Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970

TA TULI aeglaselt mööda Seine‘i vasakut kallast ja võis olla kes tahes — üliõpilane, poeet või päevavaras, igatahes keegi, kes sel kellaajal oli iseenda peremees. Ta välimus, nii eluiga kui ka riietus, andis talle igatahes Ladina linnaosas koduÕiguse. Kuigi just ta vanuse määramisel kergesti võis eksida. Alla keskmist kasvu ja sale — kuigi mitte kleenuke — kuulus ta sellesse tüüpi, kes kuni kolmekümnenda eluaastani näib esimesel pilgul palju noorem, vaevalt kahe­kümne lävel. Ta ei torganud millegi poolest eriti silma, ka mitte oma riietusega. Kulunud ja pleekinud pruun samet- pintsak, mustad püksid, mis tõenäoliselt pärast ostmist pol­nud pressrauda tundnud, veidi määrdunud lahtise kaelusega särk — kõike seda oleks võinud varsti jälle näha mõne teise seljas. Samuti nagu oleks võinud jälle kohata paksu, talt­sutamatut juuksepahmakat ja niisama tugevaid kulme, mille all ta pruunid silmad lõõrisid veidi üleannetu pilguga. Ainult ta hoolega viksitud kingad oleksid võinud äratada mingi segava kahtlusetunde — kui keegi oleks hoolinud neid lähemalt tähele panna. (Keegi — näiteks komissar Maigret, kes aga sel ajal isegi Pariisis polnud jõudnud eriti kuulsaks saada.)

Ta tuli ja vilistas tasapisi omaette šlaagerit, mis paar aastat tagasi oli moes olnud. Ka selles polnud midagi erilist, sest Pariis on ka sellepoolest omalaadne, et siin ükski läbi­löönud šlaager kunagi päriselt ei sure nagu mujal.

Ay~ay~ay Maria, Maria de Bahia …

Võib-olla polnud see lõbus meloodia päris sobiv arvesta­des musta leinalinti ta kuuerevääril. Aga teisest küljest — kes võis teada, kui tõsine ja lähedane oli see lein. Ja mõnel meloodial on omadus jääda külge kinni kui takjas … Ei, alles siis, kui ta oleks oma musikaalsusest nii vaimustunud, et ta täie häälega ja selgesõnaliselt oleks laulma puhkenud, oleks ta enda otsekohe paljastanud. Äraandlik b-häälik Bahias oleks otsekohe näidanud, et see polnud Pariis ja isegi mitte Prantsusmaa, kus ema talle esimesed sõnad oli õpetanud. Koos läikivate kingadega oleks see otsekohe määranud ta hälli asukoha lõunapoole Püreneesid. Ei oleks siis aidanud isegi see, et ta keeldus kasutamast juuksepu­matit ja kunagi polnud tulnud mõttele kasvatada vurrusid või täiredeleid, millega paljud ta kaasmaalased kas meelega või kogemata oma päritolu reetsid. Ta tegi seda niikuinii, kui ta ütles oma nime, kus oli koguni kaks saatuslikku häälikut:

“Pablo Barrera.”

“Hispaanlane?” ütlesid prantslased kergitades kulme küsi­musmärgiks.

“Ei, kataloonlane,” ütles ta sel juhul alati enamvähem tugeva protestiga hääles.

“Tähendab, hispaanlane,” oli prantslaste kategooriline otsus. Ja kogemused olid näidanud, et oli asjatu jätkata vaidlust, kuigi ta isa seda alati oli teinud ja võib-olla ka temalt oodanud.

Oli üks esimesi ilusaid aprillipäevi ja ta polnud ainus, kes käis ringi lauluviisi vilistades. Mööda kaid Pont Neufi ja St. Micheli platsi vahel liikus teisigi noormehi, kas üksikult või kambakesi, kes jagasid oma tähelepanu sinetava taeva, puhkevate pungade ja mööduvate tütarlaste vahel — kuigi üsna ebavõrdselt viimaste kasuks. Ja need, kel oli juba õnnestunud leida partner, või eelmise suve oma ületalve säilitada, käisid tihedalt üksteise vastu liibudes. Isegi õhk

tundus kuidagi uus ja värske, hoolimata autode ja mootor­rataste agarusest seda mürgitada.

