Jälle aeti onu Solovjov telekas närvi, vana karjus ja lärmas.
Järgnev lugu meil ei saa juhtuda, kuna meil on Riigikogus kollektiiv „Onaneerijatest Poistekoor“ ja kuna Eestis on väike rahvaarv, siis enamikud keskastmest ülevalpool ametnikest on puhtalt impotentidest idioodid, nii et ei ole põhjust hirmuks.
Kuid tagasi Solovjovi juurde, milles küsimus? See, et Vladimir Putin – jah, sama isik, kellega eestlasest ema hirmutab üleannetuid lapsi ja kes on iga Eesti poliitiku hommikuse märgamise süü – esitas Presidendi ukaasi nr 377.
1. juunil 2026 hakkas kehtima presidendi ukaas nr 377, mis laiendas juba 2022. aastast tuntud ukaasi nr 95 (kontrasanktsioonide kohta).
Mis muutus? Varem kehtisid piirangud välismaistele laenudele ja väärtpaberitele. Nüüd lisati tekstile üksainus sõna: „deposiidid“ (pangahoiused). Tulemus: Seadus kohustab Vene panku kandma „ebasõbralike riikide“ kodanike hoiuste tulu, mis ületab 10 miljonit rubla kuus, spetsiaalsetele range režiimiga C-tüüpi kontodele.

Miks pangad kõik puhtalt ja valimatult kinni panid?
Vene finantsanalüütikud ja juristid selgitavad blogides ja meedias, et ukaasi tekst kirjutati laialt ja ilma täpsustusteta. Seal pole kirjas, kas see puudutab ainult suuri tähtajalisi hoiuseid või ka tavalisi arvelduskontosid.
Pankade ülereageerimine: Kuna Keskpank (ЦБ) ei andnud kohe välja täpseid juhiseid, valisid suuremad pangad (Sberbank, VTB, T-Bank) nn maksimaalselt konservatiivse tee. Karistuste hirmus külmutasid nad automaatfiltritega igasugused kontod, mis olid seotud „ebasõbraliku“ riigi kodakondsusega – vaatamata sellele, kui suur või väike summa seal peal oli.

Miks see tabas reeturlikult ka Venemaa-meelseid inimesi ja reaturiste?
See ongi asja kõige valusam pool, millest Vene temaatilistes vestlusringides praegu kirjutatakse. Blokeeringute alla sattusid massiliselt RBK andmetel:
Etnilised venelased (repatriandid), kes tulid Läänest tagasi kodumaale, kuid kelle dokumendid on veel vormistamisel.
Välismaalased, kes pagesid Venemaale, tuginedes spetsiaalsele ukaasile nr 702 (mis pakub varjupaika neile, kes jagavad Venemaa traditsioonilisi väärtusi).
Kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid (VKS) ja nn „talentide viisa“ omanikud.
Kuna panga algoritmid vaatavad ainult passi ja mitteresidendi staatust, mitte inimese poliitilisi vaateid või meelsust, sattusid „hammasrataste vahele“ just need finantsid, mida inimesed sisse rändamise ja uue elu alustamise tarbeks Venemaale kaasa tõid.

Lohakus või vastutöötamine?
Vene meedia ja ekspertide hinnangul ei ole see kellegi pahatahtlik „vastutöötamine“ Venemaale ustavate inimeste vastu, vaid riikliku mastaabiga automaatne juriidiline masinavärk (kontrasanktsioonid), mille rakendamisel pangad lihtsalt ei teinud vahet suurtel lääne korporatsioonidel ja tavalistel eraisikutest ümberasujatel.
Venemaa Keskpank on lubanud olukorda analüüsida ja teha vajadusel erisusi eraisikutele, kuid seni soovitavad juristid kannatanutel esitada pangale tõendid Venemaa elamisloa (ВНЖ) või Maksuresidentsuse kohta, et blokeeringust vabaneda.

