“Päris ja prii”

1. köide

Andres Saal

Eesti rahva pärisorjuse ajalugu 1215-1819

Keeleliselt muudetud (kuid redigeerimata)

Rakvere: P. Erna raamatukaupluse kuluga.
Дозволено Цензурою, Дорпат 16 Июля 1891

Lugejale

Rohkem kui seitsekümmend aastat on möödas ajast, mil kõrgest õnnistatud keiser Aleksander I oma isaliku käega kaks rahvast nagu maast üles võttis ning nende inimesed vabadusepõlve ja au sisse tõstis, ning avas sellega tee, millel kõndides inimesed selle juurde võivad jõuda, mis neile üllas ja kaunis. Nendeks rahvasteks olid eestlased ja lätlased. Juba kahel korral on Eesti rahvas oma vabakslaskmise mälestuseks suurt tänulaulupidu pidanud ja sellega tunnistanud, kui väga peab ta lugu vabadusest ja kui kaunil kombel ta selle kinkijat oskab austada ja meenutada. Kes aga tahab õnne õieti mõista, see peab ka teadma, mis on õnnetus. Kes ei ole iialgi haige olnud, see ei mõista pidada lugu tervisest. Nii ei mõista ka meie vabadust, kui me ei tunneta vabaks mitteolemist. Vaene talusulane, kes oma palehigis tehtud tööga on enesele välja teeninud hea talukoha, mõistab sellest hoopis teisel viisil lugu pidada kui see, kes on saanud selle päranduseks oma isalt, ilma et ta selle juures mingit vaeva oleks näinud. Meie armulise keisri suur arm on teinud meid vabaks – me oleme sündinud vabaduses ja selles ka üles kasvanud – me oleme sellise peremehe pojad, kes on oma päriskoha saanud päranduseks ja sellepärast – ära pane pahaks, aus lugeja – ei tunne vabaduse väärtust täiel määral. Astugem tagasi vana halli aega, pangem seal tähele oma vanemate käekäiku, õppigem tundma orjapõlve pimedust ja selle vastu võitlejaid – siis kaob udukate meie silmade eest ning me näeme vabadust palju heledamas valguses, ja meie südametest tõuseb tänutunne meie heategijate vastu.

Selline on selle raamatu kirjutaja mõte ja sellest mõttest sündis see raamat. Meie eesti keeles ei ole sellest ajastust pea midagi kirjutatud selliselt, mis ka ajalooliselt põhjendatud oleks. Selles raamatus on iga lause sündinud tegelike lugude põhjal, milliseid kirjandusest veel leida võib, ega ole siin mingit ilustamist ega hirmutamist. Raamatu sisuks on Eesti orjapõlve ajalugu eestlaste vabaduse kaotamise ajast kuni nende vabaks saamiseni Aleksander I ajal 1819. Mis toimus edasi, mida meie armuline riigivalitsus kuni tänase päevani veel on teinud, sellest räägib raamatu 2. osa.

Raamatu autor loodab, et see raamat annab lugejale meie orjapõlvest tõese pildi ning kasvatab läbi selle meid lugu pidama vabadusest ja ülendab meie tundeid meie igavesti unustamatu vabastaja vastu.

Tartus, lehe kuul

1891

Autor

Allikad, mida „Päris ja prii“ kirjutamise juures on kasutatud:

Arndt, J. G. Liefländische Chronik.
Blagowestschenski, Der Ehste und sein Herr.
Bunge, Dr. J. G. Geschichtliche Entwickelung der Standesverhältniße in Liv-, Ehst- und
Kurland bis zum J. 1561.
Eestima Tallorahwa Seädmissed, Tallin. 1816.
Doklad. An Seine Kaiserliche Majestät, von der zur Untersuchung der Livländischen Angelegenheiten niedergesetzten Comitee Unterlegung.
Hupel, A. W. Neue Nordische Miscellaneen.
Jannau, J. v. Geschichte der Sclaverei und Charakter der Bauern in Liv- und Ehstland.
Isis von Oken. Aastakäik 1822.
Läti Hindreku Liiwimaa kroonika ehk ajaraamat.
Lihwlandi-ma Tallorahwa Seadus 1820.
Merkel, Dr. G. Beweis, dast es halb soviel koste, seine Ländereien von Tagelöhnern bestellen zu lassen, als von leibeig. Bauern.
Die freien Letten und Ehsten. 1819.
Die Letten, 1797.
Supplement zu den Letten in Livland.
Ueber die Aushebung der Leibeigenschaft in Ehstland.
Dr. Christjan Valentin. Politische und Cameralische Auflösung derjenigen Preisfrage, welche die ökonomische Gesellschaft zu St. Petersburg gegeben hat.
Materialien, zu Grundsätzen zur Verbesserung des Zustandes der Bauern.
Paucker, Die Quellen der Ritter-, Lehn- und Landrechte Ehst- und Livlands.
Petri, Ch. Ehstland und die Ehsten.
Russow, Balt. Chronica der Prouintz Lyfflandt.
Samson v. Himmelstiern, Historischer Versuch über die Ausy. der Leibeig. in d. Ostseeprov.
Schoulz, C. F. Ascheradensches u. Römershoffsches Bauerrecht, 1764.
Sonntag, Karl Gottlieb, Ermunterung zum Gemeingeist. 1795.
Ueberreste und Vorbereitungen eines günstigeren Zustandes der Letten in Livland.
Feier der Freilassung der Livl. Bauern.
Schlözer, Naturrecht, christliche, wahre Menschenliebe in Livland. (Riigi teatajas 1765, II. jagu).
Tiebe, Liv- und Ehstlands Ehrenrettung gegen Herrn Merkel und Petri.
Nachtrag zu Liv- und Ehstlands Ehrenrettung, od. die Todten Livlands stehen gegen Herrn Merkel auf.
Voigt, Geschichte Preußens.

Peale nende veel mitmed lühemad teosed ja aktid käsikirjades.

A. Pime orjapõli

Pärisorjuse sünd

Piiskop Alberti (1) aeg

13.sajandini olid eestlased võõraste valitsemise alt ajutiselt vabad ja elasid omaette enda poolt valitud vanemate juhtimisel. Läänemere-äärsed riigid teadsid nende vahvusest ja kartsid neid kui vägevaid sõjamehi. Alles 12. sajandil vallutasid nad Rootsimaa tähtsaima linna Sigtuna, tegid selle maatasa ja tõid linna hõbedast väravad Eestimaale. Sakslased tulid esmakordselt eestlastega sõdima 1208. aastal. See toimus Otepääl, Ugaunia (2) maal (vt Läti Henriku kroonika (3) XII, 6). Kuna eestlased kergelt alla ei andnud ning tõotasid niikaua vastu panna „kuni neil veel kas või aastavanune ehk küünrapikkune (4) poisike kasvamas on” (A1) , siis algasid sõjad, mis kestsid vahetpidamata kuni 1227. aasta lõpuni välja ning murdsid eestlaste elujõu. 1217 tulid suure sõjaväega Eestimaale taanlased. Samal ajal sõdisid vahetpidamata eestlaste vastu sakslased koos oma kogenud sõjaväe ning lätlaste, liivlaste (5) ja kuurlastega (6). Mida võis üks väike rahvas teha nii suure hulga vaenlaste vastu?

Esimeseks orjapõlve kehtestajaks oli endine Breemeni (7) linna toomhärra (8) Albert von Apeldern, kes tuli Liivimaale 1198 ja oli siin järjekorras kolmandaks piiskopiks. Albert oli kasvult suur mees, jõu poolest tugev, aga vaimu poolest toores. Esmalt kohtus ta koos oma viiesaja raudrüüs sõjamehega, kelle ta oli endaga ühes toonud, liivlastega. Ta kutsus liivlaste vanemad enda juurde pidusöögile, võttis nad seal vangi ja sundis neid andma oma poegadest 30 noormeest pandiks. Kõik noormehed saatis ta Saksamaale kloostritesse. Alistatud liivlastele pani ta peale kümnisemaksu (9), lisaks sellele sundis ta neid veel ka preestreid ülal pidama.

Oma asupaika ehitas Albert Riia linna. Sealt hakkas ta pidama sõda lätlastega ning viimaks ka eestlastega. Viimaste võitmine õnnestus tal taanlaste abiga 1224. aastal.

