt panna luku taha kohe, kui hakkas hämarduma. Mis pidid sa siis tegema pikil igavail talveõhtuil? Ja seepärast muutusid peaaegu kõik kasarmud keelust hoolimata määratu suuriks töökodadeks. Oma töö või tegevus polnud õieti keelatud, kuid valjusti oli keelatud enda juures vanglas hoida mingisuguseid tööriistu, nendeta aga oleks olnud töötegemine võimatu. Kuid töötati ikkagi tasahiljukesi ja paistis, et ülemus vaatas ka mõnel juhul sellele läbi sõrmede.
Paljud vangid tulid vanglasse midagi teha oskamata, kuid õppisid siin teistelt ja läksid siis vabadusse tublide käsitöölistena.
Siin oli küll kingseppi, küll rätsepaid, küll laudseppi, küll lukuseppi, küll nikerdajaid, küll kuldajaid.
Oli üks juutki, Isai Bumstein, juveliir ja liigkasuvõtja. Kõik nad tegid tööd ja teenisid endile mõne kopika. Töötellimisi hangiti linnastki. Raha on metallisse pressitud vabadus ja seepärast on ta inimesele, kel vabadus täiesti puudub, kümme korda kallim. Kui tal raha kõliseb taskus, siis on ta juba pooliti lohutatudki, kuigi ta seda kujutadagi ei saaks. Kuid raha saab kulutada alati ja igal pool, seda enam veel, et keelatud vili on kaks korda magusam. Ja vanglas võis isegi viina saada.
Piibudki olid valjusti keelatud, kuid ometigi suitsetasid neid kõik. Raha ja tubakas päästsid su skorbuudi ja muudegi tõbede küüsist. Töö aga päästis su kuriteo küüsist: tööta oleksid vangid üksteist nahka õginud nagu ämblikud pudelikeses. Sellele vaatamata olid niihästi töö kui ka raha keelatud. Sageli korraldati öösiti äkilisi läbiotsimisi, konfiskeeriti kõik keelatud esemed ja, kuidas ka peideti, langes rahagi vahel nuuskurite kätte. Seepärast osalt teda ei hoitudki, vaid joodi kähku maha, ja seepärast oli viingi vangimajas kättesaadav. Peale iga läbiotsimist süüdlane lisaks sellele, et ta kaotas kogu oma varanduse, sai ka valju karistuse osaliseks. Kuid peale iga läbiotsimist täideti kohe kõik vajakkohad, viibimata hangiti uued tööriistad ja kõik läks jälle vanaviisi edasi. Ja ülemusedki teadsid seda ega nurisenud vangid karistuse üle, kuigi säärane elu sarnanes Vesuuvi mäele asunute eluga.
Kes ei osanud mingisugust käsitööd, see teotses mingil muul viisil. Ja oli küllaltki algupäraseid vahendeid selleks. Ühed näiteks teotsesid ainuüksi vaheltkaubitsemisega ja vahel müüdi siin selliseidki asju, mida poleks tulnud ühelgi väljaspool vanglamüüre asuval inimesel pähe osta või müüa, või veel vähem neid üldse mingeiks asjuks pidada. Kuid vanglarahvas oli väga vaene ja sealjuures äärmiselt ettevõtlik. Viimnegi kalts oli siin hinnas ja leidis ikkagi veel millekski kasutamist. Vaesuse tõttu oli rahalgi vanglas hoopis teine hind kui vabaduses.
Suurte ja keerulistegi tööde eest tasuti ainult krossidega. Mõned tegelesid edukalt liigkasuvõtmisega. Vang, kes oli raisanud oma raha, viis oma viimsegi varanatukese liigkasuvõtja kätte ja sai talt hirmsate protsentide vastu mõningad vaskmündid.
Kui ta neid asju ei lunastanud tähtpäevaks, siis müüdi need viibimata ning halastamatult maha. Liigkasuvõtmine õitses isegi sel määral, et panditi koguni alatasa kontrollitavaid riiklikke asju, nagu pesu, jalatseid ja muid sääraseid asju, mida igal vangil oli iga hetk vaja. Kuid selliste pantimislugude juures võttis asi vahel ka teise pöörde, mis muide polnudki täiesti ootamatu: pantija, olles äsja raha saanud, läks ilma pikema jututa allohvitseri, vangla lähima ülemuse juurde ja teatas talle riiklikkude esemete pantimisest, ning need võetigi otsemaid tagasi, kõrgemale ülemusele asjast ettekannet tegemata. Huvitav oli, et selliste vahejuhtumite puhul ei tekkinud iial riidu: pandi võtja andis vaikides ja süngelt tagasi, mis vaja, otsekui oleks ta isegi oodanud, et see peab nõnda, minema. Võib-olla ei saanud ta endamisi jätta tunnistamata, et pantija asemel oleks ta ise nõndasamuti talitanud. Ja seepärast, kui ta vahel hiljemini vandusid, sündis see ilma igasuguse tigeduseta, vaid ainult niisamuti, oma südametunnistuse puhtakspesemiseks.
Üldse varastasid kõik siin hirmsal kombel. Peaaegu igaühel oli lukustatud kast riiklikkude esemete hoidmiseks. See oli lubatud, ent kastidest polnud suurt abi. Ma mõtlen, et võib juba kujutella, mäherdused osavad vargad siin koos olid.
Minult varastas üks vang, kes oli minusse siiralt kiindunud (ütlen seda ilma igasuguse liialduseta), piibli, ainukese raamatu, mis lubati vanglas endal pidada; veel selsamal õhtul tunnistas ta ise mulle selle üles, kuid mitte kahetsusest, vaid ainult kaastundest mu vastu, sest ma otsisin seda kaua aega taga. Siin oli kõrtsmikkegi, kes äritsesid viinaga ja kähku rikastusid.
