Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
V. Vent

Igale inimesele on kallis ja meeldejääv see päev, mil lähevad täide tema palavaimad unistused, millal ta pärast kauaseid takistusi näeb ennast viimaks ometi ammuihaldatud eesmärgile jõudvat.

Niisuguseks unustamatuks päevaks oli mulle 1867. aasta 26. mai, millal ma, olles saanud teenistusalase komandeeringu Ussuurimaale ja varustanud ennast kiiresti kõige vajalikuga eelseisvaks reisiks, sõitsin Irkutskist välja mööda Baikali järve äärde viivat maanteed ja edasi läbi Taga-Baikalimaa Amuurini.

Läbinud lühikese 60-verstase vahemaa Irkutskist Baikalini, nägin varsti enda ees järve hiiglasuurt siledat veepinda, ümbritsetuna kõrgetest mägedest, mille tippudel võis paiguti veel lund märgata.

Suvist laevaühendust üle Baikali pidasid tollal kaks kaupmeestele kuuluvat aurikut, mis vedasid nii reisijaid kui ka kaubalaste. Järve läänerannikul peatusid kõik laevad Angara lähtmes, Listvennitšnoje küla all, idarannikul aga Possolskojes. Nende sadamate vahemaa on umbes 90 versta.

Suvisel ajal liiguvad laevad korrapäraselt sõiduplaani järgi, sügisel aga, kui Baikalil raevutsevad tugevad tuuled, sõltub laevaühenduse kiirus ja täpsus eranditult ilmast.

Peale laevaühenduse üle Baikali peetakse veel ühendust posthobustega maa kaudu ümber järve lõunapoolse osa mööda niinimetatud Baikali ringteed, mis ehitati mõned aastad tagasi. Muide, suvel ei sõida seda teed kaudu peaaegu keegi, sest laevaühenduse hooajal peab igaüks palju mugavamaks ja rahulikumaks sõita üle järve aurikul.

Ühel sellisel aurikul sõitsin minagi Baikali vastaskaldale ja asusin kohe posthobustel edasisele teekonnale.

Ühtlases traavis kihutasid kolm hobust uljalt postvankri ees ja kiiresti hakkasid vilksatama mitmesugused maastikupildid: mäed, jõed, orud, vene külad, burjaadi ulussid…

Peatusteta sõitsin ma mõne päevaga maha tuhat versta, läbi kogu Taga-Baikalimaa kuni Šilka ääres asuva Sretenski alevikuni, kust juba algab laevaühendus Amuuriga.

Maastikul on eespool nimetatud kohtades üldiselt mägine iseloom, metsik ja sünge seal, kus mäenõlvad on kaetud põliste okasmetsadega, rohkem leebe aga seal kus laiuvad metsatud stepid. Stepid on ülekaalus Taga- Baikalimaa idaosas — Ingoda, Arguni ja lõpuks Šilka jõe kaldail.

Niisugustes stepimaastikes, kus igal sammul leidub toredaid karjamaid, on laialdaselt arenenud igasugune karjakasvatus nii meie vene talupoegade ja kasakate kui ka ringirändavate burjaatide juures, keda siinsetes paikades tuntakse bratskite nime all.

Siiski ei jätnud Taga-Baikalimaa mulle päris head muljet.

Aasia selle osa karm, mandriline kliima andis end täiel määral tunda, ja olgugi et kalender näitas maikuu lõppu, oli öösiti ometi niivõrd külm, et vaevu oma poolkasukas sooja sain. 30. mai koidikul aga isegi pisut kahutas ja maa oli madalamates kohtades hallaga kaetud.

Taimede elu oli alles algamas: puud ja põõsad olid veel hiirekõrvul, steppide liivast, osalt savist pinnast kattis vaevalt verssoki kõrgune rohi, mis peaaegu üldse ei varjanud porikarva halli maad.

Suure mõnuga peatus pilk üksnes Selenga, Uda, Kõrgõlei ja teiste jõgede viljakatel orgudel, mis olid juba kaetud heleda roheluse ja kevadlillede, enamasti tulikate ja siniste võhumõõkade kirju vaibaga.

Isegi linde kohtas teel võrdlemisi vähe, sest kevadrände aeg oli juba möödas, paigalejäänud linnud aga enamasti haudusid.

Ainult siin-seal sammus tähtsalt edasi-tagasi üksik sookurg või jooksid väikeste parvedena trapid, järvedel aga ujusid mitut liiki pardid. Vahel kostis kõrvu laululuige kile hääl, kuna Euroopa tuntud laululind lõoke kõrgel oma heledaid trillereid lõõritas ja sellega tunduvalt vaikivaid steppe elustas.

Jablonovõi mäeaheliku taga, mille peaseljandik kõrgub oblastilinna Tšitaa lähedal ja omab siin absoluutse kõrguse 4000 jalga, võttis ümbrus pisut teistsuguse ilme, muutudes lagedaks stepiks.

