Lugedes telegrammis “Кризис драмы” – https://t.me/irenedrama/5566, saan teada, et järgmine meeste kollektiiv teeb filmi Strugatskite loost “Raske on olla jumal”. Ja see ei ole esimest ega viimast korda… imelik on see Venemaa ja see lugu:).
Lugu järgmine –

Bondartšuk rääkis, millises etapis on seriaal „Raske on olla jumal“:
Me töötame praegu seriaali „Raske on olla jumal“ (Strugatskite teose põhjal) monteerimis- ja toonimisetapis.
Seriaali võtted lõppesid 28. oktoobril 2025. Need toimusid Iraanis ja Moskvas. Eelmise aasta juunis tuli filmimeeskond Iraanist kiiresti evakueerida, kuna Iisrael ründas taas Iraani.
Nüüd on film aga peaaegu valmis. Esilinastus toimub eksklusiivselt portaalis Wink, seejärel läheb projekt eetrisse telekanalis NTV.

Nagu peaks ootama rõõmuga uut nägemust sellest filmist. Kuid kahtlen jällegi, jällegi ma ohkan ja mõtlen kas tasub.
Kuid läheme edasi, järsku ma suudan midagi endale tõestada.
Vendade Strugatskite kultusteosel “Raske on olla jumal” on kaks peamist mängufilmi ekraniseeringut, mis on oma olemuselt ja stiililt täiesti erinevad:
“Raske on olla jumal” (1989) – Režissöör Peter Fleischmann.
See on Lääne-Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühisprojekt, mis on tehtud klassikalise seiklusliku ulmefilmi võtmes. Kuigi Arkadi Strugatski osales algselt stsenaariumi kirjutamisel, ei olnud autorid lõpptulemusega eriti rahul, kuna film keskendus nende arvates liigselt märulile ja kaotas raamatu filosoofilise sügavuse.
“Raske on olla jumal” (2013) – Režissöör Aleksei German.
Tegemist on radikaalse, mustvalge ja visuaalselt äärmiselt detailse (ning paljude jaoks šokeeriva) autorifilmiga, mida German valmistas ette ja filmis kokku üle kümne aasta. See versioon keskendub keskaja mustusele, jõuetusele ja inimloomuse madalaimatele instinktidele, olles pigem kunstiline meditatsioon kui tavapärane narratiivfilm.
Vennad Strugatskid ja vaatajad on kahe suurvormi vahel jagunenud, kuid autorite endi eelistus kaldus selgelt Aleksei Germani nägemuse poole, kuigi nad ei elanud selle lõpliku valmimiseni.

Kumb film on sügavam ja rohkem vastu võetud?

Sügavus: Aleksei Germani (2013) versiooni peetakse võrreldamatult sügavamaks ja filosoofilisemaks. Kui 1989. aasta film oli pigem seikluslik ulmemärul, siis Germani teos on “talumatu šedööver”, mis keskendub inimkonna madalusele, mustusele ja moraalsele valikule.
Vastuvõtt:
Peter Fleischmanni (1989) film on tavavaatajale kergemini seeditav ja saavutas omas ajas laia populaarsuse kui põnevusfilm.
Aleksei Germani (2013) film on äärmiselt raske vaatamine. Paljud kriitikud peavad seda meistriteoseks, kuid tavavaataja jaoks on see sageli “füüsiliselt talumatu” oma naturalistliku rõveduse ja aegluse tõttu.

Kumba eelistasid vennad Strugatskid?

Eelistus: Vennad Strugatskid eelistasid Aleksei Germani. Nad kirjutasid temaga koos stsenaariumi juba 1960ndatel, kuid toona keelas Nõukogude võim võtted pärast sündmusi Prahas.
Hinnang: Fleischmannile: Autorid olid Fleischmanni 1989. aasta versiooni suhtes väga kriitilised, leides, et sellest on kadunud raamatu olemus ja see on muudetud labaseks “kosmoselooks”

Natuke Aleksei Germani filmist

Germani versioon valmis rekordilise 15 aasta jooksul (võtted algasid 2000, film esilinastus postuumselt 2013). See on üks pikema tootmisajaga filme kinoajaloos.
Germani tahe ei olnud teha “ulmefilmi”, vaid näidata tsivilisatsiooni hukkumist ja seda, kuidas humanism hääbub verises ja mudases keskkonnas. Ta soovis luua maailma, mis on nii reaalne ja haisev, et vaataja tunneks seda füüsiliselt. Tema eesmärk oli näidata, et “raske on olla jumal” tähendab võimatust sekkuda ja jääda sealjuures ise puhtaks.

