Eesti Raamat, 1977
Tõlkinud Armand Tungal

1. PÕDRARAHVAS

Ameerika mandri sügavusse tungib põhjas vägev metsalu tasandikukiil, mida on armistanud iidsed liustikud, uputanud loendamatud järved, liigestanud arvutud jõed ja kündnud jääaegsed kaljurahnud.

Viiesaja jala sügavuselt on igikeltsa aheldatud tasandiku jäik skelett, mida katab polaarraba ja samblike õhuke kiht, ja ainult neile langeb osaks pikkade suvepäevade soojus. Kuid kaheksaks kuuks jääb see kiht ise pakase kibrutada, muutudes osaks külmast kaljust, millel ta lasub.

Sellel paljal maal haigutavad sügavad marrastused, mida on jätnud koletu jõuga järeleandlikku kaljut rõhunud miili- paksune jääkoorem. Halastamatult ja vastupandamatult valgus jää edasi, varistades mägesid, puistates järvedesse lahtimurtud kivirahne ja kraapides maa näkku tohutuid, kuni viiekümne miili pikkusi vagusid. Liustike löödud haavad pole veel kinni kasvanud ega armid kadunud.

See maa on ääretu, sest inimene ei suuda seda pilguga haarata. See näib ulatuvat üle maailma ääre.

Mõttessevajunud, muutumatu ja lohutamatu maa näitas esimestele valgetele tulnukatele nii kõledat nägu, et nad panid talle aukartusest ja hirmust nimeks Barrengrounds — Viljatu Maa.

Ometi võib ta olla kõike muud kui viljatu.

Lühikesel polaarsuvel on see paik, kus koovitajad valkjas taevas, jäiselt selgetel järvedel kisendavate veelindude kohal tiirlevad. See on paik, kus kirjud koopaoravad liustikujõgede liivakuhelike taga vilistavad, kus hallikaspruunid polaarrebased pesitsevad ja lemmingid kõrkjarabades logeldes rasva lähevad. See on paik, kus pisikesed lilled rõõmuküllaselt kirendava minimaailma moodustavad, putukatiibade lakkamatu sumin aga suurtele loomadele sedavõrd mõjub, et nad põgenevad lagedaile mäeharjadele otsima tuult, mis nähtamatu vaenlase minema ajaks. See on paik, kus mustad muskushärjad ikka veel karrees seisavad, et polaarhuntide ettevaatlikke lähenemismanöövreid nurja ajada, ja kus selle maa kohmakas hiid grisli üksildasena ja puutumatuna ümber uitab. Ja alles hiljuti oli see paik, kus karibuude loendamatud karjad elava katkematu vooluna üle ujutasid kogu tasandiku ühest servast teise, nii kaugele kui pilk ulatus.

Kogu karmist vaenulikkusest hoolimata pole see maa viljatu ega ole seda olnudki sestpeale, kui esimesed roomavad samblikud värvirohke vaibana paljaksuhutud kaljusid katsid. Läbi külmade aastatuhandete pärast samblike ilmumist õitses elu neil tasandikel kümnetes tuhandetes vormides, karibuudest aga sai selle elav pulss, toidus teistele loomadele, ja nii kestis see, kuni ühel päeval tuli inimene sellele uuele maailmale hinge sisse puhuma.

Ja inimene tuli siia varakult.

Juba kolm või neli tuhat aastat tagasi surid karibuud lihha tunginud kivist nooleotstest. Piki muistseid kruusarandu, mis nüüd metsikult kulgevad kolmesaja jala kõrgusel, madalaks jäänud järvede kohal, lebab suurel hulgal kvartsikilde ja murdunud odaotsi, mida on meisterdanud ürginimese vilumatud käed. Need on säilinud selsamal kujul, mille käed on neile andnud, sest ükski leht ei võinud langeda sel puudeta maal, et matta neid taimekõdu hulka, kestvad talvetuuled aga katsid neid niisuguse ebapüsiva kattega nagu lumi.

