Kas tõesti ongi see meie naiste kutsumus – minna imiku teenimisest oma kehaga üle abikaasa teenimisele oma kehaga? Ja seda vaheldumisi – alati!
Aga kus on minu elu? Kus olen mina? See tõeline mina, kes kunagi püüdis midagi kõrget, Jumala ja ideaalide teenimist?
Väsinud, kurnatud, ma hävinen. Mul pole oma elu – ei maist ega vaimset. Kuid Jumal andis mulle ju kõike: tervise, jõu, võimed… ja isegi õnne. Miks ma siis olen nii õnnetu?