Herodotos

Kreeka keelest tõlkinud Astrid Kurismaa

Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva

Saateks

Herodotos (u. 484 – u. 425 e.m.a.) on esimene kreeka ajaloolane, kelle teos tervikuna on meie päevini säilinud. See on üleminekuastmeks logograafialt tõelisele ajaloole.

Herodotos sündis Väike-Aasia rannikuil asuvas Halikarnassoses, mida tol ajal valitsesid Pärsiale alluvad Kaaria ülikud. Herodotos põlvnes aristokraatlikust perekonnast. Lapsepõlves nägi ta sadamas nii Idast kui Läänest saabuvaid ja lahkuvaid laevu ning juba siis võis temas tekkida igatsus reisida ja näha kaugeid maid. Nooruses võttis osa poliitilisest võitlusest türann Lygdamise vastu, mille tõttu pidi kodulinnast põgenema. Elas seejärel peamiselt Samose saarel. Pärast pärslaste lüüasaamist Kreeka-Pärsia sõjas ja Lygdamise kukutamisest pöördus Halikarnassosesse tagasi. Ajavahemikul 455-444 e.m.a. võttis ette pikki reise nii Idamaadesse, Egiptusse, Musta mere põhjarannikule kui ka Kreekasse ja Lõuna-Itaaliasse. Herodotose vaimsele arengule avaldas otsustavat mõju viibimine Ateenas 40-ndate aastate keskpaiku, sõprus Periklesega ja kokkupuuted Periklese ringi kuulunu väljapaistvate isikutega, nagu Sophokles, Amaxgoras jt., virgutavalt mõjus ka tollele perioodile langenud sofistika ja loodusteaduste areng. Periklese õhutusel võttis Herodotos osa Thurii koloonia rajamisest Lõuna-Itaalias, kus ta elas ka oma elu viimase perioodi ning kirjutas arvatavasti seal oma ajalooteose. Surmakoha ja -daatumi kohta puuduvad täpsemad teated.

Herodotos kirjutas joonia dialektis, teost nimetati “Historia” (originaalis Histories apodeixis), mis tõlkes tähendab “uurimus” (õieti “uurimuse esitus”), 2. saj. m.a.j. jagasid Aleksandria teadlased teose üheksaks raamatuks ja andsid neile raamatutele muusade nimed ning teos tervikuna sai pealkirjaks “Muusad”. Sissejuhatuses kirjutas Herodotos, et teose  eesmärgiks on, “et ajaga ei kustuks mälust inimeste toimingud ega jääks kuulsusetult unustusse suured ja imetlusväärsed teod, mis on korda saadetud nii hellenite kui ka barbarite poolt, eriti aga põhjus, mispärast nad omavahel sõdima hakkasid.”

Teose koostamisel on Herodotos kasutanud kirjalikke allikaid (logograafide, eriti Hekataiose tööd, raidkirjad, oraakliennustuste kogumikud, templite kroonikad) ja suulisi teateid, isiklikke muljeid ning vaatlusi. Kogu selle tohutu materjali koondas ta ühe teema ümber – võitlus Idamaade despotismi ja Euroopa orjanduslike riikide vahel, mis viis Kreeka-Pärsia sõdadeni. See moodustabki raami, millesse põimuvad jutustused mitmesugustest maadest, sedamööda kuidas nad tulevad autori vaateväljale.

Kompositsioonilt jaguneb teos kahte ossa. Esimene osa lõpeb V raamatu 27. peatükiga. Üksikasjalikult on jutustatud pärslaste varasemast ajaloost ja Pärsia valitsejate sõjakäikudest, mis võimaldab kirjeldada Lüüdiat, Babülooni, Egiptust, Sküütiat, Liibüat, Traakiat ja Makedooniat. Teose teine osa on pühendatud Kreeka-Pärsia sõdadele ja lõpeb pärslaste lüüasaamisega ning Seetose vallutamisega ateenlaste poolt 478 e.m.a.