Sellest ärist kõnelen ma aga veel kunagi eriti, sest see oli küllaltki tähelepanuvääriv. Vanglas oli palju salakaubitsemise eest karistatuid, ja seepärast polnud ka imeks panna, mäherdusel viisil pääses viin kõigile läbiotsimisile ja valvele vaatamata vangimajja. Muide on salakaubitsemine juba oma loomuselt kuidagi hoopis eriline kuritegu. Kas võib näiteks kujutella, et raha ja kasu etendaksid mõne salakaubitseja puhul ainult kõrvalist osa ja tuleksid kõne alla alles teises joones? Ja ometi on lugu sageli just nõnda. Salakaubitseja töötab kirest, kutsumusest. Ta on osalt luuletaja. Ta riskib kõigega, laskub äärmisse ohtu, kavaldab, leiutab, rabeleb välja ning vahel toimib koguni mingi inspiratsiooni sunnil. See kirg on niisama tugev nagu kaardimäng. Ma tundsin üht vangi, kes oma välismõõtudelt oli hiiglane, kuid oli nõnda vagur, vaikne ja rahulik, et kuidagi ei suutnud kujutella, millisel viisil tema oli küll vanglasse sattunud. Ta oli nõnda heasüdamlik ja sobilik, et kogu oma vanglasolemise ajal ei tülitsenud ta kellegagi. Kuid ta oli pärit läänepiirilt, vanglasse sattunud salakaubitsemise eest ega suutnud loomulikult siingi kiusatusele vastu panna ja hakkas viina vanglasse toimetama. Kui sageli oli teda selle eest juba karistatud, ja kuidas ta ometi kartis vitsahoope! Ning viinavedu ise tõi talle äärmiselt tühist tulu. Viinast rikastus ainuüksi ettevõtja. See veidrik armastas kunsti kunsti pärast. Ta oli nuttur nagu mõni vanaeit, ja kui palju kordi peale karistust vandus ja tõotas ta, et ta iial enam salakaupa ei vea! Mehiselt pidas ta oma sõna vahel terve kuu aega, ent lõpuks siiski ei suutnud enam kiusatusest võitu saada… Tänu selliseile isiksusile ei lõppenud viin vanglas iialgi.
Lõpuks oli veelgi üks tuluallikas, millest vangid küll rikkaks ei saanud, kuid mis see-eest oli alatine ja omajagu kasulik. Need olid almused. Meie ühiskonna kõrgeimad kihtidel pole kujutlustki sellest, kuidas “õnnetute” eest hoolitsevad kaupmehed, väikekodanikud ja kogu me lihtrahvas. Almuste andmine on peaaegu lakkamatu ja toimub enamasti leiva ja saia, hoopis harvemini raha näol. Ilma nende almusteta oleks paljudeski kohtades vangide elu väga raske, eriti aga kohtualustel, keda koheldakse süüdimõistetuist hoopis valjemini. Almused jagatakse vangide vahel kristlikult ühevõrdselt. Kui ei jätku kõigile, siis lõigatakse saiad pooleks, vahel isegi kuni kuueks, ja iga vang saab tingimata ikka oma palakese.
Mäletan, kuidas ma sain esmakordselt rahalise almuse. See oli varsti peale mu vanglasse tulekut. Ma tulin üksi valvuri saatel hommikupoolselt töölt koju. Mulle tuli vastu ema tütrega, kümneaastase tüdrukukesega, kes oli kaunis nagu inglike. Ma olin neid juba kord vareminigi näinud. Ema oli sõduri lesk. Ta mees, noor sõdur, oli kohtu all ja suri haiglas vangide palatis selsamal ajal, kui minagi seal haigena lebasin. Naine ja tütar käisid seal temaga jumalaga jätmas; mõlemad nutsid väga. Mind silmates punastus tüdrukuke ja sosistas midagi emale; see seisatas hetkeks, otsis oma kukrukesest veerandkopikalise ja andis selle tütrele. See hakkas mulle järele jooksma… „Säh, Õnnetu, võta Kristuse nimel kopikake!” hüüdis ta minu ette joostes ja mulle raha pihku surudes. Ma võtsin ta kopikakese vastu ja tüdruk pöördus rahuldatult ema juurde tagasi. Ma hoidsin seda kopikakest kaua alal.

II.
Esimesi muljeid.
Esimene kuu ja üldse mu vangipõlve algus seisavad mul veel praegugi elavalt silmade ees. Hilisemad sunnitööaastad välgatavad mu mälestuses hoopis tuhmimalt. Mõned on täiesti juba nagu kustunud, kokku sulanduv jättes järele ainult üheainsa tervikmulje — raske, üksluise, rusuva.
Kuid kõik, mis ma läbi elasin esimeste sunnitöö- päevade jooksul, seisab mul praegugi veel silmade ees, nagu oleks see alles eile juhtunud. Ent nii peabki olema.
Mäletan selgesti, et kohe esimesest sammust peale selles elus hämmastas mind asjaolu, et ma ei leidnud temas midagi eriti hämmastavat, ebatavalist või, õigemini öelda, ootamatut. Kõik see nagu oleks juba kord varemini mu vaimusilmade eest mööda välgatanud, kui ma Siberisse tulles olin püüdnud juba ette aimata oma saatust. Kuid varsti hakkasid mind peaaegu igal sammul peatama kummalisimad ootamatused ja koledaimad tõsiasjad. Ja alles hiljemini, kui olin juba tükk aega elanud vanglas, hakkasin täiesti mõistma säärase oleluse kogu erandlikkust, kogu ta ootamatust, ja üha- enam haaras mind siis imetlus. Tunnistan, et see imetlus saatis mind kogu mu pika sunniitööpõlve kestel; ma ei suutnud iial olukorraga leppida.
Mu esimene mulje vanglasse astudes oli üldiselt kõige vastikum; ent sellele vaatamata — kummaline küll! — paistis mulle, et vanglas on hoopis kergem elada, kui ma seda teel kujutlesingi. Vangid käisid, kuigi jalaraudades, vabalt kogu vanglas ringi, sõimlesid omavahel, laulsid laule, töötasid endale, suitsetasid piipe, jõid, isegi viina (kuigi tõepoolest vähesed) ja mõningad mängisid öösiti kaarte. Töö ise ei paistnudki mulle muuseas nii raskena, sunnitööna, ja alles hulk aega hiljemini sai mulle selgeks, et selle töö ränkus ja sunnitöölisus ei seisne niivõrra ta raskuses või vahetpidamatuses, kui just selles, et ta on sunduslik, kohustuslik, piitsahirmu-alune. Talupoeg vabaduses töötab võib-olla võrreldamatult enamgi, vahel isegi öösiti, eriti suvel; kuid ta töötab endale, töötab mõistliku eesmärgi saavutamiseks ja seepärast tundub see talle ka võrreldamatult kergem kui sunnitöölisele ta pealesunnitud ja talle endale täiesti kasutu töö. Mul tuli kord pähe mõte, et kui tahetaks inimest täiesti lämmatada ja hävitada, teda karistada hirmsaima karistusega, nii et hirmuäratavaimgi mõrvar hakkaks värisema selle karistuse ees ja kardaks teda juba ette, siis ei tarvitseks teha: muud, kui anda tööle täielisima, absoluutse otstarbetuse ja mõttetuse loomus. Kuigi ka praegune sunnitöö on vangile huvitu ja igav, siis selline töö iseendast polegi veel mõttetu, sest vang teeb telliskive, kaevab maad, krohvib, ehitab; selles töös peitub mõte ja otstarve. Vahel sunnitööline vaimustubki sellest, tahab seda sooritada osavamini, kiiremini, paremini. Ent kui teda näiteks sundida vett ühest toobrist teise kallama, teisest esimesse tagasi, liiva peeneks tampima, mulda ühest hunnikust teise ja jälle tagasi tassima — siis usun ma,, et vang võtaks endal juba mõne päeva pärast elu, või teeks tuhat roima, et aga surra ja pääseda säärasest alandusest, häbist ja piinast.
