Eesti Raamat, 1977
Tõlkinud Leo Metsar

Püramiid — kui palju astmeid tipuni! Egiptusele, Vana Maailma ühe kuulsaima kõrgkultuuri sünnimaale on muutunud püramiidid peaaegu sümboliks, saavutatud taseme visiitkaardiks. Ent samuti nagu Gizas või Sakkaras kerkisid püramiidid (kuigi neid muidugi teab palju vähem inimesi) ka teisel pool ookeani — vanas Ameerikas.

Indiaani püramiidide ja indiaani linnade ajalugu (linnasid need püramiidid ehivadki) katab saladusloor. Et mind aga huvitab too vana Ameerika; siis uurin selle kõrgkultuure, huvitun indiaanihõimudest ja -rahvastest, kes need lõid, ja nõnda huvitavad ning erutavad mind ka indiaani püramiidide saladused. Ja peale indiaani püramiidide ka indiaani paleed, indiaani «kloostrid», kogu indiaani sakraal- ja profaanarhitektuur.

Teekonnaks indiaani püramiidide juurde Kesk-Ameerika ürgmetsadesse ja mägiplatoodele valmistusin ma kaua. Ma ekstserpeerisin sadu raamatuid, uurisin nende linnade plaane.

Kuid siis ükskord keerasin ma oma Praha kabineti kõvasti lukku ja asusin teele. Teele nende juurde, kes on ehitanud taeva poole kõrguvad püramiidid. Asteekide, tolteekide, sapoteekide juurde. Eriti aga maiade juurde. Ma reisisin nende ebatavaliste indiaanlaste juurde nende ebatavalisele maale, nende nii ebatavalistesse linnadesse. Linnadesse, milledest teame tänaseni veel ikka tegelikult väga vähe. Ja see vähenegi, mida me teame, on laiali pillatud mitmesugustesse, pahatihti raskesti kättesaadavatesse erialastesse uurimustesse. Niisiis tahtsin ma selle reisi ette võtta kahel eesmärgil: tutvuda ise kõige tähtsamate maiade linnade aaretega ja hiljem jutustada, millised on tegelikult need indiaani püramiidide ja paleedega kaunistatud Kesk-Ameerika metropolid.

Kuid selle reisi sooritamiseks oli mul veel üks — isiklik — motiiv. Ma avastasin selle siis, kui ma kümnete reisiandmete põhjal, mis olid laiali pillatud kõige erinevamatesse raamatukogudesse ja arhiividesse, seadsin pikkamisi kokku nende linnade välisilmet. Paljud nendest, kes on kirjutanud linnadest ammugi unustatud artikleid ja raamatuid, kes on visandanud plaane ja joonistanud kaarte, mis pajatavad mulle Kesk-Ameerikast, elasid sageli läbi ürgmetsadesse mattunud metropolide varemetes kõige kummalisemaid seiklusi. Schliemanni, Evansit, Egiptuse ja Mesopotaamia linnade avastajaid teab Euroopas iga haritud inimene. Aga kellel on tänapäeval õrna aimugi inimestest, kes kuude kaupa raiusid endile matšeetedega teerada Usumacinta ürgmetsades, et lõpuks leida lagunenud templeid, kes ronisid kõrgete püramiidide otsa, laskusid tundmatutesse koobastesse, sukeldusid ohvrikaevudesse? (Vist ainult Stephens ja tema inglasest teekaaslane Catherwood on pääsenud sellest surnuksvaikivast unustamisest.) Niisiis oli see veel üks põhjus, miks ma sooritasin mainitud reisi ja kirjutasin siis sellest raamatu. Ma tahtsin reisiandmete kivikestest ja unustatud ekspeditsioonide päevikutest koostada oma lemmikkangelaste dramaatiliste saatuste mosaiiki.

Nonde meeste reisid on ammugi lõppenud. Minu teekond maiade linnade aarete juurde algas eile. Mõne minuti pärast laskub neljamootoriline hiiglane maapinnale.

Lennuk maandub. Kõrvad valutavad nagu ikka, kuid silmad näevad juba kaugelt tohutu suurt kirja lennujaamahoonel: Ciudad de Mexico. Jah, Mexico. Ja lennujaama värava taga ootavad mind laiad bulvarid, paleed, ülikool ja imeilus rikkalik muuseum.

Kuid arheoloogiamuuseumi saalides viibin esialgu vaid lühikest aega. Kõik veab mind välja. Kõige esimese indiaani püramiidi juurde.