Ühtlasi näis kliimagi soojemaks muutuvat, sest Ingoda maalilistel kallastel olid juba täiel õitsel viirpuud, kibuvitsad, toomingad ja õunapuud; niitudel aga ilutsesid võhumõõgad, tulikad, maranad, võililled, nurmenukud ja muud kevadlilled.

Loomariigi iseloomustavaiks esindajaiks Taga-Baikalimaa selles stepiosas on koopaoravad ehk kohalike elanike keeles tarbaganid — väikesed, näriliste seltsi kuuluvad loomad, kes elavad maasse kaevatud urgudes.

Muide, suurema osa päevast, eriti hommiku ja õhtu veedavad need loomad maapinnal, hankides toitu või lihtsalt soojendades end päikesepaistel oma urgude läheduses, kust nad kunagi kuigi kaugele ei lähe. Kui tarbaganile ootamatult peale sattuda, lidub ta kõigest jõust oma uru poole ja peatub alles selle sissepääsu ees, arvates ennast juba täiesti väljaspool ohtu olevat. Kui ta ehmumise põhjus, näiteks inimene või koer, ei ole veel päris lähedal, siis, olles äärmiselt uudishimulik, ei poe ta tavaliselt urgu peitu, vaid jääb imestunult oma vaenlast silmitsema.

Seejuures tõuseb ta tihti tagakäppadele ja laseb inimese umbes saja sammu lähedusse; sellises asendis võib hea kütt teda štutserist  kaunis kergesti tabada. Kuid isegi surmavalt haavatuna jõuab tarbagan siiski oma urgu roomata, kust teda teisiti kätte ei saa kui välja kaevates. Ma ise lasksin läbisõidu ajal maha mõned tarbaganid, kuid ei saanud neist ühtegi kätte, kuna mul aega ega tahtmist ei olnud urgu lahti kaevata.

Venelased tarbaganidele üldse jahti ei pea, kuid burjaadid ja tunguusid kütivad neid liha ja rasva pärast, mida sügisel saab vanalt isaloomalt kuni viis naela.

Burjaadid ja tunguusid söövad meelsasti nende liha, rasv aga läheb müügile.

Tarbagane kütitakse mitmel viisil: neid lastakse püssist, püütakse paeltega või jälle kaevatakse hilissügisel välja urgudest, kus nad talveund magavad.

Väljakaevamine ise pole kaugeltki kerge töö, sest tarbaganide urud asuvad väga sügaval ja ulatuvad maa all loogeldes kaugele. Kuid selle-eest saab kütt, sattudes tervele pesakonnale, vahel korraga kuni 20 looma saagiks.

5. juuni hommikul jõudsin ma Sretenski alevikku, kuid siin tuli oodata mitu päeva, sest aurik ei saanud Šilka madala veeseisu tõttu välja sõita.

Laevaliiklus Sretenskis algab kohe pärast Šilka vabanemist jääst, mis leiab tavaliselt aset aprilli lõpus või mai algul ja kestab oktoobrikuu esimeste päevadeni — järelikult viis kuud.

Suureks takistuseks laevaliiklusele on Šilka veevaesus; kui põikmadalikel on sügavus alla 3 jala, ei saa aurikud teele asuda ja peavad ootama vee tõusu.

Pealegi on siin laevasõit madala vee ja jõe kiire voolu tõttu kaunis ohtlik ning aurikud satuvad tihti madalikule, saades isegi vigastusi veealustele osadele.

See lõbu sai osaks mullegi, kui aurik lõpuks 9. juunil väljus Sretenskist ja sõitis mööda Šilkat alla.

Ma polnud sada verstagi edasi jõudnud, kui aurik sõitis täie hooga veealuse kivi otsa, sai suure augu veesistuvasse ossa ja pidi jääma remonti Šilkinski Zavodi, mille lähedal õnnetus juhtus.

Vahepeal hakkas vesi Šilkas jälle alanema, nii et aurik isegi remondituna võis siia kauaks peatuma jääda; seepärast otsustasin paadiga edasi sõita.

Kutsusin aurikult ühe reisija seltsiks, mahutasime kuidagiviisi oma asjad kipakasse paati ja sõitsime mööda jõge alla.

Tõtt öelda valmistas see juhtum mulle osalt rõõmu, sest paadis sõites olin oma aja peremees ja võisin lähemalt tutvuda jõeäärse maastikuga.

Varsti jõudsime Gorbitsa kasakastaniitsasse, kust kuni Šilka ja Arguni ühinemiskohani laiub 200 versta ulatuses tühi, asustamata maa. Posthobuste jaoks on siia ehitatud ainult seitse üksildast postijaama, mida tunti kogu Amuuril tabava nimetuse all „seitse surmapattu”.