Piiskop Albert oli tulnud Liivimaale paavsti (10) loal, et siin ristiusku levitada. Selleks andis paavst talle kaasa mõõgamehed. Ajaloost on teada, et ka islamiusulised (11) levitasid oma usku tule ja mõõgaga: kes võttis selle vastu, sellest sai nende vaba usuvend koos kõigi õigustega maale ja kõigi lootustega tulevasele õnnele paradiisis. Kuid piiskop Albert ei hoolinud venna armust pühas ristiusus, vaid orjastas viis vaba rahvast usu ja hariduse andmise katte varjus kõige raskemasse orjakütkesse ning kohe pärast Riia linna asutamist (12) jagas ta võidetud rahvaste maad ristisõdijatele ning tema enda poolt paari aasta pärast asutatud mõõgaordule (13), kuigi õiguse selleks sai ta alles aastal 1224, mil Rooma keiser Heinrich VII (14) ta vürsti (15) seisusesse tõstis. Ainult vürstidel oli luba maid välja laenata (kinkida).

Aja jooksul võidetud rahvaste vabaduse piiramine üha süvenes ning lõppes viimaks täieliku priiuse kadumisega. Sellest, et see ei olnud mitte Rooma kirikupea ega ka keisrite tahtmine, on meil mitmeid näiteid. Need näited tunnistavad, et maa pärisrahva vabadusi hakati piirama üsna ruttu ja seda juba piiskop Alberti valitsemise ajal. Tõenäoliselt kostusid rahva oiged kaugele, sest keisrid ja paavstid saatsid Albertile ja pärastisele orduvalitsusele (16) noomivaid kirju. Paavst Innocenz III (17) kirjutas noomituskirja 11. oktoobril 1213, Honorius III 1222. aastal (18), Gregor IX 14. mail 1237 ja 8. märtsil 1238 (19), kirjutas ka keiser Friedrich II (20). Meie poolt väidetava tõendamiseks toome ära kaks viimast kirja. Paavst Gregor IX kirjutas oma saadikule Madena piiskop Willemile (21) Liivimaale:

„Sinu aruandest näen ma, et paganad (Liivimaal) olid enne ristimist orjuse ikkest vabad, nüüd aga püüavad rüütlid ja teised vaimulikud, aga ka ilmalikud mehed alamast seisusest ristitud inimesi orjusesse suruda ja nende vara neilt ära riisuda. Et nende käsi aga siis, kui nad on saanud ristiinimesteks mitte halvemini ei käiks, kui nende paganaks olemise aegadel, käsin ma sind seda mitte sallida, et pööratud paganaid taga kiusatakse, aga kes seda teevad, peavad maksma kirikule trahvi. Kui nad peaksid hakkama sellele vastu, siis ei võta ma neilt mitte üksnes kõik nende eesõigusi, vaid lasen nad ka Liivimaalt ära saata.”

Umbes samal ajal kirjutas keiser Friedrich II:

„Oleme kuulnud, et Liivi, Eesti, Preisi, Semgallia (22) ja teiste naabermaade elanikud ei astu ristiusku, sest kardavad, et usu vastuvõtmise järel võivad maa isandad nende priiuse orjuseks muuta. Et see hirm kaoks, võtame Meie igaühe, kes ristiusku heidab, kõige ta varandusega oma kaitse ja hoole alla ning lubame oma kirjaga neile ja nende pärijatele igavest täielikku priiust ja kõiki õigusi, mis neil olid enne kui nad ristiusku pöördusid. Me vabastame nad igast kuningate, hertsogite ja vürstide, krahvide ja muude valitsejate teenistusest ja nende kohtumõistmise alt ning allutame nad üksnes pühale emakirikule ja Rooma riigile nagu seda on kõik teised ühe vaba riigi kodanikud (liberi homines Imperii). Keegi ei tohi selle kaitsva seaduse vastaselt neisse puutuda, neid rõhuda, ei teotada ega nende rahu rikkuda. Kes seda julgeb teha, see teadku, et ta tõmbab sellega endale meie ja riigi raske viha.“

Nendest kirjadest on selgelt näha, et meie maal juba 14 aastat pärast Tartu linna vallutamist, aastal 1238, rahvalt tema õigused käest ära kisti, ja et see ülekohus kõrgeimate ametiteni ulatus, ja et selleaegsed kõige vägevamad mehed rahva eestkostjatena üles astusid. Aga nende ausad, inimesi austavad hüüded jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Liivimaa orduvalitsus jättis selle tähelepanuta ja rahva elu-olu läks päev-päevalt aina halvemaks. Kui mõned maakonnad end omal jõul vabaks tahtsid võidelda ehk ütlesid ära ristiusust, siis tegi see nende elu ainult halvemaks. Eriti vihkasid võitjad eestlasi nende kangekaelse vastupanu pärast ning sellest tulenevalt valasid nende isandad oma viha eestlaste peale välja täie mõõduga. Sellepärast käis nende käsi palju halvemini, kui lätlastel ja liivlastel, kes end sakslaste alla heitsid ja siis nendega ühes eestlaste vastu sõdimas käisid.

Mitmed kaasaja ajakirjanikud vabandavad pärisorjuse sündi välja sellega, et see olnud selle aja vaim. See vabandus läheb aga märgist mööda, sest just sel ajal hõljus terve Euroopa kohal vabaduse vaim. Kõigi ladina ja germaani rahvaste valitsejad püüdsid anda oma rahvale vabaduse, kasvatada nende varandust ning tõsta nende haridustaset. Juba umbes 100 aastat enne seda said mitmed Saksa riigi linnad vabaks, Speieri (23) talupojad said aga vabadeks riigikodanikeks (1112); 1101.a kinnitati Inglismaal Charta libertatum (24). Just sealt maalt tuli Albert 100 aastat hiljem ja sidus viis õnnelikult vabadusepõlves elavat rahvast kavaluse, vägivalla ja verevalamise läbi kõige viletsamasse orjapõlve. Ajaloolane Franz (25) kirjutab: „Meie koertel on parem elu kui neil vaestel inimestel.“ Tartu preester Kelch (26) kirjeldab oma päevikus Liivi ordurüütlite ja mõisnike hirmsast kohtlemisest Moskvas 1560: „Nõnda pidid nad (Liivi ordurüütlid ja mõisnikud) Jumala tahtel kannatama, nagu nad ise ja nende esivanemad vaestele Liivi talupoegadele ülekohut olid teinud.“ Albert ise oli oma halva eeskujuga oma röövlitest ordurüütlitele eeskujuks. Keset rahuaega laskis ta tühjendada liivlaste viljaaidad ja vilja oma aita vedada, põletas nende külad, kihutas liivlased minema nende kantsist (27) Leenwoerdanis ja andis äravõetud maad oma vasallidele. Edasi hakkas ta võidetud liivlastelt nõudma enesele ja oma vasallidele kümnist.

Kord läks ta kirikliku rongkäigu käigus linnast välja ühte Liivi külasse, õnnistas selle sisse, siis käskis omanikel oma majad maha lõhkuda ning mujale ära vedada, sest sellele kohale ehitatavat ta linna (28).

Veel paar näidet ajaloost selle kohta, milline mees oli piiskop Albert ja tema mõõgaordu esindajad.

Kui mõõgavendade ordu nõudis tungivalt ühinemist Saksa orduga, saatis viimase ordumeister kaks rüütlit Liivimaale vaatama, mis seisus seal asjad on. Naasnud aasta pärast, teatasid rüütlid suure koosoleku ees: „Mõõgarüütlite mõisad on kaunid ja nende lossid heas korras, aga nad ise on sellised kõlvatud, priiskajad ja kangekaelsed inimesed, et neist midagi head ei või loota.“ –

Kõik Saksa orduvennad olid sellest tulenevalt ühinemise vastu, mis aga poliitilistel põhjustel ordumeistri ettepanekul 14. mail 1237 Roomas paavsti juures siiski aset leidis (29).

1244.a sõlmitud lepingu järgi pidid kuurlased (30) andma ordule oma sõjamehi. 1264 tulid Kuramaale leedulased ja rüüstasid maa lagedaks – seda olid nad koos orduga juba varemaltki tegemas käinud. Kuurlased palusid endale appi heermeistri Burchard von Hornhuseni (31), kes sõitis parasjagu ühelt sõjakäigult tulles läbi Kuramaa, et kuurlased saaksid leedulaste käest kätte oma röövitud naised ja lapsed. Heermeister (32) vastas: „Nendega toimitakse sõja kombe kohaselt!“ See tähendas, et nad jagatakse kui sõjasaak võitjate vahel ära. Kuurlased lootsid, et vaenlastel on inimlik süda ja läksid lahingu ajal nende poole üle. Heermeister ise ja 150 ordurüütlit kaotasid sealjuures oma elu (33).

Piiskop Alberti valitsemise aeg tõi endaga kaasa Saksa soost maaülemad (vögte = foogt) (34), kümnisemaksu ning võttis talupoegadelt õiguse oma asjades kohut mõista. Albert kinkis ristisõdijatele, kelle ta oli enda kaitseks Liivimaale kaasa võtnud, kihelkondade maid ning põhjustas sellega pärisorjust. Ta asutas vaimulikest sõjameestest koosneva ordu – mõõgavendade ordu, – ehk oma isikliku sõjaväe ning andis ka neile kaks kolmandikku kõigist maadest, mis tal olid. 1224 tegi ta oma vennast Hermannist Tartu piiskopi (35). Mõlemad tõsteti riigivürstide seisusesse.

