Tõlkinud Vilma Jürisalu
Tõlge ja kaane kujundus, kirjastus «Graafiline Produktsioon», Rapla 1992

Esimene peatükk

   «Kui palju sinna maad on?»
   «Viisteist miili.»
   «Käib sinna buss?»
   «Ei käi.»
   «On siin külas võimalik taksot võtta või autot üürida?»
   «Ei ole.»
   «Kuidas ma siis kohale saan?»
   «Te võiksite kuskilt ümbruskonnast hobuse küsida,» tegi keegi pärast vaikust ettepaneku.
   «Ma. ei oska ratsutada,» ütles ta meeleheitel, «ja mul on pakid ka.»
Nad silmitsesid naist rahuliku, unise uudishimuga. Talle oli öeldud, et kohalikud inimesed on sõbralikud, aga nendel suurtel pikaldastel meestel, kes ei olnud küll just vaenulikud, puudus täiesti tsiviliseeritud maailma tundlikkus. Nad olid vaadanud teda pisut kummalise pilguga, kui ütles, kuhu ta läheb. Võib-olla selles oligi asi.
   Naine taipas nüüd, kui rumal ja isegi ebaviisakas oli olnud, et ta ei teatanud oma täpset saabumisaega. Oli tundunud põnevam, romantilisem ja kuidagi vähem ärevust tekitav, kui ta oma käe peal kohale jõuab. Aga nüüd, kui väike poripritsmetes rong, mis ta Greytowni sõlmjaamast siia oli toonud, ähkides kaljude vahele kadus ja siia vaikusesse nendele meestele vaadata jättis, tundis ta ennast abituna ja peaaegu ärahirmutatuna. Ta ei olnud arvanud, et koht niisugune kolgas on. Ta ei olnud arvanud, et maastik nii kole on.
   «Sealt tuleb mr. Scottow’ auto,» ütles üks mees auto poole näidates.
   Noor naine vaatas läbi pärastlõunase uduvine palja mäekülje poole, kollakashallide kaljude taanduvate eendite poole, mis olid lagedad ja monumentaalsed. Siledad müürilõigud siin-seal viitasid järsult laskuva maantee käänakutele ja kurvidele. Selleks ajaks, kui ta lähenevat «Land Roverit» nägi, olid mehed temast väiksesse gruppi eemaldunud, ja, kui sõiduk raudteejaama õue sisse sõitis, olid nad üldse kadunud.
   «Kas teie olete Marian Taylor?»
   Oma rahu kergendustundega tagasi saanuna võttis ta vastu autost välja astunud pikakasvulise mehe rahustava käepigistuse.
   «Jaa. Palun vabandust. Kuidas te siiski teadsite, et ma siin olen?»
   «Kuna te ei teadnud, millal tulete, siis palusin Greytowni jaamaülemat peale passida ja saata postiautoga teade, kui näeb teid meie rongi ootamas. Postiauto jõuab Gaze’i oma tubli pooltunni varem kui rong. Ja arvasin, et teid pole raske ära tunda.» Seejuures ta naeratas, muutes märkuse komplimendiks.
   Marian tundis, et teda noomitakse ning ühtlasi hoolitsetakse tema eest. Mees meeldis talle. «Kas te olete mr. Scottow?»
   «Jaa. Ma oleksin pidanud seda ütlema. Kas need on kõik teie pakid?» Ta rääkis meeldiva inglasliku hääldusega.
   Marian järgnes talle auto juurde, naeratades ja oma väärikust tundes. Ta lootis, et jätab hea mulje. Hiljutine hirmuhetk oli olnud väga rumal.
   «Istuge autosse,» ütles Gerald Scottow.
   Kui mees pakid «Land Roveri» tagaistmele lükkas, nägi Marian auto hämaras sisemuses kogu, keda ta pidas alguses suureks koeraks, aga siis taipas, et see oli umbes viieteistkümneaastane väga ilus poiss. Poiss ei tulnud välja, vaid kummardas talle pakkide tagant.
   «See on Jamesie Evercreech,» sõnas Scottow Mariani eesistmele juhatades.
   Nimi ei ütelnud Marianile midagi, aga teda tervitades mõtles ta, et poiss ehk ongi tema tulevane õpilane.
   «Ma loodan, et te saite Greytownis korralikult einetada? Täna on lõunasöök hilja. See on teist ääretult kena, et koos meiega selles Jumalast mahajäetud paigas elama hakkate.» Scottow pani mootori käima ja auto hakkas mööda käänulist ja mäkke tõusvat teed tagasi sõitma.
   «Pole kõne väärt Ma olen ülimalt põnevil, et saan ka maailma seda kanti tundma õppida.»
   «Olete siin vist esimest korda? Kallas on päris kena. Võib-olla isegi ilus. Aga muidu on maastik kohutav. Ma kahtlen, kas meie kandi ja Greytowni vahel ühtki puud on.»
   Ajal kui Marian, kes oli eelnevat samuti märganud, mõtles, kuidas seda paikkonna eeliseks muuta, tegi «Land Rover» äkilise pöörde ja hakkas paistma meri. Marian hüüatas.
   Mere helendavat smaragdrohelist pinda viirutasid tumepurpursed triibud. Läbi valgete vahuringide kerkisid sellest pinnast väikesed kühmulised, varjudest poolitatud kahvaturohelised saared. Sel ajal kui auto aina pöördeid tegi ja ülespoole ronis, ilmus sama pilt üha uuesti, seda raamisid hallide kaljude mõranenud tornid, mis, nagu Marian nüüd lähedalt nägi, olid kaetud kollaste kukeharjade, kiviriku ja roosa tupsulise samblaga.
   «Jaa,» ütles Scottow. «Kindlasti on siin ilus. Ma kardan, et olen sellega liiga harjunud, ja meil käib nii vähe külalisi, kes vaataksid seda värske pilguga. Hetke pärast te näete kuulsaid rannakaljusid.»
   «Kas siin kandis elab palju inimesi?»