Venemaa majandusblogijate (Z-kanalid, finantsanalüütikud Telegramis) ja ametliku meedia arutelude põhjal ei räägi keegi reaalselt Keskpanga (ЦБ) likvideerimisest, küll aga keeb kulisside taga vihane lahing Elvira Nabiullina ja tema asetäitja Aleksei Zabotkini (keda meie nimetame Sabotkiniks) väljavahetamise üle.
Mõiste „Sabotkin“ ongi blogijate ja patriootlike majandusteadlaste (nt Mihhail Hazin, Valentin Katasonov) seas käibele tulnud pilkenimi Aleksei Zabotkinile, kes juhib Keskpangas rahapoliitikat ja vastutab otseselt intressimäärade ning karmide finantsregulatsioonide eest.
Vene siseinforuumis joonistub praegusest olukorrast järgmine pilt:
Kes on „Sabotkin“ ja miks ta hambus on?
Aleksei Zabotkin on Keskpanga aseesimees ja peamine ideoloog. Blogijad ja tööstusjuhid süüdistavad teda ja Nabiullinat otseselt majanduse „kägistamises“.
Süüdistus punkt 1: Kuna Keskpank hoiab inflatsiooni pidurdamiseks põhikorvi intressimäära (ключевая ставка) ülikõrgel tasemel (mis langes hiljuti vaid veidi, 14,25% peale), on laenud ettevõtetele muutunud kättesaamatuks.
Süüdistus punkt 2: Kontode külmutamise „ämbri“ puhul süüdistatakse Zabotkini meeskonda selles, et nad andsid ukaasi nr 377 täitmiseks pankadele liiga segased ja karmid tehnilised juhised. Kuna Keskpank ei loonud kohe filtermehhanismi, mis kaitseks Venemaale pagenud tavalisi inimesi ja repatriante, kukkusid pangad karistuse hirmus kõike valimatult blokeerima. Blogijad nimetavad seda otseseks sabotaažiks või „ametnike bürokraatlikuks terrorismiks“.
Nabiullina kadumine ja kuulujutud tagasiastumisest
Suhtumine Nabiullinasse on praegu kriitilisem kui kunagi varem. Seda võimendas tema ootamatu avalikkusest kadumine (ta jättis vahele nii Peterburi majandusfoorumi SPIEF kui ka rea kohtumisi). Kuigi Kreml nimetas seda ametlikult haigusleheks, kihas Vene blogisfäär spekulatsioonidest, et tegu on n-ö diplomaatilise haigusega ja ettevalmistusega tema lahkumiseks.
Sanktsioonid vs. reaalne elu: Blogijad viitavad, et Keskpanga juhtkond elab endiselt „lääne rahandusõpikute“ järgi, püüdes kaitsta suurpankade likviidsust, kuid ei saa aru, et nende tegevus hävitab usaldust uute ümberasujate silmis, kes tõid oma säästud Venemaale.
Kas Keskpank suletakse või allutatakse presidendile?
Keskpanga täielikku lõpetamist või likvideerimist ei toimu, sest ilma selleta ei saaks riigi rahasüsteem toimida. Küll aga käib terav poliitiline võitlus selle üle, kes kontrollib panka pärast Nabiullinat. Nabiullina praegune (ja seaduse järgi viimane, kolmas) ametiaeg lõpeb ametlikult 2027. aasta juunis. Vene meedias (The Bell, Meduza) lekkinud info kohaselt on Kremlis juba käimas võitlus tema järglase koha pärast. Kandidaatidena on nimetatud:
Maksim Oreškin (presidendi administratsiooni asejuht – Putini usaldusisik).
Pjotr Fradkov (Promsvjazbanki juht, endise peaministri ja välisluure juhi poeg).
Andrei Kostin (VTB panga juht).
See ei ole rünnak Keskpanga kui institutsiooni vastu, vaid Nabiullina ja Zabotkini liberaalse meeskonna järjekordne ja väga tõsine läbikukkumine, mida nende poliitilised vastased Venemaa sees (sh patriootlikud blogijad ja riigitööstuse esindajad) kasutavad ära, et nõuda juhtkonna kiiremat väljavahetamist. Keskpanka ei suleta, kuid selle juhtkond on reaalselt tulejoonele sattunud.

Keskpanga (ЦБ) põhiseaduslik sõltumatus ja selle allutamine otse presidendile või uue riikliku organi loomine – on Venemaa patriootlikus ja majanduslikus blogisfääris (Z-kanalid, Hazin, Dugin jt) olnud tulipunktis juba aastaid.
Praeguse kontode külmutamise ja ulmeliselt kõrgete intressimäärade taustal on need jutuajamised muutunud teravamaks kui kunagi varem.
Venemaa siseinforuumi valguses jaguneb see plaan kaheks: reaalsed katsed luua paralleelne instants ja põhiseaduslikud takistused, millest blogijad pidevalt räägivad.
Paralleelse finantsinstantsi loomine (Mis juba toimub?)
Kuna Keskpanka ei saa üleöö ümber teha, on Kreml hakanud looma struktuure, mis täidavad sisuliselt paralleelse, otse presidendile alluva finantskeskuse rolli. Blogijad viitavad kahele peamisele hoovale:
Riiginõukogu majanduskomisjon (Госсовет): Seda juhib Aleksei Djumin (Putini endine ihuvalvur ja usaldusisik). Z-kanalid kirjutavad, et Riiginõukogust kujundatakse reaalset strateegilist planeerimiskeskust, mis hakkab valitsusele ja tööstusele dikteerima, kuhu raha suunata, möödudes Keskpanga piirangutest.
Presidendi administratsiooni majandusvalitsus: Maksim Oreškini juhtimisel toimib see sisuliselt „vari-keskpangana“. Just sealt tulevad presidendi ukaasid (sh ukaas nr 377 kontode kohta). Probleem on aga selles, et ukaasid kirjutatakse valmis Oreškini juures, kuid nende tehnilise täitmise mehhanismid jäetakse Keskpanga (Nabiullina ja Zabotkini) hooleks, kus asjad „ära nullitakse“ või bürokraatiasse uputatakse.
Idee „Riigipanga“ (Госбанк) taastamisest
Blogijad (eriti Hazini ja Katasonovi koolkond) nõuavad häälekalt NSV Liidu Riigipanga (Госбанк СССР) mudeli tagasitoomist. Nende idee on: Luua Keskpanga kõrvale või selle asemele uus instants, mis allub otse presidendile ja valitsusele.
See uus organ ei tegeleks lääneliku „inflatsiooni sihtimise“ ja intressidega, vaid raha emiteerimisega otse riiklikesse megaprojektidesse ja tööstusesse fikseeritud 1–2%-lise intressiga.
Miks Putin ei ole Keskpanka veel otse allutanud?
See on küsimus, mida blogides kõige rohkem lahatakse. Seaduse järgi on Venemaa Keskpank unikaalne organ – ta ei kuulu ühegi võimuharu alla, ei allu valitsusele ega presidendile ning riik ei vastuta Keskpanga kohustuste eest (ja vastupidi).
Miks Putin seda seadust ei muuda? Vene analüütikud toovad välja kaks pragmaatilist põhjust:
Konstitutsiooniline barjäär: Keskpanga staatus on sisse kirjutatud Venemaa põhiseaduse artiklisse 75. Selle muutmine nõuaks ülimalt keerulist põhiseaduslikku reformi, mis praeguses sõjaolukorras kõigutaks finantsstabiilsust liiga palju.
Puhver ja patuoinas: Keskpank täidab Kremli jaoks ideaalse piksevarda rolli. Kui majanduses on inflatsioon, pangakriis või kontode blokeerimise ämbrid, saab süü veeretada Nabiullina ja „Sabotkini“ kaela. Kreml saab näidata, et nemad andsid hea ukaasi (nt välismaalaste kontrolli kohta), aga „liberaalidest ametnikud“ Keskpangas keerasid selle tehniliselt nässu.
Jah, jutt teise, otse presidendile alluva instantsi loomisest on Vene sise-aruteludes täiesti olemas. Hetkel ei minda veel Keskpanga seadusliku tühistamiseni, vaid Kreml üritab Keskpanga võimu doteeritud riiklike laenude ja Riiginõukogu kaudu tasapisi õõnestada. Lõplik lahing selle üle, kas Keskpank allutatakse täielikult riigile, tipneb tõenäoliselt 2027. aasta juunis, kui lõppeb Nabiullina ametiaeg ja Kreml määrab sinna oma otsese usaldusisiku.