Ehkki need inimese töödeldud kivid on nii hästi säilinud, pole neid veel suudetud kõnelema panna, ja me ei tea peaaegu mitte midagi kindlat noist esimesist tulnukaist ega sellest, kuhu nad kadusid. Võib teha üksnes oletusi, et need esimesed inimesed tasandikel olid nähtavasti atapaski-indiaanlaste üle kogu maa levinud suguharu esivanemad, kellest pärinevad ka tšipevaid Barrengroundsi lõunapiiride hõredais metsades. Võimatu on kindlaks teha sedagi, kas nood esimesed asukad veel sel ajal tasandikel elasid, kui uus erinevast rassist inimeste laine Aasiast siia jõudis.

Nende uustulnukate varast ajalugu pole samuti kirja pandud, nende kultuuri jälgi pole säilinud isegi maal, mille nad omaks tegid. Loomanahksed telgid, luust tarbeesemed ja suurem osa tööriistu ning relvi, mida need inimesed kasutasid, ei suutnud kaljudel tuule käes lahtiselt lamades ajahambale vastu pidada. Siiski on nende järglaste mälestustes säilinud mõned nende muistendid. Legend pajatab, et noil ammustel nimetutel aegadel tulid Aasiast inimesed, keda osavate sõjameeste hordid olid Siberi sisemaa tasandikelt välja tõrjunud. Tasandike elanikel endil polnud sõdimisoskusest peaaegu mingit aimu. See oli rahuarmastav rahvas, kes tegeles põdrajahiga ega suutnud vaenlasele vastupanu avaldada. Sellepärast liikusid nad itta ja astusid uuele mandrile kitsal tundratasandiku ribal, mis kulgeb Alaskas asuva Brooksi mäeaheliku ja Põhja-Jäämere vahel.

Põgenikest vasakul laius võõras, hirmuäratav meri, ja kui tundratasandikud ida pool kagusse taandusid, pöördusid nemadki lõunasse, merest eemale. Nagu vanad muistendid väidavad, peatusid nad mõne aja kahe suure sisemaa järve ääres, mida me nüüd Suureks Orjajärveks ja Suureks Karujärveks kutsume. Kuid tasandik ahvatles neid edasi minema, ja kuna see idas üha laienes, jätkasid nad oma teekonda sellessamas suunas. Kümme sajandit tagasi jõudsid nad lõpuks sellele maale, millest pidi saama nende teine kodumaa.

Nad olid jõudnud Barrengroundsi südamesse ja jäid pidama suurel kiltmaal Dubawnti, Yathkyedi ja Angikuni järve piirkonnas, mis nüüd Keewatini distrikti nimetust kannab. Need inimesed kuulusid rassi, keda praegu nimetatakse eskimoteks, kuid iseendid on nad alati kutsunud innuitideks, mis nende keeli tähendab inimesi.

Ja nad olid tõepoolest eluvõimelised inimesed, sest kui suurimat eskimote etnograafi Knud Rasmusseni uskuda, pärinevad just neist sisemaa innuitidest paljud hilisemad ranniku- ja mereäärsed eskimokultuurid. Rasmussen nimetas noid sisemaa elanikke esieskimoteks, ja pole mingit põhjust tema väite õigsuses kahelda, sest praegustel suurte tasandike eskimotel ei ole mingeid mälestusi elust mere ääres, ei sellise eluviisi tabusid ega müsteeriume; seevastu mäletavad just need eskimod palju pikemat ajalooperioodi kui nende muud suguvennad.

Inimesed, kes pikka aega ühes paigas elavad, peavad tihtilugu kaua meeles paljusid ajaloosündmusi; ent neil, kes sageli uude paika kolivad, on mälu lühike. Nii näiteks võis Pommela-nimeline posija ja nõid veel 1948. aastal loetleda oma suguharu ühtteist põlvkonda, kes olid elanud Angikuni järve ääres, ja kui ta oli meenutanud igat oma esivanemat nimepidi ning lõpetanud loetelu omaenda nimega, ei jätnud Pommela mulle tähendamata, et vanim neist polnud sellel maal mingi uustulnukas.