Need jaamad pälvivad tõepoolest sellist nimetust kõikvõimalike ebameeldivuste pärast, mida siin igal reisijal tuleb talvel läbi elada nii ruumide kui ka posthobuste osas. Viimaseid söödetakse äärmiselt lohakalt ja nad on vaevalt suutelised jalgu järel lohistama, mitte aga reisijaid vedama.

Kogu eespool mainitud 200 versta ulatuses on Šilka kaldad metsikud ja sünged. Surutud ühte 70—100 sülla laiusesse sängi, voolab Šilka kiiresti edasi mägede vahel, mis tihti palistavad jõge paljaste järskude kaljuseintena ja ainult harva moodustavad kitsaid kuristikke ja orge.

Mäed ise on kaetud männikute ja lehisemetsadega, mõnes kohas aga, eriti niinimetatud rusukalletel, see tähendab, murenemisest laialipudenenud kivimitel, on täiesti paljad.

Kuigi siinsetes mägimetsades elab rohkearvuliselt igasuguseid metsloomi: karusid, põtru, hirvi, oravaid, muskushirvi ja vähesel määral soobleid, iseloomustab neid metsi, nagu üldse kogu taigat, hauavaikus ning nad jätavad harjumatule inimesele sünge, rusuva mulje.

Isegi linnulaulu võib siin ainult harva kuulda: lind justkui kardaks laulda sellises kauges metsatihnikus.

Teinekord seisatad säärases metsas ja kuulatada vähimgi heli ei häiri vaikust. Ainult vahel harva toksib, rähn või sumiseb teadmata kuhu lendav putukas. Saja-aastased puud vaatavad süngelt enda ümber; tihe peenmets ja kõdunenud kännud raskendavad edasipääsu igal, sammul ja annavad selgesti tunda, et oled põlismetsas, mida pole veel puutunud inimese käsi.

Pisut elavamad olid üksnes mägede rusukalded, kus hakkas silma lehtmets ja harvad luharibad Šilka kallastel, seal, kus mäed vähe taandusid. Nende maastike rohttaimestik oli väga mitmekesine ning võlus silma oma värskuse ja iluga.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et hoolimata juuni keskpaigast võis Šilka kallastel vahel näha veel jääd, kihtidena, mille pikkus oli seitsmekümne sülla ümber ja paksus üle 2 jala. Kasakatest sõudjad rääkisid mulle, et jääd võib siin leida juuli alguseni ja see on siinse kliima karmuse väga ilmekaks näiteks.

Sõidu ajal mööda jõge sattus kõikjal meie teele mitmesuguseid linde: kurvitsalisi, parte, tuttpütte, haigruid, musti toonekurgi, ning kirgliku kütina ei suutnud ma hoiduda neist üht või teist tulistamast.

Tavaliselt istusin ma paadininas ja saatsin kogu aja. tervitusi kõigile silmapuutuvaile lindudele kord harilikust püssist, kord štutserist, olenedes vahemaast.

Tihti juhtus sedagi, et märganud kuskil kõrval puuladvas istuvat kotkast, käskisin paadil randuda ja hiilisin ise ettevaatlikult linnule lähemale.

Sellised peatused aeglustasid suurel määral meie sõidukiirust; minu reisikaaslane kahetses sajandat korda, et oli minuga koos teele asunud; ma ise andsin endale tõotuse paadist enam mitte lahkuda ega kõrvale minna, kuid vaevalt tunni aja pärast märkasin jälle kotkast või toonekurge ja endine lugu kordus.

Kord õnnestus mul maha lasta isegi üle Šilka ujuv muskushirv. üldse on siin mägedes kaljurahnudel ja kivistel kalletel väga palju muskushirvi, kuid need on väga valvsad ja ettevaatlikud loomad, mistõttu neid on üsna raske maha lasta.

Kohalikud elanikud teevad muskushirvede püüdmiseks tuulemurtud puudest tõkkeid, jättes neisse umbes iga viiekümne sülla järel läbikäike, millede kohale seatakse üles palgid; kohates oma teel sellist tõket, läheb muskushirv piki seda, kuni leiab avause, millest püüab läbi ronida, seejuures kukub ülespandud palk alla ja litsub looma surnuks.

Peale selle võib muskushirve nagu metskitsegi peibutusvilega tema vasika häält imiteerides ligi meelitada ja siis maha lasta.

Muskushirve liha ei ole maitsev, kuid teda kütitakse peale naha veel muskusekoti pärast, mis on isalooma kõhus ja mille väärtust hinnatakse siinsetes kohtades ühest kuni kahe kuldrublani.

Šilka kiire voolu tõttu jõudsime sagedastest peatustest hoolimata ööpäevas umbes sada versta maha sõita ja saabusime 14. juunil kohta, kus Šilka, ühinedes Arguniga, on alguseks suurele Amuuri jõele.