Küsimus sellest, kas Venemaa Keskpank (ЦБ) töötab otseselt Lääne kasuks, on Venemaa siseses patriootlikus blogosfääris (eriti Mihhail Hazini, Valentin Katasonovi ja Z-kanalite seas) üks peamisi jututeemasid.
Reaalsuses ei ole olemas fakte, et Elvira Nabiullina või Aleksei Zabotkin oleksid Lääne palgatud agendid, küll aga toovad kriitikud ja blogijad välja konkreetseid majanduslikke otsuseid ja fakte, mida tõlgendatakse kui otsest kahjutegemist Venemaale ja Lääne huvide teenimist:
Riigireservide „kinkimine“ Läänele (2022. aasta šokk)
Suurim faktiline etteheide, mida Keskpangale meelde tuletatakse, on ca 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa välisvaluuta- ja kullareservide jätmine Lääne pankadesse enne 2022. aasta veebruari.
Kriitikute argument: Keskpank teadis suhete halvenemisest, kuid ei toonud riigi sääste õigeaegselt ära. Blogijate silmis oli see kas täielik professionaalne kuritegu või teadlik kingitus Lääne finantssüsteemile, mis sai need varad blokeerida.
IMF-i (Rahvusvahelise Valuutafondi) juhiste järgimine
Venemaa Keskpank on ametlikult IMF-i liige. Blogijad toovad faktina välja, et Keskpank kasutab oma töös täpselt neid samu liberaalseid rahandusmudeleid ja reegleid, mida IMF soovitab.
Kriitikute argument: IMF-i reeglid (nagu valuutakursi vaba ujumine ja inflatsiooni sihtimine intressimääradega) on loodud Washingtoni huvides, et hoida arenevaid turge (sh Venemaad) lääne finantssüsteemist sõltuvana. Kuna Nabiullina keeldub nendest reeglitest lahti ütlemast, süüdistatakse teda „IMF-i käskude täitmises“.
Ülikõrge intressimäär – kodumaise tööstuse „kägistamine“
Keskpank on hoidnud intressimäära erakordselt kõrgel tasemel (mis püsib jätkuvalt üle 14%). Nabiullina ja Zabotkini ametlik põhjendus on inflatsiooni pidurdamine.
Kriitikute argument: Hazin ja teised tööstusmeelsed blogijad väidavad, et sellise intressiga on Vene ettevõtetel võimatu laenu võtta, et arendada kohalikku tootmist või teha asendust lääne importkaubale. Nende loogika kohaselt pidurdab Keskpank teadlikult Venemaa majanduskasvu, mis on kasulik Läänele, kes soovib näha Venemaa nõrgenemist.
Kapitali vaba väljavoolu lubamine
Hoolimata sanktsioonidest ja sõjaolukorrast, lubas Keskpank pika perioodi jooksul suurtel ärimeestel (sh lääne korporatsioonidel ja oligarhidel) sadu miljardeid dollareid Venemaalt vabalt välja viia.
Kriitikute argument: Selle asemel, et lukustada raha Venemaa sees ja sundida seda investeerima kodumaale, lasi Keskpank riigist sularaha välja voolata, toites otseselt lääneriikide majandust.
Teine pool: Putini ja Kremli pragmaatiline vaade
Miks Putin neid siis ametis hoiab, kui nad “Lääne kasuks” töötavad? Kremli ja tehnokraatide vaade on vastupidine:
Nabiullina meeskond päästis Venemaa finantssüsteemi 2022. aastal täielikust krahhist, hoides ära pangakrahhid ja hüperinflatsiooni.
Kui Keskpank hakkaks Hazini mudeli järgi massiliselt “tühja” raha trükkima, viiks see majandusteadlaste hinnangul rubla väärtuse kiiresti nulli ja tekitaks Nõukogude Liidu stiilis defitsiidi.
Kokkuvõte: Otseseid spionaažifakte ei ole, kuid Keskpanga pime ustavus läänelikele finantsõpikutele (kõrged intressid, reservide paigutamine välismaale) annab blogijatele kõik argumendid väitmaks, et Keskpanga tegevuse tagajärjed mängivad otseselt Lääne sanktsioonidele kaasa.