Igatahes on kindlaks tehtud, et kui esimesed eurooplased seitsmeteistkümnenda sajandi algul Hudsoni lahte ilmusid, olid aastatuhandeid tagasi Aasiast saabunud inimesed juba ammu Barrengroundsi keskossa elama asunud. Selleks ajaks olid kõik sisemaa tasandikud Hudsoni lahest lääne pool kuni Backi jõe lähteni ja Theloni jõe suure kääruni, samuti põhja pool metsapiiri kuni Põhja-Jäämere rannikuni arvukate sisemaa eskimote käes, kelle elu sõltus täielikult karibuudest ja keda õigusega põdrarahvaks nimetati.

Sellel rahval vedas harukordselt. Sellal kui valged mehed kaks järgnevat aastasada ranniku eskimote ja indiaanlaste eluviisi muutsid ning moonutasid, jäi põdrarahvas sellest kõrvale, tema olemasolust polnud valgetel aimugi. Ajasid ju Barrengroundsi sünged avarused eurooplastele niisuguse hirmu nahka, et nad söandasid siia tungida alles kaheksateistkümnenda sajandi lõpul.

Ometi põhjustas valge mehe tulek sisemaa eskimote elus kaudselt katastroofilise muutuse.

Loendamatute aastasadade vältel olid sisemaa rahva lõunanaabreiks olnud atapaski indiaanlased, kellest kõige suuremad kandsid idthen eldeli — põdrasööjate nime. See suguharu moodustas tšipevai rahvusrühma tuumiku. Ehkki eskimod ja tšipevaid alatasa omavahel vaenujalal seisid, esines verevalamist väga vähe, sest kumbki rahvusrühm polnud sõjakunstiga eriti kursis. Vaikival kokkuleppel olid nad jätnud endi vahele laia asustamata maariba, ja kuigi tuli ette üksikuid mahanottimisi, kus ühe poole salgal õnnestus vaenlase pisemat salka üllatada, valitses enamasti relvastatud, kuid jõuetu vaen.

Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiku hakkas olukord muutuma. Kaugel idthen eldeli maadest lõuna pool, mis pidid tol ajal ulatuma Churchilli jõeni, hakkasid avapreeria indiaanlased kasutama tulirelvi. Nende oivaliste uute relvadega tõrjusid tasandike kriid metsade kriisid põhja poole, kes omakorda tšipevaide ääremaad hõivasid. Tšipevaid olid alati viletsamad sõjamehed olnud ja andsid nüüdki survele järele. Nende taandumine kiirenes, kui metsade kriid hakkasid Hudsoni Lahe Kompanii eelpostidelt püsse hankima. Idthen eldeli indiaanlased tõrjuti kiiresti kaugemale põhja, metsavööndi piirile, kuni nad eskimote lõunapoolsetesse valdustesse sisse tungisid. Siin jäid nad mõneks ajaks pidama, kuid õppisid peagi vahetama endale relvi, peamiselt Prince of Walesi fordis, mille asemel on nüüd Churchilli asula. Kaheksateistkümnenda sajandi keskpaigaks olid idthen eldelid muutunud uute relvade tõttu sõjakaks ning hakanud immitsema Barrengroundsi sisemaale.

Sisemaa eskimod ei suutnud sellele invasioonile vastu panna ning taandusid omakorda maadelt, mis olid kuulunud neile palju aastasadu.

Nad polnud seniajani pidanud valgetega mingit sidet ja suhtlesid väga vähe isegi ranniku eskimotega, kellega Hudsoni Lahe Kompanii parajasti Eskimo Pointis ja Marble‘i saarel kauples. Senikaua kui Barrengroundsi eskimod ei suutnud hankida püsse, ei jäänud neil muud üle kui jätkata taandumist, kuni vahemaa ise vaenlase survet nõrgendas. Lõpuks õnnestus neil hinge tõmmata ja oma laagrid üles lüüa Theloni ja Backi jõe kaksikorgudes.