   «See on tühi maa. Nagu näete, pole siin peaaegu üldse mulda. Sisemaal, kus mulda on, on enamasti raba. Lähim asula on Blackporti lähedal asuv armetu kaluriküla.»
   «Kas Gaze’is ei olegi küla?» küsis Marian ja ta süda hakkas saapasäärde vajuma.
   «Praegu mitte. Või vaevalt. Omal ajal olid seal mõned kalurionnid  ja midagi võõrastemaja taolist. Ülevalpool oli väike raba ja järv, ja mõned inimesed käisid seal jahil, kuigi viimast ei peetud kunagi peeneks. Aga mõned aastad tagasi laastas selle kandi suur torm. Kaluripaadid olid kõik kadunud ja järv tõusis üle kallaste ning valgus orgu. Õnnetus oli üsna kuulus, võibolla te isegi lugesite sellest. Ja nüüd on seal lihtsalt rabaja isegi lõhed on kadunud.»
   Äkilise eelaimuse ajel mõtles Marian, et võibolla oli Geoffrey ’l siiski õigus. Nad olid koos kaarti uurinud ja Geoffrey oli selle kohal pead vangutanud. Ent Gaze oli kirjutatud üsna suurte tähtedega ja Marian oli olnud kindel, et koht peaks olema tegelikult tsiviliseeritud paik kaupluste ja kõrtsiga.
   Elevus ja meeleheide olid viimase kuu jooksul temas ägedalt tõusnud ja mõõnanud. Ta taipas nüüd, kui naiivne oli olnud kujutleda oma reisi lõppu mingi õnne algusena. Naise armastus Geoffrey’ vastu ei olnud tema esimene armastus, kuid sellel oli olnud esimese armastuse ägedus koos kaasneva sügavuse ja üksikasjadega, mis tulenevad arukusest. Lõppude lõpuks ei olnud ta enam üldse noor. Ta oli üsna kolmekümne lähedal ja tunne, et tema elu oli seni olnud ainult rida ajutisi esialgseid samme, oli muutnud ta ahnemait vastuvõtlikumaks iga nähtuse suhtes, mis näis lõpuks sündmusena. Pärast täielikku pettumist oli ta oma kaotuse raevuka ratsionaalsusega vastu võtnud. Kui oli selgunud, et Geoffrey ei armasta ega suuda teda armastada, oli ta otsustanud, et peab ära minema. Ta oli olnud ennast hästi, võib-olla liigagi hästi oma õpetajaametis sisse seadnud. Nüüd oli äkki selge, et seesama linn, isegi maa ei saa korraga teda ja Geoffirey’t mahutada. Marian imetles oma halastamatut otsust. Kuid Geoffrey hindas isegi rohkem seda, mis tuli hiljem: kuidas pärast eelnenut, kui Marian oli lakanud tahtmast meest täielikult oma mälust kustutada, teda olematuks muuta, olid nad leidnud, et suudavad teineteisega mõistlikult ja lahkelt rääkida. Marian oli siis teadlikult suuremeelne. Ta laskis mehel ennast natuke lohutada, kuna oli tema kaotanud, ning tundis piinavat rahuldust teadmisest, et Geoffirey on peaaegu valmis temasse armuma umbes sel ajal, kui Marian hakkas hämmastaval ja häbiväärsel kombel juba toibuma.
   Marian oli märganud juhuslikult veidrat väikest kuulutust. Geoffrey oli narrinud teda, et naisele avaldab mõju lihtsalt suursugune nimi ja väljavaade elada «kõrgseltskonna elu». Mariani veetles tõepoolest nimi «Gaze’i loss» ja kauge ning arvatavasti ilus maakoht Keegi mrs. Crean-Smith otsis kuulutuse kaudu koduõpetajannat, kes oskaks prantsuse ja itaalia keelt. Mainiti kõrget palka, kahtlaselt kõrget. Geoffrey ütles, et isegi üksildase paiga kohta on see liiga kõrge. Ta oli olnud selle plaani vastu, osaliselt, nagu Marian nukra õrnusega mehe suhtes tundis, mingist armukadedusest, mingist kadedusest, kui ta nägi Mariani nii ruttu toibuvat ja seikluseks valmis olevat.
   Marian oli kirjutanud, märkides, mis haridus tal on, ja saanud sõbraliku kirja kelleltki Gerald Scottow’lt. Kirjavahetus jätkus ning talle pakuti töökohta, kuid ta ei olnud saanud teada ega tahtnud ka küsida oma tulevaste õpilaste vanust ega arvu. Ka ei saanud ta mr. Scottow’st päriselt aru, kas ta oli sõber või sugulane või mrs. Crean-Smithi teenistuses, kelle nimel ta kirjutas.
   Marian pööras nüüd ettevaatlikult pead ja silmitses Gerald Scottow’d. Seda oli kerge teha, sest mees istus akna juures, kust avanes vaade merele. Marian oleks tahtnud ka ümber pöörata ja poissi vaadata, kelle vaikset kohalolekut oma selja taga ta väga ebamugavalt tunnetas, aga ta oli liiga arg, et seda teha. Scottow paistis kuuluvat kindlasti «sakste» hulka, kui kasutada pilkavat kõnemaneeri, mida Geoffrey oleks talle kohe siin õpetanud. Tema hääldus ja käitumine näitasid, et ta ei allunud kellelegi ja Marian oletas, et mees on sugulane või perekonnasõber. Ent kui ta siin elas, siis mida tegi? Ta oli suur kena mees sileda terve jumega näo ja natuke sõdurliku hoiakuga. Tal olid lopsakad käharad pruunid juuksed, mis ulatusid väikeste lamedate lokirõngastena tema punakale, tuules ja päikeses pargitud kaelale. Tema pruunid silmad olid arukad ja kenad. Ta paistis olevat pisut üle neljakümne ja võib-olla oli tema noorusaja ilu just nüüd suuremasse kehakaalu kadumas. Ta jättis nüüd kehaka, kandilise mehe mulje, kuid mõjus siiski lihaselisena ja üpris meeldivana. Marian viis pilgu tema suurtele karvastele kätele, mis rooli hoidsid. Hetkeks läbis teda värin. Tal tekkis mõte, kas ka mrs. Scottow on olemas.