Kõrvalpõige meie rahapesuskandaalile ja Venemaa Keskpanga ajalukku
Andrei Kozlov, Venemaa Keskpanga esimene aseesimees, kes mõrvati 2006. aasta septembris Moskvas. See on üks Venemaa finantsajaloo kuulsamaid ja süngemaid juhtumeid, mis on aga erinevalt paljude oletustest ametlikult lahendatud.
Vene inforuumis, uurimismaterjalides ja toonases meedias joonistub sellest sündmusest, selle tellijatest ja Kozlovi järglastest järgmine pilt:
Kes oli Andrei Kozlov ja miks ta tapeti?
Andrei Kozlov ei olnud Keskpanga peadirektor, vaid selle mõjukas „number kaks“. Ta juhtis panga litsentside osakonda ja alustas Venemaa pangandusturu suurpuhastust.
Ohtlikkus varidiileritele: Kozlov sulges sadu väikeseid ja hämaraid panku, mida kuritegelikud rühmitused kasutasid rahapesuks, maksupettusteks ja miljardite dollarite sularahas välismaale kantimiseks.
Mõrv: Kozlov tulistati surnuks pärast jalgpallimatši Moskvas. Koos temaga hukkus tema autojuht. Juhtum on lahendatud: Kes oli tellija?
Erinevalt paljudest 1990. aastate palgamõrvadest viisid selle kuriteo jäljed kiiresti sihtmärgini. Süüdimõistetud kriminaal: Mõrva tellimises mõisteti süüdi pankur Aleksei Frenkel. Frenkel oli VIP-Banki omanik – see oli üks neist finantsasutustest, mille litsentsi Kozlov vahetult enne oma surma rahapesu tõttu tühistas.
Karistus: Kohus mõistis Frenkeli 2008. aastal 19 aastaks vangi range režiimiga kolooniasse. Kuriteo täitjad (palgatud mõrvarid) said eluaegsed vangistused.
Teooria võimu või Lääne osalusest
Kuna Kozlov puhastas turgu ja kaitses Venemaa riiklikke finantshuve, analüüsiti blogides ka muid versioone:
Võimud (Kreml): Versioon, et võimud likvideerisid Kozlovi, langes kiiresti ära. Kozlov oli tollase rahandusministri Aleksei Kudrini ja Kremli tehnokraatide liitlane. Tema surm oli Kremlile löök, sest see näitas, et riik ei suuda kaitsta oma tippametnikke kriminaalide eest.
Lääne eriteenistused: Seda teooriat ei peeta tõenäoliseks, kuna Kozlovi tegevus (läbipaistev pangandus ja võitlus musta raha vastu) sobis kokku Lääne rahandusstandarditega. Tema eemaldamine oli kasulik just Venemaa-sisestele illegaalsetele rahavoolude suunajatele.
Kohalikud pätid ja pankurid: See osutuski tõeks. Kozlovi tapsid kohalikud varipankurid, kes kaotasid tänu tema reformidele võimaluse teenida miljardeid illegaalselt rahapesult.
Kes tuli asemele? Kas seos praegusega?
Pärast Kozlovi mõrva määras tollane Keskpanga juht Sergei Ignatjev tema kohale Gennadi Melikjani, kes jätkas sarnast kurssi, kuid märksa ettevaatlikumalt.
Praegune seos: Praegune Keskpanga juht Elvira Nabiullina sai ametisse alles 2013. aastal, ehk seitse aastat pärast Kozlovi mõrva. Kui Nabiullina võimule tuli, viis ta Kozlovi alustatud “suurpuhastuse” lõpule – tema juhtimise ajal suleti Venemaal üle 400 panga, mida süüdistati samuti kahtlastes tehingutes.
Seega ei asendatud Kozlovi otse kriminaaliga, vaid kuritegelik finantsmaailm üritas mõrvaga riiki hirmutada, et rahapesu saaks jätkuda. Riik aga ei taganenud ja sulges Frenkeli-sugused ärimehed pikkadeks aastateks vangi.