Loomulikult kujuneks säärane karistus piinamiseks, kättemaksuks ja oleks seega mõttetu, sest sellega ei saavutataks ju mingisugust mõistlikku eesmärki. Et aga teatav määr säärast piinamist, mõttetust, alandust ja häbi on vältimatu iga sundusliku töö puhul, siis on järelikult ka sunnitöö võrreldamatult piinarikkam kui ükski vaba töö just seepärast, et ta on sunduslik.
Pealegi saabusin ma vanglasse talvel, jõulukuul, ega olnud mul seepärast aimugi suvisest tööst, mis on oma viis korda raskem. Talvel oli meie kindlusel üldse vähe riiklikke töid. Vangid käisid Irtõši ääres vanu kroonu lotje lõhkumas, töötasid töökodades, rookisid avalikkude ehitiste eest lund, mis tormid olid kokku ajanud, põletasid ja tampisid peeneks alabastrit jne. Talvine päev oli lühike, töö lõppes varakult ja kogu meie rahvas tuli aegsasti vanglasse tagasi, kus tal poleks olnud peaaegu midagi teha, kui poleks juhtunud olema oma tööd. Kuid oma tööga tegeles võib-olla ainult kolmandik vange, ülejäänud aga laisklesid niisama, lonkisid tarbetult mööda kasarmuid ringi, sõimlesid, sepitsesid omavahel intriige, leiutasid igasuguseid vempe, jõid end purju, kui juhtus olema veel pisutki raha, mängisid öösiti kaartidega viimsegi särgi seljast, ja kõik see sündis kurvastusest, jõudeelust, igavusest. Pärastpoole mõistsin ma, et peale vabadusekaotuse, peale sundusliku töö on sunnitöölise elus veel üks piin, võib-olla suuremgi kui kõik teised. See on sunduslik ühiselu. On ju ühiselu küll mujalgi, kuid vanglasse tulevad säärased inimesed, kellega pole igaühel suurt isu koos eladagi, ja ma olen veendunud, et iga sunnitööline on tundnud seda piina, kuigi suurem osa kindlasti ehk alateadlikult.
Toit tundus mulle samuti piisavana. Vangid ise kinnitasid, et Euroopa Vene karistuskompaniides polevat see kaugeltki niisugune. Mina ei söanda selle kohta mingisugust otsust teha, sest ma ise pole seal olnud. Lisaks sellele oli paljudelgi võimalus endale ise toitu juurde hankida. Loomaliha maksis meil kaks kopikat, suvel kolm kopikat nael. Ent oma toitu sõid vaid need, kel oli raha alatiselt, enamik sunnitöölisi sõi aga vanglatoitu. Muide, oma toiduga kiideldes kõnelesid vangid ainult leivast ja ülistasid nimelt seda, et leib oli meil ühine, ega jagatud seda kaalutud annustena. Viimane asjaolu oleks olnud kohutav, sest kui leib oleks jagatud kätte kaalutud annustena, siis oleks kolmandik inimesi jäänud nälga; artellis aga jätkus kõigile. Meie leib oli tõesti kuidagi eriti maitsev ja oli selle poolest üle linna kuulus. Selle põhjuseks peeti vangla ahjude õnnestunud ehitust. Kuid kapsaleem polnud just kõige parem. See keedeti ühiskatlas, maostati pisut tangudega ning oli, eriti argipäevil, lahjavõitu ja vesine. Mind kohutas eriti temas ujusklev määratu hulk tarakane. Teised vangid aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu.
Esimesel kolmel päeval ei läinud ma veel tööle; nõnda oli kombeks kohelda kõiki uustulnukaid: lasti neid matkast puhata.
Kuid juba teisel päeval tuli mul jalaraudade needmiseks minna vanglast välja. Minu senised jalarauad polnud veel täiesti eeskirjade kohased, vaid olid rõngaslülidest, „kaunikõlalised”, nagu neid teised vangid nimetasid. Neid kanti väljaspool rõivaste peal. Päris jalarauad aga, mis sobisid ka töötamiseks, ei koosnenud rõngaslülidest, vaid neljast peaaegu sõrmejämedusest raudvitsast, mis olid omavahel ühendatud kolme ringiga. Need tuli asetada pükste alla. Keskmisse rõngasse seati rihm, mis omakorda kinnitati vöörihma külge, mida kanti otse särgil.
Mäletan oma esimest kasarmus veedetud hommikut. Vanglavärava juures oleva vahtkonnamaja ees põristas trumm koitu ja minuti kümne pärast hakkas korrapidaja allohvitser kasarmute uksi avama. Hakati virguma. Kuuendiknaelase rasvküünla ähmasel valgusel tõusid vangid külmast värisedes oma magamislavatseilt. Enamik olid alles unest vait ja sünged. Need haigutasid, ringutasid ja tõmbasid tembeldatud laubad kipra. Mõned lõid alles risti ette, kui teised hakkasid juba sõnelema, õhk oli kohutavalt raske. Värske talveõhk tungis uksest sisse, niipea kui see avati, ja tormas aurupilvedena mööda kasarmut.
Veeämbrite ümber tunglesid juba vangid; nad võtsid kordamisi kibu, rüüpasid suu vett täis ja pesid endil suust käsi ja nägu
Vesi oli juba õhtul kasija poolt valmis varutud. Kodukorra kohaselt oli igas kasarmus kõigi poolt valitud üks vang kasarmu koristamiseks. Teda kutsutigi kasijaks ja ta ei käinud tööl. Tema ülesandeks oli hoolitseda kasarmu puhtuse eest, pesta ja küürida põrandad ning lavatsid, sisse tuua ja välja viia öötoober ning kahe ämbriga tuua värsket vett — hommikuks pesu, aga päevaks joogivett. Veekibu pärast, mida oli üksainus, tõusis kohe tüli.
„Kuhu sa, villis lõust, ronid ?“ urises keegi sünge näoga, pikakasvuline, kõhn ning tõmmunahaline vang, kel olid paljakspöetud pealael mingisugused kummalised kühmad, tõugates ise teist, tüsedat ja masajat, rõõmsa punetava näoga vangi: „Oota!“
“Mis sa karjud! Keri ise eemale! Kae, kus mul õige monument kaela õiendamas! See ei loe aga midagi, veljed, ta pole põrmugi fortikultiveeritud!“
,,Fortikultiveeritus” tegi efekti: paljudki puhkesid naerma. Sedap ainult vaja oligi lõbusale paksule, kes oli kasarmus ilmsesti mingisuguseks vabatahtlikuks tolaks. Pikk vang vaatas teda sügavaima põlgusega.
,,Tõpranägu!“ sõnas ta nagu endamisi. ,,Kae, kus on endale vangimaja puhtast rukkileivast ikka vatsa ette õginud! Hea veel seegi, et lihavõttepühiks toob tosina põrsaid.”