   «Seal need rannakaljud ongi.»
   Marian oli mustast liivakivist rannakaljude kohta lugenud. Uduvines tundusid need nüüd pruunikad olevat, kulgedes tohutu suurte tugipiilarite ridadena nii kaugele kui silm ulatas, vöödilistena, püstloodis, kohutavalt kõrkidena, laskudes järsult valgetes vahuharjades ummiklainetusse. Meri ise mõjus siin mustana, segunedes vahuga nagu tint vahukoorega.
   «Kaljud on imeilusad,» ütles Marian. Ta leidis, et pikk tume rannajoon on võigas ja kohutav. Ta polnud kunagi näinud maakohta, mis oleks olnud nii ebasõbralik inimese suhtes.
   «Neid on nimetatud ülevaks,» ütles Scottow. «Aga mina pole jällegi otsustaja. Ma olen nendega liiga harjunud.»
   «Kas on ka ujumiseks häid kohti?» küsis Marian. «Ma mõtlen, et kas on ka võimalik alla mere äärde minna?»
   «Mere äärde saab küll minna. Aga siin ei uju keegi.»
   «Miks?»
   «Siinses meres ei uju keegi. Vesi on liiga külm. Ja see on meri, mis tapab inimesi.»
   Marian, kes oli hea ujuja, otsustas endamisi, et ta läheb siiski ujuma.
   Loojuv päike pani nüüd merepinna sädelema ja pimestas Mariani silmi. Ta vaatas sisemaa poole, olles ikka veel ärevalt teadlik vaikivast poisist oma selja taga. Palja lubjakiviga kõnnumaa taganes, kerkides selgelt eralduvate astangutena ning moodustades madalaid kühmulisi platoosid, mis lebasid üksteise taga nagu hiiglasuured fossiilsed monstrumid. Mõned armetud punased põõsad ja väikesed ida poole painduvad sarapuud klammerdusid kalju külge, mille päike oli muutnud sõmerjaks ja kahvatukollaseks.
   «Tähelepanuväärne maastik, eks ole?» ütles Scottow. «Ei meeldi muidugi kõigile. Kuid te peaksite kaljusid mais ja juunis nägema. Need on siis üleni emajuurega kaetud. Isegi praegu on seal rohkem taimi kui esimesel pilgul paistab. Sealt võib leida kummalisi väikseid lilli, kui teraselt vaadata, ja lihasööjaid taimi. On ka väga huvitavaid koopaid ja maa-aluseid jõgesid. Kas te olete huvitatud geoloogiast ja lilledest ja üldse niisugustest asjadest? Ma näen, et olete binokli kaasa võtnud.»
   «Ma ei ole siiski geoloog. Mõtlesin, et võiksin vaadelda linde, kuigi ma ei tea ka nendest suurt midagi.»
   «Mina ei tea lindudest midagi, välja arvatud need, keda lastakse, aga te näete siin kandis kindlasti ka mõningaid haruldasi linde. Ronki ja kaljukotkaid ja muid taolisi. Ma loodan, et teile meeldib jalutada?»
   «Jaa, väga. Ma kujutan ette, et seal üleval võib kergesti ära eksida.»
   «Scarrenil ei ole kuigi palju orientiire. Pole peaaegu üldse midagi vertikaalset peale megaliitide ja dolmenite. See on väga vana maa.»
   Tee pööras sisemaa poole ning lookles nüüd õõnsate kaljuastangute vahel. Ebatasane killustiktee hakkas muutuma konarlikuks kruusateeks. Scottow võttis kiirust maha. Ees mustendas midagi, mis osutus väikeseks eeslite grupiks. Nende hulgas olid kaks pisikest eeslit, foksterjerist vaevalt suuremad. Auto suundus otse nende juurde ning nad astusid oma kabedatel jalgadel laisalt kõrvale. Autot saatis veider karjatus.
   Marian kasutas kohtumist eeslitega ära selleks, et ümber pöörata ja tema selja taga istuvat poissi silmitseda. Poiss naeratas talle erilise armsusega, kuid Marian ei suutnud näha tema nägu.
   «Nad on kenad väikesed loomad,» ütles Scottow, «aga ma soovin, et nad hoiduksid teest kaugemale. Õnneks on siin väike liiklus. Viimasest tuleneb, et inimesed kihutavad nagu kuradid. Siin kandis öeldakse, et päeval kohtad siin ainult ühte autot, aga see su ka tapab.»
   Kurvi tagant hakkas äkki eemalt paistma suur kena maja. Keset lagedat maastikku oli vaatepilt hämmastav, põuavines mõjus see nagu miraaž. Maja seisis kõrgel mäenõlval teest mere pool, rannakalju eendil. pikk hall kolmekorruseline kaheksateistkümnenda sajandi hoone. Marian oli oma reisil juba mitut taolist maja näinud, aga alati ilma katuseta. «Kas see on Gaze’i loss?»
   «Kahjuks ei. Maja nimi on Riders. Meie lähim naaber. Gaze ei ole pooltki nii suur. Ma loodan, et te ei pettu. Kõiki härrasrahva residentse tavatsetakse siin lossideks nimetada.»
   «Kes Ridersis elab?» Siin olemasoleva tsivilisatsiooni seisukohalt tundus see mingil määral tähtis olevat.
   «Veider erak, eakas õpetlane nimega Max Lejour.»
   «Kas ta elab seal üksi?»
   «Ta elab üksi kogu talve, teenijaid muidugi arvestamata. Talv on siin kohutav ja kõik ei suuda seda taluda. Suvel käivad tal külalised. Praegu on tema juures poeg ja tütar. Ja on olemas veel mees nimega Effingham Cooper, kes siin alati käib.»