Teose esimeses pooles on esitatud rohkesti geograafilist ja etnograafilist materjali, mistõttu Herodotos on õigusega peetud ka geograafia ja etnograafia rajajaks. IV raamatu see osa, mis on pühendatud Sküütiale, on vanimaks seostatud kirjalikuks allikaks NSV Liidu Euroopa-osa territooriumil elanud rahvaste kohta ja pakub seetõttu erilist huvi.

Herodotos esitab arvukalt kõrvalepõikeid ja lisandeid, mida autor ka ise oma tööle iseloomustavaks peab. (Vt. IV, 30.) Tänu nendele ekskurssidele sisaldab teos tohutu materjali niihästi paljude rahvaste kui ka üksikisikute kohta. Meisterlikult on viimistletud novellid Solonist ja Kroisosest (I, 29-33; 86-87), Intaphernese naisest (III, 118), Polykratesest (III, 120-125), Sparta kuninga Demaratose päritolust (VI, 61-63), Agarise pulmadest (IV, 126-130) jpt. Dramaatiliselt on esitatud Xerxese ettevalmistused sõjakäiguks, kuninga juures nõupidamisel peetud kõned nii sõjaretke poolt (Mardonios) kui ka vastu (Artabanes) on suurepäraselt üles ehitatud, kus argumentatsioon, tabavad võrdlused jne. mõjuvad eriti efektselt ja veenvalt (VII, 8-10). Kogu Herodotose teos on nagu voolav jutustus, kus teose kunstiline külg on sageli tähtsamal kohal kui täpsed faktid. Teist osa katkestavad kõrvalpõiked palju harvemini peatähelepanu on pööratud ajaloosündmustele.

Joonia kultuuri kandjana on Herodotos teatava astmeni realist, näiteks suhtub ta ilmsesse ebausku skeptiliselt. Naiivne realism avaldub ka legendide ning oraakliennustuste tõlgendamisel, näit. Dodona oraakli asutamine. (II, 54-58) Ent ajaloolise protsessi tõukejõuks on nii tema kui ka ta kaasaegsete arvates jumaluse vahelesegamine, jumaluse kätes on inimsaatuse muutlikkus jne. Kuigi Herodotosele on selge, et Xerxese sõjakäigu eesmärgiks oli maailmariigi loomine, siiski asetab ta rõhu Xerxese unenäole (VII, 12-14), mille järgi jumalus andis käsu Hellasega sõtta astumiseks. Saatus – moira – on inimese elutee määranud, seda ei saa vältida isegi jumalad (I, 91), kuid sündmuste käik oleneb inimeste tegudest ja suhtumisest selles mõttes, et ülekohus ei jää tasumata ning esivanemate ammu sooritatud ülekohtused teod tasutakse paratamatult järglastele ka mitu põlve hiljem.

Kreeka-Pärsia sõjad elasid tollal veel kaasaegsete mälestustes ja seetõttu võib öelda, et Herodotos kirjutas oma kaasajast. Hellenid sõdisid kangelaslikult oma vabaduse kaitseks, kuid Herodotosele on võõras ka vaenulik või laimav hoiak pärslaste suhtes. (Sama joon ilmneb Aischylose “Pärslastes”) Herodotos kirjutas oma teose Peloponnesose sõja eelõhtul ja puhkemise ajal, tema sümpaatia kuulub Ateenale ning ka oma teoses kujutab ta sündmusi Ateena seisukohalt. Teose selles osas ilmnevad üha selgemini Herodotose poliitilised vaated. Ta on mõõdukas demokraat, pidades vastuvõetamatuks türanniat. Neid mõtteid väljendab ka Mileetose türann Histiaios, öeldes, et iga linn eelistab demokraatiat türanniale. (Vt. IV, 137) Herodotos püüab tõestada, et kogu ajaloo vältel on ateenlased olnud Hellase päästjad. Alkmaioniidi kukutasid Ateenas türannia (VI, 123), nüüd võitlevad ateenlased vapralt pärslaste vastu. Herodotos ülistab Periklese suguvõsa, näiteks Periklese vanaisa Kleisthenes seadis Ateenas sisse füülid ja demokraatia (VI, 131), ning samas kirjeldab ka Agariste unenägu, mille järgi too pidi sünnitama lõvi, ja tõi siis mõne päeva pärast ilmale Periklese. Mitmed Peloponnesose Liitu kuulunud linnad ilmutasid Kreeka-Pärsia sõdade ajal reetlikku sõbralikkust Pärsia suhtes, näiteks Teeba. Ent õiglustunne ei luba Herodotosel vaikida neljasajast teebalasest, kes tulid Termopüülidesse (VII, 202), ja spartalaste vaprusest selles lahingus.