Üldse esimest mitmeastangulist püramiidi külastan ma Cuicuilcos, Ciudad de Mexico eeslinnas. Sellel on ümmargune põhiplaan läbimõõduga 134 meetrit. Püramiidi — kultuse keskuse — ümber on paigutatud radiaalselt usklike, maa seda osa asustavate esimeste põlluharijate hauad.

Cuicuilco surnud on puhanud oma haudades vähemalt kaks tuhat aastat. Niisama kaua on siin puhanud see minu esimene indiaani püramiid raske laavakatte all, mille purskas sellele maa-alale meie ajaarvamise algul vulkaan Xitle. Kuni aastal 1917 hakkasid mõned arheoloogid sondidega laavakatet puurima ja üks sond kompas ka seda Cuicuilco pühamut, mis meenutab pulmatorti.

Järgmiste indiaani püramiidide vaatamiseks siirdusin ma Teotihuacni, väga ulatuslikku Kolumbuse-eelsesse linna, mis asub Ciudad de Mexicost põhja pool. Siinsed püramiidid sõna otseses mõttes jahmatasid mind oma gigantsete mõõtmetega. Kuid asteekide kujutelmade järgi, kes elasid siin tuhat aastat hiljem, olid nende ehitajateks hiiglased — quiname. Teotihuacni hiiglased püstitasid oma suurepärasesse linna kolm peapüramiidi — kõige suurema, Päikesepüramiidi, mille ümbermõõt on üle tuhande meetri ja mille kõrgus küünib Petfini vaatetorni omani (60 meetrit), vastas asuva Kuupüramiidi ja nägusa Quetzalcoatli püramiidi, mis paikneb natuke eemal selle suure indiaani metropoli peatänavast — Surnute tänavast; viimane püramiid oli kaunistatud sulismaopeadega: aasta iga päeva tähistas üks pea.

Kuid üleüldse kõige suurema indiaani püramiidi leidsin ma Cholulas, Mehhiko Puebla osariigi linnakeses. Siinse hiiglasliku pühamu peale vedasid hispaanlastest vallutajad tuhandeid tonne savi ja niimoodi maetud «paganliku püramiidi» otsa püstitasid nad suurepärase kristliku kiriku. Maetud püramiidi väliskatte juurde pääsesin ma ainult kitsaste käikude kaudu, milliseid olid Mehhiko arheoloogid hiljuti kaevanud selle religioosse mäe sisikonda.

Nii nagu magab Cholula püramiid kunstliku mäe all, nii nagu on maganud Cuicuilco iidne püramiid laavakihi all, nõnda magavad indiaani püramiidid, võib-olla otse kõndijate jalgade all, kes tallavad Ciudad de Mexico tänavaid. Selle majavundamentide all puhkab nimelt teine linn. Uhke Tenochtitlan, asteekide kuulus metropol. Hispaanlased seepärast «sõtkusidki maa sisse» Tenochtitlani, et asteekide vägeva riigi kuulsusest ei jääks mitte midagi järele.

Kuid mind ei huvita asteekide linnad, vaid maiade linnad. Maia linnasid tabas teistsugune saatus. Paljud nendest olid oma elanike poolt maha jäetud juba enne valgete tulekut, teised andsid end ise Ameerika uute peremeeste kätte. Niisiis ründas maiade linnasid ainult aeg. Kuid see laskis ka puudel suureks kasvada, kattis püramiidid raskete liaanidega, mähkis paleed raskete savikihtide sisse. Ja meie läheme nüüd ürgmetsadesse ja mägedesse ja otsime ja võtame maiade linnadel ült selle looduse halastava rüü, ja siis paneme kirja, aastast aastasse paneme kirja nimestikku üha uusi ja uusi suurepäraseid maiade linnu. Need on indiaani Ameerika kõige imetlusväärsema arhitektuuri kõige hiilgavam pärandus.

Maiade linnade juurde Kesk-Ameerikas on Mexico linnast veel väga palju maad. Seepärast ma ei tahagi siin aega kaotada. Asteekide juurde, Tenochtitlni, tõelise Mehhiko kaasaegsete indiaanlaste juurde siirdun hiljem. Niisiis külastan vahepeal Mehhiko pealinnas ainult kohalikke teadlasi, kes nii või teisiti on kaasa aidanud Kesk-Ameerika maiade tundmaõppimisele — Juan Comast, Alberto Ruzr, Demetrio Sodil, Eusebio Davalost, Ricardo Pozast, Isabela Horcacitast ja teisi.