Aastail 1770—1772, kui Samuel Hearne’ist sai esimene (ja viimane) valge mees, kes söandas läbida Barrengroundsi jalgsi, leidis ta südamaa olevat idthen eldeli suguharu valduses. Põhja poole minnes jäi Hearne’il Theloni alamjooksust kõigest sada miili puudu, kuid ta ei näinud ühtki eskimot. Ehkki eskimod olid läinud, ei suutnud indiaanlased siin pikemalt püsida, sest nad ei talunud karmi talve ja olid sunnitud igal sügisel metsavööndi piirist lõuna poole rändama. Ent isegi see osaline valdamine ei pidanud kaua kestma. Üheksateistkümnenda sajandi viimasel aastakümnel hakkasid mandri lõunaosast põhja poole levima rõuged. See hirmsamaid epideemiaid inimkonna ajaloos laastas oma teel kõik. Haigus niitis maha terveid suguharusid, ja rõugetesse surnud indiaanlaste arv ulatus kümnetesse tuhandetesse. Lõpuks jõudis see nuhtlus Suure Orjajärve kaubitsejate kaudu idthen eldelite juurde ja nende laialipillatud laagrid sulasid rünnaku all kokku ainsa talvega. Mitmest tuhandest inimesest jäi järele paarsada, kes hirmus ja meeleheites Churchilli ja Suure Orjajärve faktooriate külje alla pugesid. Mitu põlvkonda pidi vahelduma, et need suguharud oleksid pisutki kosuda võinud, aga enne kui nad jõudsid oma kaotusi korvata, tabasid neid jälle üksteise järel uued hädad: tuberkuloos, gripp ja difteeria. 1800. aastaks olid suured tasandikud, mis alles hiljuti idthen eldelitele kuulusid, neile igaveseks kadunud. Aeg-ajalt järgnesid nende väikesed ja arad salgad suvekuudel näljast aetuna rändpõtradele põhjapoolsesse tundrasse, kuid isegi need meeleheitlikud retked lakkasid ajapikku, sest see maa polnud enam tühi.

Innuitid olid oma pärusmaadele tagasi tulnud.

Rõuged olid põdrarahvast säästnud, sest tal polnud valgete inimestega mingit kontakti. Ja kui indiaanlased pärast epideemiat enam suviti Barrengroundsi ei ilmunud, hakkasid eskimod lõuna poole valguma. Nad liikusid ettevaatlikult Dubawnti jõge pidi suure järveni, millele nad olid pannud nimeks Tulemaliguak. See oli rohkearvuline rahvas, kes tahtis tagasi oma põliseid maid, sest Theloni ja Backi jõe kitsastes orgudes oli liiga vähe ulukeid, ja eskimod teadsid niisama hästi nagu indiaanlasedki, et parimad jahimaad paiknevad Dubawnti, Yathkyedi ja Angikuni järve vahel.

Üheksateistkümnenda sajandi esimese aastakümne lõpul valdas sisemaa rahvas jälle täielikult ja jagamatult keskmaa tasandikke. Põhjas elasid Backi jõe kallastel hanningaiormiutid. Neist lõuna pool, Theloni järvede ääres, asusid akilingmiutid. Veel kaugemal lõunas olid tulemaliguamiutid ja neist ida pool kingnetuamiutid, kes olid saanud oma nime Angikuni järve lähiseid valvava kõrge mäe järgi. Angikuni juurest hakkasid suguharud hajuma Kazani jõge pidi üles ja alla ning kaugemale põhja Yathkyedist mööda kuni Kolmekümne Miili järveni, kus nende edasiliikumise peatasid harvaktormiutid, kes hoidsid oma valduses jõesuuet. Yathkyedi järve ääres elavad eskimod nimetasid endid padliermiutideks, ja mõned neist rändasid veelgi kaugemale itta, jõudes lõpuks järvedeni, mis kannavad Põhja- ja Lõuna-Heniki nime, ning laskusid sealt ranniku jõgesid pidi alla Hudsoni lahe rannikule.

