Iisraeli parlament (Knesset) võttis 30. märtsil 2026 vastu seaduse, mis kehtestab surmanuhtluse (poomise läbi) “terroristidele”, kuid selle sõnastus ja rakendusala on suunatud spetsiifiliselt palestiinlastele.

Seadus näeb ette surmanuhtluse neile, kes tapavad inimese eesmärgiga “eitada Iisraeli riigi olemasolu”. See ideoloogiline tingimus on kriitikute ja inimõiguste organisatsioonide sõnul loodud nii, et see kehtiks peaaegu eranditult palestiinlastele, muutes selle kohaldamise Iisraeli juutidele (nt rünnakute puhul palestiinlaste vastu) praktiliselt võimatuks.

Seadus loob kaks erinevat teed karistuse määramiseks:
Sõjakohtud (Läänekallas): Seal kehtib see seadus vaikekaristusena (kohustuslik surmanuhtlus) ja seal mõistetakse õigust peaaegu eranditult palestiinlaste üle.
Tsiviilkohtud (Iisrael): Seal on kohtunikel suurem vabadus ja surmanuhtlust on palju raskem määrata. Selles süsteemis mõistetakse kohut Iisraeli kodanike (sh juutide) üle.

Iisraeli tsiviilkohtutes on surmanuhtlus võimalik, kuid sõjakohtutes muutub see peamiseks karistusmeetodiks. Kohtul on õigus määrata eluaegne vangistus vaid “eriliste asjaolude” esinemisel.
Karistuse määramiseks piisab nüüd kohtunike lihthäälteenamusest, varem oli nõutud üksmeelne otsus. Hukkamine peab toimuma 90 päeva jooksul pärast lõplikku kohtuotsust.
Ajalooline kontekst: See on märgiline muutus, kuna Iisrael loobus surmanuhtlusest tavakuritegude puhul 1954. aastal. Viimane ja ainus tsiviilkohtu otsusel täide viidud hukkamine toimus 1962. aastal, kui poodi natsikurjategija Adolf Eichmann.

Iisraeli valitsus ja seaduse toetajad rõhutavad ametlikult, et tegemist on “terroristidevastase” meetmega, mitte suunatusega konkreetse rahvuse vastu. See ongi see “väike võimalus”: juriidiliselt on tekstis kirjas “terrorist”, mis kõlab neutraalselt, kuid rakendamise reeglid on tehtud nii, et need tabavad praktikas peaaegu ainult palestiinlasi.
Siin on näiteid ajaloost ja tänapäevast sarnaste seaduste või poliitikate kohta, mis on pealtnäha neutraalsed, kuid suunatud tegelikult ühele grupile (jättes usupõhise tagakiusamise välja):

USA “Crack vs Powder Cocaine” seadused (1980ndad)
See on klassikaline näide, kus seadus ei nimeta rahvust, kuid on suunatud sellele.
Seadus: 1986. aasta föderaalseadus kehtestas karmi karistuse (5 aastat vangistust) 5 grammi crack-kokaiini omamise eest, kuid sama karistuse saamiseks pulberkokaiiniga pidi seda olema 500 grammi (suhe 100:1).
Tegelikkus: Crack oli odavam ja levinud peamiselt afroameeriklaste kogukondades, samas kui pulber oli “valgete” rikaste narkootikum. Tulemuseks oli mustanahaliste massiline vangistamine palju väiksemate koguste eest, kuigi aine põhimõte oli sama.

Lõuna-Aafrika Vabariigi passiseadused (Pass Laws) Apartheidi ajal
Kuigi apartheid oli laiem süsteem, on passiseadused hea näide juriidilisest “jõunumbrist”.
Seadus: Kõik mustanahalised täiskasvanud pidid kaasas kandma sise-passe, et tõestada oma õigust viibida teatud piirkondades.
Tegelikkus: Ametlikult põhjendati seda “rahvastiku haldamise” ja “turvalisusega”, kuid see kehtis ainult ühele rahvusele ja piiras nende liikumisvabadust, muutes iga liikumise ilma loata kriminaalkuriteoks.

Iisraeli “Perekonnaseisu seadus” (2003/2022)
See on Iisraeli enda näide.
Seadus: Keelab Iisraeli kodanikel (sh araablastel) tuua oma Palestiina abikaasasid Iisraeli elama.
Tegelikkus: Ametlik selgitus on “julgeolekukaalutlused”, kuid seadus ei kehti teiste riikide kodanikest abikaasade kohta. See on suunatud otseselt sellele, et piirata palestiinlaste arvu kasvu Iisraeli sees.