Paksmagu lõppeks vihastus.
„Ja mis hea lind sa ise siis õige omateada oled?” hüüdis ta äkki punastudes.
„See olen, mis ma olen.”
,,Missugune siis?”
„Niisugune.“
“Missugune niisugune?”
„On üks niisugune.”
„Aga missugune siis?”
Kumbki puuris teist pilkudega. Paksmagu ootas vastust ja tõmbas käed rusikasse, nagu oleks kohe tahtnud alustada taplust.
Ma arvasin tõepoolest, et tulebki taplus. Mulle oli see kõik ju alles uudne ja ma vaatasin seda uudishimuliselt. Kuid pärastpoole nägin, et kõik selletaolised stseenid olid täiesti süütud ja need lavastati nagu komöödias ainult üldiseks lõbuks; tapluseks aga ei läinud peaaegu kunagi. Kõik see oli üsna iseloomulik ja kajastas vanglas valitsevaid kombeid.
Pikk vang seisis aga rahulikult ja uhkelt. Ta teadis, et kõikide pilgud on suunatud temale ja et oodatakse: kas jääb ta oma vastasega häbisse või mitte, sest ta pidi nüüd hoidma ülal oma maine, näitama, et ta tõesti on lind, ja pealegi missugune lind.
Kirjeldamatu põlgusega heitis ta oma vastasele viltuse pilgu, püüdes suuremaks solvamiseks teda üle õla, ülalt alla vaadata, otsekui oleks ta teda vaadelnud nagu mõnd mardikat, ja sõnas siis pikkamisi ning selgelt:
,,Kaur!”
Tema on siis kaur. Vali naerupuhang tervitas vangi leidlikkust.
„Lurjus oled, aga mitte kaur!“ möirgas paksmagu, nähes, et ta oli häbistatud kõigis punktes, ja sattus äärmisse raevu.
Kuid niipea kui tüli läks tõsisemaks, piirati norijad kohe ringi.
,,Mis te loobite!“ hüüdis neile kogu kasarm.
,,Minge parem kokku, mis seal veel muidu suud kulutadagi,” hõikas keegi nurgast.
“Jah, pea, pea, muidu veel lähevadki kokku,” kõlas vastuseks, ,,meil on vahvad mehed, seitsmekesi ka ei karda üht…“
“Ja ühesugused vänged mehed mõlemad! Üks tuli naela leiva pärast vangi, teine, va kõverkoib, pani vanamooril hapupiima nahka ja sai jälle selle eest malka.”
,,Noh, noh, aitab juba,“ hõikas invaliid, kes elas kasarmus korra säilitamiseks ja seepärast magas nurgas erisängis.
,,Vett, poisid! Ka nevaliid Petrovits on ärganud! Nevaliid Petrovitšile, oma lihasele vennale!“
„Vend… mis vend ma sulle olen? Rublat me pole veel koos maha joonud, aga muudkui vend!“ torises invaliid sinelit õlule vedades.
Valmistuti ülevaatusele; päev hakkas juba koitma; kööki kogunes tihe, läbipääsematu inimhulk. Vangid kogunesid poolkasukais ja poolkarvamütsides leiba ootama, mida neile lõikas üks kokkadest. Kokad valiti artelli poolt, kaks kokka iga köögi kohta. Nende käes oli ka hoiul kööginuga liha ja leiva lõikamiseks, ainuke terve köögi kohta.
Kõigis nurgis ja laudade ümber istusid vangid, mütsid peas, poolkasukais ja vööd vööl, kohe valmis tööle minema. Mõnedel olid ka puust kaljakibud. Kalja sisse murendad leiba ja söödi siis seda. Kisa ja kära oli väljakannatamatu, mõningad aga jutlesid nurgas siiski vaikselt ja mõistlikult.
„ Jätku leiba, Antonõtši taat, terekest siis kah!” lausus noor vang, istudes morni ja hambutu kaaslase kõrvale.
,,Noh, olgu pealegi tere, kui sa just ei narri,” ütles see silmi tõstmata vastu ja leiba oma hambutute igemetega mugida püüdes.
„Aga mina mõtlesin, juba, Antonõtš, et eks sina ole ikka juba surnud, tõsi-tõsi.”
,,Sured sina enne kui mina.”
Ma istusin nende kõrvale. Minust paremal jutlesid kaks tähtsa näoga vangi, kes püüdsid ilmsesti teineteise silmis säilitada oma väärikust.
„Minult ei saa küll varastada,” rääkis üks, „mina, vennas, kardan, et vaata varastan ise midagi.”
„Noh, mind ära palja käsi küll puuduta, põletan.”
„Mis sa põletad! Niisamasugune ärakaranud sunnitööline oled nagu minagi, paremat nime ei saa meile andagi… Vanaeit koorib su ikka paljaks ega ütle teregi. Sinnap see minugi kopikake on läinud. Eit käis ise hiljuti siin. Kuhu sa ta paned? Alul palusin Fedka- timuka juurde; tal oli agulis maja, mille oli ostnud Solomonilt, selleltsamalt juudilt, kes pärast endale otsa peale tegi.”
„Tean küll. Oli meil aasta kolme eest kõrtsmikuks, Griškaks — pimedaks kõrtsiks hüüti teist Tean küll.”
„Aga näed, ei tea sa ühtigi, see oli hoopis teine „pime kõrts”.”
„Sugugi mitte teine! Eks sina tea kõike alati kõige paremini! Ja ma võin sulle tunnistajaidki tuua niipalju kui tahad…”
„Eks sa siis too! Mis sa siis enda õige arvad olevat, ja kelleks sa mindki siis õige pead?”
„Kelleks? Olen ma sind vareminigi kolkinud ega kelgi sellega, aga sina muudkui aga, et kes sa oled.“
„Sina kolkisid? Kes mind peksab, see on alles sündimata, aga kes peksis, see puhkab ka mullas.”
„Võtku katk sinu kelkimist!“
„Aga sind puregu siberi paised!“
„Et sind tabaks türgi mõõk!”
Ja nõnda läkski sõim lahti
„Noh, noh, noh! Juba jälle muudkui lõõrutavad!” hüüdsid mõningad ümberringi. „Väljas ei märganud elada; nüüd endil hea meel, et said siin puhta rukkileiva otsa…“
Tülitsejad lahutatakse kohe. Sõimelda, üksteist suuga „kolkida” on lubatud. Osalt on see ju kõigile meelelahutuseks. Kuid käsikähmluseni lastakse ainult harva minna ja ainult erandjuhtumeil taplevad vaenlased tõsiselt. Kisklemisest tehakse majorile ettekanne ja siis algavad ülekuulamised ning major ise ilmub kohale — ühe sõnaga, kõigile tuleb sellest ainult halba, ja seepärast ei sallita ka kisklemist. Vaenlased isegi sõimlevad enam meelelahutuseks, kõneosavuse harjutamiseks. Vahel petavad nad vastastikku iseendid, alustavad hirmsa ägedusega, raevuga… mõtled juba, et nüüd küll tormavad nad teineteise kallale; aga mitte midagi sellesarnast: lähevad ainult teatava punktini ja jätavadki järele. Alul hämmastas see mind suuresti.
