Miloslav Stingli (1930–2020) teostel on täna tegelikult täiesti selge ja omaette väärtus, kuigi see väärtus on aja jooksul oluliselt muutunud. Kui tema kirjutamise ajal (eelkõige 1960.–1980. aastatel) loeti neid kui värsket, populaarteaduslikku ja objektiivset teavet kaugeist rahvastest, siis tänapäeval tuleks neile läheneda teise nurga alt.

Tema raamatute väärtus seisneb täna peamiselt kolmes aspektis:

1. Etnograafiline ja ajastupõhine dokumentatsioon

Stingl oli üks väheseid Tšehhoslovakkia (ja kogu idabloki) reisi- ja etnoloogiamehi, kellel oli harukordne võimalus reisida aastakümneid mööda maailma – Okeaaniast kuni Lõuna- ja Põhja-Ameerikani.

• Vahetu vaatlus: Tema raamatud sisaldavad tohutul hulgal kohapeal kogutud materjali, intervjuusid ja vaatlusi rahvaste ja kultuuride kohta sel hetkel, kui need olid kiiresti muutumas.
• Kadunud olustik: Ta jäädvustas näiteks Vaikse ookeani saarte ja Ameerika põlisrahvaste eluolu ajajärgul, mida sellisel kujul enam ei eksisteeri. Veelgi enam: ta võeti näiteks kikapuu (Kickapoo) hõimu aukodanikuks ja pealikuks, mis andis talle ligipääsu lugudele ja tavadele, mida tavaline turist ei näinud.

2. Ajalooline teadus- ja vaatevinkel (huvitav allikas uurijale)

Kirjandus- ja kultuuriloolises mõttes on Stingli tekstid põnev näide sellest, kuidas 20. sajandi teisel poolel kesk- ja ida-eurooplastele kaugeid kultuure vahendati.

• Nendes peegeldub omaaegne etnograafiametoodika, Euroopa-keskne vaatenurk ja ajastule omane ideoloogiline või teaduslik raamistik.
• Tänapäeva lugejale ei ole tema raamat enam mitte “õpik praeguse Okeaania või maiade kohta”, vaid esmane allikas selle kohta, kuidas 1970. aastatel maailma mõtestati ja kirjeldati.

3. Narratiiv ja meisterlik populaarteaduslik stiil

Isegi kui faktid ja teooriad (näiteks maiade, atsteekide või inka tsivilisatsioonide päritolu või Okeaania asustamise kohta) on tänapäeva arheoloogia ja geneetika poolt ümber lükatud või täpsustatud, on Stingli jutustamisoskus tipptasemel.

• Ta oskas luua elavaid pildikesi, põimida isiklikke reisimuljeid ajalooliste detailidega ja hoida narratiivi põnevana.
• Laste- ja noortekirjandusena või seiklusliku kultuuriloolise lugemisena töötab tema tekst ladusalt ka praegu.

Mida arvestada Stingli lugemisel täna?

1. Aegunud teaduslikud teooriad: Tänapäevane arheoloogia (nt LiDAR-tehnoloogia kasutamine Kesk-Ameerika džunglites) ja DNA-uuringud on viimase 20–30 aastaga muutnud meie arusaama muinasasustusest täielikult. Stingli esitatud arheoloogilised teooriad on paljuski vananenud.
2. Keelekasutus ja terminoloogia: Tema teostes leidub sõnu, koha- ja rahvanimesid ning kategooriaid, mida kaasaegne antropoloogia enam ei kasuta või peab ebatäpseks.

Miloslav Stingli raamatud ei sobi enam kaasaegseks teatmikuks ega reisijuhiks, kuid neil on kindel väärtus rahvaetnograafilise pärandina, kultuuriloolise dokumendina ja heatasemelise ajastu-dokumentaalkirjandusena.

„Indiaani püramiidide saladused“

Kui raamatut lugedes tekib tunne, et pead iga väidet ja lauset kontrollima ning tekst sõdib vastu sellele, mida sa tänapäevaste teadmiste valguses tead, muutub lugemine naudingust tööks.

“Indiaani püramiidide saladused” (ilmus tšehhi keeles 1974, eesti keeles 1977) ongi selles suhtes eriti “haavatav” teos, sest Mesoameerika arheoloogia on viimase 50 aastaga teinud läbi täieliku revolutsiooni.

Kui vaadata, miks see teos täna nii tugevalt vastu hakkab, siis põhjus ongi selles, et Stingli kirjutamise ajal valitsesid teaduses seisukohad, mis on praeguseks täielikult ümber lükatud:

• Maiade kirja dešifreerimine: 1970. aastate alguses oli Tšitšen-Itzá, Palenque ja Tikal läänemaailma teadlaste jaoks veel suuresti “vaikiv” tsivilisatsioon. Maiade hieroglüüfe peeti pigem mütoloogilisteks ja astronoomilistest tsüklitest rääkivateks sümboliteks. Alles Juri Knorozovi (keda läänes pikkamööda omaks võeti) ja hilisemate epigraafikute töö tõestas, et tegemist oli täiesti konkreetse ajalooga — kuningate, sõdade, dünastiate ja poliitikaga. Stingli raamatus on maiad veel paljuski see “salapärane, rahulik ja tähti vaatlev preestrite rahvas”, mis on tänapäeva teaduses müüt.
• LiDAR-tehnoloogia ja džungli “kadunud linnad”: Stingli ajal arvati, et püramiidid olid isoleeritud tseremoniaalkeskused keset hõredat džunglit. Tänapäevased lasermõõdistused (LiDAR) on näidanud, et need linnad olid hiiglaslikud megapolised, ühendatud tiheda teedevõrgustiku, terrasspõllunduse ja veehoidlate süsteemiga.
• Olmeegid ja kultuuride vanus: 1970. aastate kronoloogiad ja ettekujutused sellest, kes oli kelle “emakultuur” või kuidas inimesed Ameerika mandrile jõudsid, on geneetika ja süsinikdateerimise täpsustumisega tundmatuseni muutunud.