Angikunist lõuna pool jõudsid eskimod piki Kazani jõge minnes, mida nad Meeste jõeks kutsusid, Kekertarahatoki järveni, mis nüüd Ennadai nime kannab, kuid nad ei peatunud enne metsavööndi põhjapiiri. Nood kõige lõunapoolsemad eskimod võtsid endale kekertarahatormiutide nime.

Sisemaa eskimod olid tollal suur rahvas, kelle arv oli umbkaudu kaks tuhat; ja kuigi igal laagril olid omad iseärasused, kutsusid nad kõik endid ihalmiutideks. See nimi kõlas uhkelt, sest see tähendab «teist rahvast», seega rahvast, kes elab eraldi ning seisab kõigist teistest kõrgemal. Ja ihalmiutid elasid tõepoolest eraldi, sest alles 1867. aastal ilmusid nende maale esimesed võõrad, kes olid juba kogu mandri hõivanud.

Tol aastal läks isa Gaste teele oma misjonimajast Põhjapõdra järve äärest, et põhjas elavaid sisemaa eskimoid ristiusku pöörata. Sellest rahvast oli ta kuulnud idthen eldeli indiaanlastelt, kelle hulgas ta elas. Gaste pidi taluma kohutavaid raskusi, ent kui ta sõnu uskuda, kohtas ta viimaks kekertarahatormiute kusagil Nueltini järvest loodes. Ta veetis nende hulgas enamiku sellest suvest ja võis tungida isegi kaugemale põhja poole, Angikuni järve äärde, kus kingnetuamiutide laagrid nii ligistikku paiknesid, et idakallas nägi välja nagu nahktelkidest linn. Kuid Gaste katsed innuite ümber pöörata olid asjatud, ja sügisel põgenes ta lõunasse, jõudes oma misjonimajja vaevu hingitsevana. Kulus aastaid, enne kui ta suutis kosuda saadud hingelistest ja kehalistest vapustustest, ja enam ei söandanud ta iial põhjapoolsetele tundralagendikele rännata. Sellegipoolest oli tema külaskäigu otseseks tulemuseks esmakordne kaubandussidemete sõlmimine sisemaa elanike ja valgete vahel. Alates 1868. aastast sooritas väike ja südi käputäis kekertarahatormiutide parimaid kütte ja muidu julgeid mehi igal aastal pika retke lõunasse, tungides kahesaja miili sügavuselt metsadesse oma vanade vaenlaste tšipevaide maale, et vahetada kaupu misjonäriga ning Hudsoni Lahe Kompanii faktooriaga Põhjapõdra- järve ääres. Need olid rasked retked ning mõnikord esines indiaanlaste ja eskimote vahel verevalamist. Ent kui ihal- miutid olid püssid, teraskirved, noad ja metallpajad kord juba avastanud, hakkasid nad neid haruldasi esemeid üha rohkem igatsema.

Nii juhtuski, et üksikud julged mehed nende hulgas võtsid ette lausa fantastilisi kaubaretki. Angikuni ja Yathkyedi äärest sõitsid padliermiutid kelkudel kagus asuvasse Churchilli, kusjuures edasi-tagasi reisiks kulus terve talv. Järgmisel talvel suundusid need kauplevad eskimod juba põhja, toimetades vahetuskauba Chantrey abaja äärde Põhja-Jäämere rannal. Eskimod Ennadai äärest ja Kazani ülemjooksult käisid Põhjapõdra järve kaldal asuvas Brochefs igal talvel, suvel aga kihutasid nad kajakkidel või koerarakendiga põhjas asuva Beverly järve äärde, kus nad koos akilingmiutidega tegid kaupa kardetavate kidliermiutidega — «meestega, kes tapavad kõik võõrad». Viimased tuli Beverly järve äärde neid kohtama Coronationi lahe lõunarannalt ja isegi Coppermine’i jõe suudmest, mis asub kaugemal loodes.