Kuid siis — jumalaga, Mexico! Linna kõige tähtsama teeristi Zocalo lähedal asub autobussi jaam. Kagusse — Veracruzi ja Tabasco osariiki — suunduvad autobussid iga päev. Minu reis läheb kõigepealt Xalapasse. Nimelt Xalapa — ja mitte Veracruzi sadam — on Veracruzi osariigi pealinn.

Just seepärast ehitati siia, Xalapasse, viimastel aastatel Veracruzi arheoloogiamuuseum, kuhu minu kaks Xalapa- sõpra — doktor Medellin Zenil ja doktor Francisco Beverido — on kokku toonud palju asju, mis on meile jätnud selle Mehhiko osariigi üksikud Kolumbuse-eelsed indiaani kultuurid.

Tänapäeval tunneme hästi kaht Veracruzi kultuuri, tunneme hästi ka nende loojaid ja kandjaid: totonaake ja huasteeke. Tunneme ka nende linnasid, nagu Zempoalo, ja nende esinduslikke püramiide, näiteks seda, mis kõrgub Tajinas.

Totonaakide ja huasteekide hõimuala asub Veracruzist põhja pool. Selle osariigi lõunaosa ja Veracruzi piiriga külgnevat Tabasco osa sinnamaani, kus algas maiade territoorium, kus kohtame esimesi maia linnu, niisiis laias laastus mööda Grijalva jõge, seda ala ei tundnud arheoloogid 1940-ndate aastate alguseni üleüldse. See on lõppude lõpuks ka mõistetav. See Mehhiko troopiline rannikuriba, see ulatuslik igav madalik, mida läbivad jõed paisuvad üleujutuste aja sageli tohutult laiaks, soode, laugaste, kaldaid palistavate mangroovimetsade piirkond, selline maa, mida suvekuudel uuristavad kuni aluspõhjani lõputud, lakkamatud paduvihmad, piirkond, mida ründavad sageli ka vihased tuuled, leitsakuline, kohutavalt niiske piirkond, kus minu termomeeter sageli ka varjus näitas üle neljakümne kraadi, ja samuti ka tänapäevani piirkond ilma teedeta, nii-öelda ilma linnadeta, see-eest aga moskiitode, jaaguaride ja lõgismadudega, see polnud tõesti kuigi mõnus paik arheoloogilisteks uurimisteks, indiaanlaste Ameerika ajaloo otsimiseks.

Esimesed avastused sellel neljasaja kilomeetri pikkusel ja kaheksakümne kuni saja kahekümne kilomeetri laiusel rannikuvööndil, mida piiras põhjast totonaakide ja huasteekide hõimuala ja lõunast maiade territooriumi piir, tehti kõrgemates paikades, omalaadsetel saartel, reeglina liivakivist, mis kerkivad esile ulatusliku rannikuveerse madaliku seest.

Peale «saarte» kõrgusid selle territooriumi põhjaosas ka tõelised mäed. Neid kutsutakse siin Los Tuxtlas. See on hiljutiste tegevvulkaanide ahelik. Ja siia, selle ala tsentrumisse, San Andres Tuxtla linnakesse ma nüüd siirdungi. Sõjajärgsetel aastatel ehitati Veracruzi sadamast maantee, mis ühendas tolle territooriumi Tabasco pealinna Villahermosaga. Mõnepäevase viibimise järel romantilises Veracruzis võtan uuesti istet autobussis. Laguna de Alvarado juures sõidame üle Rio Blanco suudme. Ja teisel pool Rio Blancot algab juba «lõunapoolne Veracruz», see maia maailma eeskoda, mis oli indiaani mineviku uurijatele veel hiljuti täiesti tundmatu.

Mina aga sõidan San Andres Tuxtlasse just maiade tõttu, täpsemalt üteldes ühe arvatavasti maia päritoluga kujukese tõttu, rohelise mehikese tõttu, mis on pannud maiaioogid pead murdma paljude kummaliste probleemide kallal.