Tagasi selle õnnetu ukaasi juurde.
Jah, Keskpanga juht Elvira Nabiullina on seda juhtumit ametlikult ja otse kommenteerinud hiljutisel Venemaa Keskpanga finantskongressil.
Nabiullina ei eitanud probleemi, vaid tunnistas, et viimased täiendused presidendi kontrsanktsioonide ukaasides on tekitanud pankades segadust ja viinud mitteresidentide varade massilise blokeerimiseni.
Keskpanga ametlik seisukoht ja vastus sellele kriisile on järgmine:
Lubadus väljastada kiired selgitused: Nabiullina teatas otsesõnu: „Me mõtleme võimalike selgituste väljatöötamisele, et viimaste muudatuste osas tekiks selgus ja arusaadavus“. See tähendab, et Keskpank reageerib tekkinud pahameelele ja püüab olukorda siluda.
Pankade ületõlgendamise pidurdamine: Keskpanga (ЦБ) kommentaaride eesmärk on anda kommertspankadele (Sberbank, T-Bank jt) täpsemad tehnilised juhised. Regulaatori sõnul peavad pangad lõpetama tavaliste eraisikute ja Venemaale naasnud inimeste kontode valimatu külmutamise ning kohaldama piiranguid (säästude suunamist range režiimiga C-tüüpi kontodele) rangelt vaid neile summadele, mis ületavad ukaasis märgitud limiiti ehk 10 miljonit rubla kuus.
Seega on Keskpank avalikult tunnistanud, et süsteem jooksis umbe. Juristide ja finantsanalüütikute hinnangul peaksid Nabiullina lubatud ametlikud kirjalikud juhised lähipäevil pankadeni jõudma, mis võimaldab „hammasrataste vahele“ jäänud tavaliste inimeste ja ümberasujate kontod taas avada.

Presidendi ukaasi nr 377 ei tühistatud seetõttu, et seaduse algne eesmärk ja sihtmärk ei olnud tavalised inimesed, vaid suured välismaised korporatsioonid ning Lääne fondid, mis hoiavad Venemaa pankades miljardeid rublasid.

Kuid miks seadus ei tühistatud?
Kremli vaatenurgast on see seadus riikliku julgeoleku ja majandusliku enesekaitse seisukohalt hädavajalik strateegiline relv. Seadust ei saa tühistada kolmel põhjusel:
Riiklikud huvid ja vastumeetmed Läänele
Ukaas on loodud selleks, et takistada miljardite rublade väljavoolu Venemaalt „ebasõbralikesse riikidesse“. Kui seadus tühistataks, saaksid lääne suursageduslikud fondid ja ettevõtted oma Venemaale jäänud varad ja intressitulud vabalt välismaale kanda, mis nõrgestaks rubla kurssi ja Venemaa finantssüsteemi. Seadus täidab oma põhiülesannet edukalt, lukustades suurpankade suured rahad riigi sisse.
Süsteemi viga, mitte seaduse viga
Kremli ja Venemaa Keskpanga seisukoht on, et seadus ise on õige, kuid pangad rakendasid seda valesti (ülepingutamine ja lohakus). Probleem ei seisne ukaasi tekstis, vaid selles, et kommertspankade (Sberbank, T-Bank jt) IT-süsteemid ja juristid ei osanud teha vahet lääne suurettevõttel ja Venemaale naasnud eraisikul, kellel on lihtsalt veel välisriigi pass taskus.
Tühistamise asemel valiti „peenhäälestus“
Venemaa õigussüsteemis ei tühistata strateegilisi presidendi ukaase seetõttu, et täitmisel tekkis tehnilisi tõrkeid. Selle asemel valitakse reguleerimise tee:
Keskpank andis välja ametlikud selgitused, mis kohustavad panku piiranguid leevendama.
Pangad peavad automaatse blokeerimise lõpetama nende inimeste puhul, kes tõendavad oma staatust (nt esitavad Venemaa elamisloa või Maksuresidentsuse tõendi).
Piirangud ja C-tüüpi kontode kohustus jäetakse kehtima rangelt vaid summadele, mis ületavad 10 miljonit rubla kuus.
Seega jääb seadus täies majanduslikus jõus kehtima lääne kapitali vastu, kuid Keskpanga sekkumise tulemusena eemaldatakse sealt filtrite parandamise kaudu tavalised ümberasujad ja repatriandid, kelle kontod järk-järgult taasavatakse.