Ent hoolimata neist kontaktidest valgetega, jäi ihalmiutide maa endiselt puutumata ning nende rahva elulaad muutus väga vähe. Kaubareisidest ei võtnud osa rohkem kui paarkümmend inimest, enamikul rahvast aga polnud Barrengroundsi taga asuva maailmaga mingit kontakti. Nii olid nad ise tahtnud. Nad käisid võõrastel maadel, et muretseda asju, mida nad vajasid, kuid võõramaalased ei tulnud nende maale, ei sundinud neile peale uusi tahtmisi ega vajadusi.

Ent just enne sajandivahetust ilmus nende hulka ikkagi võõramaalane. See oli riigiteenistuses olev geoloog J. B. Tyrrell, kes aastail 1893 ja 1894 sooritas kaks hiilgavat reisi läbi Barrengroundsi, metsavööndi põhjapiirilt Theloni jõeni, olles seega esimene valge mees pärast Hearne‘i, kellel õnnestus sisemaa tasandikele tungida. Aastal 1893 uuris Tyrrell Dubawnti jõestikku, alates tema lätteist kuni Bakeri järveni,, ja pöördus tagasi Churchilli mööda Hudsoni lahe rannikut. Selle seiklusrikka reisiga Tyrrell ei piirdunud ja võttis järgmisel aastal ette uue reisi Kazani lätteilt punktini, mis asub Yathkyedist põhja pool, kus ta pööras itta, et jõuda Hudsoni laheni Fergusoni jõe suudmes.

Ennadai ja Yathkyedi vahel leidis ta eest tihedasti asustatud maa, kaardistas ning määras teadlase ja metoodilise mehena kõik laagrid, kust ta oli mööda läinud, ning loendas nähtud inimesed. Oma ametlikus aruandes valitsusele teatas Tyrrell, et ta oli kohanud oma 1894. aasta retkel umbes viitsada-kuutsada eskimot, ent kui ma temaga 1949. aastal rääkisin, ütles ta mulle, et oli näinud tegelikult vaid osa rahvast ja et tema arvates pidi neid üksnes Kazani ääres elama tublisti üle tuhande inimese.

Tyrrelli hinnangut kinnitavad isa Turquetili vaatlused. Nagu Caste, elas see munk Põhjapõdrajärve ääres ja põles samuti soovist rajada misjonijaama sisemaa eskimote hulgas. Aastail 1901—1906 tegi ta viis katset sisemaa rahvani jõuda, ja 1906. aastal õnnestus tal lõpuks pääseda Ennadai järve äärde sealt tulnud eskimo kaubitsejate abiga. Munk viibis seitse kuud kekertarahatormiutide maal ja loendas lõunasse tagasi pöördudes Ennadai ääres, Kazani ülemjooksul ja Angikuni kaldail kokku 859 hinge — ja seda Yathkyedi padliermiute kaasa arvamata. Koos Dubawnti järvest põhja pool elava rahvaga, kelle hulka kuulusid nähtavasti ka Theloni jõe ja Garry järve ääres elavad eskimod, tõusis ihalmiutide koguarv Turquetili arvamust mööda ligemale kahele tuhandele.

Noil aegadel otse pärast sajandivahetust pidid ihalmiutid olema säilinud eskimote kõige arvukam ja tihedam hõim. Samuti pidid nad olema kõige turvalisemad ja elujõulisemad. Erinevalt enamikust ranniku eskimotest polnud nad nomaadid, sest neil polnud tarvis eri aastaaegadel jahimaid vahetada. See oli paikne rahvas, kes elas püsivates laagrites jõgede ja järvede kallastel. Karibuud, kellele oli rajatud kogu nende elulaad, tulid nende juurde kaks, tihtipeale isegi neli korda aastas nii vägevate karjadena, et inimsilm ei suutnud neid haarata. Ihalmiutid olid väga tugevad ja enesekindlad inimesed, ja see ilmneb eriti selgesti viisist, kuidas nad tõrjusid isa Turquetili katsed neid ristiusku pöörata. Vanad ihalmiutid mäletavad veel nüüdki, kuidas «musta kuuega mees» angeokokid — samaanid ja soolapuhujad — enda vastu üles kihutas ning kelle nõidus talle niisuguse löögi andis, et ta oma elu pärast kartes sisemaa tasandikelt plehku pani. See pidi olema tõepoolest kasulik õppetund, sest enam ei püüdnud ükski misjonär ihalmiutide maa südamesse tungida, enne kui peaaegu pool sajandit oli möödas.