Ma esitasin siin just meelega ühe tavalisima sunnitöölis-keskustelu. Alul ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik sõimelda lõbu pärast, leida sellest ajaviidet, meeldivat harjutust, mõnu? Muide ei saa unustada siinjuures auahnustki. Kõige enam löögivalmis sõimukõri oli austuses ja peaaegu oleks talle aplodeeritudki nagu mõnele näitlejale.
Juba eile õhtul olin ma märganud, et mind vahitakse viltu.
Ma olin tabanud juba mõnegi tigeda pilgu. Teised seevastu aga käisid minu ümber lootuses, et ma ehk tõin raha kaasa.
Kohe hakkasid nad mulle „külje alla sõitma”: hakkasid mulle õpetama, kuidas uusi jalaraudu kanda, muretsesid mulle, loomulikult raha eest, väikese lukuga kastikese, kus ma võisin hoida mulle juba väljaantud riiklikke varustusesemeid ja mõningat isiklikku pesu, mis ma olin vangimajja kaasa toonud. Juba teisel päeval varastasid nad mul selle ära ja jõid maha.
Ühest neist sai hiljemini mu ustavaim sõber, kuigi ta ei lakanud mind igal sobival juhul varastamast. Ta tegi seda ilma väikesimagi häbita, peaaegu ebateadlikult, nagu kohustusest, ja võimatu oli ta peale vihastudagi.
Muu hulgas andsid nad mulle nõu, et mul peaks tingimata olema oma tee, et poleks sugugi halb, kui ma muretseksin endale teekannu, seniks aga hankisid mulle laenuks võõra teekannu ja soovitasid kokagi, öeldes, et kopika kolmekümne eest kuus valmistaks ta mulle kõik, mis ma aga tahan, kui ma soovin süüa oma toitu ja osta ise endale toidumoona. Loomulikult laenasid nad mult raha ja igaüks neist käis üksnes esimeselgi päeval korda kolm laenamas.
Endisile aadlikele vaadatakse vanglas üldse viltu ja ebasoosivalt.
Vaatamata sellele, et neilt on võetud kõik nende seisuslikud eelised ja et nad on tehtud täiesti võrdseiks kõigi teiste vangidega, ei tunnista vangid neid iial oma seltsimehiks. Seda ei tehta mitte mingist teadlikust eelarvamusest, vaid niisamuti, täiesti siiralt, ebateadlikult. Siiralt pidasid nad meid ka edasi aadlikeks, kuigi nad armastasid meid narrida meie languse pärast.
„Aitab teile nüüd juba sellestki põlvest! Vanasti Peeter sõitis uhkesti mööda Moskva tänavaid, nüüd aga peab Peetrike keerutama köit,” ja teisi sellesamaseid viisakusavaldusi sai sageli kuulda.
Mõnuga vaatasid nad meie kannatusi, mida me püüdsime neile mitte näidata. Eriti raske oli meil alul töö selle tõttu, et meil polnud nõnda palju jõudu kui neil ega suutnud me nendega võrdselt töötada. Pole midagi raskemat, kui saavutada rahva usaldus (ja eriti veel säärase rahva oma) ning pälvida tema armastus.
Vanglas oli mitugi aadlikku, eelkõige viis poolakat. Neist kõnelen ma millalgi eraldi. Teised sunnitöölised ei sallinud poolakaid — mitte niigi palju kui vene aadlikest vange. Poolakad (ma kõnelen ainult poliitilisist kurjategijaist) kohtlesid neid kuidagi liiga peenelt, solvava viisakusega, äärmiselt võõrastavalt, ega suutnud teiste vangide ees kuidagi varjata oma jälestust nende vastu, ja seda mõistsid nood teised väga hästi ning tasusid ka sama mõõduga.
Mul tuli elada ligi paar aastat vanglas, enne kui jõudsin saavutada mõningate vähestegi sunnitööliste poolehoiu. Kuid lõpuks hakkas enamik neist siiski mind armastama ja pidas mind „heaks” inimeseks.
Vene aadlikke oli peale minu veel neli. Üks neist oli alatu ja autu olend, äärmiselt allakäinud, kutseline nuuskur ja keelekandja. Ma olin temast kuulnud juba enne vanglasse saabumist ja lõpetasin juba esimesest päevast peale temaga igasuguse suhtlemise. Teine oli seesama isatapja, kellest ma oma märkmeis juba kõnelesin. Kolmas oli Akim Akimõts. Harva olen ma küll näinud säärast veidrikku, kui too Akim Akimõts. Selgesti on ta joonistunud mu mällu. Ta oli pikk, kõhnavõitu, kohtlase aruga, äärmiselt kirjaoskamatu, erakordselt tähenärija ning täpne nagu sakslane. Teised sunnitöölised pilkasid teda, kuid mõned otse kartsid temaga lähemalt kokku puutuda ta kiusliku, nõudliku ja väiklase loomuse tõttu. Juba esimesest sammust peale astus ta nendega „sõbramehelikku” vahekorda, sõimles nendega vastakuti, isegi kiskles. Sealjuures oli ta otse erandlikult aus. Märgates kuski ülekohut, segas ta end kohe vahele, kuigi see ei puutunud sugugi temasse. Kohtlane oli ta ka äärmuseni: nõnda näiteks teiste vangidega tülitsedes heitis ta neile ette, et nad on vargad, ja veenis neid tõsiselt vargusest loobuma.
Ta oli teeninud Kaukaasias lipnikuna. Me tutvusime juba esimesel päeval ja kohe jutustas ta mulle ka oma loo. Ta oli alustanud teenistuskäiku Kaukaasia jalaväerügemendis junkruna, kaua kroonuleiba söönud, viimaks oli ülendatud ohvitseriks ning lähetatud kuhugi kindlusse vanemaks komandandiks. Üks naabruses asuv ja rahulikes suhteis elav pisivürst oli ta kindluse põlema süüdanud ja ta vastu öise rünnaku sooritanud; see oli aga äpardunud. Akim Akimõtš aga kavaldas ega teinud väljagi, et teab, kes oli pahasünnitaja. Asi aeti vaenulikkude suguharude kaela ja kuu aja pärast kutsus Akim Akimõtš vürsti endale sõbralikult külla. See tuligi paha aimamata. Akim Akimõtš laskis oma väesalga üles rivistada, paljastas vürsti ja noomis teda avalikkuse ees; tegi talle selgeks, et kindlust süüdata on häbiasi. Siin luges ta talle väga üksikasjalisi õpetusi, kuidas peavad rahulikud vürstid edaspidi käituma, ja lõpuks laskis ta maha, millest kandis ülemusele ette väikesimate üksikasjadeni. Selle eest anti ta kohtu kätte, mõisteti surma, kuid kohtuotsust pehmendati ja ta saadeti teise liigi sunnitöölisena kaheteistkümneks aastaks Siberi kindlusse. Ta tunnistas täiesti, et oli toiminud vääralt, ja ütles seda olevat teadnud juba enne vürsti mahalaskmistki, nagu sedagi, et rahulikes suhteis elavaid vürste tuleb karistada seaduse järgi; kuid vaatamata sellele, et ta seda teadis, ei suutnud ta ometigi oma süüst õigel kombel aru saada.