Selleks, et mõista, kas Elvira Nabiullina ja Aleksei Zabotkin reaalselt vallandatakse, tuleb vaadata Venemaa seadusi – ja vastus on, et Venemaal on ainult ühel inimesel õigus neid ametist tagandada, ning see on Vladimir Putin.
Hoolimata Keskpanga põhiseaduslikust sõltumatusest, on seaduslik mehhanism nende vallandamiseks täiesti olemas, kuid praktikas toimib see Kremli spetsiifiliste reeglite järgi.
Siin on juriidiline ja poliitiline reaalsus otse Venemaa võimustruktuuride valguses:
Kellel on õigus Keskpanga juhtkond vallandada?
Vastavalt Venemaa föderaalseadusele „Venemaa Föderatsiooni Keskpanga kohta“ käib juhtkonna väljavahetamine järgmiselt:
Elvira Nabiullina (Keskpanga esimees): Teda ei saa vallandada peaminister ega valitsus. Õigus esitada ettepanek tema ennetähtaegseks vabastamiseks on eranditult Venemaa presidendil. Otsuse kinnitab ametlikult parlamendi alamkoda (Riigiduuma). Seadus lubab presidendil seda teha, kui juht ei suuda oma kohustusi täita või esitab ise lahkumisavalduse.
Aleksei Zabotkin (aseesimees): Tema allub otse Nabiullinalle. Seaduse järgi määrab ja vabastab aseesimehi ametist Keskpanga esimees (Nabiullina) ise. Kuid reaalsuses teeb ta seda vaid siis, kui Kremlist (presidendi administratsioonist) tuleb vastav poliitiline käsk.
Kas nad vallandatakse praeguse skandaali tõttu?
Vene poliitikaanalüütikute ja Kremli-lähedaste allikate (nt Kommersant, Vedomosti) hinnangul neid praegu otse ja skandaaliga ametist ei vallandata, ja seda kahel põhjusel:
Putin ei tee otsuseid surve all: Putin ei allu kunagi avalikkuse või blogijate (Z-kanalite) survele. Kui ta vallandaks Nabiullina kohe pärast blogijate kriitikat, näitaks see Kremli nõrkust. Putin eelistab lasta neil olukorra (kontode külmutamise ämbri) ise ära lahendada.
Tehnokraatlik stabiilsus: Kreml kardab, et Nabiullina järsk eemaldamine keset käimasolevat finantssõda Läänega tekitaks Vene finantsturgudel paanikat ja destabiliseeriks rubla kurssi.
Kuidas nende lahkumine tegelikult toimub?
Selle asemel, et neid valjuhäälselt vallandada, kasutab Kreml n-ö „vaikset asendamist“:
Nabiullina pehme lahkumine: Nagu märgitud, lõpeb Nabiullina ametiaeg 2027. aasta juunis. Vene siseallikate kohaselt on Kremlis kokkulepe, et tal lastakse oma aeg rahulikult lõpuni teenida või lahkuda „tervislikel põhjustel“, ilma et talle ametlikku süüd kaela määrataks. Tema asemele tuuakse presidendile lojaalne isik (nt Maksim Oreškin).
Zabotkini ohverdamine: Kui surve intressimäärade ja kontode blokeerimise tõttu muutub Kremli jaoks liiga suureks, on väga tõenäoline, et patuoinaks tehakse just Aleksei Zabotkin. Nabiullina võib ta ise ametist vabastada, et rahustada tööstureid ja blogijaid, näidates, et „vead tehnilises juhtimises on parandatud“.
Juriidiline õigus vallandamiseks on ainult Putinil. Tõenäoliselt ei näe me häälekas vallandamist meedias, vaid Zabotkini vaikset väljavahetamist lähiajal ja Nabiullina ametiaja lõppemist ilma pikendamiseta.

Maksim Oreškin?
See kõlab tõesti peaaegu nagu „Orešnik“ (Орешник), mis on Venemaa uus ja kurikuulus keskmaamaa ballistiline raketisüsteem, mida viimastel aastatel on laialdaselt meedias esitletud.
Nende kahe nime sarnasus on Venemaa poliitilises huumoris ja meemimaailmas pidev naljaallikas: räägitakse, et kui finantssüsteemi on vaja „raketilööki“, siis saadetakse sinna Maksim Oreškin.
Kui vaadata meest selle nime taga, siis on tegu praegu ühe mõjukama figuuriga Venemaa majanduses:
Ta on sündinud 1982. aastal ja esindab Venemaa võimuladvikus nn noorte tehnokraatide põlvkonda. Erinevalt vanast kaardiväest on ta ülimalt pragmaatiline, räägib sujuvalt inglise keelt ja teeb otsuseid puhtalt andmete põhjal.
Karjääri kiire tõus: Ta alustas tavalise finantsanalüütikuna (sh välispankades nagu Crédit Agricole), tõusis kiiresti majandusarengu ministriks ja sealt edasi Vladimir Putini otseseks majandusnõunikuks.
Praegune ametikoht: Praegu on ta Presidendi Administratsiooni asejuht. See tähendab, et tema kabinet asub Kremlis ja tema on mees, kes kirjutab Putinile valmis kõik majandust puudutavad ukaasid, kõned ja strateegiad.
Kuidas muutuks Keskpank tema juhtimisel?
Kui Oreškin 2027. aastal (või varem) Nabiullina kohale asub, ei tähenda see, et Keskpank hakkaks huupi raha trükkima, kuid kurss muutuks märgatavalt:
Täielik allumine Kremlile: Oreškin lõpetaks Keskpanga n-ö “iseseisva mängimise”. Keskpank ei vaataks enam lääne õpikuid ega IMF-i soovitusi, vaid alluks 100% presidendi administratsiooni plaanidele.
Intressimäärade allatoomine: Oreškin on korduvalt vihjanud, et liiga kõrged intressid tapavad investeeringuid. Tema juhtimisel hakkaks Keskpank intressimäära agressiivsemalt langetama, et anda kodumaisele tööstusele ja sõjatööstuskompleksile odavat laenuraha.
Digitaalne kontroll: Ta on suur digitehnoloogiate fänn. Tema käe all kiireneks digitaalse rubla (цифровой рубль) kasutuselevõtt, mis võimaldaks riigil jälgida iga viimast kui rubla ja välistaks sellised “pankade omavoli ämbrid”, nagu praegune kontode külmutamine.
Seega, kui Nabiullinat peetakse veel viimaseks lääneliku majandusmudeli hoidjaks Venemaal, siis Oreškin on mees, kes ehitab üles uut, täielikult riigikeskset ja sanktsioonikindlat finantssüsteemi.

