Eesti Raamat, 1979
Tõlkinud Ralf Toming

AUTORILT

Hiljuti leidsin ma ühest raamatust suurepärase lause: «Kui te loete biograafiat, siis pidage meeles, et tõde ei ole kunagi avaldamiskõlblik.» Need on Bernard Shaw’ sõnad. Hinnates küll täiel määral tema sarkastilist huumorit, püüan siiski jääda maksimaalse tõepärasuse piiridesse. Vastasel korral pole minu mälestusi kellelegi tarvis. Ma ju kirjutan sellest, mida tegin, missuguste inimestega kohtusin, missuguste sündmuste tunnistaja olin ja missugustest sündmustest ise osa võtsin. Kogu elu olen ma seisnud kahe jalaga patusel maapinnal, mitte klaaskupli all. Tõenäoliselt just see ongi kõige olulisem ja huvitavam.

Minu elu algas murrangulisel ajal. Ma ei tea, kes oleks minust saanud, kui oleksin ilmale tulnud viiskümmend aastat varem. Kuid «murranguline aeg» tegi oma töö ja minust sai õnnelik inimene.

Juhuslikkus ja seaduspärasus on minu elus teineteisega läbi põimunud. Kui ma aga kord avaldasin tunnustust juhustele, ütles mu naine etteheitvalt:

«Jah, sul vedas tõepoolest. Sa sattusid osa võtma paljudest ekspeditsioonidest. Aga ära unusta, kui visalt sa sinna püüdsid!»

Ekspeditsioonidel pidasin ma päevikuid. Kui kõik need märkmed üksteise peale laduda, tuleb virn üsna kõrge. Selles virnas on minu elu parimad aastad.

Ma oleksin õnnelik, kui minust oleks saanud kirjanik. Kuid kirjutada oskan ma ainult sellest, mida nägin, kuulsin ja tean. Minu kätest käisid läbi tuhanded sõnad, mida kirjutasid mitmesuguse taseme ja suurusjärguga korrespondendid. Neid sõnu eetrisse saates lihvisin tahtmatult oma kirjanduslikku maitset.

Mõnikord tuli mul enesel mängida kirjasaatja osa. Ajakirjanik sai minust nendes kohtades, kus professionaalide 

jaoks ei jätkunud ruumi. Nii oli see ka põhjapoolusel. Kirjasaatjad olime seal kohakaasluse alusel kõik neljakesi. Mina esindasin «Pravdat». Toimetuse töötõend, mille andis välja peatoimetaja, on mul veel praegugi alles. Arusaamatuks jäi ainult üks asi — kellele pidin ma selle tõendi seal, poolusel, ette näitama.

Aeg läks. Minu kirjutised surid loomulikku surma nagu kõik ajalehe- ja ajakirjaartiklid. Sellal kui nad sadestusid raamatukogude riiulitele, sündis aga uus lugejate põlvkond. See tekitas raamatu kirjutamise soovi. Kuid takistuseks sai laiskus, normaalne inimlik laiskus, mida keegi kusagil nimetas enesekaitseinstinktiks. Ja kes teab, kas ma üldse oleksingi sulge kätte võtnud, kui mulle ühel ilusal päeval ei oleks helistatud ajakirja «Iskusstvo Kino» toimetusest. Nõukogude kinematograafia viiekümnendaks aastapäevaks paluti mind vastata küsimusele, missugune on olnud filmikunsti osa minu elus.

Kindlas veendumuses, et minu sügavamõttelistest arutlustest ilmajäämine ei tekita nõukogude kinematograafiale mingit kahju, sõdisin vastu nagu suutsin. Kuid toimetuse töötaja visadus jäi võitjaks.

«Me saadame teie juurde kogenud ajakirjaniku,» kudrutas see daam telefonitorusse. «Ta tuleb magnetofoniga ja te jutustate talle midagi!»

Edasine keeldumine oleks olnud ebaviisakas. Ma määrasin aja. Kaks päeva hiljem sai minu jutustusest täiesti vastuvõetav väike artikkel.

Nõnda hakkas mälestuste kirjutamise mõte kindlat kuju omandama. Nii mul enesel kui ka ajakirjanik Mihhail Arlazorovil, kellega koos see raamat on kirjutatud, tuli tublisti vaeva näha. Ma tahaksin oma sõpra (töö käigus saime suurteks sõpradeks) südamest tänada. Kui me poleks kohtunud, siis oleksid mu mälestused arvatavasti jäänudki kirjutamata. Mis aga puutub meie ühise töö ajendiks saanud artiklisse, siis selle jättis ajakiri «Iskusstvo Kino» kõige lihtsamal kombel avaldamata. Toimetajale meeldis see tõenäoliselt palju vähem kui mulle. Jutustus mulle juba lapsepõlvest peale südamelähedase vene kinematograafia esimestest aastatest sisaldub aga käesolevas raamatus.