Kuju, mida mul oli võimalik juba varem näha ühes Põhja- Ameerika muuseumis, leidis aastal 1902 kohalik talupoeg tubakapõlluit San Andres Tuxtla linna lähedalt. Seitsmeteistkümne sentimeetri pikkune helerohelisest nefriidist nikerdatud figuur kujutab linnutiibade ning linnunokaga paksu naeratavat meest. Kuju kui selline on küllaltki ebatavaline. Teadlased näiteks pole tänapäevani jõudnud üksmeelele isegi selles, keda see indiaani kunstniku veider teos tegelikult kujutab: ühed nägid rohelises mehikeses «lindjumalat» — birdgod — nagu teda kutsutakse ameerika eriala kirjanduses, teised — indiaani preestrit. Mulle meenutas see kiilaspäine nefriidist indiaanlane esimesel pilgul «lindmeest», kelle jälgedele ma sattusin oma Polüneesia ekspeditsiooni ajal Orongos Lihavõttesaarel, ja pool jumalikku inimest-lindu, kellest mulle pajatasid paapuad, kui ma matkasin Uus-Ginea sisemaal.

Ent rohkem kui see kummaline portree (pealegi pole ma siin täiesti kindel, kas näiteks seesama rohelise mehe linnunokk pole tegelikult ainult mask, mida mees näol kannab ja kas rohelise mehe «tiivad» pole tegelikult linnusulgedest mantel huvitas ameerika eriteadlasi, kes omandasid tollal selle kummalise salapärase kuju Washingtoni muuseumile, tema rinnale paigutatud aastaarv.

Mainitud daatum oli kirjutatud kahtlemata «maia» numbritega. Ja kui siis teadlased olid daatumi 8.6. 2. 4.17. (8 Caban 0 Kankin) meie kalendri järgi teisendanud, tuli neil välja aasta 162.

Väikese mehe kuju tõstatas teadlastele kohe kaks suurt probleemi, ja kumbki neist oli — vähemalt omal ajal — niivõrd üllatav, et äratas algusest peale ainult umbusku. Esiteks: kust said maiad siia, sadu kilomeetreid väljapoole maia maailma piire, väljapoole piire, milliseid seniajani oli peetud surmkindlaiks? Sest ei enne Kolumbust ega ka pärast teda ei elanud pärismaiad mitte kunagi Tabasco selles osas ega Veracruzist lõunas. Ja teiseks: kui me möönaksime, et kuju loojad olid maiad, kuidas me siis seletame daatumit lindmehe rinnal? Vanim teadaolev, nende oma käega kirjutatud maiade ajaloo daatum vastab aastale 290 m. a. j. (steelil 29 maiade linnas Tikalis).

Enam kui saja aastane lahkuminek Tikalist teadaoleva vanima maia daatumi ja Tuxtla kuju oma vabel — see. oli maia kultuuri spetsialistidele, kes teadsid, et maiad on meile tegelikult jätnud oina ajaloo iga aasta kohta mõne dateeritud muistise, tol ajal nii-ütelda seletamatu. Ja nõnda paigutatigi roheline lindmees Washingtoni Ameerika Rahvusmuuseumis vaiksesse üksindusse ja pikkamööda unustati.

Samuti unustasid uurijad Ameerika mineviku kogu sellel ulatuslikul territooriumil, troopilisel rannikualal Mehhiko lahe ääres. Ma ei taipa hästi, mispärast, kui juba möödunud sajandi keskel tehti siin leid, mis oli tegelikult niisama sensatsiooniline ja niisama ebatavaline nagu lindmehe kuju. Selva ääres, Hueyapani küla lähedalt leidis siinse hacienda omanik hiiglasliku kivist pea. Ainult pea ilma kehata. Pea ja rohkem, mitte midagi. Mõni aasta hiljem nägi Hueyapani pead muuseumi ametnik Jose Melgar, kes avaldas selle kohta teate Mehhiko Geograafia jä Statistika Seltsi bülletäänis.

Melgarit huvitas kivist pea eriti oma, nagu ta kirjutas, «puhtneegerlike näojoonte» tõttu. Mehhiko muuseumiametnik just seepärast lõpetaski oma teate järgmiste julgete sõnadega: «Kahtlemata pidid siin olema neegrid, ja just inimühiskonna ajaloo esimestel epohhidel.»

Oma teooria juurde, sedapuhku juba Ameerika selle osa Kolumbuse-eelsete elanike aafrikalikust päritolust, pöördus Melgar hiljem tagasi üsnagi fantastilises uues artiklis. Et aga meie sajandi teadlased, kes tegelevad indiaanlaste ajalooga, on veendunud, et Ameerika päriselanikud olid võimelised ise oma sädelevaid kultuure looma, siis ei võta nad reeglina — ja täie õigusega — tõsiselt neid, kes otsivad ameerika kõrgkultuuride algkodu teistes maailmajagudes. Ja küllap seepärast vist juhtuski, et nii hagu San Andres Tuxtlast leitud lindmees, nõnda vajus pikkamisi unustusse ka Melgari «neegripea» Hueyapanist.