Maksim Oreškin on oma taustalt puhas finantsinimene, kuid oma praeguses poliitilises rollis esindab ta 100% tööstuse ja reaalmajanduse huve finantssektori ees.
Oreškini vaated on Venemaa traditsioonilisele pangandusele üllatavalt hävitavad. Ta näeb praegust finantssüsteemi riigile osaliselt kahjulikuna ja on otse välja öelnud oma radikaalse visiooni: „Pangad oma traditsioonilisel kujul peavad tegelikult surema.“
Tema loogika ja majanduslik strateegia jaguneb järgmisteks põhipunktideks:
Finantssektor kui „kasutu vahendaja“
Oreškini peamine etteheide praegusele pangandussüsteemile (sh Nabiullina juhitavale Keskpangale) on see, et pangad on muutunud majandusele liiga kalliks. Tema sõnul võtavad traditsioonilised pangad lihtsa raha vahendamise ja haldamise eest ühiskonnalt ning tööstuselt liiga suurt lõivu. See raha ei liigu reaalsetesse tehastesse, vaid jääb finantsmulli.
Kuidas ta plaanib tööstust tõsta? (NSV Liidu mudel uues kuues)
Hirm, et finantsmehe juhtimisel tööstus ei tõuse, on täiesti põhjendatud, kui vaadata lääne mudeleid. Kuid Oreškin ei järgi lääne õpikuid. Tema plaan on ehitada üles digitaalne plaanimajandus (n-ö uus ja modernne Gosplan).
Digitaalne kontroll ja otserahastus: Oreškini visiooni kohaselt võimaldab täielik majanduse digitaliseerimine riigil näha ja suunata rahavoogusid otse strateegilistesse tööstusharudesse (tehased, sõjatööstus, tehnoloogia), möödudes kommertspankade spekulatiivsetest filtritest.
Digitaalne rubla: See on tema peamine relv. Digitaalne rubla ei vaja traditsioonilisi panku ega kõrgeid intressimäärasid. Riik saab trükkida ja kanda digitaalset raha otse lennuki- või raketitehase kontole, kusjuures seda raha saab kasutada ainult selle tehase arendamiseks (seda ei saa konverteerida dollariteks ega viia välismaale).
Miks Vene töösturid teda toetavad?
Venemaa suurtööstuse juhid (kes praegu Nabiullina rekordiliste intressimäärade tõttu laenata ei saa) näevad Oreškinis päästjat. Kuigi ta on finantsharidusega, on tema eesmärk muuta finantssektor pelgalt tööstust teenindavaks tasuta infrastruktuuriks, mitte iseseisvaks kasumit teenivaks monstrumiks.
Oreškin on küll finantsmaailma kasvandik, kuid ta on asunud reaalmajanduse poolele. Tema eesmärk on allutada pangad täielikult riigile ja tööstusele. Kas see plaan ka reaalselt Vene tööstuse pikaajaliselt käima tõmbab või viib riigi uue defitsiidini, on praegu Kremli majandusdebattide suurim hasartne teema.

Sõda, kui osa elust.
Jah, Venemaa on suures osas juba astunud nn nõukogude süsteemi või „Gosplan 2.0“ (Riikliku Plaanikomitee) mudelisse, ning Kremli tippametnikud nagu Maksim Oreškin kinnitavad seda ka avalikult.
Vene majandusteadlaste, Keskpanga prognooside ja valitsuse lekkinud memorandumite põhjal (nt rahandusminister Anton Siluanovi hoiatused) joonistub selge pilt sellest, kuidas tsentraliseeritud võimuga Venemaa majandus ja rahandus sellises kriisiolukorras käituvad ja ümber kohanduvad: Kuidas süsteem toimib? (Sõjaline Keynesianism ja Gosplan 2.0)
Erinevalt NSV Liidust ei kaotata Venemaal eraomandit ega poode täielikult, vaid luuakse hübriidne plaanimajandus.
Riiklik tellimus (Госозказ) on absoluutne prioriteet: Tehased (nii riiklikud kui ka eraomandis olevad) ei tooda enam seda, mis on turul kasulik, vaid seda, mida riik käsib. Kui tehas keeldub riiklikust sõjatellimusest, võetakse see uute seaduste alusel jõuga riigile (natsionaliseeritakse).
Digitaalne ja tehisintellektil põhinev plaanimine: Erinevalt Nõukogude Liidust, kus plaane tehti paberil ja pastakaga (mis viis defitsiidini), kasutab Oreškini meeskond majanduse juhtimiseks digitaalseid andmebaase ja suurandmeid (Big Data). Riik näeb reaalajas, kus on terase, tööjõu või kütuse puudus, ja suunab ressursse käsitsi ringi.
Kuidas käitub rahandus? (Kaheosaline rahasüsteem)
Tsentraliseeritud võim ja digitaalne kontroll võimaldavad Kremlil luua olukorra, kus rahasüsteem jaguneb kaheks isoleeritud vooluks:
Sõjatööstuse ja riigi rahastus: Sõjatööstusele luuakse piiramatu eelarve. Riik ei vaata intressimäärasid – vahendid liiguvad otse riigieelarvest või tulevikus digitaalse rubla kaudu tehastesse. Seda raha ei saa konverteerida välisvaluutaks ega viia riigist välja; see on mõeldud ainult tootmiseks.
Tsiviilsektori ja elanikkonna rahandus: Tavaline eraisik ja tsiviilärid elavad hoopis teises reaalsuses. Keskpank hoiab intressimäärad ülikõrgel (üle 14–15%), et tavalised inimesed ei saaks võtta odavaid laene ega tarbida lääne kaupu. See on teadlik käik: elanikkonna tarbimist pidurdatakse, et hoida ära inflatsiooni ja suunata kogu riigi ressurss (sh tööjõud) rindele või tehastesse.
Mis juhtub majandusega pikaajaliselt? (Stagnatsioon ja „Raudne eesriie“)
Vene majandusanalüütikud ja blogijad hoiatavad, et kuigi selline tsentraliseeritud mudel võimaldab riigil kriisis pikalt vastu pidada, kaasnevad sellega rängad pikaajalised tagajärjed:
Tööstuse ränk rullumine ühele poole: SKT numbrid võivad näidata kasvu, kuid see on „militaristlik kasv“ – toodetakse tanke ja mürske, mis hävivad rindel ega loo ühiskonnale reaalset rikkust. Tsiviiltööstus (autotööstus, kodumasinad, ehitus) satub stagnatsiooni, sest sealt imetakse ära nii raha kui ka tööjõud.
Hindade külmutamine ja defitsiit: Valitsuses toimuvad juba arutelud „sotsiaalselt tähtsate kaupade“ (toit, ravimid) hindade fikseerimise üle. Nõukogude ajalugu on näidanud, et kui riik määrab hindade ülempiiri, kaovad need kaubad poodidest ja tekib must turg ning defitsiit.
Kurnatus ja reservide sulamine: Lekkinud andmete kohaselt ületavad Venemaa kaitsekulutused 2026. aastal riigieelarve võimalusi, sundides Rahandusministeeriumit külmutama peaaegu kõik tsiviilprojektid. Riik sööb oma viimaseid finantspuhvreid (Riiklik Heaolufond).
Tsentraliseeritud võim annab Venemaale võimaluse majandust käsitsi juhtida ja tehaseid sundkorras tööle panna, vältides kohest krahhi. Kuid rahaliselt tähendab see liikumist 1980. aastate hilisnõukogude mudeli poole: sõjatööstus õitseb riigi rahasüstide toel, samal ajal kui tavaline elanikkond seisab silmitsi kõrgete hindade, piiratud finantsvabaduse (kontode külmutamised, valuutapiirangud) ja hiiliva defitsiidiga.