PAPA, MAMMA, SUGULASED JA MINA

Millega tegelesid mu esiisad. Kus ma sündisin. Meie juurde sõidab tädi Hulda. Majake Bojarõs. Seltskonnaelu ripatsitega abažuuri all. Näitemängud. Välismaareisid. Isa helistab politseiülemale. Juurdluskomisjon

Aristokraadid uhkustasid oma suguvõsa vanusega. Genealoogiaspetsialistid tuhnisid vanades dokumentides, joonistasid laiaharuliste sugupuude keerukaid kroone ja mõnikord ka täiendasid neid klientide meeleheaks. Nüüd on need ajad möödas. XX sajandi hoogsast elutempost haaratud tänapäevainimene ei tea oma esivanematest tavaliselt peaaegu mitte midagi. Parimal juhul on tal teada isa ja ema sünniaasta, vanaisade ja vanaemade jaoks enam eruditsiooni ei jätku ning vanavanaisade kontuurid on tema kujutluses vaevumärgatavad. Veel kaugematest esivanematest tekib nüüdisajal harva küsimus. Me ei tea kaugeltki alati, kas nad olid sõjamehed või vaimulikud, pärisorjad või kullaotsijad …

Suurtest ajaloosündmustest saame teada raamatute kaudu.

Perekonnakroonika sündmuste kohta ei jõua meieni sajandikkugi sellest, mida jutustavad raamatud.

Minu esivanemad tulid Venemaale Saksamaalt. Juba Katariina ajal kutsuti Tüüringist loomaarst Krenkel Ukraina suurte lambakarjade tervise järele valvama. XIX sajandil tegutses Harkovis minu teine esiisa, pagar Krenkel. Sealsamas Harkovis sündis 28. aprillil 1863. aastal minu isa. Millal ta Baltikumi sõitis, seda ma ei tea.

Vanaisa nimi oli Ernst, isa nimi Theodor. Need kaks nime on meie perekonnas traditsioonilised. Mina olen Ernst, mu poeg on jälle Theodor.

Vanaisa oli aktsiisiametnik. Ta abiellus Wilhelmine Grünbergiga, kes sai kaasavaraks suure maja ja viljapuuaia. Aias oli vaarikapõõsastik, vana pärnaallee ja palju lilli.

Mu isa sündis kaks nädalat enne õiget aega. Kaks nädalat hoiti teda vati sees, ta jäi hädavaevu ellu. Õnnelik vanaema tõotas pühendada poja jumalale. Nõnda sattus isa Derpti (Jurjevi, nüüdse Tartu) ülikooli usuteaduskonda ja asus seal valmistuma pastorikutseks. Asi edenes. Õppida jäi veel kaks aastat. Teisejärgulistes kirikutes olid praktika mõttes juba peetud esimesed pühapäevajutlused. Siis äkki tegi isa mu vanaemale meelehärmi. Ta läks usuteaduskonnast üle keeleteaduskonda, kus hakkas õppima kreeka, ladina ja sanskriti keelt.

Pärast vanaisa surma ei jätkunud õpingute lõpetamiseks enam raha. Isa sõitis Pihkvasse ja sooritas eksternina eksamid, mis andsid talle õiguse õpetada kroonugümnaasiumide kõigis klassides saksa keelt.

Mõni aeg hiljem kutsuti ta koduõpetajaks ühte suurde Liivimaa mõisasse. Seal tutvus ta noore õpetajanna Maria Kestneriga, kellega ta varsti, 1896. aastal abiellus. See oli minu ema.

Kui isa suguvõsast ei tea ma peaaegu mitte midagi, siis Kestnerite perekonna sugupuu on mulle teada alates 1510. aastast, mil mu esiisa Philipp Kestner kudus Waltershausenis (Tüüringis) lõuendit. Humaansusest ajendudes jätan lugeja koormamata arhiivimaterjalide alusel koostatud üksikasjaliku perekonnakroonikaga, mille kelleltki pastorilt tellis mu onu Friedrich Kestner.