Alles kahekümnendal sajandil nägid seda uuesti tõelised teadlased, abielupaar Seier Berliinist. Nad pildistasid teda, kuid ka nemad ei pööranud talle tegelikult enam edasist, suuremat tähelepanu. Ja nõnda ootas Melgari sõnum peaaegu sada aastat lugejat, keda see tõeliselt huvitaks. See lugeja, kes hakkas Hueyapani kivist peaga omaenda pead vaevama, kandis nime Matthew Stirling. Ja kõik, peaaegu kõik, mida ma võisin Lõuna-Veracruzis ja Põhja-Tabascos näha selle hämmastava suurepärase kultuuri pärandusest, oli avastanud maailmale just seesama eriline mees. Mees, keda kõik siinsed mestiitsid ja indiaanlased meenutavad uskumatu austusega, austusega, mis on muutnud isegi selle Washingtoni teadlase inglise eesnime hispaaniapäraseks don Mateoks.

Suuremat osa elavatest teadlastest, kelledest ma selles raamatus jutustan, olen ma külastanud, et nende endi suust kuulda igasuguste indiaani muististe otsingute ning avastamise lugusid. Kuid don Mateoga pole mul õnnestunud mitte ühelgi Ameerika Ühendriikide külastamisel kohtuda. Ta on haige. Kuid tema häält, tema jutustust oma teekonnast selle kivist pea juurde olen ma siiski kuulnud: iga kord, kui ma sõidan Washingtoni, Ameerika Ühendriikide pealinna, külastan ma alati ka National Geographic Society ilusat moodsat hoonet. Mainitud hoone esimesel korrusel paiknev ulatuslik näitus annab ülevaate kõikidest peamistest teaduslikkudest ekspeditsioonidest, milliseid NGS on oma vahenditega toetanud. Siin on fotosid, makette, ja igast sellisest ekspeditsioonist räägib ka selle juhataja magnetofonilindilt.

Mina olen esmajoones amerikanist. Niisiis lähen ma NGS-i näitusel kõigepealt sellesse sektorisse, mis kõneleb Ameerika minevikku otsivatest ekspeditsioonidest. Ja nii kuulsin ma ka don Mateo mälestusi, kui ma esmakordselt Washingtonis käisin; Mattbew Stirlingit huvitas tollal just see Tabasco ja Veracruzi rannikuvöönd, mille arheoloogid olid senini hooletusse jätnud. Ja esimeseks peatuspaigaks, Stirlingi esimeste uurimiste kohaks oli loomulikult Hueyapan.

Ka mina otsisin üles Hueyapani, pärast seda kui olin tundma õppinud lindmehe piirkonda, vulkaane Los Tuxtlases ja toredat Catemaco laguuni, mis on tänapäevani tegelikult ainuke ekskursioonide sooritamise paik selles külalislahkusetus maanurgas. Kõigepealt jalgsi mööda viletsal maanteed, ülejäänud lõigu — maastik oli kohutavalt vesine — ratsahobusel. Ka Matthew Stirling jõudis Hueyapani esmakordselt aastal 1938 ratsahobusel. Tollal oli see don Matede ainult rekognostseerimisreis, kuid see tasus end ära. Kivist «etioopia» pea oli tõesti siin. Mitte küll enam Hueyapani, vaidnaaberasula Tres Zapotese katastris. Ja nõnda ei lähegi Ameerika indiaanlaste ajaloo raudvarasse Melgari Hueyapan, vaid too vilets küla Tres Zapoles.

Tuxtlase mägede Jalamil, Arroyo de Hueyapani juures, märkas Stirling rohkem kui viitkümmend mound’i (hauaküngast). Nüüd ta enam ei kahelnud, et Tres Zapoles pakub arheoloogile suure võimaluse. Ja don Mateo otsustab oma võimalust kasutada! Mõne päeva pärast jõuab ta koju tagasi, leiab Washingtonis toetust National Geographic Societylt ja varsti, juba järgmise aasta jaanuaris, sõidab uuesti Tres Zapo-tesesse koos doktor Weiantiga.