See rahvas näitas oma enesekindlust ja uhkust sellega, et keeldus kategooriliselt järgnemast ranniku eskimote eeskujule, kellest said tegelikult faktooriate ja misjonite orjad. Ihalmiutid eelistasid elada eraldi, puutumatuna ja omaenda saatuse isandana, ning ainult vähesed väljavalitud jätkasid kauplemist valgetega oma maa piiridel. Kakumee, Ooliebuk, Igluguarduak, Pommela ja veel paarkümmend teist kauplesid rohkem kui tuhande kaashõimlase huvides, kes ei tahtnud lasta määrata polaarrebaseid hävingule ega iseendid väljasuremisele.

See oli oma minevikule uhke rahvas, kes ranniku eskimotest erinevalt suurepäraselt oma iidset päritolu mäletas. Nende legendid räägivad selgesti nende üleolekust teiste innuiti hõimude hulgas.

See oli rikas rahvas (innuitide mõõdupuuga võttes), sest nälga tundis ta harva. Neil oli külluses karibuunahku, seega sooje rõivaid, soojemaid, mida eales võib tahta, koeri oli palju ja tugevaid, lapsi telkides samuti, ja neil polnud tarvis karta, et nad peavad imikuid toidupuudusel lume alla surema jätma. Vägevaid vaenlasi neil ei olnud. Põtru oli uskumatult palju, muskusveistest polnud puudust. Ihalmiutidel ei tulnud karmidel talvepäevadel jääpankadel külmetada, et luurata hülgeid, või õngitseda kinnikülmunud järvedel jääaugust jonnakalt kala, mis on põhjamaal paremal juhul vaid näljadieet. Selle asemel et talvel puudust kannatada või hirmu tunda, pidasid ihalmiutid talvel pidu, käisid üksteisel külas, laulsid laule ja pajatasid lugusid. Ainsana eskimote hulgas oli ihalmiutide hõimul kõige haruldasem rikkus — neil oli aega. Neil oli aega meenutada, mis minevikus juhtus, ja arvata, mida tulevik toob. Neil oli aega unistada ning aega anda ruumi oma sõnadele ja mõtetele, sellal kui nende õed-vennad karmil rannikul ei tundnud muud kui igavest võitlust olemasolu eest.

Säärane oli ihalmiutide varjatud maailm, kui käesoleva sajandi teine aastakümme algas. Säärane oli rahvas, kellel oli kõik, mida ta soovis. Säärane oli põdrarahvas.

Sellel maailmal ei ole enam elavat hinge.

Maa elav pulss — karibuu — on juba peaaegu kuuldamatu, mis ennustab väljasuremist.

Ja suured tasandikud kulgevad endiselt valge silmapiiri poole kivist inukok‘ide mitte midagi nägevate silme all, nende inimesetaoliste kivide silme all, kes on pärinud inimtühja maa.

SISUKORD

1.            Põdrarahvas 7

2.            Paljudest haudadest 16

3.            Unustamatu kevad 25

4.            Lootuse trummid 46

5.            Kaks nuhtlust 61

6.            Põhjamaa valitsejad 77

7.            Teekond hirmude maale 93

8.            Roostetavad püssid 106

9.            Armuandidest elav rahvas 117

10.         Hullumeelsus ja ärasalgamine 130

11.         Kustunud koit 139

12.         Tõotatud maa 153

13.         Kikiki vintsutused 174

14.         See on meie teha 192

Epiloog 205