Praegusesse Baltikumi elama asunud Kestnerite hulgas, suguvõsa vene-balti harus oli käsitöölisi ja lihunikke, veini-meistreid ja kaupmehi, aktsiisiametnikke ja metsnikke, apteekreid, pastoreid, kooliõpetajaid…

Sellel perekonnal olid ka omad kuulsused, kes tegid hõimule au. Keegi Kestneritest olevat abiellunud tõelise krahvinnaga. Teine hõimlane sai kuulsaks sellega, et leidis Peruu Kordiljeerides Lima linna lähedalt mingisugused hiigelkaktused. Kolmandat Kestnerit mäletatakse kui silmapaistvat teadlast, kes pidas Viinis loengu näonaha hooldamisest. Charlotte Kestner oli sõbralikes suhetes Goethega. Goethe pühendas talle mitu luuletust, kinkis talle raamatujärjehoidja, millest sai perekonna reliikvia, ja kirjutas temast «Noore Wertheri kannatustes», säilitades isegi perekonnanime Kestner.

Isa alustas kroonuteenistust Sarapulis, kolis siis Bakuusse ja Bakuust Belostokki (Bjalystokki). Veidi ette rutates märgin, et ta jõudis riiginõuniku auastmeni (auastmeid ja ordeneid anti tollal tavaliselt teenistusaastate eest) ja tal oli kolm ordenit: kolmanda järgu Anna orden ning esimese ja teise järgu Stanislavi orden.

Minu ilmaletulek põhjustas rohkearvulises sugulaskonnas mõningat liikumist, millest isa hiljem mulle korduvalt ja väga üksikasjalikult jutustas. Emale kutsuti appi isa õde, tädi Hulda. See oli minu lemmiktädi, imetore naine, kellel oli tõelise ingli iseloom. Isa väga elavate ja siiraste jutustuste järgi kujutlen tädi kohalesaabumist nii, nagu oleksin ise selle sündmuse juures viibinud.

Isegi hobused muigasid, kui tädi Hulda 1903. aasta detsembri lõpul kolmanda klassi vagunist Belostoki raudteejaama perroonile ronis, seljas tolmu ja luitunud rohu karva talvine reisipeleriin, mida olid kandnud mitme põlvkonna naised. Peas kõrgus tal mingi kirjeldamatu ehitis, mis pidi enesest kujutama kübarat. Kaela ümber oleva nööri otsas rippus plüüšmuhv, puusal kõlkus rihma küljes safianist kandekott, mille helesinisele klapile olid helmestega tikitud punased roosid, ühes käes hoidis tädi toidukorvi, teises linasest riidest püüriga reisipatja.

Läbi häda voorimehega tinginud (tädi ei osanud kuigi hästi vene keelt), sõitis ta Belostoki agulisse Bojarõsse. Seal oli meil ühelt igivanalt kindralileselt üüritud väike maja, mida ümbritses suur aed. Nii kaugel elas meie perekond sellepärast, et Bojarõs olid korterid palju odavamad kui kesklinnas.

Kui tädi Hulda saabumine on mulle teada ainult teiste jutu järgi, siis Bojarõt mäletan väga hästi. Meie maja juurde jõudmiseks tuli läbi sõita kahe tiheda plankaia vahelt. Selles poleks olnud midagi hirmsat, kui nende plankude vahet ei oleks täitnud kogu Belostokis tuntud porilomp, Gogoli kirjelduse järgi kuulsaks saanud Mirgorodi lombi vääriline võistleja. Külmal ajal kattus lomp jääga. Palavus aga ei mõjunud talle vähimalgi määral. Lomp ei kuivanud isegi kõige põuasemal suvel ja etendas voorimeeste tariifis omamoodi piiritähise osa. Kui Bojarõsse sõitmiseks palgati voorimees, küsis too alati, kas sõidetakse siiapoole või sinnapoole lompi. «Sinnapoole lompi» maksis viis kopikat rohkem.

Meie, laste elus ei olnud lombil kaugeltki viimasejärguline tähtsus. Kui tihedate plankude poole kartlikke pilke heitev voorimees rakendas kõiki jõupingutusi, et rattarummudeni porri vajunud kalessiga lombi teisele kaldale jõuda, ilmusime plankudele meie, poisijõmpsikad, ja alustasime sõjateele asunud komantšidena kisa tehes pommitamist.

Lompi lendavad kivid paiskasid voorimehele ja sõitjale kaela porise vee kaskaade. Tulivihane sõitja läks kaebama. Ema nuhtles mind liinealiga, mis hiljem palju aastaid ehtis mu kirjutuslauda.

