Tõeliselt õnnelik inimene on õnnelik ka hauas.
— raamatust „Kyoko maja” (Yukio Mishima)

Lugu pildi ja raamatu vahel on selline –
Maali loomise põhjus ja lugu on seotud Fortuny viibimisega Granadas. Kunstnik ja tema pere peatusid seal “Los Siete Suelos” kõrtsis, mille omaniku tütar suri ootamatult. Omanikul polnud tütrest eluajal tehtud portreesid, mistõttu ta palus Fortunyl teha pliiatsijoonistuse surnud tütrest. Selle asemel lõi Fortuny õlimaali, kus kujutas noort naist kirstus, rõhutades surma rahulikku ja melanhoolset aspekti.
See oli omamoodi žest omanikule, kuid ka kunstniku enda uurimus surma teemast, mis oli tollal levinud (võrreldav näiteks Claude Monet’ hilisema teosega “Camille surivoodil” aastast 1879).
Fortuny taotles tõenäoliselt tabada surma intiimset ja emotsionaalset hetke, kasutades impressionistlikke tehnikaid valguse ja värvidega, et luua realistlik, kuid poeetiline kujutis. See maal on osa tema Granada-perioodist (1870–1872), kus ta elas pärast Pariisi-reisi ja leidis inspiratsiooni kohalikust kultuurist ning igapäevaelust. Teos asub praegu Museu Nacional d’Art de Catalunya kogus Barcelonas.
Yukio Mishima romaanis „Kyoko maja“ (originaalpealkiri Kyōko no Ie, 1959) on see lause – „Tõeliselt õnnelik inimene on õnnelik ka hauas“ – osa tema laiemast filosoofiast, mis seob õnne, ilu, kehalisust ja surma väga tihedalt kokku.
Raamat jutustab nelja mehe (sh näitleja Osamu) elust, kes on kõik mingil moel seotud ilusa, kuid kahtleva Kyoko’ga. Kõik tegelased seisavad silmitsi eksistentsiaalse tühjuse, keha lagunemise ja kaasaegse ühiskonna (sõjajärgne Jaapan) väärtuste kokkuvarisemisega. Mishima kasutab neid lugusid, et uurida, kuidas inimene saab leida mingitki tõelist täitumist või õnne.
Tõeline õnn ei sõltu elust ega keha püsivusest. Enamik inimesi otsib õnne ajalikest asjadest – noorusest, ilust, seksist, edust –, aga need kõik lagunevad ajas. Mishima arvates on selline õnn illusoorne ja lõppkokkuvõttes tühine.
Ainult see, kes on saavutanud mingi absoluutse, ülevaatliku täiuse (tihti seotud ilu ja kehalise perfektsiooniga), võib olla õnnelik ka pärast surma. Surm ei lõpeta sellist õnne – pigem kinnitab seda, sest peatab lagunemise. Ilus keha, mis sureb tipus, jääb igaveseks “puhtaks” ja muutumatuks (mitte vananeb ega lagune).
See on otsene viide Mishima enda hilisemale ideele: suicide at the height of beauty (enese tapmine ilu tipus). Ta arvas, et ainult surm võib päästa inimese keha ja hinge ajast, lagunemisest ja tühjusest. Seetõttu on “tõeliselt õnnelik” inimene see, kes on elus jõudnud nii kaugele, et surm talle enam ei kahjusta – ta on juba “ületanud” elu piirangud.
Raamatus arutlevad tegelased (eriti kunstnikud ja näitleja) just selle üle: kas inimkeha on ise kunstiteos? Kas ilu saab säilida ainult surma kaudu? Üks neist ütleb umbes nii: „Inimkeha on kunstiteos, aga aeg hävitab selle. Seega peab enesetapp nooruses/ilu tipus päästma keha hävingust.“ See lause „õnnelik ka hauas“ on just sellest mõttest tuletatud – tõeline õnn on see, mis ei vaja enam elu, sest see on juba täiuslik ja igavene.

Need kaks teost (Fortuny maal ja Mishima lause “Kyoko majast”) täiendavad ja seletavad teineteist ootamatult hästi, kuigi on pärit väga erinevatest kultuuridest ja ajastutest.Fortuny maal “Miss Del Castillo surivoodil” tabab just seda hetke, kus noor naine on surnud (või suremas) oma ilu tipus: rahulik, lilledega, aeg justkui peatunud. Surm ei riku siin ilu – vastupidi, see kinnistab selle, muudab keha igaveseks muutumatuks, puhtaks lagunemisest. See on 19. sajandi romantiline/postuumse portree-traditsioon, kus surm muutub esteetiliseks aktiks, peaaegu ilusamaks kui elu ise.
Mishima lause “Tõeliselt õnnelik inimene on õnnelik ka hauas” viib sama mõtte loogilise (ja äärmusliku) lõpuni: tõeline õnn/ilu ei saa eksisteerida ajas, sest aeg toob kaasa vananemise, lagunemise, tühjuse. Seega on surm ilu tipus see, mis päästab ja igavikustab – keha jääb “õnnelikuks” (st täiuslikuks, muutumatuks), sest enam miski ei saa seda rikkuda. Mishima ise elas selle välja oma seppukuga 1970. aastal, püüdes just sellist “igavest ilu” enda kehaga realiseerida.Nii et maal annab visuaalse, ajaloolise näite Mishima filosoofiast: surivoodi naine ongi see “tõeliselt õnnelik” inimene, kes on hauas (või surma äärel) ilusam ja rahulikum kui kunagi varem elus. Mishima tekst omakorda annab sellele filosoofilise seletuse ja emotsionaalse intensiivsuse – miks selline kujutis üldse nii võimas on. See paralleel on ilus näide, kuidas esteetiline surma-ilu idee kordub läbi kultuuride: Lääne postuumsed portreed → Jaapani bushido-romantism ja Mishima nihilistlik esteetika. Nad ei “mõjutanud” teineteist otseselt, aga nad räägivad samast inimlikust kinnisideest: kuidas peatada aega ilu nimel.