„Aga mõelge isegi! Eks süüdanud ta ju mu kindluse põlema? Oleksin ma siis pidanud teda õige tänama selle eest või?” hüüdis ta vastuseks mu vastuväidetele.
Vaatamata sellele, et vangid pilkasid Akim Akimõtšit ta rumaluse pärast, austasid nad teda siiski ta korralikkuse ja osavuse pärast.
Polnud säärast käsitööd, mida Akim Akimõtš poleks osanud. Ta oli laudsepp, kingsepp, maaler, kuldaja, lukusepp, ja selle kõik oli ta alles vanglas selgeks õppinud. Tema käes edenes kõik nagu iseendast; vaatas korraks ja tegigi järele. Ta valmistas samuti igasuguseid kaste, korve, küünlajalgu, laste lelusid ja müüs need linnas maha. Sel kombel oli tal sageli rahagi ja ta kulutas selle aegaviitmatult üleliigsele pesule, pehmemale peapadjale, hankis endale kokkupandava madratsigi. Ta elutses minuga ühes kasarmus ja oli mulle mu vangipõlve esimesil päevil mitmeski suhtes kasulik.
Vanglast välja tööle minnes rivistusid vangid vahtkonnahoone ette kahte ritta; vangide ette ja taha asetusid laetud püssidega valvesõdurid. Ilmusid kohale insener-ohvitser, ülevaataja ja mõningad alamad inseneriväelased, tööjuhatajad. Ülevaataja loendas vangid ja saatis nad rühmadena tööle, kuhu oli vaja.
Teistega koos läksin minagi inseneri-töökodadesse. See oli madalavõitu kiviehitis ja seisis avaral õuel, mis oli täidetud mitmesuguste materjalidega. Seal olid sepikoda, lukusepa-, laudsepa-, maalri- ja teised töökojad. Akim Akimõtš käis ka siin ja töötas maalritöökojas, keetis värnitsat, segas värve ja värvis laudu ning muud mööblit pähklipuutaoliseks.
Ümberneetimist oodates kõnelesin ma Akim Akimõtšiga oma esimesist vanglamuljeist.
„Nõndaks, jah, aadlikke ei sallita,” tähendas ta, ,,eriti poliitilisi, hea meelega sööksid nad elusalt ära ja imestuda poleks selles midagi. Esiteks kohe, et oled teissugune inimene, pole nendesamane, ja teiseks olid nad varemini kõik kas mõisamoonakad või sõdurid. Otsustage kas või isegi, kas võivadki nad teid siis sallida? Siin, ütlen ma teile, on elu raske. Aga Venemaa karistuskompaniides on veelgi raskem. Meil on sealtki tulnuid, ei leia küllalt sõnu meie vangla kiitmiseks, oleksid nagu põrgust paradiisi sattunud. Egas töö pole veel mingi õnnetus. Kõneldakse, et esimeses liigis polevatki juhtkond täiesti sõjaväeline, vähemalt on nad teissuguste kommetega kui meil siin. Seal, kõneldakse, võivat vang elada oma onnikeseski.
Mina ise seal küll pole olnud, ainult niimoodi kõneldakse. Seal ei pöetavatki päid paljaks ega käidavat vormis, kuigi muide on ehk nõnda paremgi, et meil käiakse vormiriides ja pöetakse pead paljaks; nõnda on korralikum ja silmalegi kenam vaadata.
Ainult ett siinseile ei meeldi see sugugi! Aga vaadake, missugust rämpsu siin kõik koos on! Üks on kantonist, teine tšerkess, kolmas lahkusuline, neljas õigeusklik talupoeg, kel jäid naine, kallid lapsed kõik koju, viies juut, kuues mustlane, seitsmes ei teagi kes, ja kõik peavad nad nüüd omakeskis kokku leppima, maksku mis maksab, üksteisega sobima, sööma ühest kausist, magama ühel lavatsil. Ja paljuke sul vabadustki on: iga ülejäänud palakesegi saad süüa ainult salamahti, iga krossikese pead peitma saapasse, ja kõik ainult sellepärast, et vangla on vangla. Vägisi pesitab sul rumalus pähe!“
Kuid seda kõike ma juba teadsin. Eriti oleksin ma tahtnud teda küsitella meie majori kohta. Akim Akimõtš ei salanud ka midagi ja mäletan, et saadud mulje polnud sugugi kõige meeldivam.
Kuid mulle oli veel kaks aastat osaks antud elada tema valitsuse all. Kõik, mis Akim Akimõtš mulle, tema kohta jutustas, osutus õigeks, ainult selle vahega, et tõelised muljed on alati tugevamad kui lihtsast jutustusest saadud. Hirmus oli see inimene tõesti, nimelt seepärast, et säärane inimene võis peaaegu piiramatult valitseda kahtsada hinge. Iseendast oli ta ainult korratute eluviisidega ja halb inimene, muud midagi. Vange pidas ta nagu oma loomulikeks vaenlasiks ja selles oligi ta esimene ja peamine viga. Tal oli tõepoolest mõningaid häidki külgi, kuid kõik, isegi headus, esines temas kuidagi moonutatud kujul. Taltsutamatu, õel, nagu ta oli, tungis ta vahel öösigi vanglasse, ja kui märkas, et mõni vang magab vasakul küljel või selili, karistas teda hommikul: „Tuleb magada paremal küljel, nagu tna olen korralduse teinud.” Vanglas vihati ja kardeti teda nagu katku. Nägu oli tal tumepunane ja tige. Kõik teadsid, et ta oli täiesti oma teenri Fedka käpa all. Üle kõige armastas ta oma puudlit Trezorkat, ja oleks murest peaaegu aru kaotanud, kui Trezorka haigustus. Kõneldi, et ta olevat tema kohal nutnud nagu oma lihase poja kohal; ta oli ajanud loomaarsti minema ja oma kombe kohaselt talle peaaegu käsitsi kallale läinud, ning kuulnud Fedkalt, et vanglas olevat keegi iseõppinud loomaarst-vang, kes ravivat väga edukalt, kutsus ta selle vähimata kohale.