Seal tuligi kaks mootorratturit ülemäärase kiiruse ja kä­raga endale tähelepanu tõmmates, aga ise oma mustas nahkses rüüs ja maski meenutavate prillide varjus sellest armetust maailmast soliidselt eraldatud nagu kunagi kesk­aegsed rüütlid. Autojuhid avaldasid oma pahameelt ärrita­tud tuututamisega ja vanemad jalakäijad tegid sedasama mõne toriseva sõnaga. Üks mees, kes omal vastutusel oli hakanud sõiduteed ületama, hüppas tagasi ja viibutas rusi­kat. Aga Pablo, kellele üks mööduja oma kommentaari tahtmatult oli otse kõrva sisse öelnud, kehitas ükskõikselt õlgu. Ta mõistis paremini, mis see tähendas neile noortele meestele, kes võib-olla üsna hiljuti olid omandanud selle ammuihaldatud seisusetunnuse, muuseas ka ta sõber Pere. Mõistis seda vahest eriti täna, kui ta ise, kuigi hoopis teisel pinnal, oli saavutanud sedasama. Ja endamisi naeratades tõstis ta käe südame kohale, kus põuetasku sisu ta vasaku kuuehõlma märgatavalt kõrgemale tõstis.

Juba olid mõne bukinistid oma laekad avanud, vähem lootuses midagi müüa kui lihtsalt tarbest iseennast veidi tuulutada ja naabritega juttu ajada. Pablo tähelepanu tõm­bas endale üks vana kaart Hispaania üle ja ta seisatas seda lähemalt vaatlema. Omanik, paks lilla sall kaela ümber, polnud ainult aprilli ilma suhtes umbusklik. Ta piilus noormeest kogu aeg silmanurgast, kuigi ta samal ajal jätkas jutuajamist oma elavalt žes tiku leeri va naabriga. Ta mõistis muidugi kohe, et noormehest polnud ei ostjat ega varast, ja ta pahameele põhjuseks võis olla kõige rohkem ainult asjaolu, et keegi ennast maksuta vaatamisega lõbustas.

Kui keegi oleks katsunud noormehe mõttekäiku väljas- poolt jälgida (näiteks Auguste Dupin), oleks ta võinud tähele panna, kuidas selle vana kaardi vaatamine noormehe meeleolu muutis. Kortsud ta otsaesisel süvenesid — ja ta oli veel nii noor, et kortsud talle muret ei teinud — nii et ta veelgi rohkem kui tavaliselt meenutas buldogikutsikat. Ta vasak käsi tõusis, aga ei peatunud põuetasku kohal, vaid jätkas tõusmist kuni ta puudutas musta linti kuuerevääril. Siis tõusis ta pilk kaardilt, et peatuda Notre Dame’i kiriku majesteetlikul fassaadil. Ta astus veelgi sammu lähemale ja näis silmi kissitades midagi kaardi servalt otsivat, kas aastaarvu või midagi muud. Siis, kas pettunud või ennast lihtsalt teisele mõtterajale sundides, tõmbus ta tagasi ja jätkas oma teekonda, ning oli varsti uuesti üles leidnud oma šlaagerimeloodia. Oli selge, et ta kandis endaga rohkem sa- ladusi kui ta võõramaine päritolu ja põuetasku sisu.