Herodotose teost hinnati juba antiikajal kõrgelt. Aristoteles tõi “Poeetikas” (IX) näiteks Herodotose, kui ta selgitas poeesia ja ajaloo põhimõttelist erinevust, pidades Herodotost väljapaistvaks ajaloolaseks. Plutarchos suhtus Herodotose teosesse negatiivselt ja heitis talle ette hellenite hulgas esinenud reetmisjuhtumite kirjeldamist. Plutarchos ise püüdis hellenid kujutada äärmiselt üksmeelseina võitluses vaenlase vastu. Kõrgelt hindas Herodotost Dionysios Halikarnassosest, Cicero ülistas teda kui “ajaloo isa”.

Maailmakirjanduses ja kogu inimkonna kultuuriloos on Herodotose teosel kustumatu väärtus. Loodetavasti aitavad käesolevas raamatukeses avaldatud katkendid ka eesti lugejail heita avaram pilk tolle ammu elanud kreeklase abil kaugetesse aegadesse.

Tõlkija

IV raamat

Melpmene (tragöödia muusa kreeka mütoloogias. toim.)

Kuningas Dareiose sõjakäik sküütide vastu (1-144)

1. Pärast Babüloni vallutamist asus Dareios ise sõjakäigule sküütide vastu. Et Aasias oli tol ajal sõdalasi külluses ja ka tohutud rikkused sinna kokku voolasid, tekkis Dareiosel soov sküüte karistada, sest sküüdid olid esimestena Meediasse tunginud ja seal oma vastaste – meedlaste üle võidu saavutanud ning sellepärast osutusid just nemad ülekohtu alagtajateks. Nagu juba varem nimetasin, olid ju sküüdid Ülem-Aasiat kakskümmend kaheksa aastat valitsenud. Nad olid kimreid jälitades Aasiasse tunginud ning seal meedlaste võimu purustanud (enne sküüte olid Aasiat valitsenud meedlased). Kui nüüd sküüdid pärast 28-aastast võõrsil viibimist oma kodumaile nii pika aja tagant jälle tagasi tulid, ootas neid ees uus võitlus, mis polnud meedlastega peetud sõjast sugugi väiksem. Nimelt olid sküütide naised loonud suhted oma orjadega, kuna nende abikaasad olid väga kaua kodunt eemal olnud.

2. Kõigi oma orjade silmad torkavad sküüdid pimedaks; (nõnda talitavad nad) märapiima pärast, sest nad joovad seda. Piim aga saadakse kätte järgmisel viisil: nad võtavad aulosega (klarnetitaoline muusikariist. Toim.) sarananeva luutoru ja pistavad selle märale tuppe ning puhuvad suuga sellesse õhku; kuni üks puhub, samal ajal teine lüpsab. Sküütide endi sõnade järgi teevad nad seda järgmisel põhjusel: puhumise ajal mära sooned paisuvad ja udar vajub alla. Pärast lüpsmist kallavad nad piima tühjadesse puutõrtesse, rivistavad pimedad orjad nõude ümber ning käsivad piima loksutada; seejärel koorivad pealmise piimakihi ära, sest peavad seda kõige paremaks, alla jäänud osa on aga nende hinnangu järgi viletsam. Niisiis sel põhjusel teevad sküüdid kõik oma orjad pimedaks, sest nad pole ju põlluharijad, vaid nomaadid.