Selle kõige läbi kasvasid nii Alberti võim kui ahnus. Tema ümber tiirles terve kari toomhärrasid, vaimulikke mehi, abte (36) ja ilmalikke ordurüütleid, kelle ülalpidamise eest ta pidi muretsema. Ja ta andiski neile, mis ta võis, et need mehed temaga rahul oleksid. Kõik rüütlid tahtsid uhkesti elada – kust pidi see rikkus tulema? Maa põlisrahvas, kes nüüd võidetud ja suuremalt jaolt ristiusku pööratud, pidi neile andma, mida nad vajasid. Kui Albert 1229 suri, oli ta riisunud kõigi võidetud rahvaste kõik vabadused.

Orjuse variandid

a)Esimeseks priiuse kitsenduseks oli kümnise maksmine. Sellega tegi piiskop Albert algust juba oma esimestel valitsemisaastatel Liivimaal. Paari aastaga kasvas kümnis kahekordseks (A1). Kümnisest räägib juba Läti Henrik oma ajaraamatus (37). 1211 palusid liivlased, et nende kümnist kergendataks (XV, 5) ja lubasid selle eest piiskopile sõdades paganate vastu alati truult abiks olla. Piiskop Albert seadis siis neile kümnise asemel kindla suurusega viljamaksu, kuid 1212 tuli kümnisemaks vanal viisil jälle tagasi (Läti Hindr. XVI, 4). Järvamaa eestlaste käest nõuti kümnist juba 1218. aastal (Läti Hindr. XXI 6) ja Sakala rahva käest 1224 (L. H. XXVIII 9). Paavst Innocenz III kirjutas Liivimaa vaimulikele 20. oktoobril 1210, et nad peale kümnise rahva käest enam muid makse ei nõuaks. 1482 kehtestas rüütlikogu (38) seaduse, mille kohaselt talupojad kõigelt, mida põld andis, aga lisaks veel ka humalate, mee, kanade, hanede, sea- ja lambaliha, puude, laudade jne (A2) pealt kümnist peavad tooma. Kes aga oma isandalt kümnisemaksu ära varastas ehk talle selle viimata jättis, kaotas elu (A3).

b) Teotegemine (39). Maarahvas oli kohustatud töötama ordurüütlite ja kirikuvanemate heaks. Et see juba varakult algas, seda näeme Modena piiskop Willemi kirjast 11. aprillist 1226. Ta manitseb preestreid vabastama nende maade peal elavad talupojad mõnest teoorjusest (A4). Järelikult – kui kiriku talupoegadel orjust ei oleks olnud, siis ei oleks vaja olnud ka sellist vabastamise käsku. Augusti kuus 1297 kehtestas ordumeister Otto von Lutterburg (40) kuurlastele seaduse, mille järgi pidid nad orduvendadele suvel ja talvel tööpäevi tegema. Aastal 1272 kehtestas ordumeister Walter von Nordeck (41) semgalitele jaoks seaduse, mille me selguse mõttes siin täies ulatuses ära toome.

„Meie, Jumala halastusest Albrecht, püha kiriku peapiiskop Riias; Johann sellesama armust sellesama kiriku praost; vend Walter Nordeck – püha Maarja Saksa maja vendade meister Liivimaa üle – meie saadame kõigile neile, kes seda kirja näevad ehk lugema juhtuvad, õnnistust sellelt, kes aitab kõiki neid, kes tema peale loodavad.

Pärast seda, kui semgalide maa Jumala armu läbi paganausu eksitusest taganes ja jälle ristiusu vastu võttis, millest ta kord juba oli taganenud, ja Meie, kes meie ülemad isandad oleme, maavanemad Enda ette nõudsime ning nende maksude ja nende õiguste üle palju olime omavahel nõu pidanud, leppisime nendega kokku, et nad kümnise asemel, mida nad siiani ikka pidid maksma, vaimulike ametite jaoks igavese ajani igast adrast (42) kaks Riia vakka (43) vilja peavad andma, nimelt üks vakk rukkist, teine otra.

Lisaks peavad nad tegema teoorjust: kaks päeva suvel ja kaks päeva talvel (A5), aga nii, et nende nelja päeva sees, mida iga adra pealt tegema peab, oleks lisaks juurde antud ka üks koormavedaja, kes veab, mida meie tahame; kõik teised hinged, kes on nii vanad, et suudavad tööd teha, peavad Meid oma käsitööga teenima: niitma heina, kandma puid ehk puid raiuma, kui selleks vajadust on.

Kui vilja ei ole, on neil lubatud asendada see muu maksuga. Näiteks maksta iga vaka vilja asemel kaks Riia artigi (44) hõbedat või anda kahe tõhu nahad (45) või 8 hallilooma nahka (46), ja keegi ei tohi nende peale suuremat maksu panna. Peale selle peavad nad tulema losside ehitusele, tegema teid ja andma küüti.

Ja maaülemad (foogtid) peavad jälgima, et talupoeg oleks seadusekuulekas ning mõistma kolm korda aastas talupoegade asjades kohut. Kohut mõistetakse ja süüdlaseid tuleb karistada Lätimaa ja Eestimaa õiguse ja kombe kohaselt.

Kirja tutvustamiseks ja selle igaveseks alalhoidmiseks oleme Meie neile selle oma pitsatiga ja Riia linna pilti kujutava pitsatiga kinnitatud kirja kätte andnud.

Välja antud meie Issanda tuhande kahesaja seitsmekümne teisel aastal, apostlite Peetruse ja Pauluse kuul.“ (47)

Selle seadusega pandi alus teoorjusele. Otse loomulikult kasvasid aja jooksul nõudmised üha suuremaks ja talupoeg pidi andma ja orjama nii palju kui isandal tarvis oli. See komme ulatus isegi meie sajandisse. Talupojad harisid mõisa põllud ja siis oma põllud, isand võttis viljast niipalju omale, kui arvas tarvis olevat; talupojad ehitasid mõisale majad, hoidsid mõisa karja ja saatsid oma isandale nii palju oma poegi ja tütreid teenriteks, kui palju sel oma hea elu jaoks vaja oli. (A6)

Vaesed talupojad ei saanud enam tööpäevadel mõisa tööga valmis ning pidid tööd tegema ka pühapäevadel, kuni viimaks peapiiskop Henning Scharffenberg (48) 15. sajandi alguses selle vastu avalikult üles astus ja Liivi ordu kõrgmeister andis 1441. aastal käsu: „Meistrid ja isandad peavad jälgima, et nende ametnikud talurahvast pühapäevadel mitte liiga raske tööga ei koormaks.“

d) Väeteenistus. Kui Saksa mõõgaordu liivlased ja lätlased, kuurlased ja semgalid ära oli võitnud, olid nad kõik kohe kohustatud minema eestlaste vastu sõtta. Juba 1208. aastal, kui sakslased esimest korda eestlaste maadele – Ugauniasse, Otepä alla sõdima tulid (A7), olid lätlased ja liivlased nende teenistuses. 1244 lepiti kuurlastega kokku, et need iga sõjakäigu ajal Saksa sõjaväes teenivad. Orjus Saksa sõjaväes kadus hiljem ära, sest mitmel korral oli juhtunud, et sõjariistadega varustatud orjad sõjas ise oma isandatele vastu hakkasid ja seega väga kardetavateks muutusid. Sellest tulenevalt keelati alistatud rahvastel viimaks rangelt ära igasuguste sõjariistade soetamine ja nende hoidmine.

Sõjaväes teenimise asemel sunniti talupoegi ordu sõjakassasse maksu maksma, „sest ordul peab sõja jaoks tagavara olema.“

e) Kohus. Nagu eelpool nägime, andis Albert rahva üle kohtumõistmise oma vasallide kätte, kellele ta oli maa kasutada andnud. Saarlastele kehtestas ordumeister Andreas von Velwen (49) 1241 ja semgalitele Wolter von Nordeck (50) 6. juulil 1272 seaduse selle kohta, et nad alluvad nende lähimate ülemate kohtumõistmisele. Järk-järgult halvenes talupoegade elu sellise kohtupidamise all. Ajaraamatu kirjutaja Russow (51), kes 16. sajandi keskel oli Tallinnas õpetajaks, kirjutab oma kroonikas: “Rüütlitel oli selline võim, et igaüks nendest oma majas ja oma mõisas võis kaitsta surnuks lööjat iga mehe eest, ka tema oma ülemate eest. Selle jaoks oli igal rüütlil oma mõisas hoovikohus, kus tehti otsuseid varanduse ja elu üle (A8), ja kui kurjategija mõisa piirides kinni peeti, siis ei antud teda üle mitte ülema valitsuse, vaid selle mõisniku kätte karistamiseks, kelle piirides ta kätte saadi.”

