Igal geeniusel on oma viis maailma eest peitu pugeda
Bernard Shaw’l oli näiteks kuur. Kuus ruutmeetrit üksindust aias, veidi eemal majast, kuhu ei jõudnud müra, sagin ega inimesed, kes tulid „hetkeks sisse“.
Ta nimetas seda kuuri „Londoniks”. Ei, mitte armastusest pealinna vastu. Lihtsalt kui keegi tuli kutsumata, ütles teenindav personal puhta südametunnistusega:
„Härra Shaw on praegu Londonis.” Ja see ei olnud pettus, vaid geniaalne käik.
Nii kaitses ta oma õigust üksindusele. Vaikusele, milles sünnivad mõtted. Sellele „isiklikule ruumile“, millest on nii suur puudus maailmas, kus keegi alati midagi sinult tahab.