3. Just nendest orjadest ja sküütide naistest oli võrsunud uus sugupõlv ja kui noorukid oma päritolu teada said, hakkasid nad Meediast tagasipöörduvatele sküütidele vastu. Kõigepealt piiristasid nad oma maa sel viisil, et kaevasid laia kaitsekraavi Tauria mägedest kui Maiotise järve kõige laiema kohani. Kui nüüd sküüdid sisse tungida püüdsid läksid (orjad) neile vastu ja võitlesid nendega. Peeti hulk lahinguid, aga sküüdid ei suutnud vaenlasega kuidagi toime tulla, kuni üks neist lausus nõnda: “Mida me ometi teeme, sküüdid? Me võitleme ju omaenda orjadega! Kui nad meid tapavad, jääb meid üha vähemaks, kui aga meie neid tapame, on meil endil tulevikus vähem orje. Ma arvan, et meil tuleb odad ja ammud jätta, igaüks võtku hobusepiits ja lähme nõnda neile kallale. Sest kuni nad näevad, et oleme täies relvis, peavad nad end meiega võrdseiks, s.t. vabana sündinuiks. Kui nad aga relvade asemel piitsasid meie käes näevad, saavad nad aru, et on meie orjad, ja kui see nende arusaamisse on jõudnud, ei hakka nad enam vastu panema.”

4. Selle ettepaneku ära kuulanud, talitasid sküüdid otsekohe nõnda. Orjad aga olid (seesugusest pöördest) kohutatud, unustasid võitluse ja põgenesid. Niisiis olid sküüdid valitsenud Aasiat, ja kui meedlased nad sealt minema kihutasid, tulid nad sel viisil oma kodumaale tagasi. Sel põhjustel tahtiski Dareios neid karistasid ja nende vastu sõjaväe koguda.

5. Nagu sküüdid kõnelevad, olevat nende rahvas kõigist teistest noorem ja tekkinud niimoodi: tookord veel täiesti tühjal maal oli esimeseks inimesesk mees nimega Targitaos. Tolle Targitaose vanemad olid sküütide sõnade kohaselt Zeus ja üks Borysthenese jõe tütreist (mina seda muidugi ei usu, kuid nõnda nad kõnelevad). Seesugusest soost pärines siis Targitaos, tal endal oli aga kolm poega: Lipoxais, Arpoxais ja kõige noorem Kolaxais. Nende valitsusajal langesid sküütide maale taevast kuldesemed: ader, ike, kahe teraga sõjakirves ja karikas. Kõige esimesena silmas neid esemeid vanim vend, ta läks nende poole ja tahtis need maast üles võtta, aga niipea kui ta lähedale jõudis, hakkas kuld põlema. Siis pööras ta ümber ja sinna läks järgmine vend, kuid kullaga juhtus sama lugu. Niisiis tõrjus põlev kuld mõlemad vennad tagasi, aga kui kolmas, kõige noorem vend sinna läks, siis tuli kustus ja too viis kuldeesemed oma koju. Seetõttu nõustusidki vanemad vennad kogu kuningriiki noorimale loovutama.

6. Nõnda siis põlvneb Lipoxaisist see sküüdi hõim, keda kutsutakse auhhaatideks, keskmisest vennast Arpoxaisist põlvnevad katiarid ja traspid, kõige nooremast, kuningast, – paralaadid. Nende kõigi ühine nimetus on skoloodid, ühe kuninga nime järgi; sküütideks aga kutsuvad neid hellenid.