Edasi kirjutab Russow: “Nii suurel määral, kui rüütlid Liivimaal kõik eesõigused oma kätte olid kiskunud, sama viletsas seisus olid vaesed talupojad sel maal kohtu ja õiguse asjus, sest vaesel talupojal ei olnud mitte rohkem õigusi, kui tema rüütel ehk maaülem ise talle anda tahtis; ja vaene mehike ei tohtinud kuskil kohtus ühegi vägivaldse teo ega ülekohtu üle kaevata.”

Nii võisidki sellise määramata voliga mõisniku juures, kui ta südametu ja toore loomuga oli – nagu see sellest ajast on ja imestama ei pane, – sündida kõige hirmsamad lood, ilma et keegi selle üle sõnagi öelda oleks võinud. Kui nad ise ei suutnud enam piisavalt julmi karistusi välja mõelda, siis võeti rahva seast vanemad talupojad oma “nõusse”.

Tõenäoliselt ei olnud mõisnikul siiski mitte igal pool talupoja elu üle õigust, sest Johann Üksküll (52) mõisteti Tallinna raadi poolt ühe talupoja tapmise pärast ka ise surma. (A9) See, et kõik rüütlid talle appi tõttasid, näitab selgesti, et nad ei pidanud tema süüd surmanuhtluse vääriliseks, sest talupoja üle võis ju mõisaomanik ehk rentnik ise surmaotsuse teha.

g) Maade laenuks andmine ehk välja rentimine määras rahva orjusesse. Laenu peale antud mõisate ja maatükkide laenulepingutest loeme, et rentijale ehk “vasallile” antakse koos laenumõisaga õigus võtta selle mõisa piirides elavate talupoegade käest kümnist, renti, nõuda teotegemist ning mõista rahva üle kohut. Kõige vanem Liivimaa rüütliõigus, mis juba Taani kuningas Valdemari (53) ajal koostatud, teeb piiskopile kohustuseks anda laenu peale välja maid käsuõiguse, kümnisemaksu, rendi ja kõigi muude õigustega “kaela ja käe üle” külas, põllul, metsas ja nii kaugel, kui isanda piir ulatub. (A10) Seda seadust uuendati 1525. aastal pea sõna-sõnalt. Ehk küll piiskop Balduin (54) oma laenukirjades soovitab, et mõisa laenajad rahva ihu poolest priiks jätaksid, on see siiski teisiti läinud. Juba piiskop Albert jagas Liivi- ja Eestimaa ordu ja piiskoppide vahel ära ning andis selle vasallide kätte, kes varsti end täieõiguslikeks maa peremeesteks pidasid ja oma õigusi laiendama hakkasid, ilma et keegi neid selles keelata oleks võinud või tahtnud. Nõnda kasvas vasallide võim kuni talupoegade elu muutus pärisorjuseks. Ordu ametnikud, kes seaduse järgi olid maa valitsejad, ei keelanud seda, sest neid ametnikke vahetati pea iga aasta uute vastu, millest tulenevalt ei olnud neil aega tutvuda sellega, mis sellel maal tegelikult toimub. Maarahva saatus oli täielikult mõisa laenajate ehk vasallide käes, kelledest 14. sajandiks kujunesid välja mõisnikud.

Pärisorjus

Kuramaa piiskop Heinrich kehtestas 1253. aasta aprillis, et inimesed, kes elavad välja laenatud maa peal, on kogu oma vara ja järeltulijatega selle maa omand, kus nad elavad. (A1) Sellega oli põllumees maa külge aheldatud. Kui piiskop andis kellelegi maad laenuks ehk kingituseks, olid seal elavad inimesed samuti tema omad nagu puud metsas, ja ta võis nendega teha, mis tahtis. Sõjad, halvad ajad, sageli ka maaisandate himu ja kõrkus valitsemisel surusid rahva ikka sügavamasse orjusesse. Russow kirjutab sellest kohutavaid lugusid, millest siin pikemalt rääkida tõrgub meie sulg.

Kogu selle liialdatud rõhumise tagajärjeks oli, et eestlased Harju- ja Virumaal 1346. aastal mässule tõusid (55), mis ulatus üle terve Eesti ning tõi endaga kaasa hirmsat hukku. Pikemalt räägivad sellest suurest mässust ajaraamatud: Russow lk 15-17, J. Voigt (56) “Preisi ajaloos” V. 19-22, ja kõige rohkem Joh. Renner (57), kelle “Liivimaa kroonika” käsikiri alles 1870 Bremeni linna ülikooli raamatukogust üles leiti. Kuigi see mäss vaese, rõhutud rahva jaoks midagi teha ei suutnud, proovisid mõned perekonnad oma elujärge kergendada läbi põgenemise. Maad, kus nad oleksid end koduselt tundnud, neil ei olnud, millest tulenevalt otsisid nad üles sellised mõisad, kus leebem valitsemine ja inimlikum talupoegade kohtlemine, ehk siis üritasid leida kohta võõral maal, kuhu piinajate käsi enam ei ulatuks. Veel tänagi on Soomes eesti soost inimesi, kes sel ajal oma viletsast kodust ära põgenesid. Selline meelehärmist sunnitud katse tegi talurahva seisukorra üksnes halvemaks. Kõik vasallid ja mõisnikud astusid ühiselt selle vastu välja ja kehtestasid karmi karistusega seaduse, mille järgi ei tohtinud keegi põgenenud talupoegi enda juurde varjule võtta, vaid sellest tuli teatada koheselt mõisahärrale ning tuli olla kinni võtmise juures abiks, kui ta selliseid talupoegi kuskil nägi või teadis liikuvat. Selle tulemusel köideti talupoeg maa külge ja mõisahärral oli tema ihu üle täielik voli. Talupoeg oli tema pärisori.

Pärisorjad

Esialgu nimetati orje nende rahvuse järgi: eestlased, lätlased, liivlased, kuramaalased jne, lühidalt hinged, rahvas. Sõna “talupoeg” kasutatakse esimest korda rüütlikogu koosolekul Weemelis 1482. aastal, kus kirjutatakse juba “paur” ja “paurschaft”. 1494. aastast räägitakse ja kirjutatakse juba “pärismees”, “päris talupoeg” ja “pärisori”. Need sõnad jagunesid veel omakorda mitmesse alamjakku. Adramees oli ühe adramaa peal elav isik, ulamees oli ilma maata ja vabadik elas väiksema kui adramaa suurusel maatükil.

Sündimine. Pärisorjusesse sattusid inimesed sünni läbi. Iga orja laps oli tema vanemate isanda ori. Kui vanematel sündisid lapsed võõras vallas, siis liikusid nad koos vanematega, kui vanem uue isanda alluvusse elama saadeti. (A1) Esimesed orjad olid sõjavangid või ostetud inimesed. Sõjavangide kasutamine pärisorjadena on juba väga vana tava. Seda tegid ka vanad eestlased ja kõik teised rahvad. Et pärisorjuse seisus juba õige varakult meie maal Eesti rahva iseseisvuse kadumise järel tekkis, on näha vanast Haapsalu linna seadusest, mis 70 aastat pärast Eestimaa vallutamist kehtestati, so aastal 1294. §10 loeme: “Kes müüb ära ühe vaba inimese, olgu ta mees või naine, ja ta selle läbi omaks teeb, see peab kaotama elu või linna heaks 10 marka hõbedat maksma.”

See keeld, vaba inimese müümise keeld, räägib selgelt ise enda eest: siis oli juba neid inimesi, kes ei olnud vabad ja keda võis müüa, ja need inimesed olid pärisorjad.

Kes olid need pärisorjad? Samast seadusest loeme: “Ristiinimene ei või muul viisil saada pärisorjaks, kui läbi kuriteo, mille eest talle surmanuhtlus võidakse määrata.” Surmanuhtlusest võis ta end aga 10 hõbemarga eest vabaks osta, kuid tingimusel, et ta on nii kaua pärisori, kuni lunastushind ära on makstud. See aeg ei tohi aga olla pikem kui 10 aastat. Süüdlane pidi maksma oma isandale igal aastal ühe marga. Pärisorjusest võis ta vabaks osta ka teine inimene.