   Mariani selja tagant kostis veider kõrge heli. Marian sai aru, et poiss naerab. Samal hetkel ta taipas, et poiss peab olema vanem, kui ta oli arvanud. Naer ei olnud viieteistkümneaastase oma. Ta pööras kiiresti ümber, et teda vaadata, ja nägi nüüd selgemalt tema nägu. Ta oli kahvatu, üsna hellitatud välimusega umbes üheksateistkümneaastane noormees pikliku peaja terava lõuaga. Pikad siidised heledad kiharad rippusid hooletult üle kulmude, kattes poolenisti tema piklikud helesinised aruka pilguga silmad ning andes talle koeraliku välimuse. Ta lükkas oma juukseid tagasi, ajas silmad suuremaks ning saatis Mariani poole vallatu pilgu, tehes temast kaasosalise oma naljas.
   Scottow jätkas: «See seltskond koos meie väikese kambaga moodustabki peenema rahva kolmekümne miili ulatuses. Eks ole, Jamesie?» Tema toon oli pisut terav. Võib-olla ärritas Scottow’d poisi naer.
   Marian soovis küsida, kellest «meie väike kamp» koosneb. Aga olgu, ta saab seda küllalt ruttu teada, tulgu, mis tuleb.
   «Ma kardan, et olete tulnud kohutavasse kolkasse, miss Taylor. Talupojad on enamasti hullud ja teised on veel hullemad.» Poiss rääkis meeldiva kõrge häälega, milles oli kergelt tunda kohalikku aktsenti.
   «Ärge uskuge ühtegi sõna, mis ta räägib!» ütles Scottow.
   «Jamesie on meie väike päikesepoiss, aga ta on kohutav liialdaja.»
   Marian naeris kohmetult Ta ei osanud Jamesie’t kuhugi paigutada.
   Scottow jätkas justnagu tema mõtteid lugedes: «Jamesie talub kannatlikult minu rooli taga istumist.»
   «Ah nii, kas see on tema auto?» küsis Marian, taibates kohe, et tegi vea.
   «Mitte just päriselt. Jamesie mängib meie sohvrit üldiselt kannatab ta meid välja ja lõbustab, kui me melanhoolseks muutume.»
   Marian punastas. Kas ta oleks pidanud teadma, et Jamesie kuulub teenijate hulka?
   «Siin meie valdused algavadki. Hetke pärast te näete vasakul ühte – üsna huvitavat dolmenit»
   Suur maja oli kadunud nüüd lubjakivist võlvi taha. Maastik oli muutunud natuke mahedamaks ja kivide vahel moodustas safrankollaseid laike kuivanud rohi – see võis olla ka tutiline samblik. Mõned musta näo ja merevaigukollaste säravate silmadega lambad ilmusid äkki madalale kaljurünkale, nende taga kõrgus vastu rohekat taevast dolmen. Kaks hiiglasuurt püstist kivi toetasid tohutut päiskivi, mis ulatus kummaltki poolt kaugele. Ebavõrdsete külgedega moodustis oli veider, näiliselt mõttetu, kuid siiski kohutavalt tähendusrikas.
   «Keegi ei tea, kes selle püstitas, millal, milleks ja isegi kuidas. Need asjad on väga vanad. Aga teie olete muidugi haritud, miss Taylor, ja taipate nendest palju rohkem kui mina. Dolmeni tagant algab turbaraba, mis võtab enda alla miile. Ongi Gaze.»
   Kui auto nõlvakust alla sõitma hakkas, silmas Marian vastasasuval mäeküljel suurt halli heidutava välimusega maja, mille fassaad oli varustatud sakmete ja laskepiludega; maja kõrged ja kitsad aknad helkisid nüüd merelt peegelduvas valguses. Maja oli ehitatud kohalikust lubjakivist ja kerkis maastikust esile nagu dolmen, kuuludes sinna ja ühtlasi eraldudes sellest
   «Kardan, et maja pole just eriline iluasi,» ütles Scottow. «Üheksateistkümnes sajand muidugi. Siin oli üks vanem maja, aga see põles maha nagu enamik neist. Kaheksateistkümnenda sajandi terrass jäi alles, samuti tallid. Siin on meie väike jõgi. Praegu ei näe see kuigi ohtlik välja, eks ole? Ja jõe vasakul kaldal on küla.»
   Auto vähendas kiirust, et logistada väga aeglaselt üle pika puusilla, mis viis üle suurte peaaegu kerakujuliste tähniliste kividega täidetud kanali. Väike pruuni šerri värvi veenire rajas endale kivide vahel vaevaliselt teed ja laienes mere pool madalaks säbarlainetusega laamaks, mida ääristasid läikiva kollase mererohu puhmad. Mõned valgekslubjatud ühetoalised kotedzid kössitasid korratu salgana tee ääres. Marian pani tähele, et osa nendest oli katuseta. Ühtki inimest polnud näha. Otse all ja eemal lebas üleni kuldse helgiga kaetud meri, mida mõlemalt poolt raamisid mustad püstloodis kaljurünkad, mille suur kõrgus oli nüüd ilmne. Maja nimega Riders oli nende taga jälle nähtavale ilmunud. Auto hakkas teisest orunõlvast üles ronima.
   Mariani haaras äkki kohutav, kogu tema olemust halvav paanika. Ta oli väga hirmul, mõeldes, et kohe jõuavad nad pärale. Aga see oli midagi enamat. Ta kartis kaljusid ja kliffe ja veidrat dolmenit ja vanu salapäraseid asju. Tema kaks kaaslast ei mõjunud enam rahustavalt, vaid hirmus võõralt ja isegi süngelt Esimest korda elus tundis ta ennast täiesti isoleeritult ja ohus olevat. Ühel hetkel oli ta hirmu pärast peaaegu minestamas.
   Ta ütles nagu appi hüüdes: «Ma olen kohutavalt närvis.»
   «Ma tean, et te olete,» lausus Scottow. Ta naeratas talle otsa vaatamata ja jälle oli sõnadel intiimne kaitsev kõla. «Ärge olge. Te tunnete ennast siin varsti nagu kodus. Me oleme väga kahjutu kamp.»
   Marian kuulis jälle oma selja tagant poisi heledahäälset naeru.