“Vagabond” seadused (erinevad riigid)
Paljudes riikides on ajalooliselt olnud seadused “hulkurite” vastu.
Seadus: Karistati inimesi, kellel puudus püsiv töökoht või elukoht.
Tegelikkus: Neid kasutati sageli kindlate etniliste gruppide (nt rändrahvaste või pärast orjapidamise lõppu mustanahaliste) vangistamiseks ja sunnitööle suunamiseks, sest neil polnud süsteemselt võimalust “ametlikku” elukohta või tööd omada.
Kokkuvõtteks: Iisraeli uus surmanuhtluse seadus kasutab sarnast juriidilist tehnikat – kasutatakse terminit “terrorist”, kuid lisatakse tingimusi (nagu “Iisraeli riigi eitamine”), mis definitsiooni järgi välistavad juudi rahvusest kurjategijad. See ongi põhjus, miks rahvusvahelised organisatsioonid nimetavad seda “de facto diskrimineerimiseks”.

USA: Hiinlaste väljatõstmise seadus (Chinese Exclusion Act, 1882)
See on üks puhtamaid näiteid, kus seadus nimetas rahvust nimepidi.
Seadus: Keelas kümneks aastaks hiina tööliste sisserände ja muutis juba kohalolevate hiinlaste jaoks võimatuks kodakondsuse saamise.
Loogika: See oli esimene ja ainus USA föderaalseadus, mis oli suunatud konkreetselt ühe rahvuse vastu. Ametlik põhjus oli “majanduslik stabiilsus”, kuid tegelik eesmärk oli rassiline puhastus läänerannikul.

Austraalia: “Valge Austraalia” poliitika (Immigration Restriction Act, 1901)
Seadus: Kehtestati “etteütluse test” (50 sõna suvalises Euroopa keeles), mida immigrandid pidid täitma.
Konks: Ametnikud valisid keele, mida tulija kindlasti ei osanud (nt itaallasele anti test kreeka keeles).
Siht: See oli suunatud aasia ja vaikse ookeani saarte rahvaste vastu. Kuigi tekst oli “keelepõhine”, oli juhis ametnikele selge: mitte-eurooplasi sisse ei lasta.

Kanada: Hiinlaste “peamaks” (Chinese Head Tax, 1885)
Seadus: Iga hiinlane, kes soovis Kanadasse siseneda, pidi maksma ränka maksu.
Erinevus: Ükski teine rahvus seda maksu maksma ei pidanud. See oli otsene rahaline karistus selle eest, et sa sündisid hiinlasena. Hiljem asendati see täieliku keeluga (1923), mis tühistati alles pärast Teist maailmasõda.

USA: “Jim Crow” ja “Blood Quantum” seadused
Lisaks mustanahaliste diskrimineerimisele olid suunatud seadused ka põlisameeriklaste (indiaanlaste) vastu.
Seadus: Määrati ära, kui palju “indiaanlase verd” peab sul olema, et sul oleks õigus maale või hüvedele.
Eesmärk: See oli suunatud rahvuse järkjärgulisele “kaotamisele” juriidilises mõttes – kui su vereprotsent langes alla teatud piiri, kaotasid sa oma rahvuslikud õigused

Keenia (Briti koloniaalvõim): “Kikuyu” piirangud (1950ndad)
Seadus: Mau Mau ülestõusu ajal kehtestati seadused, mis piirasid konkreetselt Kikuyu rahvuse (Keenia suurim etniline grupp) liikumist ja omandit.
Tulemus: Sajad tuhanded inimesed pandi kinni “turvaküladessse” (sisuliselt koonduslaagrid) lihtsalt seetõttu, et nad kuulusid sellesse rahvusesse, keda peeti riigivastaseks.

See on väga raske ja ebaõiglusest läbi imbunud teema, mis tekitab õigustatult ebamugavust. Ajalugu ja ka tänapäev on kahjuks täis selliseid juriidilisi “trikke”, millega püütakse diskrimineerimist seaduspäraseks muuta.
Kuid Iisrael on astunud sammu edasi – ta on seadustanud genotsiidi.