Selle seaduse järgi olid kõik ristitud inimesed vabad inimesed. Kui eestlased vallutati, siis nad kõik ka ristiti. Mitmed vanemad, näiteks Lembit võttis juba siis ristimise vastu, kui eestlased veel “oma jalgeil kõndisid”. Kust said siis 70 aastat pärast seda aega Eestimaale veel paganad, keda sai pärisorjadeks teha? Ja kui siin või seal veel mõni pagan ka oli, siis miks ei ristinud usutoojad neid ristiinimesteks, voli ja võimu oli neil nüüd ju küllaga, et sundida rahvast ristiusku vastu võtma? Vahest tembeldati inimene meelega paganaks, et temast pärisori teha?

Meie järeldus on, et see kaunis seadusetäht oli surnud, see oli vaid paberil ega hoidnud rõhumise eest. Eestlased, eriti Harju- ja Virumaal, olid peagi kõik pärisorjad, kuigi nad olid juba ammu ristitud. Ristiusk pärisorjuse eest ei päästnud.

Haapsalu linnaseaduse §9 ütleb: “Kui üks ristiinimene sõja ajal paganate eest siia põgeneb, siis on see vaba inimene. Kui ta aga tapluse eest paganate vastu ära põgeneb, siis on ta pärisori ja selleks ka jääb.”

Lisaks sai vabast inimesest ori, kui ta asus elama isanda maa peale, kus valitses pärisorjus, ehk siis kui ta ise, vabatahtlikult end orjaks andis.

Pärisorja elu

Kui tahame ülaltoodu põhjal väikest pilti pärisorja elust kokku panna, siis leiame:
1.Pärisinimene, päristalupoeg ehk pärisori oli oma isanda õiguseta ori ja tema oma “põlvest põlve”.
2.Pärisinimene oli köidetud oma isanda maa külge, kust ta luba küsimata ära minna ei tohtinud.
3.Kui pärisori oma isanda maa pealt ära põgenes, siis võis isand teda iga talupoja käest, kus too end parasjagu varjas ehk kuhu ta elama on asunud, tagasi nõuda. Iga talupoeg, olgu ta vaba või pärisori, pidi kohe, kuid mitte hiljem kui nelja nädala jooksul, andma teada isikule, kelle maa pealt on põgenetud, kui üks põgenik kas oma pere või varaga või üksi tema juurde tuli, ning andma põgeniku vastupanuta välja. (A1) Põgeniku omanik võis nõuda kogu põgeniku vara endale, kinnipidajal ei olnud õigust midagi endale jätta, ka siis kui põgenik talle võlgu oli. Kui see, kelle juures põgenik varjul oli, ei anna põgenikku välja, siis karistati teda karmilt. Kui ta aga lasi põgenikul edasi põgeneda, siis pidi ta omalt poolt andma ühe mehe asemele ehk siis ise seniks asemele astuma, kui põgeneja taas kinni püüti ning isanda juurde tagasi toimetati. (A2)

Pärisisand võis ise oma ärapõgenenud orja kinni võtta, olenemata sellest, kus ta orja leidis. Kelle maa pealt ta ärakaranu kätte sai, selle pärisinimese kätte ta põgeniku andis ning pärisinimene pidi vangi oma vastutusel isandale koju kätte viima. Kui mehike seda ei teinud, siis võis isand ta enda põgeniku asemel enesele nõuda. (A3) Sellest õigusest kasvas välja kord, mille kohaselt…

4….pärisisand inimesi müüa võis, kas koos maaga või siis ilma. Selliseid teateid leiame ajaraamatutest mitmelt poolt. Haapsalu linna seadus 1294. aastast keelab üksnes vaba inimese müümise. Seega oli teiste müümine ja ostmine seaduse järgi lubatud. Russow kirjutab oma kroonikas: “Oli ka selliseid rüütleid, kes oma vaeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade vastu müüsid ja vahetasid. Sellist ja sarnast kõrkust, ülekohut ja piinaja tujusid pidi vaene talurahvas, ilma et maavalitsus sel maal milgi viisil tema eest seisnud oleks, rüütlite ja maa isandate tehtu tõttu kannatama.” (A4)

Maapäeva otsus 25. oktoobrist 1424 räägib “pärisorjadest, kes seaduslikul ja ausal viisil ostetud.” Seega oli seaduse järgi lubatud inimesi müüa ja osta. Inimeste müümist on toimunud veel meiegi valgustatud sajandil. Umbes 100 aastat tagasi oli inimeste müümine meie maal veel igapäevane asi. Endise Tartu “Niedergerichti” (58) kohtu protokollides 1789. aastast tulevad ühtepuhku ette inimeste müümised ja müüdud inimeste ehk pärisorjade ära jooksmised. Nii saab näiteks Raadi mõisa valitsus kohtult käsu saata ühe Waimeli valla jooksiku Lauru Juhani asemel Venemaale üks teine mees – sealt, kust Lauru Juhan oma isanda juurest ära põgenes. Kord tabati ta Laiuse kihelkonnas, kuid Tartusse viimisel põgenes ta Wasula lähedal taas ära. Ka teisel korral saadi ta kätte ja saadeti siis Venemaale, kuhu viijad ta teise asukohta olid maha müünud. Ka sealt põgenes mees ära. Kui ta taas kinni püüti, saadeti “Niedergerichti” kohtu poolt Raadi mõisa valitsusele käsk uurida 8 päeva jooksul Venemaalt, kust Lauru Juhan ära põgenes, et ta sinna siis tagasi saata. Käsk kehtestas, et kui R. mõisa valitsus seda toodud ajaks välja ei uuri, siis tuleb R. mõisa valitsusel ta oksjoni korras enampakkujale ära müüa. Sarnaseid lugusid leiab sillakohtu (59) protokollidest kuni 1822. aastani. Kirjutades neid ridu, kuulsin ühe vana auväärt mehe suust, et ta mäletab väga hästi, kuidas teda ennast 30 vaka kaerte eest ära müüdi ja üks Surju Madise mees Pärnumaalt kahe tõllaratta eest Kanepisse osteti. Sarnasel moel vahetati koeri inimeste vastu. Üks mõisnik – nime ei maini ma meelega, – vahetanud ühe ainsama jahikoera vastu viis meest!

5.Pärisori ei tohtinud isanda loata naist võtta. Andis isand talle käsu see või teine tüdruk endale naiseks võtta, siis pidi ta seda tegema. Selle kohta ütleb Läänemaa talurahva seaduse §2, 1. peatükk: “Kui mees võtab naise, siis peab ta pärast kihlust 8 päeva jooksul tulema kirikusse ning laskma end paari panna. Kui ta seda ei tee, siis peab ta maksma oma isandale 50 marka.”

Abielurahval ei olnud lubatud lahkuda. Kus mees orjas, seal pidi ka naine olema. Võttis pärisori naise teise isanda maa pealt, siis pidi ta selle eest tasu maksma. (Seadus 1617. aastast, §56, 69).

6.Pärisori ei saanud endale mingit varandust koguda. Russow oma kroonikas kirjutab: “Suri talupoeg oma naisega ära ja jäid tal lapsed järele, siis anti need sel moel käemeeste hoolde, et isand võttis kogu vara, mis vanematest järele jäi, endale; lapsed pidid aga alasti ja paljalt (A5) mõisahärra tuhahunnikute (taluhurtsikute) otsas ümber hulkuma või linnades kerjama, ning jääma ilma oma vanemate varandusest. Kõik, mille vaene talupoeg enesele korjas oli ta isanda oma. Juhtus ta kas või natukenegi eksima, peksis tema junker (60) ehk maaülem ilma halastuse ja inimlikkuseta teda armutult, olenemata tema vanusest, pika ja kõva vitsaga.” Nagu siit näeme, ei olnud talupoegadel mingit pärandamise õigust. Kõik, mis nad kogusid, läks pärast nende surma nende isandale. (A6)

Wolmeri linnas tegi maapäev mihklipäeval 1537 otsuse, et talupoeg võib oma kasuks ära müüa selle osa, mida mõis enda jaoks ei tarbi, kas siis kodus või linnas turu peal. Aga kaupa osta ja taas müüa – see on kaubelda – ei tohi talupoeg mingil viisil.

7.Orjamine toimus mitmel viisil. Teoorjus mõisa põllul ja mõisas, teede tegemine, losside ehitamine, küüdis käimine ja iga muu töö, mis mõisahärradel teha oli. Peagi kadusid nõudmistelt igasugused piirid. Isandate põhimõte oli: talupojad peavad neid ja tervet riiki üleval pidama ja andma kõik, mis isandatel vaja. Iga uus vajadus oli ühtlasi ka õigus uueks nõudmiseks, kuni sellest nõudmisest viimaks seadus välja kasvas, mis veel meiegi aastasajal kehtis: “talupoegadel pole mingit varandust. Kõik, mis neil on, on nende isanda oma.”