Viimane on siin mitte alla 150 sülla lai, ja omades peaaegu samasuguseid kaldaid nagu Šilka, murrab endale tee läbi Mandžuuriat Mongooliast lahutava Hingani mäeaheliku põhjaosa. Nagu siin, nii on ka natuke maad edasi jõel üldine suund itta, kuni Albazini kasakastaniitsani, mis on ehitatud endise kindluse asemele. Kindlus on kuulus selle poolest, et XVIII sajandi lõpul pani siin käputäis ümberpiiratud kasakaid kangelaslikult vastu rohkearvulisele hiinlaste sõjaväele. Staniitsas võib seni näha endise kindlustuse vallide varemeid; jõe vastaskalda läheduses asuval saarel aga on säilinud hiinlaste suurtükipatarei jäljed.

Jõudnud Albazini, leidsin sealt täiesti ootamatult eest Blagoveštšenskisse sõitva eraauriku, ja jätnud seepärast paadi sinnapaika, sõitsin jälle aurikul edasi.

Siit alates, koos Amuuri pöördumisega lõunasse, muutub ka tema voolu väline pilt, ühe kokkusurutud jõesängi asemel jaguneb jõgi harudeks ning moodustab suuri ja väikesi saari, kuigi ta muutub pisut laiemaks, nii et kohati on ühelt kaldalt teiseni umbes pool versta, paiguti aga ainult paarsada sülda või veelgi vähem.

Voolu kiirus on veel väga tugev ja tihti võib kuulda erilist klirisevat heli, mille tekitajaiks on väikesed kiviklibud, mida jõevool mööda liivast ja kivist sängi edasi veeretab.

Mõlemal pool Amuuri kõrguvad endiselt mäed, mis on siin juba palju madalamad ja mahedama üldpildiga.

Koos Amuuri voolu muutumisega muutub ka kalda taimestik. Metsades hakkab silma puutuma rohkem lehtpuid ja põõsaid, kusjuures mõnda liiki, näiteks tamme ja sarapuud ei leidu kogu Siberis ja alles Albazini läheduses võib neid Arguni ja Amuuri kallastel kohata.

Mida enam lõuna poole, seda rohkem asendavad lehtpuud okaspuid, ja Kumara jõesuust allpool moodustavad nad juba enamuse metsataimestikust.

Kogu Amuuri vasakkaldale, alates Silka ühinemisest Arguniga Ust-Strelotšnõi piirivalvepunkti juurest kuni Blagoveštšenski linnani, on asustatud kasakate ratsaväepolk, mis koos teise, Blagoveštšenski ja Bureja mägede vahelisele maa-alale asustatud polguga moodustab kasakate ratsabrigaadi, kuhu arvatakse umbes 7700 mõlemast soost hinge.

Need kasakad elavad staniitsades, tegelevad põllutööga ja annavad iga aasta sõjaväeteenistusse umbes 150 meest, kuid vajaduse korral võivad välja panna kuni 800 meest, see tähendab, 400 kasakat kummastki polgust.

Nagu ma olen kuulnud, elavad kasakad, välja arvatud mõned vaesed staniitsad, kaunis jõukalt, vähemalt on neil aasta läbi oma leib olemas.

Peale kasakate elab Amuuri ülemjooksul kaks kohalikku suguharu: orotšoonid, kes rändavad ringi Šilka- ja Amuuri-äärsetel maa-aladel kuni Albazinini, ja maneegrid, kes elavad neist lõuna pool peaaegu Zeja jõesuuni välja.

Nii ühed kui teised tegelevad eranditult küttimise ja kalapüügiga ning rändavad seepärast ühest kohast teise, olenevalt aastaaegadest ja oma elu ülalpidamise vajadustest.

Vahetuskauplemiseks vene kaupmeestega kogunevad orotšoonid iga aasta detsembris ühe Ülem-Amuuri vasak- poolse lisa j õe Oldoi orgu, maneegrid aga sõidavad samal ajal Kumara jõe suudmesse, kuhu tulevad ka mandžuur- lased oma kaupadega.

Oma läbisõidu ajal nägin ma Amuuri kaldail sageli nende nomaadide kasetohust jurtasid, millede elanikud olid rännanud siia kalade, peamiselt tuurakala ja kaluuga püügile, kes sel ajal lähevad jõge mööda üles kudema.

Kuuldes auriku rataste müra, jooksis kogu see inimhulk tavaliselt jõe liivasele kaldale ja vahtis meid hämmastunud uudishimuga.

Aurik sõitis neist kiiresti mööda ning siis valitses jälle hääletu vaikus, mis valitseb alati siinsetes paikades ja mida ainult vahetevahel häirib tuule ulumine puulatvades, mägioja vulin ja kas mõne metslooma või linnu katkeline häälitsus …

Kuid sedamööda, kuidas sõitsime edasi lõuna poole, oli ilmselt märgatav kliima soojenemine ja taimestiku muutumine lopsakamaks.