   Auto sõitis rappudes üle kliriseva karjavõre ja tohutu laskepiludega võlvi alt läbi. Tuulest räsitud põõsaste tihnikus seisis tühjalt haigutavate aknaaukude ja sissevajunud katusega vahimaja. Konarlik kruusatee, mida olid rikkunud vihm ja umbrohi, pöördus vasakule, loogeldes üles maja poole. Pärast kuiva kaljust pinda oli muld siin äkki niiske ja must, kaetud laiguti traatja rohuga. Punased õitsvad fuksiad moodustasid mäenõlval eredaid laike tumedate sagriste rododendronipõõsaste vahel. Tee tegi jälle käänaku ja maja oli juba lähedal. Marian silmas terrassi kivist balustraadi, mis ümbritses seda igast küljest, tõstes ta kõrgelt välja turbamullasest maast. Natuke eemalt paistis hall kivimüür ja võis näha märke hooletussejäetud aiast, kus kasvasid mõned armetud kuused ja üks tšiili araukaaria. Auto peatus ja Scottow lülitas mootori välja.
   Mariani kohutas äkki saabunud vaikus. Kuid hullumeelne paanika oli kadunud. Praegu oli ta hirmunud tavalisel viisil, tundis kõhus iiveldust, oli kartlik, võimetu kõnelema, kohutavalt teadlik uue maailma algusest.
   Scottow ja Jamesie kandsid tema pakke. Teda põrnitsevate akende poole vaatamata läks ta nende järel trepist üles mõranenud ja umbrohtu kasvanud sillutuskividega kaetud terrassile, sealt edasi suurde rikkalikult kaunistatud katusealusesse ja klaasist pöördukse kaudu majja. Sees valitses teistsugune vaikus, seal oli pime ja üsna külm ning oli tunda vanade kardinate ja vana rõskuse lääget lõhna. Kaks kõrgete valgete pitstanude, halliseguste mustade juuste ja kõõrdpilguga teenijatüdrukut tulid ja võtsid tema pakid.
   Jamesie oli pimedusse kadunud. Scottow ütles: «Ma arvan, et te tahaksite ennast pesta ja korda seada. Kiiret pole kuhugi. Tavaliselt me siin muidugi lõunasöögiks riideid ei vaheta, ma mõtlen mitte tõsiselt. Teenijad juhatavad teid teie tuppa. Võib-olla tuleksite umbes poole tunni pärast jälle alla, ma ootan teid terrassil.»
   Teenijad tassisid juba pakke trepist üles. Marian järgnes nendele hämaruses. Põrandad olid enamasti ilma vaipadeta, vildakad, kriiksuvad, sammud kajasid ruumis vastu, aga pea kohal rippusid pehmed draperiid, kardinate võlvkaigud, tekstiilide ebamäärased ämblikuvõrgud, mis rippusid uste ees ja toanurkades ning sikutasid teda möödumisel varrukast. Lõpuks juhatati ta suurde õhtuvalgusega täidetud tuppa. Teenijad kadusid.
   Marian astus üle toa akna juurde. Sealt avanes avar vaade üle oru Ridersi ja mereni. Meri oli nüüd paabulinnusinine, rannakaljud pigimustad. kadudes sinnapoole, kust paistsid jälle kauged saared kollakaspruuni taeva taustal. Marian vaatas ja ohkas, unustades ennast.
   Karp uhiuue binokliga rippus tal kaelas. Vaatepildist ikka veel haaratuna võttis ta binokli käsikaudu välja. See oli siiski väga tore mänguasi. Ta sättis binokli teravaks, et orgu silmitseda. Puusild hüppas nähtavale ehmatavalt lähedalt, maagiline sõõr liikus aeglaselt nõlvakust üles vastasmaja juurde. Ta jõudis müürini, eristades kivi ebatasast pinda, kus loojuva päikese längus kiired seda valgustasid, heites väikseid varje. Ja siis oli seal ootamatult kivist balustraad, sarnane Gaze’i omaga, ja viimase taga luukidega aken. Marian viis binokli aeglaselt edasi, peatudes erksavärviliste lamamistoolide grupi ja valge laua juures, kus seisis pudel. Järgmisel hetkel vaatas ta ühte meest. Mees seisis terrassil ja vaatas talle otse silma sisse läbi Gaze’ile suunatud binokli. Marian laskis binoklil langeda ja astus kiiresti akna juurest ära. Teda haaras jälle paanika.

Teine peatükk

   «Mrs. Crean-Smith ei ole veel valmis teiega kohtuma.» ütles Gerald Scottow. «Kas oleksite nii kena ja ootaksite siin, kuni ma teised üles otsin.»
   Marian ei olnud ülakorrusele kauaks jäänud. Pärast hirmust jagusaamist oli ta oma toa kiiruga üle vaadanud, tunnustades kaheksateistkümnendast sajandist pärit kirjutuslauda, olnud tänulik tühjade lakitud raamaturiiulite eest, talle meeldisid ka vanaaegsed lotendava sitsriidega kaetud tugitoolid, kahtlust äratas võimas säng, mille mõlkis vasknööbid läikisid maheda kullana, ning teda kohutasid äärmiselt tühise sisuga gravüürid seinal, mille eemaldamisele ehk keegi vastu ei vaidle, nagu ta lootis. Ta pesi ennast kiiruga, leidnud lillelise kannu küllalt sooja vee ja pesukausi roheliste ja ookerkollaste plaatidega kaetud pesulaualt. Oma närvilises olekus tihkas ta siiski vaikusesse, sumbunud õhuga koridori minna ning leidis lähedusest tualettruumi suure mahagonistmega, mis tundus mitme generatsiooni kasutajate ihusoojusest soe olevat, ja suure pesukausi, mida kaunistasid lillevanikud. Naine ei teadnud, kas olla meelitatud või kõhevil avastusest, et see klappis kokku tema toa kannu ja pesukausiga.