Merkel kirjutab mõisnike nõudmistest: “esialgu pani mõisnik talupojale peale kõrged maksud, mis nad igal sügisel tavapäraselt maksma pidid; siis saatis ta oma tapaloomad tema juurde nuuma peale; kui talle vahel ootamatult külalised tulid, siis lasi ta kõige paremad loomad talupoja karjast enda juurde tuua; mõisnik sõitis talvel talupoegade juurde ringreisile, et talle andameid ja kingitusi toodaks; võttis nende käest oma tuju järgi majad, põllud ja varanduse; keelas neil põllusaagi, elajate ja kõige muu linnas müümise, võttis selle kõik endale ning maksis selle eest nii palju kui ise heaks arvas; kiskus nende surma järel kogu nende vara endale ja laskis lastel nii kaua kerjamas käia, kuni nad jõudsid hakata kandma sama suurt koormat, kui olid kandnud nende vanemad.”

Tartu talurahva seaduse järgi ei tohtinud ükski talupoeg enese asemele (ilma isanda loata) teist inimest palgata. Kui keegi seda tegi, siis pidi palgatud inimene teda palganud talupoja isanda nõudmisel välja andma. See seadus oli üleüldine.

8.Päristalupoeg seisis oma isanda kohtu ees, kellel tema vara ja elu üle võim oli. (A7)

9.Peaaegu kogu ordu valitsemise ajal ja ka pärast ordu aega mõisteti süüdlaseks arvatud talupoegi tuleproovile (A8), kui nad end süüdi ei tunnistanud.

Tuleproovi tehti tulise rauaga. Kui raud inimihu põletas, siis oli kaebealune süüdi ning talle mõisteti trahv. Oli selge, et iga kaebealune jäi süüdi, isegi siis kui ta oleks olnud ingel, sest tuli põletab alati, nii kaua kui ta maa peal olnud on.

See oli taevani kisendav ülekohus. Vaesed kannatajad muutusid meeleheites kiskjatest metselajate sarnasteks. Russow kirjutab sellest oma kroonikas: “kui üks talupoeg ära tapeti, siis tapsid tema mõrtsuka omakohtu korras tema lähemad sugulased, kui nad ta kätte said, ning seda ilma kohtu otsuse ja timukata, ja ei hoolinud nad sellest, et too võib-olla omaenese elu kaitsmiseks teise ära oli tapnud. Kui aga mõrtsukat kätte ei saadud, pidi tihti ta lähim sugulane, isegi ta laps hällis tema eest kannatama.”

Sellega oleme dokumentidele tuginedes heitnud pilgu vana aja orjuse olemusse, et saada sellest enesele selge pilt, mis mingisuguse ilustamise ega hirmutamisega moonutatud ei ole, vaid ilustamata tõde on. Üksikute lugude ja sündmuste kirjeldamiseks, mis pildile värvid annaks, ei ole siin ruumi. Sellepärast olen meelega välja jätnud kõik, mis sellest ülevaatest mööda räägib.

Nii palju pean siin veel mainima, et mitte kõik meie esivanemad ei olnud pärispõlves. Inimsõbralikud mõisahärrad, keda ka on olnud, lasid nii mõnedki oma truud teenrid priiks, kuna üks väike osa juba vanast ajast vabaks jäänud ehk siis end priiks ostnud. Haapsalu linna 1294. aasta seaduse §16 sätestab: “kui üks saksa mees kodanikuks tahab saada, siis annab ta raadile 1 artingi ja 6 ööri, eesti mees 1 artingi ja 7 ööri.

Edasi vaatame, kuidas vabadusekoidik meile paistma hakkas.

Jätkame järgmisel korral uues artiklis…

Kui sulle meeldivad meie poolt leitud ja avaldatud lood, siis soovi korral saad “Vana ja Hea” raamatupoe blogi doonorilingile siit: DOONORILINK

Kirjastaja selgitused:

1 – Albert (Riia piiskop). Albertus (hiljem omistatud nimed Albert von Buxhövden, Albert von Appeldern, Albert von Buxhoeveden, Albrecht von Buxthevden, Albert de Bekeshovede; umbes 1165 Bexhövede – 17. jaanuar 1229 Riia) oli Riia piiskop (Liivimaa piiskop) aastast 1199 kuni oma surmani 1229. aastal. Ta oli Liivimaa vallutamise peaorganisaator ning suutis oma valitsusajal praeguse Eesti territooriumi ja enamiku praeguse Läti territooriumist alistada. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_(Riia_piiskop)

2 – Ugandi. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Ugandi.

3 – Läti Henrik ehk Henrik (läti keeles Latviešu Indriķis, ladina keeles Henricus Lettus, Henricus de Lettis, saksa keeles Heinrich von Lettland; enne 1188. – pärast 1259. aastat) oli ristiusu preester ja kroonik, Eesti ja Läti ristiusustamise (Balti ristisõdade ja selle osa, mida nimetatakse eestlaste muistseks vabadusvõitluseks) sündmusi (1180–1227) kajastava “Liivimaa kroonika” autor. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_Henrik

4 – 1 küünar on 12 verssokit ehk 21 tolli = 0,533 meetrit.
Allikas:https://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BC%C3%BCnar

5 – Liivimaalased (liivi līvlizt, rāndalizt läti līvi, lībieši) on läänemeresoome rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Läti Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis.Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Liivlased

6 – Kuramaa (läti keeles Kurzeme, liivi keeles Kurāmō, saksa keeles Kurland) on Läti ja oli Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond, mis hõlmab Kura poolsaare ning sellest lõuna ja ida poole jäävad Läti alad. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kuramaa

7 – Bremen (eesti keeles on mööndav ka nimekuju Breemen) on linn Saksamaal, mis moodustab koos Bremerhaveni linnaga iseseisva Bremeni liidumaa. Bremen asub Weseri jõe ääres, 70 km kaugusel jõe suudmest. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Bremen

8 – Toomhärra on kõrgem vaimulik, kes osales piiskopkonna valitsemisel. Toomhärrad moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitli liikmeid kutsuti ka kanoonikuiks. Nii nimetati alates IV sajandist piiskopikiriku juures vennaskonnas elavaid katoliku vaimulikke. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Toomh%C3%A4rra

9 – Kümnis, tuntud ka kui kirikukümnis oli maks, üks kümnendik saagist/tulust, mida maksti ilmalikule võimukandjale või kirikule. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCmnis

10 – Coelestinus III, ka Celestinus III (Giacinto Bobo, ka Giacinto Bobone, Giacinto Bobbone või Hyacinthus; 1105 või 1106 – 8. jaanuar 1198) oli paavst 1191–1198. Ta oli 175. paavst. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Coelestinus_III

11 – Islam (araabia keeles الإسلام al-’islām ‘alistumine [Allahi tahtele]’ tegusõnast أسلم aslama ‘alistuma’) on üks maailmareligioonidest, Aabrahami religioossest traditsioonist. Islam on alates oma sünnist Araabias üle 1400 aasta tagasi jõudsalt levinud ja jätnud läbi ajaloo märke nii kunsti kui ka teadusse. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Islam

12 – 1201. aasta

13 – Mõõgavendade ordu (saksa keeles Schwertbrüderorden, ametliku nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad Liivimaal, ladina keeles Fratres militiæ Christi Livoniae) oli katoliiklik sõjaline rüütliordu, mille asutas 1202. aastal preester Theoderich või Riia piiskop Albert. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5%C3%B5gavendade_ordu

14 – Heinrich (VII) Hohenstaufen (1211–1242) oli keiser Friedrich II poeg ning Saksamaa kuningriigi kaaskuningas 1220–1235 ja Sitsiilia kuningas. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_von_Hohenstaufen_(Saksa_kuningas)

15 – Riigivürst (saksa keeles Reichsfürst, ladina keeles princeps regni või princeps imperii) oli Saksa-Rooma riigi kõrgaadlik (hertsog, vürst ja mitme suurema valduse krahv) või ilmaliku võimuga vaimulik isand (peapiiskop, piiskop ja mõne kloostri abt või abtiss), kes oli Saksa-Rooma valitseja (Saksa kuninga või Saksa-Rooma keisri) otsene vasall. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Riigiv%C3%BCrst

16 – Mõõgavendade ordu vt punkt 13.
Saksa ordu – 1237. aastal ühines Saksa orduga mõõgavendade ordu, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivimaa ordu. Liivimaa ordu vallutas 1290. aastaks kogu tänase Läti ala, misjärel keskaegse Liivimaa piirid olid fikseeritud. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_ordu
Liivimaa ordu – Liivimaa ordu (ka Liivi ordu, eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal; ladina Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia; alamsaksa Dutscher orden to Lyffland, ka saksa Deutscher Orden in Livland) oli katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 1237–1562. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Liivimaa_ordu