Ainsateks transporditeedeks Lõuna-Veracruzis olid tollal (ja on selle osariigi paljudes rajoonides tänaseni) jõed. Niisiis saadab ekspeditsioon kõik vajaliku piki Papalopani jõge vastuvoolu Tlacotalpani linnakesse, seal laaditakse asjad väiksemale laevale ja võetakse kurss mööda Papalopani üht lisajõge juba Tres Zapotesele.

Esimesest päevast, ma ütleksin esimesest tunnist peale oli Stirlingil uskumatult palju õnne. Esimese nädala jooksul leidis ta kolm tähelepanuväärset steeli. See kolmas, mida tähistati järjekorras tähega C, tekitas maialoogide ridades samasugust möllu, samasuguseid vaidlusi nagu omal ajal lindmees San Andres Tuxtlast. Steeli ühel küljel oli kujutatud kummaline mees-jaaguar, tema teist külge aga kaunistas jällegi daatum, mis «maia» numbritega kirja pandud. Raidkirja 7. 16. 6. 16. 18. (6 Eznab 1 Uo) viis Stirling niinimetatud Spindeni korrelatsiooni järgi vastavusse 4. novembriga aastal 291 enne meie ajaarvamist. Hiljem selgus, et ümberarvestuses oli viga ühe suurima kalendri tsükli — kahesaja kuuekümne aasta võrra, ja järelikult ei vasta kiri steelil C aastale 291, vaid aastale 31 e. m. a. Kuid sellest hoolimata osutus Steel C tollal Ameerika kõige vanemaks teadaolevaks dateeritud muistiseks ja kogu ameerika arheoloogia üheks kõige väärtuslikumaks avastuseks.

Ja nõnda pole ime, et mõni kuu pärast esimese ekspeditsiooni lõppu pöördub don Maleo uuesti tagasi Tres Zapotesesse. Sedapuhku on ta valinud endale assistendiks Philip Druckeri. Amerikanistika ajalugu uhkustab kümnete imetlusväärsete, kummaliste ning koloriitsete teadlastega. Professor Drucker kuulub nende hulka. Ta pole ainult arheoloog ja etnograaf. Nooruses, enne kui ta ülikooli astus, töötas ta kauboina Metsikus Läänes, hiljem koguni võttis osa elukutselise ratsutajana rodeodest Arizonas ja New Mexicos. Isegi siin, Veracruzis, pole doktor Drucker esmakordselt. Omal ajal oli tal väike rantšo selle osariigi lõunapiiril. Kui kergesti mõistavad inimesed hukka niisuguseid! Üteldakse — seikleja, mees ilma püsivuse ning visaduseta, ehkki need omadused on nii väga vajalikud teaduslikuks tööks. Ja samal ajal: Philip Drucker on lõpetanud ülikooli amerikanistile tingimata vajalikel erialadel — nii etnograafias kui ka arheoloogias. Pikka aega töötas ta indiaanlaste keskel Briti Kolumbias ja Alaskal. Ja siis valis Matthew Stirling, Zapotese steelide avastaja, oma sadade kolleegide hulgast just Druckeri oma esimeseks assistendiks.

Ühiselt jätkavad nad uurimistööd Tres Zapoteses. Ja edu ei jää tulemata. Kui Stirling hiljem, 1940. aasta lõpul, arvab kokku oma ja Druckeri leiud, selgub, et kahe ekspeditsiooni käigus on avastatud Tres Zapoteses üle kahekümne viie suure kivist monumendi. Peale ülalmainitud steelide kaks suurt ühest kivikamakast tehtud «karpi», mis on kaunistatud võitlusstseenidega kahe selgesti eristatud rühma vahel, ja muidugi ka veel üks kivist pea.

Kui mina veerand sajandit pärast Stirlingit Tres Zapotesesse jõudsin, siis nägin ma rohkesti uusi, Stirlingi ajal veel tundmatuid muistiseid otse küla sees. Vainul, pehme pori sees, upub järjekordne gigantne pea. Ta jälgib oma nägu lombipeeglist; vesi ei kao sellest loigust iialgi. Kaks uut kuju täidavad kooli väravapostide aset. Kõige pentsikuma avastuse aga tegin ma uues külavanglas. Äsja valminud hoone kohalikele joodikutele on kaunistatud igast nurgast muistsete indiaani kunstnike suurepäraste teostega. Niimoodi võidakse jõuda siin Tres Zapoteses selleni, et kunstiaarete röövijad on sunnitud varastama otse vanglast!