Aja jooksul kolisime Bojarõst koolile lähemale. Uus korter asus linnapargi serval Belaja (Biaia) jõe ääres. Muuseas, Belajaks (Valgeks) võis seda jõekest nimetada ainult lugupidamisest tema mineviku vastu. Sellest, mida temasse lasksid nahavabrikud ja arvukad manufaktuurid, oli vesi nii paks, et ei voolanud peaaegu üldse.

Isa tunti linnas ja ta oli persona grata. Majast väljunud, jäi ta konkat ootama. Ehkki peatuskoht asus meie majast kaugel, jäi konka alati otse meie värava ees seisma. Konduktor teretas isa tema ees- ja isanime kasutades ning küsis, kas ta soovib linna sõita.

«Jah, sõidan küll,» ütles isa, «aga naine tuleb ka kohe!» Hobused vehkisid sabaga. Isa ja konduktor rääkisid ilmast. Sõitjad ootasid kannatlikult.

Nagu igas väikeses linnas, nii oli ka Belostokis kombeks sageli külas käia ja külalisi vastu võtta. Seltskonnaelu keskpunkt oli perekonnalaud, mille kohal rippuvat petrooleumilampi varjas suur helmestest ripatsitega abažuur. Kostitus oli tagasihoidlik, kuid mitte see polnud peaasi. Inimesed tulid kokku, et puhata. Ema saatis harmooniumil preestrit, kes suurepäraselt esitas ukraina laule. Meie juures käis ka ühe vabrikandi poeg, ülimoodsate vestide ja kitsaste nõelteravate vuntside omanik. Isa südamesõber oli kohalik pastor.

Külalised arutasid väga mitmekesiseid probleeme kõige kaugematest kuni kõige lähedasemateni. Juttu oli Messiina maavärinast, Tripoli sündmustest ja muidugi ka Belostoki asjadest, mida kõik koosviibijad pidasid niisama tähtsateks. Igaühel meist voolab aeg erisuguse kiirusega. Nooruses aeglasemalt, vanaduses kiiremini. Suurlinnades enamasti hoogsamalt kui provintsilinnakestes. Jõude logelejal palju pikaldasemalt kui pingelise töö tegijal…

Seda mainin ma sellepärast, et Belostoki provintsiaalne ruttamatus andis mulle XIX sajandi inimese lapsepõlve, ehkki ma, nagu juba öeldud, sündisin kolm aastat pärast seda, kui oma õigustesse astus XX sajand.

Uks põhjusi, miks mu isa oli linnaelanike hulgas populaarne, seisnes selles, et ta püüdis seltskonnaelu laiendada ja seda petrooleumilambi abažuuri alt välja viia.

Temast sai laste näitemängude initsiaator, režissöör ja hing. Näitlejad olid kõigi klasside õpilased. Palju kuid enne etendust rääkis sellest juba kogu linn. Mammad lõid lahingut — igaüks tahtis oma võsukesele silmapaistvamat ja paremat osa. Tehti proove, joonistati dekoratsioone, õmmeldi kostüüme…

Lõpuks saabus suur päev. Kohalikud daamid olid hommikust peale ametis loendamatute võileibade valmistamisega. Nii pealtvaatajad kui ka noored näitlejad kogunesid koolimaja aktusesaali. Kartes hiljaks jääda, tulid kõik kohale võimalikult vara ja sellega muidugi suurendasid segadust. Kooliõpilaste puhkpilliorkester müristas publiku meelelahutuseks valsse ja teisi tantse. Helesiniste särpidega korrapidajad püüdsid kärarikast sõnakuulmatut stiihiat taltsutada.

Kui etendus oli lõppenud, luges üks esinejaist lavalt ette auaadressi ja ulatas selle müriseva aplausi saatel isale. Niisugused auaadressid olid tavaliselt kuldtähtedega kriitpaberile trükitud ja luksuslike kaante vahele paigutatud. Järgmisel päeval kirjeldas kohalik ajaleht värve ja ülivõrdeid kokku hoidmata eelmise õhtu imesid. Isa oli õnnelik — õnnelik selle üle, et oli täitnud oma ühiskondlikku kohust.

Näidendid olid muidugi naiivsed, suurt näitlejatalenti nad esinejatelt ei nõudnud. Nende peamine väärtus seisnes selles, et nad andsid tegevust suurele hulgale lastele. Ja missugust lõbu tegi sugulastele näitlejate äratundmine omatehtud grimmi alt!