17 – Innocentius III [innots’entsius] (Lotario dei Conti di Segni või Lotario de’ Conti di Segni; 1160 või 1161 – 16. juuli 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Innocentius_III

18 – Honorius III (Cencio Savelli, ka Cencius või Cencius Camerarius; 1150 ? – 18. märts 1227) oli paavst 1216–1227. Ta oli 177. paavst. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Honorius_III

19 – Gregorius IX (Ugolino dei Conti di Segni või Ugolino de’ Conti di Segni, ka Ugo dei Conti di Segni või Ugolino d’Anagni; 1145 ja 1170 vahel Anagni – 22. august 1241 Rooma) oli paavst 1227–1241. Ta oli 178. paavst. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Gregorius_IX

20 – Friedrich II (Saksa-Rooma keiser). Friedrich II Hohenstaufen (26. detsember 1194 – 13. detsember 1250) oli Saksa-Rooma riigi valitseja 1212–1250, alates 1220. aastast keiser. Ta oli ka Sitsiilia ja Napoli kuningriigi kuningas (alates 1197. aastast kuni surmani 1250. aastal), Švaabimaa hertsogiriigi hertsog ning lühikest aega ka Jeruusalemma kuningriigi valitseja (1225–1228). Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_II_(Saksa-Rooma_keiser)

21 – Wilhelm Modenast ehk Modena Wilhelm või Guillelmus Modenast (ka Wilhelm Sabinast, Guglielmo Sabinast, Guillelmus Sabinast või Vilhelm Sabinast; itaaliapäraselt Guglielmo da Sabina; umbes 1184 – 31. märts 1251) oli itaalia diplomaat ja vaimulik. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_Modenast

22 – Semgalid (läti Zemgaļi) oli balti rahvas, mis elas tänapäeva Läti Zemgale regiooni territooriumil ning sellega piirnevatel aladel Vidzemes ja Põhja-Leedus. Semgalipärane arheoloogiline kultuur hakkas muust balti kultuurialast eristuma alates 2. sajandist. 13. sajandi Liivimaa ristisõdade käigus läksid varem kohalike valitsejate võimu all olnud semgalite alad Riia piiskopi ja Liivi ordu kätte. Sõjas langenute ja väljarände tõttu vähenenud semgalite arvukus ja asuala kompaktsus tingis nende assimileerumisprotsessi, mis jõudis lõpule 16. sajandil. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Semgalid

23 – Speier või Speyer võib olla linn, mida mainitakse veebilehel https://www.worldstatesmen.org/German_States4.html#Speyer-free-city kui Saksa linna enne aastat 1918 R-Z (German States before 1918 R-Z)

24 – “Magna Carta” (ladina ‘suur paber’) ehk “Magna Carta Libertatum” (sõna Carta asemel on kasutatud ka sõna Charta) on Inglismaa kuninga John Maata 15. juunil 1215 välja antud õigusakt, millega piirati Inglise monarhide absoluutset võimu. See koosneb hulgast dokumentidest, mille poolde pöördutakse ühise nime all. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Magna_Carta

25 – võib olla Franz Christian Boll. F. Ch. Boll (17 October 1805, Neubrandenburg – 20 March 1875) was a Lutheran theologian and historian. He was the father of physiologist Franz Christian Boll (1849–1879), and the brother of naturalist Ernst Boll (1817–1868), with whom he collaborated throughout his career. Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Franz_Boll_(historian)

26 – Christian Kelch (23. aprill/4. mai 1704 – 5/16. november 1759 Tartu) oli Tartu raehärra. Ta oli Tartu suurgildi oldermann, raehärra aastail 1741–1759 ja linnakonsistooriumi ilmalik assessor. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Christian_Kelch_(Tartu_raeh%C3%A4rra)

27 – kants – endisaegne kaitseehitistega ümbritsetud tugevasti kindlustatud asula (näit. loss, linnus). Allikas: https://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kants

28 – Riia linna rajamine. Allikas: https://time.graphics/period/1265992

29 – 1236. aasta septembris toimus praeguse Läti ja Leedu piirialadel rüüsteretkel olnud orduväe ning vürst Vykintase juhitud kohalike žemaitide ja semgalide ühismaleva vahel Saule lahing. Ordu sai lahingus hävitavalt lüüa: teiste hulgas langes mitukümmend orduvenda ja lisaks ka väge juhtinud ordumeister Wolquin.
Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu riismete liitmise Teutooni ehk Saksa orduga, mis viidi ellu 1237. aasta 12. mail, moodustades Saksa ordu Liivimaa haru Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu. Selle juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.
Liitumisega lootsid mõõgavennad oma juhtivat positsiooni Liivimaal tugevdada – mõjukas Saksa ordu aitaks neid paavsti ja keisri juures Riia piiskopiga konkureerimisel. See pidi aitama ka inimeste ja rahapuudusest üle saada. Mõõgavendade ordul endal oli raske uusi liikmeid värvata, kuna potentsiaalsed vennad eelistasid Preisimaale minekut. Ühinemist taotleti juba 1230.–1231. aastal. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5%C3%B5gavendade_ordu

30 – Kuramaa liivlased. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Liivlased

31 – Burchard von Hornhausen (ka Hornhusen; surnud 13. juulil 1260) oli Liivi ordumeister aastatel 1257–1260. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Burchard_von_Hornhausen

32 – Magister militum („Heermeister“ saksa keeles, plural magistri militum. Ladina keelest inglise keelde: “master of soldiers”). Allikas saksa keeles: https://de.wikipedia.org/wiki/Magister_militum

33 – Burchard von Hornhausen kaotas elu 1260. aastal toimunud Durbe lahingus. Durbe lahingu allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Durbe_lahing

34 – Vögte = foogt oli feodalismiaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Foogt

35 – Hermann von Buxhövden, Tartu piiskopina Hermann I (1163 – pärast 1248) oli saksa päritolu Liivimaa kirikutegelane ning Lihula ja Tartu piiskopkonna piiskop, Hermann oli nii Tartu piiskopkonna ilmalik maaisand, Saksa-Rooma riigi riigivürst, kui ka vaimulik valitseja. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Hermann_von_Buxh%C3%B6vden

36 – Abt (aramea keeles abba ’isa’) on roomakatoliku mungakloostri ülem; sellest tuleneb ka nunnakloostri ülema nimetus “abtiss”. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Abt

37 – Henriku Liivimaa kroonika (ladina Heinrici chronicon Livoniae või Origines Livoniae) on arvatavasti preester Henriku (ka Läti Henriku) kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Henriku_Liivimaa_kroonika

38 – Eestimaa rüütelkond (saksa keeles Hoch- und Hochwolgeborne Ritterschaft des Herzogthums Ehstland, vene keeles Эстляндское дворянство) oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisuliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus aastatel 1252–1920. Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on varaseimad säilinud dokumendid aastast 1252. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Eestimaa_r%C3%BC%C3%BCtelkond

39 – Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Teoorjus

40 – Otto von Lauterberg (ka Lutterberg(h); surnud 16. veebruaril 1270) oli Liivi ordu maameister aastatel 1267–1270. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Otto_von_Lauterberg

41 – Walter von Nordeck oli Liivi ordu maameister aastatel 1270–1273. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Walter_von_Nordeck

42 – Adramaa oli maakasutus-, maksustus- ja pindalaühik Eestis. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Adramaa

43 – Riia vakk on vanaaegne mahuühik, mis võrdub 54 toobiga = 66,4 liitriga. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Riia_vakk

44 – Artig (saksa Artug, rootsi örtug; hiljem killing) oli keskajal kasutatud hõbemünt. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Artig

45 – tõhu. Tõenäoliselt on mäeldud üldse metslooma, kuigi tõhuks nimetatakse ka tuhkrut. Näiteks: https://soulmirrors.foxyrabbits.eu/teadmistepagas/kodutuhkur-vs-tohk/

46 – halli looma, näit. hunt, jänes, varblane, vares. Allikas: https://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=j%C3%A4nese

47 – 1272. aasta 29. juuni. Suvine peetripäev ehk peeterpaulipäev on apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev, kalendris on see 29. juunil (Juliuse kalendrit järgivates õigeusu kirikutes 12. juulil). Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Suvine_peetrip%C3%A4ev

48 – Henning Scharfenberg. Pääpiiskopi Henningi ja Silwestri ajast saab lugeda siin: https://et.wikisource.org/wiki/Eesti-,Liiwi-_ja_Kuramaa_ajalugu/P%C3%A4%C3%A4piiskopi_Henningi_ja_Silwestri_aeg

49 – Andreas von Velwen (ka Andreas von Felben) oli Liivi ordu maameister 1240–1241 ja 1248–1253. 1241. aastast oli ta Liivi ordu viitsemeister, pärast seda kuni aastani 1247 ordumeistri asemik. 1248. aastal määrati Andreas de Velven Felben Roomas uuesti Liivi ordu ordumeistriks. https://et.wikipedia.org/wiki/Andreas_de_Velven

