Eesti Raamat, 1965
Tõlkinud Artur Mihkelso

AUTORI EESSÕNA

Käesolev raamat on õigupoolest aastail 1959—1960 India ookeanis toimunud „Vitjazi” ekspeditsiooni päevik, mida on hiljem süstematiseeritud. Ekspeditsioon toimus vastavalt India ookeanis teostatavate rahvusvaheliste uurimistööde plaanile ja oli „Vitjazi” kolmekümne esimene mereretk ning ühtlasi tema esimene sõit India ookeanis. Ekspeditsioon töötas merel seitse kuud, tehes ookeani põhja- ja keskosas seeria meridionaalseid ja ida-läänesuunalisi profiile. Laev viibis paljude maade sadamates. Mõningaid neist maadest, nagu Austraaliat ja Indoneesiat ning India ja Tseiloni sadamaid olid Vene ja Nõukogude laevad ning maadeuurijad juba korduvalt külastanud. Kuid India ookeanis on saari, kus pole kunagi nähtud Nõukogude lippu ega Vene laeva. Ja palju meiegi teadsime Malediivi, Komoori, Sansibari ja Seišelli saarte loodusest ja elanikest?

Nagu pärast 1957.—1958. a. ekspeditsiooni Vaikses ookeanis, tekitasid ka nüüd meie vestlused ja loengud „Vitjazi“ sõidust kuulajate hulgas elavat huvi.

Selles raamatus tahaksin ma jutustada India ookeanist, ekspeditsiooni tööst, riikidest ja saartest, mida me külastasime, nende loodusest ja elanikest. On muidugi raske käsitleda kõiki neid küsimusi väikeses raamatus ja tahtmatult tuleb kõigest rääkida pealiskaudselt ning lühidalt. Olen täiesti teadlik sellest, et palju olulist on välja jäänud, et materjali valik on äärmiselt subjektiivne ja et ma peatusin rohkem minu erialale lähedastel küsimustel.

Faktide ja sündmuste edasiandmisel, püüdsin olla võimalikult täpne. Kuid mul tuli puudutada paljusid küsimusi, milles ma pole spetsialist, ja tõenäoliselt võis lipsata läbi ebatäpsusi ja vigu. Neile osutamise ja seltsimeheliku kriitika eest olen tänulik.

Kus me ka ei peatunud, kõikjal püüdsin astuda vestlusse kohalike elanikega, erinevate rahvuste ja erinevate ühiskonnakihtide esindajatega — kalurite ja sadamatöölistega, talupoegade ja kaupmeestega, teadlaste ja administratsiooni esindajatega. Neis vestlustes kuuldust püüdsin ka raamatus jutustada.

India ookeani maades on praegu sõltumatuse eest peetava võitluse tormiline ajastu. Raskes võitluses heitis Indoneesia endalt 350-aastat kestnud koloniaalikke ja ehitab üles sõltumatut vabariiki. Mitte väga ammu saavutasid India ja Tseilon poliitilise sõltumatuse ja on asumas majandusliku sõltumatuse teele. Madagaskari rahvas võitleb visalt tõeliselt vaba ja sõltumatu Malgaši vabariigi eest. Kõik need on kolonialismivastase võitluse laialdase rinde üksikud lõigud. Ja meid, Nõukogudemaa esindajaid, võeti kõikjal sõpradena vastu.

Loomulikult kasutasin ma lootsiraamatuid, eri maades ilmunud statistilisi teatmeteoseid ja teisi usaldusväärseid allikaid. Raamatus esitatud fotod ja joonised on suuremalt osalt minu tehtud, aga palju fotosid sain ka ekspeditsioonikaaslastelt, mille eest olen neile siiralt tänulik.

Avaldan sügavat tänu NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliikmele D. A. Olderoggele, NSVL TA Etnograafia Instituudi teaduslikele töötajatele M. K. Kud- rjavtsevile ja D. V. Maretinile, professor A. V. Ivanovile, professor T. S. Rassile, professor O. S. Strelkovale ja A. V. Tarakanovile ning teistele, kes lahkelt nõustusid käsikirja läbi vaatama ja andsid väärtuslikke nõuandeid.