Cit saarelt üle Pont Petit tuli kolm tütarlast, nende ühetaoliste lihtsate siniste kleitide järgi otsustades kooli­tüdrukud. Pablo oli juba valmis neile midagi ütlema, mida­gi päevakohaselt vallatut, nagu võis otsustada ta silmade välgatusest, aga siis ta korraga nagu tardus paigale. Oks tütarlastest, veidi tõmmuma näojumega ja ilmtingimata ilu­sam kui teised, noogutas talle sõbraliku naeratusega tervi- tüse, millele noormees oma äkilises ähmis ei osanud sobivalt vastata, vaid tegi ainult kohmetu kummarduse niisama abitu käeliigutusega.

Tütarlapsed olid teiselpool tänavat ja läksid kiiresti edasi. Pablo märkas, et nad pead omavahel kokku pistsid ja pol­nud raske mõistatada nende kõneainet, sest üks neist ei saanud hoiduda korraks tagasi vaatamast.

“Kes oli see naljakas poiss?” (Hetkeline alaväärsusetunne ei lubanud teda kujutella, et keegi oleks võinud tarvitada mõnd teist ja tunnustavamat omadussõna.)

“Ah, see on üks meie perekonnatuttav. Pablo Barrera. Ta isa on tuntud kirjanik.”

Nimelt ”on” ja mitte “oli”, nagu see oleks olnud loomu­lik iga teise elukutse puhul. Vähemalt niipalju või niikauaks oli Joaquim Barrera saavutanud surematuse.

Kortsud noormehe otsaesisel süvenesid. Nüüd oli ta ilm­sesti jälle tagasi seal, kus ta oli seisnud vanaaegset maakaarti

vaadeldes. Ja nagu siis, nii võttis ta ka nüüd sama šlaageri appi:

Ay-ay-ay Maria, Maria de Bahia …

Ja alles nüüd selgus talle olukorra koomiline või vähemalt koomiliseks pööratav aspekt. See oli ju olnud lausa loitsimi­ne, sest tütarlapse nimi oli Maria.

Maria Castanares … Pablo meelest oli ta seni olnud ikka veel laps, kellele polnud sobiv isegi süütu naljatusega lähe­neda. Mis ime siis, et ta nüüd korraga ei teadnud, kuidas teda kohelda, ja oli isegi tänulik, et Maria oli olnud teiste­ga koos, et polnud vaja seisatada ja temaga rääkida. Või oli see just asjaolu, et ta oli koos teiste, tundmata tütarlaste­ga, mis avas Pablo silmad nägema, et väike Maria oli astu­nud üle selle piiri, millest peale isegi täiskasvanud noorme­hed hakkasid teda tähele panema? Millal oli ta üldse Mariat viimati näinud? Castanares, kuigi hispaanlane, oli omal ajal sageli läbi käinud ta isaga. Aga siis oli nende vahekord millegipärast jahenenud. Selles polnud küll midagi erilist — nii oli läinud kõigi Joaquim Barrera sõpradega. Ta oli ikka rohkem ja rohkem üksi jäänud juba enne kui ta tõmbus tagasi St. Gervais‘sse … Pablo pea tegi järsu nõksaku, nagu tahaks ta üht ebameeldivat mõtet maha raputada.

Ta seisis ikka veel sillal, nagu ei oskaks ta enam kuhugi minna, nagu seisaks ta valiku ees, kas pöörduda paremale või vasakule. Viimaks hakkas ta siiski nagu kõheldes vasa­kule liikuma, just kui kallutaks see, mida ta kandis vasa­kus põuetaskus, teda sinna poole. Ta jõudis väljakule Notre Dame’i kiriku ees ja peatus jälle. Otse kiriku ette sõitis just praegu turistide buss, arvatavasti ameeriklased. Inglased tu­lid harva bussiga ja sakslased ei olnud nii hästi riides. Oleks paras võimalus ka temal korraks kirikusse astuda, niisama vaatama. Kuigi ta sealsamas teadis, et see oli silma­kirjalik vabandus, et tal kogu aeg oli olnud tahtmine kuhugi

kirikusse astuda, lihtsalt viisakusvisiidiks selle tähtsa sünd­muse puhul. Et ta isa poleks seda heaks kiitnud … Aga ta polnud selleski päris kindel. Joaquim Barrera oli maetud kiriklikult ja võib-olla polnudki see ta viimse tahtmise vas­tu. Ta teadis nii vähe sellest, mis ta isa oma viimseil elu­päevil oli tundnud või mõelnud. Ta oli jõudnud kohale alles siis, kui isa juba puusärgis lamas …