„Päästa! Ma uputan su kulla sisse, ainult ravi Trezorka terveks!” karjus ta vangile.
See oli kaval, arukas siberi talupoeg, tõesti väga osav loomaarst, kuid läbi ja läbi talupoeg.
„Ma’s vaatasin Trezorkat,” jutustas see pärast teistele vangidele, muide küll üsna kaua peale oma külaskäiku majori juurde, kui kogu asi oli juba unustatud, vaatan: peni lebab sohval valgel padjal; eks ma näinud küll, et oh palavik ja et oleks pidanud aadrit laskma ja peni olekski terveks saanud, tõsi, mis tõsi! Aga hakkasin endamisi mõtlema: aga mis sa hing siis teed, kui ei saa teist terveks arstida, kui kärvabki kätte? Ei, ütlesin, Teie Kõrgeausus, liiga hilja olete mind kutsunud; oleks eile või üleeile selsamal ajal tulnud, siis oleksin võinud veel peni terveks arstida; nüüd ei saa ma enam midagi teha, võimatu on parandada..? Ja nõnda Trezorka surigi.
Mulle jutustati üksikasjaliselt, kuidas me majorit oli tahetud tappa. Oli vanglas olnud keegi vang, kes oli siin elanud juba mitu aastat ja silma paistnud oma tagasihoidliku käitumisega. Samuti oli tähele pandud, et ta iial peaaegu kellegagi ei kõnelnud. Teda peeti pisut nagu napakakski. Ta oli kirjaoskaja ja kogu viimase aasta oli ta ühtsoodu piiblit lugenud, ööd kui päevad läbi. Kui kõik olid juba uinunud, oli ta tõusnud südaöösi üles, süüdanud vahast kirikuküünla, roninud ahju peale, avanud raamatu ja lugenud hommikuni. Ühel päeval oli ta läinud ja teatanud allohvitserile, et ta ei taha tööle minna. Majorile tehti selle kohta ettekanne, see läks vihast keema ja kihutas ise kohe kasarmusse. Vang viskas teda valmisvarutud telliskiviga, kuid ei tabanud. Ta haarati kinni, mõisteti ta üle kohut ja karistati ka samas. Kõik toimus väga kähku. Kolme päeva pärast suri ta vanglas. Surres oli ta veel tunnistanud, et ta polnud tahtnud kellelegi kurja teha, oli tahtnud ainult kannatada. Muide polnud ta kuulunud ühtegi lahkusku. Vanglas mälestati teda austusega.
Lõpuks neediti mind raudadesse. Vaheajal ilmusid töökotta üksteise järel mitu saianaist. Mõned olid täiesti plikakesed. Kuni täisikka jõudmiseni käisid nad tavaliselt saia müütamas; nende emad küpsetasid ja nemad muudkui müütasid. Täisealiseks saanud, käisid nad ikka edasi; kuid nüüd juba ilma saiadeta; nõnda oli alati olnud. Oli sääraseidki, kes polnud enam sugugi plikakesed. Sai maksis pool kopikat ja peaaegu iga vang ostis neid.
Mu tähelepanu kinnitus ühele vangile, juba hallipäisele puusepale, kel siiski olid veel punased põsed ja kes naeratusega naljatles saianaistega Veidi enne nende tulekut oli ta endale kaela sidunud punase sits¬ rätiku Keegi lihav ja üleni rõugearmiline eit asetas oma kandelaua ta höövelpingile Nende vahel arenes jutt
„Miks te’s eile sinna ei tulnud ?“ alustas vang ise¬ teadliku naeratusega.
„Kuidas! Ma käisin, aga teid hüüti Mitkaks,” vastas käbe eit.
„Meid kutsuti ära, muidu oleksime ilmtingimata kohal olnud. Aga tunaeile käisid minu pool kõik teie omad?”
„Kes siis?”
„Marjaška käis, Havroška käis, Tšekunda käis, Kahekrossine käis…”
„Kuidas nii?” küsisin ma Akim Akimõtšilt, „egas ometi?…”
„Tuleb vahel sedagi ette? vastas ta, häbelikult pilku langetades, sest ta oli väga moraalne inimene.
Seda tuli vahel tõesti ette, ent väga harva, ja see oli seotud suurimate raskustega. Üldse oli rohkem joomahimulisi, kui säärase meelelahutuse tagaajajaid, vaatamata sunnitöölise elu kogu loomulikule ränkusele. Naiste juurde oli raske pääseda. Selleks tuli valida sobiv aeg, sobiv paik, kõiges enne juba kokku leppida, määrata kohtamine, otsida üksik koht, mis oli eriti raske, valvur oma nõusse meelitada, mis oli veelgi raskem, ja suhteliseltki võttes tuli raisata säärasele asjale põhjatut raha. Ent siiski õnnestus mul pärastpoole olla ka armustseenide tunnistajaks. Mäletan, kord suvel olime kolmekesi Irtõši kaldal mingis kuuris ja kütsime mingisugust põletusahju; valvurid olid head mehed ja lõpuks ilmusid sinna kaks „lehtsabagi“, nagu vangid neid kutsuvad.
„Noh, kus te’s nii kaua kükitasite? Eks jälle muidugi Zverkovide juures?” võttis nende sõnadega neid vastu vang, kelle juurde nad olid tulnud ja kes neid juba ammu oli oodanud.
„Mina kükitasin? Harakas istub aiateibas ka kauemini, kui mina neil istusin,” vastas tüdruk lustakalt.
See oli küll maailma mustim tüdruk. Temap see oligi Tšekunda. Temaga ühes oli tulnud ka Kahekrossine. Selle välimus ei kannata kirjeldamistki.
„Polegi teid enam tükil ajal näinud,” jätkas naistevõlur Kahekrossise poole pöördudes, „paistab, nagu oleksite kõhnemaks jäänud.”
„Võib-olla. Ennemalt olin küll paks, nüüd aga nagu oleksin nõela alla neelanud.”
„Eks kõik sõdurite süü?”
„Ei ühtigi, seda on teile meist lõhverdanud ainult kurjad keeled. Aga vaat mis! Ole kas või küljeluudeta, aga sõdurit tuleb armastada!”
„Lööge parem sõduritele käega ja armastage meid: meil on raha…”
Pildi täienduseks kujutelge, et see naistevõlur oli pöetud peaga, jalaraudades, triibulisis vangirõivais ja valvesõduri silma all.
Ma jätsin Akim Akimõtšiga hüvasti ning kuulnud, et võin vanglasse tagasi minna, võtsin valvuri kaasa ja läksin koju. Teisigi vange tuli juba koju. Esimestena tulevad töölt koju tükitöölised. Ainuke vahend, millega saab sundida vangi usinalt töötama, on anda talla jagu kätte. Vahel määratakse jaod väga suured, kuid siiski lõpetatakse nad kaks korda kiiremini kui sel puhul, kui oleks neid sunnitud töötama lõunatrummini. Lõpetanud oma jao, läks vang takistamatult koju ja keegi ei peatanud teda enam.