Nagu võib arvata on ka minu valikuks Aleksei Germani tõlgendus ja tegelikult ma ei ole selle üle õnnelik. See on raske film, aus ja geniaalne, kuid maaligi suruv… ma vihkan inimesi, püüan end sellega välja rääkida.

Täpsemalt siis uuest filmist või siis lühiseriaalist.

Fjodor Bondartšuk ei ole uue versiooni režissöör, küll aga on ta selle projekti üks peaprodutsente ja mängib seal ka ise ühte peaosa (don Cubi). Uus ekraniseering valmib seriaalina, mitte mängufilmina, ning selle režissöör on Aleksandr Domogarov noorem.
Bondartšuk on oma huvi ja osalust selgitanud järgmiste argumentidega:
Ta on märkinud, et on selle projekti käivitamisest unistanud juba väga kaua aega. Tema jaoks on vennad Strugatskid riigi ühed olulisemad kirjanikud, kelle looming on talle südamelähedane.
Erinevalt varasematest täispikkadest filmidest võimaldab seriaali formaat käsitleda raamatu keerulist maailma ja filosoofiat põhjalikumalt ja detailsemalt, ilma et peaks sündmusi liigselt kokku suruma.
Produtsendid soovivad kasutada tänapäevaseid visuaalseid võimalusi, et luua usutav ja mastaapne Arkanari maailm. Võtted on toimunud muuhulgas Iraanis, et leida raamatu atmosfäärile vastavaid unikaalseid lokatsioone.
Pärast oma eelmist Strugatskite ekraniseeringut “Asustatud saar” (2008), soovis Bondartšuk naasta nende autorite juurde, keda ta peab vene ulmekirjanduse vundamendiks.
Seriaali esilinastus on kavandatud 2026. aastasse. Lisaks Bondartšukile teevad seal kaasa tuntud näitlejad nagu Sergei Bezrukov (don Condor) ja Nikita Kologrivõi (parun Pampa).

Projekti suurim küsimus ja risk.

Tegijad on andnud mõista, et nad ei üritagi Germaniga võistelda, sest see on võimatu – Germani film on puhas autorikino ja kunstieksperiment, uus seriaal aga suunatud laiemale publikule.
Raamatutruudus vs. visuaalne sümbolism: Germani film on nii täis metafoore, muda ja kaost, et raamatu süžee läheb seal peaaegu kaduma. Bondartšuki ja Domogarovi eesmärk on tuua ekraanile Strugatskite algne lugu – põnevus, intriigid ja selge narratiiv, mida Germani versioonis on raske jälgida.
Meelelahutus ja “Worldbuilding”: Nad ei tee sellest pelgalt “labaseid kaklusi”, vaid kaasaegset ajaloofilosoofilist draamat. Nad proovivad leida tasakaalu sügavuse ja vaadatavuse vahel, sarnaselt suurtele lääne seriaalidele (nt Troonide mängu mastaapsus kohelduna Strugatskite filosoofiaga).
Bondartšuk usub, et tänapäeva tehnika võimaldab Arkanari maailma (lossid, linnad, maastikud) näidata nii, nagu raamatus kirjeldatud, ilma et see oleks ainult “mustvalge õudusunenägu”.
Tegijad on nentinud, et Germani film on noorema põlvkonna jaoks liiga ligipääsmatu. Nad tahavad Strugatskite ideed – et inimkonda ei saa sunniviisiliselt “headuse poole” lükata – teha arusaadavaks tänapäeva vaatajale.
Domogarov noorem on ise öelnud, et ta tunneb Germani pärandi ees suurt aukartust ja hirmu, kuid tema soov on teha film, mis on lähedasem raamatu rütmile.