Siis kui ta veel sillal seisis, oli see olnud hoopis teine vii- sakusvisiit, millele ta oli mõelnud. Aga selleks oli aeg liiga varajane. Ja ta polnud selleks visiidiks küllaldaselt ette val­mistatud, tal polnud isegi puhast särki. Oli muidugi õige, et madame Lemercier’ salongis võis kohata kõige karvase­maid bohcemlasi, aga see oli midagi muud. Madame pani sellele vaatamata väga suurt rõhku etiketile. See olenes isi­kust, kellaajast ja isegi ruumist. Mis oli lubatud magamis­toas, polnud sobiv salongis. Ta polnud kunagi kuulnud, et madame ühtki oma sõpra oleks sinatanud… VÕib-olla oleks vahest õigem olnud enne kodust läbi käia ja oma välimus esinduslikumaks muuta. Aga esimeses rõõmuelevu- ses polnud ta mõelnud nii proosalistele asjadele, ja nüüd oli kodu liiga kaugel. Igal juhul oli tal küllalt aega kiriku külastamiseks.

Just nimelt — ta oli siin külaline. Ta tundis seda otse­kohe. Samasugune külaline nagu need ameerika turistid, kes kõndisid, kaamerad kõhul, ja vaatasid üles värviliste akende poole nagu kanad, kes otsivad õrt, millele lennata. Polnud midagi parata — ta oli siin võõras. Oli möödunud liiga palju aega sellest, kui ta oma vanavanematega koos oli kirikus käinud ja teadnud, kuidas õige katoliiklane pidi käituma, millal ristimärgi tegema ja millal põlvi nõtkuta- ma. Aga täna ei tundnud ta seda siiski nii valusalt kui isa matusel. Preester oli teda kohelnud kui üht täiesti väljas­pool seisjat, kellel polnud seal üldse asja. Kui ta oli rääki­nud, siis ainult peremehega, kellelt isa oli maja üürinud ja kes oli ka matuse tegelik korraldaja. Joaquim Barrera ise

oli vähemalt vastane, kes lõpuks oli langenud ja kellele võis avaldada vastavat lugupidamist. Ta poeg ei olnud sedagi…

Ta tuli välja ja istus pingile peapiiskopi aias. Jumala- koja aastasadadest mustunud müüride varjus oli kevad jõudnud juba üsna kaugele. Vahtrad uhkeldasid oma kuld- roheliste Õitega ja kastanite pungad olid suured nagu kutsika käpad. Kui kaugele võis kevad olla jõudnud St. Gervais’ surnuaial? Kas seal üldse mõni puu rohetama lõi? Ta ei mäletanud praegu ühtki puud, ühtki värvi peale halli ja musta, tuhklume ja liiva segu, mida tuul keerutas hauaki­vide vahel…

Korraga oli ta äsjane suur rõõm nii väikseks jäänud, et see tundus isegi naeruväärne. Tal polnud enam kiusatust võtta ajakiri taskust ja uuesti oma silmaga näha, et see oli tõsi — kiusatus, mis teda seni oli jälginud kuni siia pingini. Kuigi ta iga sõna sel leheküljel juba ammu peast teadis, ammu enne kui see oli trükitud.

(Nii siis ikkagi poeet, kelle me sel esimesel ilusal aprilli­kuu päeval kõigi jalutajate hulgast välja noppisime. Aga nüüd oli poeedist korraga saanud filosoof.)