J. Kreps

SISSEJUHATUS

„ India ookeani põhja tunneme halvemini kui Kuu pinda,” ütles hiljuti väljapaistvaim ameerika okeanograaf Roger Revell, võrreldes üksikute ookeanide uurituse astet. Tal oli täielik alus seda ütelda. Kuni viimase ajani olid meie teadmised India ookeanist äärmiselt puudulikud. Arusaadavalt äratab see imestust. On ju India ookean juba iidsetest aegadest hästi arenenud laevaliiklusega piirkonnaks. India ookean võeti inimese poolt kasutusele palju sajandeid enne Vaikset ja Atlandi ookeani.

Kaugsõite tehti India ookeanil juba väga kauges minevikus. Piiblilegendi järgi sõitsid 10 sajandit e. m. a. kuningas Saalomoni ja Foiniikia valitseja Hirami laevad rikkale ja kaugele maale Ofiri ja tõid sealt kulda ning elevandiluud, hinnalist puitu, vääriskive, ahve ja paabulinde. Enamik teadlasi oletab, et Ofir on India.

Veelgi varem, XIV—XIII saj. e. m. a. saatis Egiptuse vaarao Ramses II laevastiku Punasest merest Indiasse. VII saj. lõpul e. m. a., vaarao Neho ajal sooritasid foiniiklased tähelepanuväärse retke piki Aafrika idarannikut ja arvatavasti sõitsid esimestena inimkonna ajaloos ümber „musta mandri” lõunatipu, jõudes „Heraklese sammasteni” — Gibraltari väinani.

Aegade rüpest on meie ajani säilinud üksikasjaline kirjeldus Makedoonia Aleksandri laevastiku juhi Nearhose mereretkest. 326. a. e. m. a. sõitsid laevad sõjameestega tema juhtimisel Induse suudmest Pärsia laheni. Üks Nearhose laevadest saadeti Aleksandri korraldusel luurele Tseiloni vetesse.

I sajandil e. m. a. ja järgnevatel sajanditel pidasid rooma kaupmehed kaubavahetust Indiaga. Kreeka ja Rooma laevad sõitsid välja Punasest merest ja jõudsid Hindustan poolsaare idarannikule (Koromandeli rannik). Nende meresõitude kohta on säilinud andmeid rooma teadlaselt Plinius vanemalt (I saj. m. a. j.).

Huvitavas raamatus „Eritrea mere periplus”, mille on kirjutanud tundmatu kreeka autor, kes nähtavasti elas Egiptuses I sajandi lõpul, antakse üksikasjalisi juhiseid meresõiduks koos India ja Ida-Aafrika ranniku kirjeldusega. „Eritrea mere” all mõisteti sel ajal Araabia merd ja Omaani lahte, samuti India ja Ida-Aafrika ranniku vahel asuvat India ookeani osa.

Roomlaste järgi kuulub mussooni, edelast puhuva tuule avastamise au kreeka kaupmehele Hippalusele (I või II saj. m. a. j.). Selle tuule toetusel on suvel võimalik sõita Araabiast otse Indiasse. Hippaluse „avastus” lõpetas tülikad sõidud piki Araabia poolsaare kuuma kliimaga rannikut. Talvine kirdemussoon aga muutis kergeks tagasitee Indiast Araabiasse. Indialaste andmetel on sellise navigatsiooniviisi avastajaks India prints Sanadar.

Tõenäoliselt juba ammu enne Hippalust kasutasid araabia kaupmehed oma sõitudel piki Aafrika idarannikut ja teel Lääne-Indiasse mussoone. Araabia laevanduse õitseng algas hiljem, islami ekspansiooni perioodil, Bagdadi kalifaadi ajal (VIII—X sajandil m. a. j.), millal araablaste range kontrolli all oli Bab ei Mandebi väin — värav Punasest merest India ookeani. Omaanist ja Pärsia lahest sõitsid araabia kaupmehed oma purjekatel Indiasse ja veelgi kaugemale itta, kuni Lõuna-Hiina sadamateni.

Samaaegselt sõitudega läänest itta, rikkasse ja kõrge kultuuriga Indiasse, toimus ookeani vallutamine ka vastupidises suunas, teisest iidsest tsivilisatsiooni- ja kultuurikeskusest, Hiinast. Hiinlaste esimesed mereretked India ookeani maadesse toimusid Hanide dünastia ajal (III sajand e. m. a. — III sajand m. a. j.).