   Ta vahetas kähku riided, pannes selga kleidi, ja silmitses ennast ilusast siidpuidust raamis peeglist. Suurt peeglit toas ei olnud. Ta puuderdas oma pikka nina ja kammis üle pea oma lühikesed sirged tumedad juuksed. Tema nägu, kus oli liiga palju lugevaid jooni, et seda ilusaks nimetada, võis sobida määratluse alla «kena», nagu ta arvas, või vähemalt «väljendusrikas». Kuid tuli arvestada ka oma näoilmet. Geoffrey oli talle sageli öelnud, et näeb tusane ja agressiivne välja. Ta ei tohi nüüd niisuguse ilmega olla. Geoffrey oli kord ütelnud: «Jäta mõtlemine, et elu sind petab. Võta vastu, mida ta pakub ja kasuta seda. Kas sinust ei saa kunagi realisti?» Hästi, ükskõik, mida siin ka pakutakse, ta võtab selle vastu andunud tähelepanuga. Võib-olla oligi realismi ajastu algamas. Võib-olla oli Marianil õigus, kui mõtles, et tema armastuses Geoffrey’ vastu oli ettevalmistusaeg läbi. Kuid äkilise kohutava üksindustundega, äkilise nostalgiaga vana armsa kadunud maailma pärast tundis ta, kui meeleheitlikult tahaks, et teda vajataks ja armastataks Gaze’i inimeste poolt. Naine korrastas oma nägu, võttis kokku oma julgusetagavarad ja läks trepist alla.
   Scottow oli juhatanud ta suurde võõrastetuppa allkorrusel, kus Marian nüüd üksinda seisis, sõrmitsedes süütamata sigaretti ega tundnud üldse rõõmu eelseisvast kohtumisest «teistega». Ruum lõhnas mõtlikult mineviku järele, soojal septembriõhtul oli see külm ja pime. Kaks kõrget üles-alla avaneva raamiga akent, mis ulatusid peaaegu põrandani, ja kõrge klaasuks ühendasid tuba päikesepaistelise terrassiga. Akende ning ukse ees rippusid ja muutsid toa pimedaks silmusega kokku tõmmatud valged pitskardinad, mis ei olnud päris puhtad. Paksud punased külgkardinad, jäigad nagu uuretega sambad, levitasid tolmust viirukilõhna, kollakaspruuni ja kollase mustriga vaip laskis välja väikseid tolmu pahvakuid, kui sellele astuti. Tumedast mahagonist ehitis, kuhu kuulus ka peegel, troonis kamina kohal, ulatudes peaaegu hämara laeni riiulite ja konsoolide kooskõlas. Riiulitele olid kobaratena asetatud väikesed keerulised vaskesemed. Pigimusta suurt klaverit kaitses väikeste laudade salk, mille sametkatted ulatusid peaaegu põrandani. Selles segadikus sädelesid siin-seal kristallist esemed, raskete ustega raamatukapp pidas oma hoole all vasikanahka köidetud raamatuid nahast narmastega riiulitel. Toas valitsev segadus ei reetnud millegagi, et seda kasutavad või siin tegutsevad inimesed. Kes iganes need lapsed ka võisid olla, siin nad ei käinud.
   Marian vaatas toas ettevaatlikult ringi. Päikesepaistelise õhtu vastupeegeldusena valitses toas kollakas hämarus, oli erakordselt vaikne. Kuid tuba jättis valvsa mulje ja Marian peaaegu kartis avastada, et tal oli kahe silma vahelejäänud keegi, kes seisab vaikselt toanurgas. Ta liikus käratult ringi, otsides tikku oma sigareti jaoks. Ühel sametiga kaetud laual oli tuhm hõbedane tikutoos, aga tikke seal ei olnud. Ta uuris, kas ukse juures ei ole elektrilist sigaretisüütajat, aga ei leidnud, tõmmates ainult ära ühe lahtise lillelise tapeedi tüki. Siis ta taipas, et Gaze’is ei ole ju elektrit. Selleks, et oma tähelepanu millelegi suunata või oma närve rahustada, sammus ta üle toa raamatukapi juurde ja püüdis lugeda raamatute pealkirju, aga klaas oli liiga määrdunud ning tuba liiga pime. Ta püüdis kapiust lahti teha.
   «Kapp on lukus,» ütles üks hääl otse tema selja taga.
   Marian pööras võpatades ümber. Keegi kõrget kasvu naine oli talle väga lähedale tulnud. Marian ei näinud selgelt tema nägu, aga tal paistsid olevat hallid, väga heledad või ilma kindla värvita juuksed, mis olid pealaele krunni keeratud. Ta kandis tumedat suure valge pitskrae ja kätistega kleiti.
   Mariani süda hakkas nii ägedasti kloppima, et ta pidi peaaegu maha kukkuma. «Kas te olete mis. Crean-Smith?»
   Gerald Scottow’ rahustav hääl ütles eemalt: «See on miss Evercreech. Miss Evercreech, see on miss Taylor.»
   Uksel hakkas hõõguma valgusekuma ja kolm mustajuukselist teenijatüdrukut sisenesid, kandes käes suuri läbipaistmatute koorevärvi klaaskuplitega õlilampe. Nad asetasid need laudadele laiali. Tuba muutus suletuks, hämaraks, ja kõik nihkusid üksteisele lähemale. Nüüd nägi Marian selgemalt miss Evercreechi. Ta oli sale ning kitsas, kõrgete põsesarnadega nägu, õlised helesinised silmad ja pikk peenehuuleline suu. Tema juuste värvi oli ikka veel raske määratleda. Niisamuti tema vanust. Ta võis olla nelikümmend või samahästi kuuskümmend. Naine vaatas Marianile naeratamata otsa, kulm pisut kortsus, intensiivsusega, mis oli küll heidutav, kuid mitte vaenulik.
   «Miss Evercreech on muidugi Jamesie’ õde,» ütles Scottow. «Tema suur õde, praktiliselt ema.»
   «Ma ei tea, miks te ütlete «muidugi», Gerald,» sõnas miss Evercreech, uurides ikka veel teraselt Mariani, «või miks lubate endale võõra inimese juuresolekul vihjeid minu vanusele.»