Kuid miks on ülal olev Venemaa huku analüüs vale?
Tänapäeva maailma suurim erinevus võrreldes NSV Liidu ajastuga: Venemaa ei ole isoleeritud saar.
Nõukogude Liidu ajal tähendas „Raudne eesriie“ peaaegu täielikku majanduslikku eraldatust. Tänases multipolaarses maailmas (Jäta Meelde!) on Lääne katsed Venemaad täielikult blokeerida läbi kukkunud just sellepärast, et globaalne lõuna ja ida – eelkõige Hiina, India, Araabia Ühendemiraadid ja Brasiilia – on Venemaa majanduse globaalsesse võrgustikku tagasi ühendanud.
Kui vaadata asja puhtalt Venemaa sisese majandusanalüüsi ja uue reaalsuse valguses, siis globaalsed partnerid muudavad mängu järgmiselt:
Hiina kui Venemaa uus „tööstuslik süda“
Stagnatsiooni tsiviilsektoris ei teki samal kujul kui NSV Liidus, sest Hiina suudab pakkuda kõike, mida Lääs keelas.
Tehnoloogia ja tarbimine: Vene poeletid ei tühjene. Autoturg, kodumasinad, nutitelefonid ja tööstusseadmed on peaaegu 100% asendunud Hiina brändidega (Havel, Geely, Xiaomi jne).
Finantside ühildumine: Venemaa ja Hiina on viinud oma kaubanduse peaaegu täielikult üle jüaanidele ja rubladele, visates dollari süsteemist välja. See tähendab, et Lääs ei saa seda rahavoolu füüsiliselt peatada ega külmutada.
India ja uus energiakoridor
Lääs loobus Vene naftast, kuid see ei jäänud maa sisse. India ja Hiina ostavad Vene toorainet rekordilistes kogustes. India rafineerib Vene naftat ja müüb seda sageli ringiga Läänele tagasi. See tagab Venemaale pideva ja katkestamatu finantsvoo, mis hoiab riigikassat täis ja võimaldab tsentraliseeritud süsteemil (või eelnimetatud Oreškini plaanidel) töötada täistuuridel.
Mis on siis uus reaalsus traditsioonilise stagnatsiooni asemel?
Kuna riiki ei saa “lukku panna”, ei räägi ka Vene tippanalüütikud enam nõukoguliku defitsiidiga stagnatsioonist, vaid „struktuursest ümberhäälestumisest“ (структурная перестройка). See tähendab järgmist mudelit:
Sõltuvuse vahetus: Venemaa ei muutu isoleerituks, vaid tema majandus integreerub sügavalt Aasia majandusruumi. Lääne tehnoloogilise sõltuvuse asemele on tulnud idapoolne sõltuvus
Tehnoloogiline dualism: Riigi sees on kaks voolu. Sõjatööstus ja strateegilised harud töötavad sisemise riikliku plaani (Gosplan 2.0) alusel, samal ajal kui tsiviilelu ja kaubandus toimivad vabalt tänu Hiina ja India impordile.

Kokkuvõte: Maailm on liiga suur, et ühte suurriiki isoleerida, ning Lääne monopoli murenemine on andnud Venemaale võimaluse luua täiesti uus majandusmudel, mida ajalugu pole varem näinud. See on segu karmist riiklikust tsentraliseerimisest seestpoolt ja vabast, mastaapsest Aasia-kaubandusest väljastpoolt.