Seni aga on türm täiesti tühi. Ja nõnda pakub minu Zapotese giid mulle ka täiesti tõsiselt mõlemaid konge peavarjuks. «Seal pole palav, senjoor. Teil oleks hea magada.»

Olen kahjuks vaene. Ja seepärast pean selle pakkumise tagasi lükkama.

Kuid nüüd ma tahaksin Tres Zapotese külastamiselt uuesti tagasi pöörduda aega, mil Stirling selles külas tegutses. Don Mateo fantastilised avastused ei kutsunud tollal hämmastaval kombel eriteadlaste hulgas esile vähimatki vaimustatud vastukaja. Eriti see steel C, daatumiga, mis oli kolme sajandi võrra vanem tollal teadaolevast kõige vanemast maia raidkirjast, tekitas tõelise nördimuse õigeusklike maialoogide hulgas.

Süüdlane — Matthew Stirling — peab järelikult kiiresti uusi tõendeid tooma kõrgkultuuride võimaliku olemasolu kohta sellel Ameerika ajaloo jaoks nii iidsel epohhil.

Ta teab, kus neid otsida. Melgari teade «etioopia peast» polnud teda petnud. Mispärast ei peaks ta siis uskuma oma kaasmaalase Oliver La Farge‘i teadet, kes koos taanlase Frans Blomiga oma teekonnal läbi Kesk-Ameerika ürgmetsade ja džunglite oli külastanud mingisugust «vaba saart» La Venta; seda oli asustanud üks suurpere, Sebastian Torrese nimelise mehe pojad ja pojapojad, kes olid rääkinud nahua keelt. Saarel oldud lühikese aja jooksul märkasid mõlemad reisimehed siin tervet rida kivist muistiseid. Lõppotsuses Torrese saare muististe kohta teatasid nad üksmeelselt: «Kaldume arvama, et need varemed kuuluvad maia kultuuri juurde.»

La Venta vastas täielikult Stirlingi nõudlustele. Pealegi asus ta palju lähemal territooriumile, mida maiad olid asustanud Kolumbuse-eelsel ajajärgul. Ja nõnda siis tegigi Stirling oma teise ekspeditsiooni ajal kümnepäevase «hüppe» sinna Sebastiän Torrese isoleeritud troopikakuningriiki. Teekond oli tollal äärmiselt raske. Jällegi mööda jõge — sedapuhku oli see Tonalä, siis mööda viimase lisajõge Blasillot kuni don Sebastiani hütini.

Ka mina jätkasin hiljem, pärast San Andres Tuxtla — lindmehe linna — ja Tres Zapotese, selle steelide ja kivist peade vaatamist, oma reisi samas suunas ja samal eesmärgil. Soodest ümbritsetud kümne kilomeetri pikkune ja nelja kilomeetri laiune liivane saar näeb tänapäeval välja muidugi hoopis teisiti kui Stirlingi ajal. Tõsi küll — Sebastian Torrese pojad ja pojapojad elavad La Ventas tänapäevani. Kuid nende maa, kus nad kasvatasid maisi ja kus nad selvas tapsid jaaguare, on tundmatuseni muutunud. Jah — just see on muutunud. Nimelt andis maa inimestele õli, naftat. Ja selle musta kulla tõttu tulid siia geoloogid ja puurijad ja siis ehitajad, kes püstitavad otse La Ventas hiiglaslikku naftapuhas- tustehast.

Niisiis kuulub Torrese suurpere vanema sõltumatu kuningriik minevikku. Kuid ma ei tulnud siia ju don Sebastiani tõttu. Tahan La Venta muistiseid tundma õppida. See kõige tähtsam — kõrgele kerkiv püramiid — on siia jäänud. Seepärast astun aeglaselt ülesmäge mööda jalgrada, mis on sõtkutud selle — nagu ma tänapäeval juba tean — Ameerika kõige vanema püramiidi pealispinnale. Mul on kaasas selle objekti detailne plaan, mille tegi 1968. aastal Kalifornia Riikliku Ülikooli professori Heizeri ekspeditsioon. Mis mulle esimese pilguga plaanil silma torkas, oli selle La Venta kõige tähtsama ehituse korrapäratu põhiplaan. Ma tean teisi ameerika püramiide. Ja nõnda tean sedagi, et kõik, milliseid olen külastanud (välja arvatud ehk Cuicuilco), on põhiplaanilt laias laastus korrapärased, ruudu- või siis ristkülikukujulised. Heizeri plaan aga näitab mulle rajatist, mille põhiplaan meenutab pigem avatud lootoseõit. Püramiidi erodeerunud pealispinnal märkan tõesti «kõrgendikke» ja jällegi «süvendeid». Ma ei tea, miks see nii on. Seepärast ronin kõigepealt tipule ja hakkan siis rahulikult kõige üle järele mõtlema. Püramiidi tipul, mida kattis Stirlingi ajal üleni troopikamets, kasvavad tänapäeval ainult madalad põõsad. Ja nõnda avaneb mulle siit väga hea vaade.