Luhad olid juba kõikjal ehitud rohkearvuliste pojengide ja liiliatega, märjad põõsastikud toredate siniste võhumõõkade, kullerkuppude, sinilatvade ja elulõngade tihedate vöötidega, ent ka metsades olid maikellukesed, kurekellad ja kuldkingad täiel õitsel.

Läbinud lõpuks Ülem-Amuuri kuulsa märkimisväärsuse — Uluss-Mondoni kääru, kus jõgi, teinud 28-verstase kaare, läheneb uuesti paari versta võrra endisele kohale, jõudsime 20. juunil Blagoveštšenski linna, mis paikneb 2 versta Zeja jõesuust ülesvoolu.

See linn, Amuuri oblasti valitsemiskeskus, laiub enam kui 2 versta pikkuses piki Amuuri kallast, nii et paistab esimesest pilgust kaunis suurena.

Tegelikult aga paikneb kõik, mis siin on esinduslikku, jõe kaldal, millest mõnesaja sammu kauguses kohtad jälle tühja lagendikku.

Blagoveštšenski elanikkonna, kelle üldarvu arvestatakse 3500 mõlemast soost hingega, moodustavad peamiselt sõjaväelased ja riigiametnikud; peale nende leidub siin ka vene ja hiina kaupmehi.

Viimased kauplevad mitmesuguse kribu-krabuga erilistes üksteise kõrval asuvais laudadest ehitatud poodides, mis nii väliselt kui ka müügilolevate kaupade poolest millegagi ei erine meie kreisilinnade turgude vürtspoodidest.

Mõnede vene kaupmeeste poed on väliselt kaunis rahuldavad, aga selle-eest on neis hinnad väga kallid ja kõikide kaupade eest nõutakse tavaliselt nominaalväärtusega võrreldes kolmekordset ja ainult harukordadel kahekordset hinda.

Linnas pole ainustki võõrastemaja ega isegi mitte sissesõiduhoovi, nii et läbisõitja, kellel siin tuttavad puuduvad, on asetatud õige raskesse olukorda, kuna ei tea, kus peatuda või kust söögipoolist leida.

Tahes-tahtmata tuleb jätta oma pagas saatuse hoolde ja käia majast majja otsimas korterit, mille võib suuri vaevu leida mõne errulastud soldati juures, kus säärvandiga toa eest nõutakse rubla või rohkem ööpäeva eest.

Elada aga tuleb siin mõnikord kaks-kolm nädalat, et oodata siit läbisõitvat aurikut.

Tänu õnnelikule juhusele tuli minul seda lõbu kõigest kaks ööpäeva nautida, kuna siia saabus Šilkinski Zavodis remondis olnud aurik, mis nüüd mööda Amuuri alla Nikolajevskini sõitis. Kolinud sellele aurikule, lahkusin suure rõõmuga Blagoveštšenskist ning jätkasin teekonda.

Varsti möödusime Zeja jõesuust, mis on siin umbes 2 versta lai, niisiis palju laiem kui Amuur ise. Amuuri vasakul kaldal, alates siit kuni Bureja mägedeni, või, nagu neid sagedamini nimetatakse, Väike-Hinganini, laiub lausk lagendik, mis on kaetud osalt luhtade, osalt metsadega.

Jõe paremal kaldal ulatub samasugune lagendik Blago-veštšenskist umbes 50 versta allapoole, kuid siis nihkuvad Ilhur-Alini mäed, mis vahepeal pisut on eemaldunud, uuesti jõele lähemale ja kulgevad 5—10 versta kaugusel selle kaldast.

Amuuri mõlemal kaldal, umbes 70 versta Blagoveštšenskist allpool, paistavad kaunis tihti silma mandžuuria külad ja umbes 35 versta kaugusel jõe parempoolsel kaldal asub Aiguni linn (Sahaliang-Ula-Hoton), mis laiub paari versta ulatuses ja oma välimuselt mandžuuria küladest vähe erineb. Selle 15 000 elanikuga linna keskpaigas kõrgub jämedatest, vertikaalselt maasse rammitud palkidest kindlus; viimases elab Aiguni amban ehk kuberner.

Vene elanikkonda leidub siin — peale teise kasakate ratsaväepolgu, mis, nagu ma juba varem mainisin, on asustatud Blagoveštšenski ja Bureja mägede vahelisele maaalale — veel Venemaalt siia ümberasunud talupoegade külades Blagoveštšenski ligikonnas Zeja, samuti selle lisa jõe Torni ja Amuuri suubuva Zavitaja jõe kaldail.

Peale selle asub osa selliseid külasid Blagoveštšenskist ülalpool, üks neist isegi Albazini otseses läheduses.

Talurahva üldarv Amuuri ülem- ja keskjooksul on ligi 9500 mõlemast soost hinge , ja nagu ma kuulnud olen, elavad nad kaunis jõukalt, nii et mõnedel neist on isegi teravilja tagavara.

Teisel päeval pärast väljasõitu Blagoveštšenskist jõudsime Bureja mägedeni, mis ümbritsevad Amuuri 140 versta ulatuses allpool Bureja jõesuust.