Lõunat ei sööda koos, vaid kuidas juhtub, selles järjekorras, kuidas keegi tuleb; ja köök poleks kõiki korraga mahutanudki. Ma maitsesin hapukapsasuppi, kuid harjumatusest ei läinud ta mul kuidagi suust alla ja seepärast keetsin endale teed. Asetusime laua otsa. Minuga koos istus üks kaaslane, samuti aadlik, nagu minagi.
Vange tuli ja läks. Ruumi oli küllalt, sest kõik polnud veel saabunud. Viiemeheline rühm istus omaette suurde lauda. Kokk valas neile kaks kausitäit kapsasuppi ja asetas nende ette lauale terve puuliuatäie praetud kalu. Nad pidasid mingit püha ja sõid oma toitu. Nad vahtisid meid kõõrdi. Äkki astus ruumi üks poolakas ja istus meie kõrvale.
„Ma pole küll kodus olnud, aga tean kõik!“ hüüdis valjusti keegi pikakasvuline vang kööki astudes ja ainsa pilguga kõiki köögis olijaid riivates.
Ta oli aasta viiekümnene, lihaseline ja kõhnavõitu mees. Ta näos peitus ühtaegu midagi kavalat ja lustakat. Eriti silmatorkav oli ta paks rippuv alahuul, mis ta näole andis kirjeldamatu koomilise ilme.
„Noh, kuidas siis uni passis? Mis, kas ei märka teregi öelda? Jõudu kursklastele!” lisandas ta sööjate sekka istudes. “Jätku leivale siis! Kutsuge külaline kah lauda?”
„Ei me, kallis veli, olegi karsklased?
„Tambovlased siis?“
„Ei, mitte tambovlasedki; meilt sa ei saa küll täna midagi. Mine rikka mehe lauda ja kerja sealt.”
„Mul vatsas täna näpistab nii kõvasti, hüvad veljed; aga kus ta siis, see rikas mees, elab?“
„Noh, Gazin on ka rikas mees; tema juurde sea sammud?
„Gazin on täna joomatuulel; kogu kukru joob tühjaks?
„Rublat kakskümmend tal on,“ tähendas teine.
„Päris tore on ikka olla kõrtsmik?”
,,Kuidas siis jääb, ei kutsuta siis ikka külalist lauda? Noh, eks siis aga helbime kroonu laket kere täis.”
,,Eks mine parem, palu teed. Seal härrased joovad.”
„Missugused härrased? Pole siin mingisuguseid härraseid; nüüd on niisamasugused nagu meiegi,“ lausus süngelt keegi nurgas istuv vang. Seni polnud ta veel sõnagi lausunud.
„Isu pärast jooksin minagi teed, aga häbi on paluda: meil on ju ka omajagu uhkust!” tähendas paksuhuuleline vang meid sõbralikult silmitsedes.
„Kui soovite, annan kohe,” ütlesin ma, vangi lauda kutsudes. „Soovite?”
„Või kas soovin! No, miks ei soovi!”
Ta tuli lauda.
„Kae aga, kodu helpis viisuga kapsasuppi, siin saab teest maigu suhu; härraste jook hakkab meeldima,” tähendas jällegi sünge vang.
„Kas siin keegi ei joogi siis teed?” küsisin ma talt. Kuid ta ei pidanud mind vastuse väärilisekski.
„Näe, saiadki tulevad. Lubage saia kah!”
Toodi saiu. Keegi noor vang tõi neid terve kimbutäie ja müütas neid mööda vanglat. Saianaine andis talle selle eest iga kümne pealt ühe muidu; selle peale ta lootiski.
„Värsked saiad, värsked saiad!” hõikas ta kööki astudes. „Värsked moskva saiad, alles kuumad! Ise sööksin ära, aga raha on vaja. Noh, poisid, viimne sai on veel järel: kellel on ema armas?”
See emaarmastamisele vihjamine ajas kõik naerma ja ta sai jällegi mõnega kaubale.
„Aga teate mis, veljed,” sõnas ta, „Gazinil võib täna jälle räbalasti minna! Jumala eest! Missugusel ajal võttis õige nõuks pummeldama hakata! Kui nüüd va Kaheksasilm tuleb.”
“Peidavad eest ära. Aga kuidas, kas on kõvasti täis?”
„Täis mis täis! Ise õel, muudkui norib.”
„Küllap siis läheb jälle nüpeldamiseks lahti.”
„Kellest nad kõnelevad?” küsisin ma enda kõrval istuvalt poolakalt.
,,Gazinist, ühest vangist. Ta kaupleb siin viinaga. Niipea kui on saanud juba mõningakese summa koguda, siis kohe selle nahka joob. Siis on ta julm ja tige; kainest peast aga hoopis tasane; kui joob enda täis, siis ei talitse ennast enam sugugi: tormab teistele noaga kallale. Siis rahustatakse teist.”
„Kuidas teda siis rahustatakse?”
“Kümmekond vangi kargavad talle siis kallale ja hakkavad teda hirmsasti peksma, peksavad senikaua, kui ta on täiesti tundetu, tähendab, peksavad, ta poolsurnuks. Siis asetavad ta lavatsile ja viskavad kasuka peale.”
„Aga nad võivad ta ju maha lüüa?”
,,Mõnda teist ehk küll, kuid teda mitte. Ta on hirmus tugev, kõigist tugevam kogu vanglas ja raudse kehaehitusega. Teisel hommikul tõuseb ta täiesti tervena.”
,,Kuulge, öelge mulle üht, palun,” jätkasin ma poolakalt pärimist, ,,eks söö ju nemad seal samuti oma toitu, aga mina joon ainult teed. Ja ometi vahivad nad mind, nagu kadetseksid mind selle tee pärast. Millest see tuleb?”
,,Siin pole tee süüdi,” vastas poolakas. „Nad kannavad sellepärast teie peale viha, et-te olete aadlik! ega ole nendesamane. Paljudki ihkaksid teiega norida. Nad tahaksid hea meelega teid solvata, alandada.
Küll tunnete omal nahal siin veel paljugi ebameeldivusi* Kõigil meiesugustel on siin hirmus raske
Meil on siin 90 kõigis suhteis kõige raskem
On vaja palju meelerahu, et sellega harjuda Küll kohtate ebameeldivusi ja sõimu tee ning oma toidu pärast rohkemgi kui ühel korral, hoolimata sellest, et siin väga paljud teisedki ja väga sageli söövad oma toitu ning mõned joovad samuti alaliselt teed.
Nemad tohivad, aga teie ei tohi.“
Nende sõnadega tõusis ta ja lahkus lauast. Mõne minuti pärast täitusidki ta sõnad.