7. Nõnda kõnelevad sküüdid oma päritolust. Aga nad räägivad muide ka seda, et algusest peale, alates esimesest kuningast Targitaosest kuni Dareiose sissetungini nende maale, olevat möödunud mitte rohkem kui tuhat aastat. Nimetatud pühi kuldesemeid aga lasevad kuningad hoolikalt valvata ja igal aastal toovad neile rikkalikke lepitusohvreid. Kes aga pidustuse ajal lahtise taeva all selle püha kulla juures magama jääb, ei ela sküütide arvates enam üht aastatki ja seepärast annavad nad talle nii palju maad, kui ta ühe päeva jooksul jõuab hobusega läbi sõita. Et nende maa on väga suur, seadis Kolaxais oma poegadele sisse kolm kuningriiki, ja kõige suuremaks jäi see riik, kus seda kulda hoiti. Räägitakse, et sküütidest kõige enam põhjakaares asuval maal pole lendlevate sulgede tõttu mitte midagi võimalik näha ega ka sealt läbi minna. Sest tõepoolest, nii maa kui õhk on seal sulgi täis ja seetõttu on väljavaade varjatud.

8. Niisiis nõnda kõnelevad sküüdid iseendast ja sellest maast, mis asub neist põhjas; hellenid aga, kes elavad Pontose ääres, räägivad hoopis nõnda: kui Herakles Geryonese veised röövis, jõudis ta sellele maale, mis tookord oli veel tühi ja kus nüüd elavad sküüdid. Geryones elas Pontosest kaugel, ühel saarel, mida hellenid nimetavad Erytheiaks ja mis asub Gadeira lähedal teispool Heraklese sambaid Okeanoses. Hellenid väidavad, et Okeanos algab sealt, kus päike tõuseb, ja et ta ümber kogu maa voolab, aga tõestada nad seda ei suuda. Nimelt sealt olevatki Herakles tollele maale tulnud, mida nüüd sküütiaks kutsutakse. Siin langes ta lumetormi ja pakase küüsi, siis mähkis ta end lõvinahka ja jäi magama, kuid samal ajal kadusid jumaliku vahelesegamise tõttu tema lahtirakendatud hobused, kes karjamaal sõid.

9. Kuid Herakles virgus, otsis ta neid ja käis läbi kogu paikkonna ning jõudis lõpuks maale, mida Hylaiaks kutsutakse. Seal leidis ta  ühest koopast mingi olevuse, kes oli sugukaksiklane, pooleldi neiu, pooleldi siug; tema keha tuharatest ülalpool oli nagu naisel, altpoolt oli ta nagu uss. Herakles oli teda nähes väga imestunud ning küsis, kas ta pole tema eksinud hobuseid näinud. Too olend vastas, et need on tema käes, kuid  ta ei anna neid enne tagasi, kui Herakles pole temaga olnud armusuhetes. Niisuguse tasu nimel ühines siis Herakles temaga. Siugnaine aga viivitas hobuste kätteandmisega, sest tahtis, et Herakles võimalikult kaua tema seltsis viibiks, kuid Herakles oleks meelsamini hobustega lahkunud. Lõpuks andis siugnaine hobused välja järgmiste sõnadega: “Hobused, kes siia tulid, päästsin ma sinu huvides ja sina andsid nende eest ka hoiutasu. Mina aga saan sinult kolm poega. Ütle, mis ma nendega pean tegema, kui nad suureks kasvavad! Kas jätan nad siia elama (sest olen ju selle maa ainuvalitseja) või saadan sinu juurde?” Nõnda ta küsis ja Herakles vastas: “Kui sa näed, et poegadest on mehed kasvanud, siis talita järgmiselt ja sa ei kahetse: vaata, kes neist suudab mu vibu pingutada ja mu vööga end vöötada nagu ma ise, sellest tee siinse maa elanik. Kes aga minu poolt määratud ülesandega toime ei tule, need saada siit maalt ära. Kui sa nõnda toimid, jääd ise rahule ning täidad ka minu soovi.”