   «Mis te nüüd, Violet,» ütles Scottow. Ta oli tema sealolekust pisut kohmetu. «Miss Taylor ei ole ju võõras. Ta kuulub meie hulka või hakkab varsti kuuluma.»
   Miss Evercreech vaikis hetkeks ning lõpetas siis Mariani näo uurimise. «Vaene laps! Gerald, kus selle raamatukapi võti on? Miss Taylor tahab selle sisse pilku heita.»
   «Ei, ärge tehke endale tüli…,» ütles Marian.
   «Mul pole aimugi,» lausus Scottow. «Niipalju kui mina tean, pole seda kunagi lahti tehtud.»
   «Ükskord see pidi lahti olema, kallis, et raamatuid sisse panna. Võti võib olla ühes nendest vaskvaasidest Mulle tuleb nagu meelde. Palun, kas te ei võtaks need alla?»
   Kergelt resigneerunud ilmega, mida Marian tõlgendas kui salajast sõnumit temale, hakkas Scottow vasest iluasju üksteise järel alla võtma, asetades need lauale; miss Evercrecch võttis nende sisemusest välja nööpide, kirjaklambrite, sigariotste ja kummipaelte segadiku ning millegi, mis nägi välja nagu kuldmünt ja mille ta taskusse pistis. Lõpuks leiti võti vaskeesli kandekorvist ja miss Evercreech ulatas selle Marianile, kes kohmetusest kangena pööras võtit lukuaugus ja teeskles siis raamatukapi sisu uurimist, sest paistis, et just seda talt oodati.
   «Kas sellega on korras, laps?» küsis miss Evercreech.
   Marian, kellel polnud aimugi, kas tema soovile oli vastu tuldud või hoopis karistatud, ütles: «Jaa, tänan teid, muidugi, jaa.»
   «Kas Hannah on nüüd valmis temaga kohtuma, Gerald?»
   «Veel mitte.»
   Äkki haaras miss Evercreech Mariani käe tugevasse haardesse ja viis ta akna juurde. Ta tõmbas Mariani vastu aknaruutu, nii et tüdruku õlg suruti pitskardinasse. kust hoovas kuiva tolmulõhna. Väljas säras ikka veel õhtuvalgus. mille värvid olid omandanud kulla helgi, mere kohal hakkas hõõguma oranž ja purpurne loojangukuma. Kuid Marian ei julgenud pöörata pilku teda uurivalt näolt, mis oli nüüd valgustatud nagu väikesel laval.
   «Mis usku te olete, laps?»
   «Mul ei ole mingit usku.» Seda öeldes tundis Marian ennast süüdi oleval, ta tundis ennast süüdi ka sellepärast, et tahtis nii väga oma kätt vabastada. Ta lükkas kardina õlalt ära.
   «Te võite meid alguses natuke veidraks pidada, aga varsti leiate koha meie hulgas. Ärge unustage, kui tahate või vajate midagi selles majas, tulge minu juurde. Me ei tülita mrs. Crean-Smithi mingite praktiliste üksikasjadega.»
   «Hannah tahab teda nüüd näha,» lausus Scottow hääl lampide keskelt.
   Miss Evercrecch hoidis ikka veel Mariani kätt, pigistades seda õrnalt. «Me kohtume varsti jälle, Marian. Ma nimetan teid Marianiks. Ja hiljem te nimetate mind Violetiks.» Tema toon oli niisugune, et see kõlas peaaegu nagu ähvardus. Ta laskis Mariani käe lahti.
   Marian pomises mõne tänusõna ja taganes sealt kiiresti. Nii suur tähelepanu oli tundunud talle peaaegu talumatu. Ta pöördus kergendustundega Scottow’ sõbraliku kuju poole.
   Justnagu meelega teemat vahetades ütles Scottow reipalt: «No nii. Ega te siia midagi ei jätnud, käekotti või midagi niisugust? Ma kardan, et me ei kasuta seda ruumi kuigi sageli ja mõnikord on see ka lukus. Nüüd aga tulge mulle järele.»
   Nad väljusid halli, mille väljast langev oranz valgus oli täitnud ähmase kiirgusega. Sel hetkel astus üks mees terrassilt klaasukse kaudu sisse.
   «Oh. Denis, see oled sina.»
   «Jaa. söör.»
   «Miss Taylor jõudis kohale. Miss Taylor. see on Denis Nolan.»
   Üks teenijatüdruk möödus, õlilamp käes. Võõrastetuba oli jälle pimedaks tehtud. Mööduvas valguses nägi Marian lüheldast, umbes tema pikkust meest, kellel oli suur plekkkauss käes. Tal olid selle kandi inimeste tumedad juuksed ja sinised silmad, ent Marian nägi, kui mees enne lambi möödumist näo tema poole pööras, safiirsiniseid silmi. Ta rääkis tugeva kohaliku aktsendiga ning nägi Mariani arvates üsna tusane ja teenerlik välja.
   Scottow jätkas: «Denis on mu väga võimekas ametnik. Ta on meie arvepidaja ja püüab hoida meid võlgadesse sattumast. Eks ole. Denis?»
   Denis mühatas.
   «Mis sul seal-on. Denis? Või ma peaksin küsima, kes sul seal on?»
   Mees asetas kausi enda ette maha ja Marian nägi ehmunult üllatudes, et selles oli vesi ja suur kuldkala «Maasikanina.»
   «Kas Maasikanina saab soolase vanni?»
   «Jaa söör.» Mees ei naeratanud.
   Scottow ütles kahe eest naeratades: «Denis on suur kalamees. Te peate homme tema kalatiike vaatama minema. Need kuuluvad meie väheste meelelahutuste hulka. Nii, nüüd läheme üles. Mrs. Crean-Smith ootab.»