Järgnevatel sajanditel tungisid hiina kaupmehed ja rändurid üha kaugemale läände ja edelasse ning VII—IX sajandil, Tangide dünastia ajal vedasid hiinlaste laevad kaupu Indoneesia saarestikku Sumatrale ja Jaavale, samuti Indiasse ja Tseilonile ning jõudsid läänes Araabia mere ja Pärsia laheni. Samal ajal olid araablastel oma kaubapunktid Lõuna-Hiinas. Araablaste vahendusel jõudsid läände paljud hiina tsivilisatsiooni saavutused, nagu paber, püssirohi, magnetkompass. Silmapaistvate hiina rändurite retkedest IV—VI sajandil on järele jäänud väga detailsed kirjeldused. Ebatavaline on Fa Xiangi teekond, mis toimus Jinide dünastia ajal, IV sajandi lõpust V sajandi alguseni. Veendunud budausulisena suundus Fa Xiang Indiasse piki maismaad, läbi Kesk-Aasia, kus ta uuris buda usu pühi raamatuid. Seejärel purjetas ta hiina kaupmeestega Tseilonile, pöördudes sealt lõpuks merd mööda tagasi Hiinasse, olles 15 aastat rännanud.

Yuanide dünastia ajal (1300-ndail a. m. a. j.) oli hiina kaupmeestel elav kaubavahetus Indiaga ja Araabia kalifaadiga. Suured hiina džonkid sõitsid isegi Aafrika idarannikule, hiina kaubad tungisid Vahemeremaadesse. 28 aasta vältel, 1405.—1433. a. toimus seitse Hiina ekspeditsiooni, igaühes mitusada laeva, mis purjetasid Jangtse suudmest Indoneesia saartele, Araabiasse ja Aafrika rannikule. Kaugetele meredele juhtis laevu suur meresõitja Zheng He. 1430. a., 67 aastat enne Vasco da Gama karavelle purjetas hiina džonkidest koosnev kaubalaevastik piki Aafrika idarannikut, ostes kokku elevandiluud, leopardinahku, kulda ja kilpkonnaluud.

XVI sajandil algas eurooplaste sissetung India ookeani maadesse. Esimestena jõudsid siia portugallased, nende järel hollandlased ning hiljem prantslased ja inglased. India ookeani vallutamise ja siin laevaliikluse arendamise pioneerideks said portugallased, kes püüdsid visalt rajada kaubandussuhteid rikka salapärase Indiaga ja allutada endale tol ajal väga hinnas olnud vürtside kasvukohad. Portugallased olid üheaegselt kaupmehed, vallutajad ja ristiusu sõjakad levitajad. Sõduritega koos vedasid portugali karavellid katoliku munkasid, kes pidid pöörama ristiusku kõik paganad. Portugallaste tugipunktid tekkisid kõikjale India ookeani rannikul, Punasest merest kuni Jaava ja Molukkideni. Portugali impeeriumi keskuseks India ookeani valdustes sai Goa, mis vabastati portugali kolonisaatoritest alles 1961. a. detsembris India vägede poolt.

Mitmesuguste rahvaste purjesõitudel sajandite vältel õpiti põhjalikult tundma ookeani tuuli — alaliselt puhuvaid passaate ja vastavalt aastaajale suunda muutvaid mussoone. Avastati kõik India ookeani saared. Kuid süstemaatilised uurimistööd ookeanis — sügavuste, hoovuste, tuulte, atmosfääritingimuste, loodusvarade ja elustiku uurimine algas alles XIX sajandil. Esimesed euroopa meresõitjad India ookeanis — portugallased ja hollandlased — hoidsid oma teadmisi sealsete laevasõidutingimuste kohta ranges saladuses. Hiljem ajad muutusid. Laevakaptenitele tehti ülesandeks korraldada süstemaatilisi vaatlusi kõige kohta, mis võiks omada tähtsust laevasõidu ohutuse seisukohast.

Kõik andmed tuule suuna ja tugevuse, hoovuste, udude, jää leviku ja mandrite kohta koguti spetsiaalsetesse asutustesse (hüdrograafiavalitsused, admiraliteedid), et kõik saaksid nendega tutvuda. Vaatlusi tehti nii kauba- kui ka sõjalaevadelt.