Sõnad… Sõnad on igas sõnaraamatus. Kas on üldse tähtis, kes nad sealt välja nopib ja järjekorda seab? Mis oli seal temast endast peale nime? Pablo Barrera. Ainus uhkuseallikas, et ta oli suutnud vastu panna madame Le- mercier’ heatahtlikule soovitusele vähemalt eesnime Pauliks muuta. Ta oli vastanud, et kui prantslased on suutnud seedida Pablo Casalsi ja Pablo Picasso, võivad nad selle võõrapärase nime veel kord alla neelata. Vastus, mis oli muidugi taktitu ja tekitas vähemalt veerandtunnise jahe­duse — just niipalju, et noormees tunneks ennast kõrva juurest tutistatud.

Kas oli niisama taktitu, et ta oma esmasündinud lapsega (kaksikud koguni!) otsekohe ei rutanud Quai d’Anjoule? Asjaolu, et ta vahekord madame Lemercier’ga oli kujune-

nud intiimsemaks kui ta alguses oli kavatsenud, ei andnud mingit lahendust etiketiküsimuses, pigemini tegi selle veel keerulisemaks. Ta polnud kunagi selgusele jõudnud, kumba madame eelistas, spontaansust või kombetäitmist. See võis olla nii ja naa, olenevalt kellaajast ja meeleolust. Kellaaeg oli selline, et see eeldas etiketist kinnipidamist. Seda eelistas ka maja Quai d’Anjoul, mis oli peaaegu niisama vana kui selle omaniku kuulus arhitektist esiisa. Kuna esimene tõeline kevadpäev õhutas spontaansust.

Oskamata otsustada tõusis Pablo ja läks aegamööda taga­si vasakule kaldale.

Aga kui ta St. Micheli platsil metroo sissekäigu juures peatus, tundis ta, et talle siiski polnud praegu endast kül­lalt. See polnud ainult vastumeelsus allmaaraudtee sum­bunud õhu ees, mis tänasel päeval kindlasti pidi olema veelgi tunduvam, mis teda takistas alla minemast. Ta põrkas tagasi kujutluse ees istuda üksi oma toas. Pidi olema keegi, kellega rääkida, kas või millestki muust. Ainult mitte mada­me Dumont või Simone, kes tavaliselt sel ajal ta tuba koris­tas ja kõigi raamatute ning paberite üle oma pahameelt avaldas. Pere ja Alvarado? Ka siis, kui nad poleks sel kella­ajal tööl… Nad sooviksid talle muidugi õnne, puhtast südamest, aga tegelikult ei taipaks nad sellest midagi. Siis vilksatas ta kujutluses korraga pruunikas näoovaal suurte mustade silmadega, aga kadus sealsamas. St. Micheli bul­varil — kõigile omainimestele lihtsalt Boul’ Mich — oli liiga elav liiklemine, et keegi oleks saanud segamatult andu­da oma kujutluste voolule.

St. Germaini bulvari nurgal oli kogunenud väiksem rahvahulk ja politseinikudki platsis. Aga seekord polnud korrarikkujaks üliõpilased, vaid kaks autojuhti, kes olid üksteisele juustesse karanud. Ka Pablo seisatas, aga vaevalt uudishimust. Ta oli jälle nagu Herakles teelahkmel, aga tal polnud isegi Voorust ja Pahelisust otsustamisel kaasa aita­mas. Appi tuli üks politseinik, kes käratas ta edasi liikuma, lihtsalt selleks, et oleks võimalik ennast maksma panna. Pablo kehitas ainult õlgu — ta oli nii kaua Pariisis elanud, et see teda enam üldse ei puudutanud. Politseinikud, lapsed ja koerad — neid tuli andestavalt ignoreerida.

Aga seekord oli endale tegevust otsiv korravalvur ta saatuse otsustanud. Veerand tundi hiljem astus ta Thõodore’i kohvikusse Pantheoni lähedal. Ta polnud üldse mõelnud seal kedagi ees leida, ja ometi olid nad kõik seal. Xavier, Alain, Pierre-Marie ja teised, isegi väike Bobignan, keda keegi ta eesnimega ei nimetanud, mille tõttu see oli ka Pablole teadmata. Ja mis veel hullem nad teadsid kõik. Pierre-Marie vehkis ajakirjaga ja hõikas:

“Elagu meie luuleprints!”