Ahtakese, vaevaltmärgatava ribana hakkavad need mäed sinendama silmapiiril ääretu lagendiku taga, mis Blagoveštšenskist alates pidevalt jõe vasakpoolsel kaldal laiub. Sedamööda, kuidas aurik edasi liigub, muutuvad mäeseljandiku piirjooned ja tipud selgemalt nähtavaks ja viimaks, Paškovaja staniitsa juures, algavad jõekaldail mäed, mis on üleni kaetud lehtmetsadega; lehtpuud annavad maastikupildile võrratult rohkem ilu kui need okaspuu liigid, mis domineerivad Šilka mägedes.

Seejuures hakkavad siin silma paistma paljud puude ja põõsaste liigid, mis on omased Amuuri jõgikonna lõunapoolsetele osadele, nii et Bureja mäed on piiriks Amuuri ülem- ja keskjooksu vahel.

Jõgi puhandab Väike-Hingani peaseljandikku õigupoolest Raddeva ja Pompejevka staniitsade vahel 70 versta ulatuses. 

Siin ahendab Amuur äkki oma sängi paarisaja sülla võrra ja voolab harusid moodustamata kiirena ja looklevana mägede vahel, pakkudes silmale igal sammul suurepäraseid maastikupilte.

Kõrge järsu kaljuseinana lähenevad mäed otse kaldale ja näib, et aurik kihutab otse vastu kaljut, kui äkki jõe uus järsk looge avab silmadele teistsuguse, imeväärse panoraami; ent ei jõua veel küllaldaselt imetledagi selle ilu, kui uuesti ilmuvad veel kaunimad vaatepildid, mis asendavad üksteist nii kiiresti, et vaevu suudad neid kinni pidada oma kujutluses.

Kui Amuur Jekaterino-Nikolskaja staniitsa juures Bureja mägedest välja jõuab, jaguneb ta kohe paljudeks harudeks. Ning jälle laiub jõe mõlemal kaldal ääretu tasandik ja varsti suubub paremalt poolt Amuuri tema, kõige suurem lisajõgi — Sungari.

Seejärel suurenevad Amuuri mõõtmed peaaegu poole võrra, nii et jõe peasängi laius on üle kahe, pärast Ussuuriga ühinemist isegi kuni kolm versta.

Jätnud seljataha Bureja mäed, sõitsime kiiresti mööda. laia jõge alla ja 26. juunil, täpselt kuu aega pärast väljasõitu Irkutskist, randusin Ussuuri jõesuus asuvas Habarovka külas. Mööda Ussuurit võisin ma sõita juba kiirustamata ja suurema osa ajast jõudumööda ning vastavalt oma teadmistele maa, selle looduse ja elanike tundmaõppimisele pühendada.

Ussuurimaa, mis sai lõplikult meie valduseks Pekingi kokkuleppe põhjal 1860. aastal, moodustab Primorje oblasti lõunapoolse osa. Tema koosseisu kuuluvad Ussuuri ülemjooksu ja selle parempoolsete lisajõgede jõgikonnad; peale selle võib siia laiemas mõttes arvata kogu Taga- Ussuurimaad selle piirideni Mandžuuria ja Koreaga, ent samuti Jaapani mere rannikut Ussuuri jõesuu laiuskraadini.

Ussuurimaa asub 42. ja 48. põhjalaiuskraadi vahel, järelikult samal laiusel Põhja-Hispaania, Lõuna-Prantsusmaa, Põhja- ja Lõuna-Itaalia ning Lõuna-Venemaaga, kuid mitmesuguste füüsiliste tingimuste mõjul on siin kliima sootuks teistsugune kui nimetatud Euroopa maades.

Teisest küljest kujutab Ussuurimaa taimestik ja loomastik endast oma suure liigirikkusega ülimal määral originaalset segu vormidest, mis on omased nii kaugetele põhja- kui ka lõunamaadele.

Lõpuks, koloniseerimise soodsuse mõttes osutub kirjeldatud maa, eriti oma lõunaosades, parimaks kõigist meie Jaapani mere rannikul asuvatest maadest.

Nii on Ussuurimaa, rääkimata oma teaduslikust huvipakkuvusest, veelgi tähtsam selle tuleviku seisukohalt, mille ta võib omandada, muidugi õige koloniseerimise tingimustes, mis on rajatud kogemusele ja teaduse poolt välja töötatud andmetele.

Kui kõnelda selle maa pinnamoest, võib öelda, et topograafiliselt määrab tema iseloomu Sihhote-Alini nime all tuntud mäeaheliku asend, mis algab Mandžuuriast ega kulge mitte eriti kaugele, paralleelselt Jaapani mere rannikuga Taga-Ussuurimaa lõunaosast kuni Amuuri jõesuuni. Tema keskmine kõrgus on 3000—4000 jalga, ainult mõnedes oma lõunapoolsetes punktides ulatub see 5000 jalani.