Püüan tähele panna ja leida iidse linna teisigi muistiseid. Kuid enamik neist asub kahjuks betoonist lennuvälja all. Veel enne kui see rajatis, mis polnud eriti läbimõeldult projekteeritud, valmis ehitati, viidi kõik, mida oli tehniliselt võimalik ära viia, Torrese saarelt Tabasco pealinna Villahermosasse, kus kohalikus Arheoloogilises pargis La Venta uuesti üles seati.

Nõnda asun minagi uuesti teele ja üsna varsti kõnnin ma juba nende fantastiliste muististe keskel, mis Stirling Torrese saarel avastas. Niisiis pöördume uuesti tagasi aastasse 1940. Don Mateo leidis La Farge’i ja Frans Blomi itineraari abil sügaval džunglis seal kohal, kus Tonal jõkke suubub Elasillo lisajõgi, tõepoolest selle Sebastian Torrese vaba saare.

Väikese küla vanem ei võta võõrast üldsegi vaimustusega vastu, ent Torrese saarel on võõraks igaüks, kes tuleb siia kas või jõe teiselt kaldalt. Selliseks lahkusetuseks on tal mõjuvad põhjused. Kui jätame arvesse võtmata taani-ameerika paari lühikese siinviibimise, siis on saart külastanud kogu poolsajandi jooksul, mille vältel Torres siin on maja pidanud, banaane, suhkruroogu ja maisi kasvatanud, ainult ühed külalised: bandiidid, kes röövisid ta puupaljaks. Kui ta neile vastu hakkas, haavasid nad teda raskelt ja tapsid tema mõlemad pojad. Torrese naine polnud tollal õnneks kodus. Kui «saare peremees» pärast bandiitide kallaletungi oli terveks saanud, võis ta uutele poegadele elu anda. Vahepeal on need ka ise saarele toonud oma abikaasad, ja nõnda elab väike vabariik soode keskel rahulikult, võõra maailmaga tal kontakti ei ole.

Ja nüüd korraga tulevad ebameeldivad, kutsumata külalised uuesti Sebastian Torrese saarele ja avastavad otse perevanema viletsa hurtsiku ees hõlpsasti ning just nagu muuseas Uue Maailma kõige vanema linna.

SISUKORD

5             Peatükk ik — I

Indiaani püramiidide saladused

19           Peatükk akbal — 2

Jaaguaride pealinnas

31            Peatükk kan — 3

Ameerika Lihavõttesaar

45           Peatükk chiccan — 4

Püramiidid ürgmetsades

57           Peatükk cimi — 5

Kääbus ja Xiud

75           Peatükk manik — 6

Kaar ja malaaria

87            Peatükk               lamat — 7

Aare kolme peeso eest

95           Peatükk               muluc — 8

Xlapakist Chichen Itzasse

105 ……… Peatükk           oc — 9

Laskumine loitsijale koopasse

115        Peatükk               chuen — 10

Sulismadude maailmas

131        Peatükk eb — 11

Tolteekide päranduse jälil

141        Peatükk ben — 12 Surmakaevu ääres

161 ……… Peatükk ix — 13 Atlantise viimases linnas

177         Peatükk men — 14

Vee all ja õhus

189                         Peatükk cib — 15

Lennukiga valge tee kohal

199        Peatükk caban — 16

Quintana Roo idaosas

213        Peatükk etznab — 17

Rääkivate ristide vari

223         Peatükk cauac — 18

Maa, kus sünnib päike

233         Peatükk ahau — 19

Seitse Salamancat ja üks surnud Tiho

245        Peatükk imix — 20

Surnust Ülestõusmise püramiid –

263        Mõni sõna lõpetuseks

279 Indiaani nimede kirjutamisest ja hääldamisest