Eriti tähtsad olid ookeani tundmaõppimisel aga spetsiaalselt ookeanisügavuste uurimiseks korraldatud ekspeditsioonid, mis mõnikord olid seotud veealuste kaablite panekuga. Tähtsat kohta ookeani uurimises omas Inglise sõjalaeva „Challenger” ümbermaailmasõit Wyville Tomsoni juhatusel 1873.—1876. a. „Challenger” töötas ka India ookeanis, 40° lõunalaiusest lõuna pool.

Ekspeditsiooni teaduslikud tulemused avaldas oma klassikalises töös inglise teadlane John Murray.

Järgnevatel aastakümnete] töötas India ookeanis juba hulk spetsiaalseid teaduslikke ekspeditsioone, mille eesmärgiks oli eeskätt hüdrograafiliste, geofüüsikaliste või siis bioloogiliste probleemide uurimine. Nende ekspeditsioonide seast tuleks meenutada sakslaste ekspeditsiooni laeval „Valdivia” (1898—1899), kus uuriti meresügavuste elustikku, samuti hollandlaste süvaveeuurimusi laeval „Siboga” (1890—1899).

1909.—1921. a. teostas spetsiaalseid geofüüsikalisi uurimusi kõikidel ookeanidel, sealhulgas ka India ookeanil, Ameerika magnetivaba laev „Carnegie”, mis langes seitsmenda reisi algul tuleroaks.

Väärtuslikke bioloogilisi ja hüdroloogilist andmeid kogus Taani ekspeditsioon tuntud bioloogi Johannes Schmidli juhtimisel laeval „Dana” aastail 1828—1830.

Geoloogilisi, hüdroloogilisi ja bioloogilisi uurimistöid tegid India ookeanis veel Inglise ekspeditsioonid laeval „Discovery-2“ (1930—1931, 1935—1936, 1950—1951) ja „John Murray ekspeditsioon” Egiptuse laeval „Mabahis” 1933. aastal.

John Murray. Summary of the Scientific Results of the Challenger Expedition of 1873—1876.

Pärast Esimest, eriti aga pärast Teist maailmasõda arenes okeanograafiliste uurimistööde tehnika väga kiiresti. Esmakordselt ilmusid kajaloodid, mis võimaldasid sügavuse pidevat mõõtmist laeva sõidu ajal. Vana loodimisviis trossi ja raskuse abil läks ajalukku. Mereuurimiste tehnikas hakati laialdaselt kasutama füüsika ja elektroonika uusimaid saavutusi. Uurimislaevad varustati raadiopeilingaatorite, raadiolokaatorite, termobatügraafide ja muu kaasaegse tehnikaga.

Pärast Teist maailmasõda töötas India ookeanis mitu hästi varustatud süvavee-ekspeditsiooni. Nii. näiteks uuriti rootslaste ümbermaailmasõidul laeval ..Albatross” (1947— 1948) ookeani põhjareljeefi, süvamere setteid ja vete kemismi tuntud okeanograafi Peterssoni juhtimisel.

Viljakalt töötas India ja Vaikses ookeanis Taani ekspeditsioon laeval „Galathea” (1950—1952) professor Anton Bruuni juhtimisel. Ekspeditsiooni peamiseks ülesandeks oli süvikute elustiku uurimine. „Galathea” uuris üksikasjaliselt mitut süvikut, kogudes neist mitmesugust bioloogilist materjali.

„Galatheaga” samaaegselt töötas India ookeani põhjaosas inglaste ekspeditsioon laeval „Challenger-2″. „Challenger-2“ teaduslik personal, mis koosnes ainult kolmest inimesest, mõõtis kajaloodiga sügavusi ja uuris seismoakustiliste meetoditega ookeani geoloogilist ehitust, eelkõige ookeani põhja katvate kohevate setete paksust.

Prantsuse hüdroloogid töötasid India ookeanis 1955. a. laeval „Norsel”.

1956. ja 1957. aastal ületas ookeani lõunast põhja suunas Nõukogude Antarktise-ekspeditsioon laeval „Ob“. Mõõdeti sügavusi, koguti põhjasette-, põhjaelustiku- ja planktoniproove ning teostati mitmesuguseid teisi okeanoloogilisi uurimistöid.