   Ülimalt erutatuna järgnes Marian nüüd Scottow’le peaaegu pimedast trepist üles, mööda trepimademel põlevast lambist, mis põles tuhmilt nagu pühakujukapis. ja sealt veel natuke edasi, kuni nad jõudsid suure kahe poolega ukse juurde, mille Scottow vaikselt avas. Nad astusid hämarasse esikusse ja Marian nägi enda ees kuldset valgustriipu. Gerald Scottow koputas.
   «Sisse.»
   Scottow sisenes aupaklikult ja Marian järgnes talle.
   Tuba säras paljude lampide valgusest, kardinad olid ette tõmmatud, kuigi väljas oli hele päikesepaiste. Mariani pimestasid mahe külluslik valgus ja hirm.
   «Siin ta on,» ütles Scottow vaikse häälega.
   Marian lähenes üle paksu vaiba kellelegi, kes asus toa kaugemas nurgas.
   «Ah, heldeke…»
   Marian oli ilma sellele mõtlemata oodanud kohtumist vanema naisega. Kuid see isik, kellega ta silm silma vastas seisis, oli noor, võib-olla ainult natuke temast vanem, ja kuigi ta ei olnud just ilus, oli ta ometi hämmastavalt armas. Tal olid paksud punakaskuldsed juuksed, peaaegu sama värvi silmad ja lai kahvatu tedretähniline nägu. Make up’ist polnud jälgegi. Tal oli seljas tikanditega kaunistatud kollasest siidist voogav rüü, mis võis olla nii õhtukleit kui ka hommikumantel.
   Marian võttis vastu talle pakutud valge tedretähnilise käe ja pomises, et ta on rõõmus. Ta tundis tuttavat intensiivset lõhna, mida ei osanud määratleda; toas oli küllalt palju emotsioone, mis kõik ei lähtunud temast.
   «Kui imekena teist, et tulite,» ütles mrs. Crean-Smith. «Ma loodan väga, et lasete ennast meelsasti koos meiega siia vangistada, miilide kaugusele igast muust paigast»
   «Ma loodan ka,» ütles Marian ja taipas siis, et see kõlas ebaviisakalt. Ta lisas: «Keegi ei vaidleks vastu, kui ta nii kenasse kohta vangistataks.» Ka see kõlas ebaviisakalt, seepärast ta lisas: «See pole ju mingi vangistus.»
   Scottow ütles tema selja tagant «Hannah.»
   Marian liikus külg ees tagasi seina poole, nii et nood kaks võisid teineteist näha.
   «Ma arvan, et te sooviksite koos miss Tayloriga kerget õhtueinet süüa?»
   «Jaa, palun, Gerald, kui see sobib. Kas te ei paluks Violeti? Ma ei taha tüli teha, aga oleks nii kena ja ma olen kindel, et miss Taylor on näljane. Kas pole nii, miss Taylor?»
   Marian, kellel oli süda paha, ütles: «Jaa muidugi, lihtsalt midagi…»
   Järgnes hetk vaikust Siis Scottow kummardas ja kadus ning Marian eemaldus seinast.
   «Meil ei ole siin kahjuks kindlaid kellaaegu. Meil pole kellelegi meeldida peale iseendi. Loodan väga, et teie reis läks hästi. Kardan, et tunnete igavust kuni mägedesse lähete. Tulge tulele lähemale. Õhtud on juba külmad.»
   Suurel kaminarestil põles väike turbatuli, mustast marmorist kaminasimsil oli peeni portselanasju. Toas oli palju peegleid, mõned nendest ilusad, aga polnud ühtegi pilti, vähe oli näha ka katseid tuba korralikult kaunistada. Kaks vasest vaasi, mis olid täis pamparohtu ja kuivatatud kuukresse, olid seal ilmselt kaua aega seisnud. Toas oli tunda maja pikka iga, see oli kohmakalt vanamoeline nagu too teine ruum allkorrusel, ainult siinne jättis mulje, võibolla liigagi tugeva, et siin elati. Marianil oli tunne, et pleekinud riidega tugitoolide ring, mis oli raamatuid ja ajalehti täis kuhjatud, on ta sisse piiranud, peaaegu ähvardab teda. Ta märkas nahaga kaetud kirjutuslaual, kus vedelesid mingi käsikirja lehed, mundris mehe pilti. Ta liitus oma perenaisega kamina juures ja nad silmitsesid teineteist.
   Nüüd nägi Marian, et mrs. Crean-Smith on paljajalu. See tähelepanek liigitas kollase rüü kohe hommikumantlite hulka, koos sellega tekkis üldmulje kergest lohakusest – juuksed olid sassis, küünealused mitte päris puhtad, armas nägu natuke väsinud, natuke kahkjas ja rasvane nagu inimesel, kes on olnud kaua haige. Marian mõtles otsekohe, kas mrs. Crean-Smith ei olegi tegelikult haige, ning ta tunded võtsid pisut süüdlaslikult teise suuna. Ometi tundis ta ka kergendust ja kiiresti tekkinud sümpaatiat See isik ei ohustanud kedagi.
   «Ma loodan, et teie tuba meeldib teile? Kui midagi vajate, siis küsige julgelt Palun istuge. Ehk soovite natuke viskit?»
   «Tänan.» Marian taipas nüüd, et toas tajutav lõhn oligi viski lõhn.
   «Nüüd rääkige mulle pisut endast. Aga ma oletan, et soovite ka küsimusi esitada. See paik võib paista teile väga veider.»
   «Ma tahaksin teada,» ütles Marian, «kes on mu õpilased. Võibolla ma oleksin pidanud varem küsima. Mr. Scottow ei ütelnud oma kirjades midagi.»
   «Teie…õpilased?»
   «Ma mõtlen neid noori inimesi, keda ma pean õpetama, lapsi.»
   Mrs. Crean-Smiihi pilgus oli mingi tühjus, mis tekitas Marianis äkki suurt hirmu. Kas kuskil on mingi kohutav, kummaline viga?
   Mrs. Crean-Smilh viis pilgu kõrvale ja liikus viskikarahvini poole. «Siin ei ole mingeid lapsi, miss Taylor. Mr. Scottow oleks pidanud selgitama. Mina olen see, keda õpetama hakkate.»