Ühes niisuguses näitemängus, mille tegevus toimus mänguasjade kaupluses, tegin kaasa ka mina. Mulle oli usaldatud korstnapühkija osa. Mul oli seljas läikiv, vastu keha liibuv mustast satäänist ülikond, peas isa silinder, õlal väike must redel ning käes pommiga köis ja luud. Selle nukuosaga tulin ma täiel määral toime, seda enam et see ei nõudnud rohkemat kui ainult laval viibimist.

Isa armastas reisida. Talvel plaanitseti hoolikalt suviseid sõite. Mõnikord olid need isegi välismaareisid. Kaks korda sõitsid vanemad koos meiega, lastega, välismaale.

Nähes Saksamaal esimest Schulzmann’i — iseenese tähtsusest teadlikku politseinikku, kellel oli peas teravatipuline kiiver —, küsisin ma isalt:

«Kas see ongi keiser?»

Teekonnalt jäi mulle meelde vahtkonnavahetus Berliinis. Sõdurid tõstsid jalgu peaaegu õla kõrgusele, mis esimesel pilgul tundus tavalise inimese jaoks täiesti saavutamatu olevat. Lõunat sõime väikeses kõrtsis, mida ma mäletan tänapäevani, ehkki sellest ajast on möödas juba rohkem kui pool sajandit. Ainult haiglane kujutlusvõime võis «perekonnakõrtsile», nagu seda asutust nimetati, välja mõelda niisuguse sisustuse. Kõrts oli kujundatud keskaegselt. Toole asendasid väikesed vaadid. Nurgas seisid hirmsad ja osalt mõnevõrra arusaamatud piinariistad: kirves, tapapakk, venituspink ja muud selletaolised asjad, mis mul külmavärinaid tekitasid ja otsekohe söögiisu ära ajasid.

Koju tagasi jõudnud, jagas isa kõigile sõpradele suveniire ja jutustas reisist. Niisuguseid jutustusi jätkus paljudeks õhtuteks… Suure huumori ja üksikasjalikkusega kõneles isa maitsekalt meie seiklustest välismaal.

Belostoki ruttamatu provintsielu oli kaugel idüllilisusest. Mõnes suhtes oli sellel linnal sünge kuulsus: kui algas juudi- pogrommide periood, oli selles oma osa ka Belostokil.

Antisemitismi suhtes olid minu vanemad alati vastikust tundnud. Juutide tagakiusamine, ohud, mis neid ähvardasid, tekitasid isas ja emas loomulikult kaastunnet ohvrite vastu ja soovi neid pogrommistide eest kaitsta.

ühe 1906. aasta pogrommi ajal ronis üle meie aeda ümbritseva plangu juut, keda ajas taga jõuk huligaane. Surmani kohkunult palus ta, et ema ta päästaks. Kõik lõppes õnnelikult. Ema peitis juudi ära. Veel mitmeid aastaid käis see mees teda tänamas.

Samuti, ehkki suuremas mastaabis, toimis ka mu isa. Ta oli kommertskooli inspektor ja asendas direktorit, kui seda kohal polnud. Koolimaja — Katariina ajal ehitatud ilus sammastega hoone — asus ühe kesklinnatänava ääres. Kord varahommikul jooksis meile kooli öövaht äreva teatega, et tuleb pogromm.

Isa saatis öövahi voorimehe järele ja asus oma mundrisse rõivastuma. Ta tõmbas selga kolme ordeniga saterkuue. Pani pähe kolmnurkse kübara. Seadis vööle mõõga. See kitsateraline mõõk ei olnud ilmselt täisväärtuslik ja kuulus mundri juurde ainult traditsiooni tõttu. Ta torgati koos tupega läbi spetsiaalse augu, mis oli tehtud saterkuue vasakpoolsesse taskusse. Peale kõige muu oli ta minu jõupingutuste tõttu juba ammu murtud. Et aga isa ei kavatsenud teda tupest välja tõmmata, siis nägi mõõk välja täiesti esinduslik. See oli peaasi. «Relv» pani just nagu punkti, mis tegi kooliõpetajast kui täielikust eraisikust ametivõimu esindaja.

Tänavad olid tühjad. Inimesed kartsid pogrommiste ja eelistasid kodus istuda. Iga minut voorimeest kiirustades jõudis isa koolimajja.

Alates vestibüülist olid kõik klassiruumid ja laiad koridorid tungil täis mitte üksnes kõigi klasside õpilasi, vaid ka nende sugulasi peaaegu seitsmenda põlveni välja.