Selle mäeaheliku idapoolsed harud on lühikesed, kuid seejuures palju kõrgemad läänepoolseist, ja kulgedes perpendikulaarselt Jaapani mere rannikuga, lõpevad seal kõrgete järskude kaljuseintena.

Sihhote-Alini läänepoolsetel ahelikel aga on mahedam, üldpilt ja nad võtavad oma alla kogu ruumi selle mäeaheliku peatelje ning Ussuuri ja Amuuri jõe vahel.

Nii moodustab meile kuuluv Ussuuri jõgikonna osa mägismaa, kus mäed saavutavad siiski ainult keskmise kõrguse ja oma vormide maheduse tõttu on kõikjal kergesti ligipääsetavad.

Mis puutub niisutusse, siis peab ütlema, et see on siin igal pool väga rikkalik, ning et Ussuuri on kogu maa peamiseks veesooneks.

Ussuurimaa taimeriigis ja loomastikus kohtame märkimisväärseid rikkusi, ent ühtlasi põhja- ja lõunapoolsete vormide originaalset segu.

Üldse võib selle maa taimestiku kohta esitada kaks põhiteesi: 1) taimestik on oma vormidelt väga mitmekesine; 2) ühtlasi väga üksluine oma jaotuselt kogu maa ulatuses — selle kõige lõunapoolsematest kõige põhjapoolsemate piirkondadeni.

Viimane asjaolu torkab eriti teravalt silma reisijale, kes, kohates juba Kesk-Amuuril kreeka pähklipuud, korgipuud ja viinamarja, loodab edaspidi leida veelgi lõunapoolsemat floorat. Selle iseloom aga ei muutu peaaegu üldse kogu Ussuurimaa ulatuses ja isegi Possieti lahe ümbruses võib leida samasugust okasmetsa, nagu kasvab Ussuuri jõesuus.

Tõsi küll, Lõuna-Ussuurimaal võib näha puude, põõsaste ja rohttaimede uusi liike, milliseid Ussuuri suudmealal ei kohta, kuid need liigid ei moodusta domineerivaid tüüpe ega muuda kuigi palju taimestiku üldist pilti.

Palju suuremat erinevust taimestiku liikides võib kohata, matkates Ussuuri kaldailt ida poole sisemaale ja edasi mererannikule.

Siin muudavad ühelt poolt mäed, teiselt poolt aga Jaapani mere ebasoodus mõju  tunduvalt klimaatilisi tingimusi, millega koos ka taimestiku koostis muutub. Metsades hakkavad domineerima okaspuud; lehtpuud aga, eriti Sihhote-Alini peaseljandikul, on väikesearvulised ega kasva siin selliste suurte mõõtmeteni nagu Ussuuri orule lähemal asuvates kohtades. Mererannikul on taimestik üldse vaesem kui sisemaal, mis on kaitstud Jaapani mere ebasoodsa mõju eest Sihhote-Alini mägedega. Samal põhjusel tärkab taimestik rannikul palju hiljem kui kohtades lääne pool Sihhote-Alini, mis asuvad samadel laiuskraadidel.

Lõpuks, Jaapani mere külma vee ebasoodsa mõjuga võib seletada sedagi kummalist nähtust, et meie Ussuuri- taguste valduste taimestik peaaegu ei erine Ussuuri suudmeala taimestikust. Tõepoolest, sedamööda, kuidas Ussuuri jõuab kõrgemate laiuskraadideni, eemaldub ta üha rohkem ja rohkem rannikust ning selle ebasoodsast, mõjust ja seepärast, hoolimata põhjapoolsemast asendist, püsivad isegi suudme lähedal soodsamad klimaatilised tingimused, võimaldades taimestiku arenemist, mis peaaegu ei erine selle maa lõunapoolsete osade floorast.

Säilitades niimoodi ühetaolisust kogu maa ulatuses lõunast põhja, on Ussuurimaa taimestik ühtlasi rikas liikide mitmekesisuselt, milledest ühed on omased Amuurile, Kirde-Aasiale, isegi Kamtšatkale ja Põhja-Ameerikale, teised aga kasvavad soojemates maades: Jaapanis ja Hiinas. Mõned neist jõuavad siin oma leviku põhjapoolsema piirini, teised, isegi suurem osa, levivad edasi Amuuri oblastisse.

Puude ja põõsaste liikidest on Ussuurimaa metsadele omased järgmised: pärn, mis kasvab 80—100 jalga kõrgeks ja 3—4 jalga jämedaks; vaher, mille ühtesid liike võib kohata luhaheinamaade lehtpuusaludes, teisi — mäenõlvakutel kasvavates segametsades; korgipuu ja kreeka pähklipuu, mis kasvavad isegi Amuuri keskjooksul ja puutuvad sageli silma kogu Ussuurimaal. Esimene neist puudest kasvab 50, teine isegi 80 jalga kõrgeks ning 2—3- jalase jämeduse juures annab suurepärast materjali väikeste tarbeasjade valmistamiseks. Siinsetel kreeka pähklitel on väga paks koor ja väike tuum, mis muide maitselt ei erine millegagi sama liiki euroopa pähkli  tuumast.