“TE OLETE kuningas, mu prints!”

Oleks võinud oodata, et see uudis, kuigi mitteametlik ja mitte etiketikohaselt esitatud, oleks äratanud märgatavamat vastukaja. Aga printsi kahvatu, kõhn nägu ei avaldanud ei rõõmu ega üllatust, ei mingit meeleliigutust. Ta võttis selle vastu kohusetundliku tähelepanuga nagu kõik teated. Et ta suu oli veidi lahti, polnud ei imestuse ega rumaluse tunnuseks — ta oli selle pärinud oma esivanemailt, kellelt ta nüüd oli pärinud ka riigi, mis oli niisama kauge ja võõras kui ta vanaisa, kelle pärast ta kandis leinamusta.

Aga ta tundus niisama võõrana siin, Flandria lossis, kus kõik oli suur, raske ja rikkalik. Nagu oleks maa rikkus nõr- gunud läbi seinte ja tardunud kuldseks härmatiseks karniisi­del ja nikerdustel. Kõhn kuueteistkümne-aastane poiss mustas — pigemini oleks võinud teda pidada nooreks kleerikuks kui printsiks. Kes oleks võinud arvata, et ta isa oli kandnud hüüdnime Ilus? Ta polnud oma isalt päri­nud midagi muud kui Madalmaade vürstiriigi. Ja nüüd oli ta ka Hispaania kuningas. Kas ei muutunud see koorem liiga raskeks ta kitsastele õlgadele?

Prints — ei, kuningas — sirutas oma etteulatuva lõua veelgi kaugemale ette, märgiks, et ta oli valmis oma saatust •                        ••

vastu võtma. Aga ta esimesed sõnad olid küsimus:

“Ja meie armuline ema — printsess Juana?”

“Ta on nüüd kuninganna — vähemalt kannab ta kunin­ganna tiitlit. Cortesi otsuse kohaselt jagab ta trooni teie majesteediga. Aga nagu teada ..

Ta vaikis, märgates, et oli sattunud hädaohtlikule pinnale. Noore kuninga nägu ei väljendanud kuigi palju ta tundeid, aga mees, kes teda lapsepõlvest saadik tundis, märkas kõige väiksematki varjundit. Ja ometi oli ta juba jõudnud teha suure vea, oli esimesena tarvitanud nimetust, mida kuninga riigis tohtis tarvitada ainult taevase valitseja kohta. Kõige katoliiklikumas riigis oli ainult üks majesteet, kõikväeline ja igavene.

C

“Võib-olla on veel vara otsustada — aga kangrutel ja kullasseppadel kulub tööga aega. Teie majesteedil peab olema oma juhtlause ..

Raske oli öelda, kas see oli naeratus või mÕttepingutusest tingitud grimass noore kuninga näol. Siis oli see möödas ja ta nägu oli jälle liikumatu, kui ta ütles:

“PLUS ULTRA!”

Pius ultra! Ikka edasi! Siin ta seisis, kuueteistkümne­aastane poisike, keda keegi poleks osanud isegi printsiks pidada ja kelle jalgade ette oli praegu asetatud kuningriik, mille piir ulatus sinna, kus päike ennast tundmatusse ookeani heidab. Ja näis, nagu poleks ta isegi sellega veel rahul. Kas polnud ta viimaks pärinud midagi ka oma emalt?

Tal polnud pealtnäha midagi, millega südameid võita, ei kaunist välimust ega köitvat iseloomu. Ja ometi armastasid teda kõik — võib-olla just sellepärast, et ta näis nii nõrk ja abivajav. Aga kas jätkus sellest, kui esivanemate needus talle langes, kui selgus, et see oli midagi muud kui ainult nooruse melanhoolia, mis teda vaevas? Pärandus, mille ta esivanemad talle jätsid, oli suur ja raske — nii nagu kuld ja veri on rasked.