Seal oli nutvaid naisi, pigimütside, pikk-kuubede ja valgete juuksetukkadega piibellikke vanamehi ning hämmeldunud ja hirmunud lapsi. Pilt oli kurb ja ärev.

Mida teha? Kui valgeks läheb, algab rüüstamine ja vältimatult ka massiline juutide peksmine. Lahendus siiski leidus.

«Preili, palun ühendage mind härra politseiülemaga.»

Preili ühendas.

«Politseiülema kantselei kuuleb.»

Isa oli politseiülemaga kohtunud mitmesugustel õhtustel koosviibimistel ja oli temaga tuttav. Ka politseiülem tundis isa muidugi üsna hästi.

«öelge edasi, et helistas Krenkel. Siin koolimajas on suur hulk õpilasi ja nende sugulasi. Ma palun tungivalt saata kohale ametlik kaitsesalk, kas politseinikud või soldatid, et ei juhtuks õnnetust.»

Vastust ei tulnud. Keegi hingas nohinal mikrofoni ja pani toru ära. Mõne minuti pärast helistas isa uuesti. Jälle kostis nohin ja jälle pandi toru ära. Kolmandal korral tuli vastus. Vene impeeriumi riigiasutuse ametiisik ütles selgelt sõnu hääldades:

«Me teeme teie juudikoolile otsekohe tuule allal»

Kuulnud ärakella, riputas ka isa telefonitoru üles. Aga mida edasi ette võtta?

Üsna lähedal, sama kvartali lõpus, asus paksu müüri taga viinavabrik. Juba varahommikul saabus seda kaitsma soldatite komando. Nii väärtuslikke objekte ei saanud ju rüüstamisohtu jätta.

Ohvitser, kellelt isa abi palus, oli õnneks aus ja hea inimene. Ilma igasuguse puiklemiseta andis ta kahele soldatile käsu koolimaja ukse juures seista ja seda maja kaitsta.

Pogrommistid tulid terve tänava laiuselt. Kõige ees kandsid kaks auväärset habemikku tsaari portreed, mida ümbritses riigilipu kolmevärviline lint. Kooskõlatu lauluga «Jumal, keisrit kaitse sa» vaheldusid metsikud röögatused, ähvardused ja «kolmekorruselised» vandesõnad. Kõlisesid purunevad aknad, kuid postil seisvad soldatid avaldasid muljet. Rahvahulk valgus mööda. Pogrommistid sagisid veidi viinavabriku juures ja läksid laiali. Lapsed, naised ja raugad olid päästetud.

Pogrommide vastukajad välismaa ajakirjanduses seadsid Venemaa väga halba valgusse. Tsaarivalitsus oli sunnitud alustama juurdlust, ehkki vaid näiliselt, meelte rahustamiseks. Linna saabus «kõrge» valitsuskomisjon.

Kui sündmuste pealtnägija kutsuti selle komisjoni istungile ka minu isa. Istungisaal oli suur ja hämar, parkett läikis, lauda kattis roheline kalev. Laua taga istus kõrge ametnik, jalas kuldlampassidega püksid, seljas mundrikuub, mida ehtisid paljud lihtsurelikele tundmatud ordenid. Tema kõrval olid aset võtnud sõjaväelased ja väärikad eraisikud. Koigi nende kohal kõrgus kaitsvalt imperaatori elusuurune portree.

isa jutustas oma lihtsameelsuses kõigest väga üksikasjalikult. Ta teatas telefonikõnest politseiülema kantseleiga ja väljendas nördimust. Ühtlasi nimetas ta abi saatnud ohvitseri nime ja avaldas tänu kooli päästmise eest.

Ma ei tea, millega juurdlus lõppes selle ohvitseri jaoks, kuid isal soovitati «tervislikel põhjustel» riigiteenistusest lahkuda.

SISUKORD

Autorilt 5

Papa, mamma, sugulased ja mina 7

Enne seitsmeteistkümnendat aastat 15

Rikaste gümnaasiumis 27

Minust saab täiskasvanu 38

Raadiomaailma väravas 55

Tema majesteet juhus 70

Vahva sõdur Krenkel 100

Pikk lugu lühikestest lainetest 119

Punalipp Franz Josephi maa kohal 136

Nelikümmend kuus meest, sada viis tuhat kuupmeetrit

Mustade purjede all keset jääd 180

Äpardunud lend 223

Teine jääretk 242

Schmidti laager 279

Tagasitulek 318

Severnaja Zemlja 341

Sinna, kus meridiaanid lõikuvad 381

Laager maakera telje juures 410