10. Seda öelnud, pingutas ta üht oma ambudest (sest seni oli Herakles kandnud kaht vibupüssi) ja näitas naisele ka oma vööd ning andis siis tema kätte nii ammu kui ka vöö, mille küljes rippus kuldpeeker, ise aga lahkus. Kui lapsed, kes tollele naisele sündisid, suureks olid kasvanud, pani ta neile nimed. Üks sai nimeks Agathyrsos, järgmine Gelonos ning noorim Skythes; et tal oli Heraklese nõuanne meeles, toimis naine vastavalt korraldusele. Kaks poega, nimelt Agathyrsos ja Geolnos, ei tulnud ülesandega toime, ning ema ajas nad maalt välja; Skythes, kes oli kõige noorem, täitis ülesande ja jäi sinna maale elama. Tollest Skythes Heraklese pojast põlvnevad kõik sküütide kuningad. Ja nimetatud kuldpeekri mälestuseks kannavad sküüdid  veel praegugi oma vöö küljes peekrit. (See oli ainus, mis ema Skythese heaks tegi.) Niisiis nõnda kõnelevad hellenid, kes elavad Pontose ääres.

11. On olemas veel kolmas pärimus, ja seda usun ma ise kõige rohkem. Kui sküütide rändhõimud Aasias elasid ja maassagetid neid sõjaga kimbutasid, läksid sküüdid üle Araxese jõe kimrite maale (sest kõneldakse, et sküütide praeguste elukohtades olnud vanasti kimrite maa). Kui nüüd sküüdid neile peale tungisid, pidasid kimrid omavahel nõu, sest suur sõjavägi valmistus neid ründama; nõupidamisel aga läksid arvamused lahku ja mõlemad pooled jäid kanegekaelselt oma seisukohtadele kindlaks, kuid kuningate seisukohta peeti paremaks ja see võitis. Rahvas oli taganemise poolt, sest arvati, et mõttetu on seada end ohtu nii suure ülekaalu ees, kuid kuningad leidsid, et oma maa kaitseks on vaja vaenlase vastu viimse hingetõmbeni võidelda. Ja rahvas ei tahtnud kuningatele ega kuningad rahvale järele anda. Rahvas tahtis võitluseta lahkuda ja jätta maa vaenlastele, kuningatele aga näis, et parem on oma kodumaal surnuna puhata kui ühes rahvaga põgeneda, sest kuningad mõtlesid selle peale, kui palju head oli neile siin osaks saanud ning kui palju kannatusi ootab ees neid, kes oma kodumaalt põgenevad. Niisuguste eriarvamuste tõttu jagunesid nad kahte võrdsesse ossa ning võitlesid omavahel. Ja kimrid matsid kõik, kes hukkus vennatapusõjas, Tyrase jõe kaldale (nende haudu võib näha veel tänapäevalgi). Pärast matmist lahkusid nad sellelt maalt, seejärel aga tulid sküüdid ja võtsid tühja maa oma valdusse.

12. Ja praegugi on veel Sküütias alles kimrite kindlustused ning kimrite ehitatud üleveekoht jõel; on olemas ka piirkond, mida kutsutakse Kimmeriaks, ja nõndanimetatud Kimrite Bosporos. Nüüd on teada, et kimrid põgenesid sküütide eest Aasiasse ja asusid seal elama poolsaarele, kus praegu asub hellenite linn Sinope. Samuti on teada, et nende jälitamise ajal tungisid sküüdid Meediasse sisse, kuna olid teel eksinud. Nimelt liikusid kimrid põgenedes kogu aeg mööda merekallast, sküüdid aga jälitasid neid nii, et Kaukasus jäi neist paremat kätt, ja nõnda nad tungisidki meedlaste maale, kuna olid oma teekonnal keeranud sisemaa poole. See on niisiis kolmas pärimus, mida nii hellenid kui barbarid ühtviisi jutlustavad.

…

Eesti Raamat, 1983

Sari: Klassikalised Lood

Meie veebipoodi “Vana ja Hea” raamat saab siit: https://www.vanajahea.ee/