Karl von Habsburg, keisri pojapoeg, Madalmaade vürst, ja nüüd Hispaania kuningas Carlos I. Aga seda ta veel ei teadnud, et ta nimi seal maal on Carlos. Ta ei osanud sõnagi Hispaania keelt.

“AGA PABLO, sa ju ei kuulegi! Kus sa oled? Kas sa nüüd ei teegi enam muud kui luuletad — isegi päise päeva ajal?”

See oli Alain, kes talle külge tonksas, nii et ta oma mõttelõngast pidi lahti laskma. Oligi aeg, sest muidu oleks ta ennast lootusetult kinni mässinud.

Nad olid talle kombekohaselt õnne soovinud, kõige enne muidugi Xavier, veidi pidulikult-formaalselt, nagu see sobis ta käitumisega. Aga isegi Bobignan oma hapuka ilme­ga, kuigi ta prillid samal ajal nagu kurjakuulutavalt väl­kusid.

Ja siis oli see tulnud — see äratundmine, kui tühine oli tegelikult see saavutus, mida siin nii tõsiselt võeti. Kõik ainult sellepärast, et ta luuletused olid prantsuskeelsed, olid ilmunud prantsuse ajakirjas. Kuna ta isa kogu looming pol­nud kunagi midagi kaalunud, sest see oli keeles, mida keegi ei osanud. Ja siis olid ta mõtted nagu jonni pärast kinni jäänud käsikirjapakile, Joaquim Barrera viimaste aastate loomingule, millest ta oli lugenud ainult esimesi lehekülgi, sest tal oli ikka veel raske puudutada midagi, mida ta isa käed neil viimastel päevadel olid hoidnud.

”Oh, andke andeks! Mõtlesin tõesti millelegi muule.”

”Ja millele siis, kui küsida tohib?” Alaini kõnetoon oli alati veidi sõjakas, aga keegi ei hoolinud sellest.

Pablo võttis appi oma lepitustotsiva naeratuse.

“Non pius ultra,” ütles ta.

“Räägi inimeste keelt!” kähvatas Alain.

“See on ladina keel,” ütles Xavier. “Oleks kasulik, et

meie noored revolutsionäärid seda hoopis ei unustaks. Mui­du peame ühel heal päeval minema seda barbaaride käest uuesti õppima.”

NON PLUS ULTRA … See oli Joaquim Barrera romaa­ni pealkiri. Selle oli ta maalinud käsikirja esimesele lehe­küljele, odavale sõjaaegsele paberile, aga hoolikalt maalitud tähtedega, nagu tal sel ajal oli kombeks. Kõigest sellest oli praegu mõttetu rääkida. Ja Pierre-Marie tuli talle appi.

“Tule, istu siia! See on professor Gernandel. Sul pole vaja teda häbeneda. Ta on su luuletusi juba lugenud ja need heaks kiitnud.”

Pablo leidis ennast istumas keskealise mehe vastas, keda ta kunagi varem polnud näinud, kuigi nimi muidugi oli talle tuntud. Vähemalt Alainile oli ta suur autoriteet, ainus õige kirjanduseprofessor kogu Sorbonne’is. Aga professor nägi välja rohkem korraliku ametniku moodi, peaaegu nagu politseiametnik, sest ta vaatas uurivalt noormeest, kelle ta õpilased olid talle sülle tõuganud. Ta ei sirutanud kätt.

”Te olete hispaanlane?”

“Ei, kataloonlane.”

Ta jäi ootama tavalist vastust: “Tähendab, hispaanlane.” Aga professor ütles ainult: “Ahaa!”

“Barrera vabanduseks peab ütlema, et see on pärivuse needus,” ruttas Alain selgitama. ”Ta isa on tuntud kataloo­nia kirjanik Joaquin Barrera.”

“Joaquim,” õiendas Pablo.