Vaatamata ekspeditsioonide üsna aukartust äratavale hulgale, millest mainisime ainult kõige tähtsamaid, võib täie veendumusega ütelda, et India ookeani uurimine alles algab. Peaaegu kõikidel ekspeditsioonidel oli üks kitsas ülesanne — ainult sügavuste loodimine või hüdroloogilised vaatlused, või siis üksnes geofüüsikalised või bioloogilised uurimistööd, ja sedagi ainult piiratud aladel ning episoodiliselt. Seetõttu on kogutud andmed väga katkendlikud. Meil oli ainult üsna üldine pilt India ookeani põhjareljeefist, hoovustest, geoloogiast ja bioloogiast. Ookeani kõigi looduslike tingimuste terviklik uurimine, veekihtides toimuvad füüsikalis-keemilised protsessid, nende seos atmosfääri tingimustega ning ookeanipõhja geoloogiaga, kõigi nende nähtuste tähtsus ookeani elustikule ja, vastupidi, elustiku mõju ookeanis toimuvatele füüsikalis-keemilistele protsessidele, merede töönduslike ressursside süstemaatiline uurimine on veel jäänud tulevaste uurimistööde ülesandeks.

1958. aastal avaldas ameerika okeanograaf ja bioloog Lionel Walford merede bioloogilistele ressurssidele pühendatud raamatu , kus on esitatud kaart, mida kasutati ka ÜRO ookeanide uurimise erikomitee ettekandes. Kaardile on kantud võrdlevad andmed ookeanide uurituse kohta. Kogutud materjalide hulgast olenevalt on ookeanid kaetud viie järk-järgult suureneva intensiivsusega värvitooniga. Kaardilt on näha, et kõige enam on läbi uuritud Maailmamere kaks osa — Põhja-Atlant, mida on põhjalikult uurinud skandinaavia, inglise ja saksa teadlased, ja Vaikse ookeani loodeosa, tänu nõukogude, okeanograafide ja eeskätt muidugi „Vitjazi” ekspeditsioonide visale ja süstemaatilisele tööle.

Kõige vähem uuritud on seniajani India ookean — peaaegu valge laik Lionel Walfordi kaardil.

1957.    ja 1958. aastal, II rahvusvahelise geofüüsika aasta raames toimusid Maailmamerel ennenägematu ulatusega uurimistööd. Eriti suure panuse andis Nõukogude Liit, saates merele üle 20 ekspeditsiooni. Rahvusvahelise geofüüsika aasta edukas läbiviimine näitas, millise tähtsusega on rahvusvaheline koostöö. Ainult paljude rahvuste ühiste jõupingutustega võib saavutada tunduvat edu ookeanide edasisel uurimisel.

Möödas on esimeste, üldiste andmete kogumine ookeani kohta. Praegu seisab ülesanne ookeani süstemaatilises, plaanipärases ja tingimata igakülgses uurimises, sest kõik ookeanis toimuvad nähtused ja protsessid, nii füüsikalised ja keemilised kui ka geoloogilised ning bioloogilised, on tihedas omavahelises sõltuvuses. Päikese valgus ja sademed, vee temperatuur, vee läbipaistvus ja plankton, vees toimuvad keemilised protsessid, veemasside segunemine, elustiku ohtrus, hoovused, jää sulamine, kalarikkus, ookeani sügavus ja põhjareljeef, meresetete ladestumise kiirus — kõiki neid ookeani looduse erinevaid külgi ühendab vastastikuste seoste katkematu ahel. Nende omavaheliste seoste selgitamine ongi ookeanide kaasaegse uurimise tähtsamaid ülesandeid.

Ookeanides, samuti nagu maismaalgi toimuvaid looduslikke protsesse mõjutab tunduval määral aastaaegade vaheldumine. Suurtel laiustel on see mõju suurem, troopikas aga, kus erinevused aastaaegade vahel on vaevu märgatavad, on ka selle mõju väiksem. Mereekspeditsioonid peavad vaatlusi tegema igal aastaajal.