50 – Wolter von Nordeck, 13. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1275—1278. Aastal 1275 sai Liiwi meistri amet Wolter von Nordeckile. See meister saatis palju mõnusaid tegusid korda samaitide ja semigallide wastu, ja sai palju wõitusid ja wõttis pärast ka weel Tarweite ja Meisate majad ära ja lõhkus maha, ja sundis semigallid sõna kuulma ja jagas maad kapitliga. Ja kui neli aastat oli walitsenud, lahkus ametist ja reisis Preisimaale. https://et.wikisource.org/wiki/Liiwimaa_kroonika(Leetberg)/II

51 – Balthasar Rüssow (ka Russow, Rissowe või Ryssaw; umbes 1536 – 24. november 1600) oli Tallinna kroonikakirjutaja ja luterlik vaimulik. Rüssow on enimtuntud oma Vana-Liivimaa ajalugu käsitleva kroonika (esmatrükk 1578; oluliselt täiendatud 1584) tõttu, mis vaatleb piirkonda 12. sajandist kuni 1583. aastani, keskendudes eriti vahetult Liivi sõjale eelnenud olmeelule ja sisepoliitikale. Kroonika puhul on välja toodud selle värvikateid kirjeldusi ning autori teravalt luterlikku vaatepunkti.

52 – Johann von Uexküll (ka Johann Uexküll, Üxküll; hukati 7. mail 1535 Tallinnas) oli Riisipere mõisnik, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata. Johann von Uexküll sündis Johann (Hans) von Uexkülli[1] (surnud 1521) ja Riisipere pärijanna Helena Weckebrodti (surnud 1497) pojana. 1501. aastal sai ta Riisipere mõisnikuks[2],[3]. Talle kuulus ka Rannamõisa mõis, mille kaheks – Ilmandu ja Tabasalu – osaks jagatud valdused pärandas ta poegadele nende täisealiseks saamiseni ja koolituskuludeks ning mis pärast seda läks J. von Uexkülli viimase tahteavalduse järgi tütardele kaasavaraks. https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_von_Uexk%C3%BCll

53 – Valdemar II Võitja (taani keeles Valdemar 2. Sejr; 9. mai 1170– 28. märts 1241) oli Taani kuningas aastatel 1202–1241. Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid. https://et.wikipedia.org/wiki/Valdemar_II

54 – Balduin Alnast (prantsuse keeles Baudouin d’Aulne, saksa keeles Balduin von Alna, bei Thuin; surnud 1243) oli Aulne abtkonna (Aulne-sur-Sambre, Belgia) tsistertslaste kloostri munk, paavsti Gregorius IX legaat Baltimaades, Põhja-Eesti, Kuramaa ja Zemgale piiskop (1232–1236). Tegutses Vana-Liivimaal aastail 1230 ja 1232–1234, püüdes moodustada Liivimaast paavsti vasalliriiki, mis lõppes nurjumisega pärast lahingut Tallinna Toompea lossiplatsil 1233. aastal, kus Mõõgavendade ordu väed lõid lossi hõivata püüdnud Balduini vasalle ja mille järel asus tema asemele 1234. aastal taas itaalia vaimulik Wilhelm Modenast. https://et.wikipedia.org/wiki/Balduin_Alnast

55 – Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu. https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

56 – Johannes Voigt (27 August 1786 – 23 September 1863) was a German historian born in Bettenhausen, which today is situated in the district of Schmalkalden-Meiningen. https://en.wikipedia.org/wiki/Johannes_Voigt

57 – Johann Renner (ka Johannes Renner; umbes 1525 Vestfaal, Tecklenburg – 1583 Bremen) oli saksa kroonik. https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Renner

58 – Nimi „ Niedergericht “ ilmub esimest korda Hamburgis – linnaseadus alates 1497. aastast. https://de.wikipedia.org/wiki/Niedergericht_(Hamburg)

59 – Sillakohus oli madalama astme politseikohus Liivimaa kubermangus. Liivimaa sillakohtute eelkäijad olid adrakohtud, mis Rootsi riigiasutuste ja Liivimaa rüütelkonna koostöös valminud uue politseikorralduse alusel 1668. aastal asendati sillakohtutega. Sillakohus (saksa keeles Ordnungsgericht, vene keeles орднунгсгерихт) mille kohta kasutati vahel ka nimesid maakohus, seadusekohus[1], tõlkest tulenevalt on varasemas eestikeelses kirjanduses on kasutusel olnud ka nimetus korrakohus. https://et.wikipedia.org/wiki/Sillakohus

60 – Preisi junkrutest saab lugeda inglise keeles siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Junker_(Prussia)

Autori selgitused:

Piiskop Alberti aeg:
A1 – wt Läti Hindreku ajaraamat XXVI, 9

Orjuse variandid:
A1 – Merkel, die freien Letten und Ehsten
A2 – rüütlikonna seaduses sõna sõnalt: „Undt so fort gifft de man sinen teinden nach Antal siener saedt, vndt den fordt wat he vor inkumpst, hat an boppen, honig, honer, gense, speck, fleisch, Houw; holtz, breder, undt wat he na siner gelegenheit hatt, sines gutes den teinden“
A3 – wt Harju-Wiru talurahwa seadus § 17: „We dem Hern den Tegedenn stelt Is de Halss.“ Niisama ka orduaegne Liiwi talurah. sead.
A4 – Waata Russawi kroonik, leht 6, 6. ja Arndti kroonik II. jagu, lehek. 48)
A5 – Need päewad on nädala kohta arwatud.
A6 – Waata Merkel, Die freien Letten und Este, lehek. 53 ja 54
A7 – Waata Läti Hindrek XII § 6.
A8 – Alguskirjas sõna sõnalt: „Dartho hefft ein yeder vam Adel yn synem Haue eyn eygen Hoffgericht tho Hals vnde tho bucke.“
A9 – Waata Russowi kroonik I. 24.
A10 – Liiwmaa rüütliõiguses art. 3: „So is de Bisscop plichtig, aleodane Guth tho verlehnen – met aller Nutt, met Tegenden, met Tinsen, met allem rechte in Hals vnd in Hante, im Dorp, am Velde, an Holte, an Water vnd also ferne, alse eenes Mannes Marck wendet.“

Pärisorjus:
A1 – „Die lude die dar to gehoreden – die gehoren to Scrunden mit ireme erue der erue gelegen is in den borgheukungte.“

Pärisorjad:
A1 – Riias tehtud seaduses 1494 § 2 seisab: ,.Item ysst de erssmann by den frombden heren Kinder hedde gekregen, wo veel erer ys, de shollen den vader volgen, unde nicht bliven by dem frömbden heren, das se geboren syn. Des gelicken ysst de brödere ungefreyet wedder guemen tho synen ersferen, so synt schuldig all ede jüngesteu bröder den öldesten tho volgende, unbe nieht schollen bliven by den frömbden heren.“

Pärisorja elu:
A1 – Tartu linna seadus § 9 ja Plettenbergi leping 1509 § 1.“Fort mehr, wer ydt Sake, dat jemandt ein Hackenman kehme mit all sinem Gesinde und Haue, so soll de jenne, da de Mann underkompt, dat laten to weeten werden demjennen, dem de Mann entgahn iss binnen veer Weken, sich mit eme darumme to vorgahnde, sinen
A2 – Riia leping § 4 ja Saaremaa leping § 1 a. 1508.
A3 – Plettenbergi leping 1509. aastast § 15.
A4 – Russowi kroonik, lehek. 18
A5 – Unde de Kinder müsten nacket vnde blodt – liggen gahn – unde eres vederliken gudes gantz entberen.
A6 – Läänemaa talurahwa seaduses § 3 seisab: „Kui talupoeg ilma lasteta ära sureb, siis langeb kõik ta wara mõisa omaks.“
A7 – Russowi kroonik leht 24,
A8 – Waata weel Bunge Liiwi rüütlite õigus lehek. 74. ja v. Helmerseni Rüütliõiguse ajalugu lehek. 76. Orduaegse Liiwi Talurahwa seaduses § 16 ja Kuuramaa talur. seaduses § 15 seisab nii: Kui üks talupoeg warguse pärast kahluse all on, ja tema ise seda ei tunnista, ega teisi tunnistajaid ei ole, siis peab teda tulise rauaga proovitama.

Fotod:

1.Esilehel: Andres Saal (1861 – 1931). Allikas: https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=37&table=Persons

Kui sulle meeldivad meie poolt leitud ja avaldatud lood, siis soovi korral saad “Vana ja Hea” raamatupoe blogi doonorilingile siit: DOONORILINK