“Ma ei tunne kataloonia kirjandust,” ütles professor. See ei kõlanud nagu vabandus, pigem vastupidi. “Aga ma tean, et see keel on lähedalt sugulane provanssaali keelega, seega väga arhailine. Kuidas see tuleb, et te kirjutate prantsuse keeles?”

Pablole tundus, nagu oleks ta laenanud kellegi teise sulepea ilma omanikult luba küsimata.

“Olen elanud Prantsusmaal lapsepõlvest saadik. Kümme aastat. Olen siin koolis käinud ..

“Kümme aastat — eh?” Võis märgata, et see polnud mingi aeg, mida tasuks nimetada. “Ja teie isa?”

“Ta on surnud.”

Professori küsimus oli ilmsesti taotelnud midagi muud, seda võis ta ilmest märgata. Aga Pierre-Marie segas jälle vahele.

“Barrera isa oli poliitiline pagulane. Ta — hm — ei armastanud eriti Francot.”

“Keegi meist ei tee seda,” ütles professor ja tõstis häält, nagu räägiks ta auditooriumile. “Me kõik töötame selleks, et kõik rahvad vabaks saaksid. On häbiasi, et on veel üks riik Euroopas, kus ei ole vabadust.”

Pablo märkas, et Xavier muigas, aga kõik teised olid surmtõsised. Professor tõusis püsti.

“Kohustused kutsuvad, kui huvitav ka oleks seda keskus­telu jätkata. Aga me kohtume loodetavasti edaspidigi.” Ja seekord ulatas ta Pablole käe. “Peaksin ütlema teretu­lemast, aga ma pole ise kahjuks poeet. Tegelen ainult teiste loominguga. Siiski — ütlen teretulemast prantsuse kultuuri nimel. Prantsuse parnass on ainus Euroopas, tõenäoliselt kogu maailmas, mis on kõigile rahvastele avatud.”

“Haruldane inimene!” ütles Alain. ”Ta on ainus pro­fessor, kes oskab hinnata eksistentsialismi. Veel enam — ta saab sellest isegi aru.”

”Sa räägid iseendale vastu nagu alati,” ütles Xavier.

“Pidage, pidage!” tõrjus Pierre-Marie, käed püsti. “Täna pole aeg rääkida eksistentsialismist — täna räägime Pablo Barrerast.”

Oli raske öelda, kui palju siin oli puhast rõõmu, heataht­likku nöökamist või kadedaid pisteid.

“Oled rüütliks löödud. Nüüd võid trükkida nimekaar­did: Pablo Barrera, poeet.”

2 — Ristikivi

“Aga ausalt öelda, ma ei saanud neist luuletustest midagi aru.”

“Sul on kindlasti rohkem luuletusi. Miks sa pole kunagi meile midagi ette lugenud?”

“Pablo pole sadist nagu Alain.”

“See oli tore üllatus… Tõtt öelda ei tulnud see siiski päris ootamata. Mul olid oma kahtlused.”

“Miks, pagana pärast, avaldasid sa oma luuletused just selles purukonservatiivses ajakirjas?”

Ma olen kirjanik, mõtles Pablo. Mul on ilmunud kaks luuletust prantsuskeelses ajakirjas. Mu isa on avaldanud mitu raamatut, aga ta ei ole kirjanik, sest isegi professorid ei tea, et on olemas kataloonia kirjandus. Nad teavad pari­mal juhul ainult, et see on üks arhailine keel, mis on see­sama mis surnud keel.

“Ärge segage poeeti — kas te ei näe, et ta mõte töötab!” ütles Alain. “Mitte enam elfenbeinist tornis, nagu vanasti, vaid keset turukära ja masinate müra sünnivad tänapäeva suured poeemid.”

“Juba jälle? Ja millest mõtled sa nüüd?”

Sedapuhku oli Pablo näol sama üleannetu naeratus kui küsija omal.

“Lohe hammastest,” ütles ta.