Merede, nagu üldse kogu meie planeedi ellu on viimasel ajal väga aktiivselt sekkunud inimene. Okeanograafiliste tööde üheks ülesandeks ongi uurida mõju, mida inimene avaldab merede loodusele. Kahjuks pole inimtegevus kaugeltki mitte alati merede elustikule kasuks. Radioaktiivsed ained, mis vabanevad Ameerika Ühendriikide aatomi- ja vesinikupommide katsetuste tagajärjel Vaikses ookeanis, langevad vee pinnale, tungivad sügavamatesse veekihtidesse ja hoovused ning teised liikuvad veemassid kannavad need laiali üle kogu Maailmamere. Radioaktiivsed ained satuvad mereorganismide kudedesse ja luustikku, osa neist aga langeb koos setetega merepõhja.

Täielikeks, igakülgseteks uurimistöödeks avamerel või, nagu meil on kombeks öelda, kompleksseteks ekspeditsioonideks, eriti aga süvikute uurimiseks, vajatakse suuri, kaasaegse tehnikaga varustatud laevu. Selliste laevade süstemaatilised ja pikaajalised ekspeditsioonid, millest võtab osa suur hulk teadlasi, lähevad väga kulukaks ja on jõukohased ainult suurriikidele, seda enam, et kogutud materjalid ei anna otsest tulu ja tehtud kulutused tasuvad end alles ajapikku. Selliste komplekssete, igakülgsete mereekspeditsioonide näiteks on „Vitjazi” ekspeditsioonid Vaikses ookeanis. „Vitjaz” on suur laev, tema veeväljasurve on 5600 tonni; laeval on viisteist hästi sisustatud laboratooriumi, kus töötab 50—60 teadlast. Nii osutub võimalikuks teostada üheaegselt töid okeanoloogia kõikides harudes. Laeva ei üürita ainult üheks reisiks, nagu enamikku välismaiste ekspeditsioonide laevu, vaid ta kuulub NSVL Teaduste Akadeemia Okeanoloogia Instituudile ja aasta-aastalt teeb ta kindla plaani kohaselt ühe ekspeditsiooni teise järel. Siit ka „Vitjazi” (nagu teistegi meie ekspeditsioonide) uurimistööde kompleksne iseloom.

Okeanoloogia Instituut ja selle ujuvbaas „Vitjaz” moodustavad ühe terviku.

Edukas koostöö II rahvusvahelise geofüüsika aasta ajal ajendas ookeanide uurimisest osa võtvaid riike kokku leppima selle pikendamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all. Ees seisab rünnak India ookeani saladustele. Soovi sellest osa võtta avaldasid kuus maad: Nõukogude Liit, Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Austraalia ja Lõuna-Aafrika Liit . Uurimisi otsustati alustada 1959. aasta sügisel. Selleks ajaks oli ainsana töödeks valmis Nõukogude Liit ja ainuke laev, mille oleks võinud kohe saata India ookeani ulatuslikku uurimisplaani realiseerima, oli „Vitjaz”. Enne seda oli „Vitjaz“ kümme aastat töötanud Vaiksel ookeanil.

Vastavalt rahvusvahelisele okeanograafiliste uurimistööde plaanile otsustas Okeanoloogia Instituut saata India ookeani Nõukogude uurimislaevastiku lipulaeva, vana ja teeneka „Vitjazi”. Nii langes „Vitjazile“ osaks au olla pioneeriks India ookeani rahvusvahelises uurimistöös. See oli „Vitjazi” kolmekümne esimene ekspeditsioon ja sama] ajal tema esimene reis India ookeani.

SISUKORD

Autori eessõna     5

Sissejuhatus             7

Ettevalmistused sõiduks                    16

Sõidu algus. Maial saarestiku sisemered                  26

India ookean. Tööd Jaava süvikus                48

Jõulusaar                                57

Jaava saar                                  68

Uurimised India ookeani idaosas                                  94

Lääne-Austraalia                                                103

Austraaliast Tseilonini                      117

Tseilon                   126

Colombost Kotšinisse            147

India. „Vitjaz”                         158

Malediivid                                171

Lõunasse ja läände, Madagaskari suunas                                  184

Madagaskar               195

„Vitjaz“ Tamataves                                202

Nossi-Be saar                                                                     – 217

Komoorid                226

Sansibar                                  234

Seišelli saared                                     252

Araabia meri             264

Bombay 272