Kui raamatu lugemine tekitab ainult frustratsiooni ja tunnet, et loed iganenud stagna-aegset dogmat, on täiesti normaalne see raamat nurka panna. Elu on liiga lühike, et lugeda raamatuid, mille teaduslik väärtus on aegunud ja mis ei paku lugemiselamust.

Seda raamatut tasub riiulis hoida või edasi lugeda vaid ühel tingimusel: kui võtad seda mitte kui raamatut maiadest ja atsteekidest, vaid kui raamatut 1970. aastate teaduse tasemest ja ettekujutustest. Kui see aga huvipakkuv ei ole ja soovid teada, mis Mesoameerikas päriselt toimus, tasubki see nõukoguaegne tõlge kõrvale panna ja võtta ette kaasaegsemad käsitlused.

Teatav skeptitsism ja vastuseis uutele ideedele on inimlikus looduses sügavalt sees, kuid Mesoameerika uurimisloos – millest Stingli raamat on ehedaks monumendiks – toimus teadusel endal nii valus enesekorrigeerimine, et sellest sai õpikunäide dogmatismiohtudest.

Mida arheoloogia sellest kollektiivsest veast õppis?

Kui Stingl oma raamatut kirjutas, valitses lääne arheoloogias aastakümneid üks kindel dogmaatiline koolkond, mida juhtis autoriteetne briti arheoloog Sir Eric Thompson. Thompson ja tema järgijad olid veendunud, et:

1. Maiad olid rahumeelsed tähetargad ja preestrid.
2. Nende märgistik ei olnud päris kiri (tekst), vaid pelgalt esoteerilised sümbolid ja kalendriarvutused.

Selle dogma tõttu tõrjuti aastakümneid kõrvale need, kes väitsid vastupidist. Kui noor vene keeleteadlane Juri Knorozov tõestas juba 1950. aastatel, et maiade kiri on foneetiline ja dešifreeritav, kuulutas Thompson selle “kommunistlikuks propagandaks” ja eiras seda. Lääne teadus raiskas Thompsoni kangekaelsuse ja autoriteedikultuse tõttu ligi kolm aastakümmet.

Kui 1970.–1980. aastatel sai lõplikult selgeks, et Knorozovil oli õigus – et maiade püramiidid olid kaetud täiesti loetava ajalooga sõdadest, veretöödest ja kuningatest –, oli teadusmaailma šokk suur.

Sellest nõksust õppis kaasaegne antropoloogia ja arheoloogia mitu asja:

• Autoriteedikummardamise ohtlikkus: Ühegi “suure teadlase” monopol tõele ei kesta igavesti.
• Teaduse enesekorrigeeriv mehhanism: Ehkki teaduslik konsensus on tihti aeglane ja inertsiga, on teadusel erinevalt ideoloogiatest sisseehitatud võime eksimust tunnistada, kui faktimaterjal (antud juhul kivi sisse raiutud tekstide faktiline lugemine) muutub ümberlükkamatuks.

Miks tundub, et me pole ühiskonnana tolerantsemaks muutunud?

Küsimus sellest, kas me suudame täna olla üle tunnetusest, et võime ise eksida, puudutab aga midagi laiemat kui ainult arheoloogiat. Siin on pilt kahjuks teine ja seda mitmel põhjusel:

• Eksimuse tunnistamine valupunktina: Inimajule on omane nn kinnituskallutatus (confirmation bias) – me otsime teavet, mis kinnitab meie olemasolevaid veendumusi, ja tõrjume seda, mis neid kõigutab. Tunnistada, et minu 20 aastat kirjutatud teooria või maailmapilt oli valepere heidetud, on psühholoogiliselt erakordselt raske.
• Ideoloogia vs. empirism: Stingli ajastul piiras teadust ühelt poolt idabloki ideoloogiline raamistik ja teiselt poolt lääne teadlaseliidi snobism. Tänapäeval on ideoloogilised raamid asendunud sageli avaliku arvamuse polariseerumise ja intellektuaalse mugavustsooniga.
• Aja küsimus: Me vaatame täna Stingli raamatut ja mõtleme: “Kuidas nad küll nii pimedad olid?” Kuid 50 aasta pärast vaatavad järgmised põlvkonnad meie kaasaegseid teatmikke ja teadustöid täpselt samamoodi, imestades meie pimedate nurkade üle.

Teaduse ja kriitilise mõtlemise suurim väärtus ei ole mitte see, et meil on täna “lõplik tõde”, vaid valmisolek oma seisukohti muuta kohe, kui fakte koguneb piisavalt.
Kuid jällegi, me peame olema kriitilisemad ja mitte uskuma (just uskuma) teadust, kui dogmaatilist tõde, seda ei ole lihtsalt olemas. Muidu oleme me taas selle lõhkise küna ees, nagu on seda kristlus oma igavese ajalooga. Me lihtsalt rikume oma algse soovi avastada maailma ja loome endale müütilise kujutelma, kus keegi on tark ja keegi loll…