Kuradipuu ehk mandžuuria araalia, mille tüvi on kaetud ogadega, kasvab kuni 20 jalga kõrgeks ja on 2—3 tolli jäme. See lõunamaa taim esineb peamiselt Lõuna-Ussuuri- maal, kõige sagedamini kivistel mäenõlvadel.

Kalopaanaks on väike, palmitaolise ladvaga puu. See tähelepanuvääriv lõunamaa, isegi subtroopiline puuliik kasvab Ussuurimaa varjurikastes metsaga kaetud jäärakutes, kuid esineb kõikjal väga harva.

Saar, mis kasvab 80 jala kõrguseks ja vahel 3—4 jala jämeduseks, annab suurepärast ehitus- ja tarbepuitu.

Tammi on siin veel suuremate mõõtmetega kui saari, kuigi peab märkima, et selliseid eksemplare leidub kaunis harva. Üldiselt aga moodustab keskmise suurusega tamm tihti domineeriva puuliigi Ussuuri ja eriti Lõuna- Ussuurimaal. Kuid sellise tiheduse puhul on tammed tavaliselt õõnsa südame tõttu halva kvaliteediga.

Kogu Ussuurimaal laialdaselt esinev jalakas, mis kasvab tihti väga suurte mõõtmeteni (100 jalga kõrgeks ning 3—5 ja isegi 6 jala jämeduseks), võib anda suurepärast laevaehitusmaterjali. Selle puu väiksema suurusega liigid annavad samuti ülihead, igasugu puutöödeks sobivat puitu.

Valged ja dauuria kased on vahel suurtel maa-aladel domineerivaks puuliigiks. Muide, Ussuurimaa lõunapoolsetes osades kohtab sagedamini viimast liiki rohkem kui esimest. Kohalikud elanikud kasutavad valge kase tohtu pärast teatud töötlemist (keetmist vees ja sellele järgnevat suitsutamist) väga mitmesugusteks otstarveteks: katavad sellega oma ajutisi elamuid või jurtasid, tõmbavad oma paadid üle, valmistavad mitmesuguseid nõusid jne.

Minnes üle okaspuuliikidele, peab mainima, et viimased ei kasva üldse ei Ussuuri ega teiste kirjeldatud maa jõgede orgudes. Nad esinevad üksnes nende jõgede orgusid äärestavais eelmägedes, algul segamini lehtpuuliikidega, siis, peaahelikule lähenedes, metsataimestiku domineerivat osa moodustades.

Okaspuude liike, mis kasvavad Ussuurimaa mägimetsades, võib loendada nende domineerimise järjekorras: seedermänd, kuusk, dauuria ja jaapani lehis, siberi ja ajaani nulg, mänd, jugapuu, ja viimaks puukujuline kadakas, mis kasvab üksnes Lõuna-Ussuurimaal ja sealgi ainult harvade üksikeksemplaridena.

Kõigi siinsete, eriti leht- ja segametsade iseloomustavaks jooneks on mitmesugustest põõsastest koosnev alusmets.

Selline mitmekesine koostis on Ussuurimaa metsadel, mis kasvavad kõige lopsakamalt tuulte eest kaitstud mäenõlvadel ja käredavoolulistest jõgedest niisutatud madalates orgudes. Siin avaldub taimede elu kogu oma jõus ja tihti on väikesele alale kokku surutud kõige mitmekesisemad puude ja põõsaste liigid, mis läbipõimituna mitmesugustest väänkasvudest moodustavad tihedaimaid padrikuid.

Eriti lopsakalt on sellistes kohtades arenenud viinamarjad, mis kord väänlevad maadligi ja katavad selle tiheda rohelise vaibaga, kord põimuvad põõsaste ja puude; ümber nagu troopikamaade liaanid ja ripuvad neilt alla, kõige toredamate vanikutena.

Võimatu on unustada muljet sellisest metsast, eriti esimesel nägemisel. Tõsi küll, siinne mets on niisama sünge ja ligipääsmatu nagu kõik teisedki Siberi taigad, kuid viimastes sisendab taimestiku üksluisus, samblate või samblikega kaetud rabane tundrapinnas mingit nukrustunnet; siin, vastupidi, kohtad igal sammul lopsakust ja mitmekesisust, nii et ei tea, millel tähelepanu peatada. Kord kõrgub teie ees hiiglasuur jalakas oma laiakroonise ladvaga, kord sihvakas seedermänd, kord enam kui süllase. ümbermõõduga tamm või pärn tühja, vanadusest õõnsa, tüvega, kord kreeka pähklipuu ja ilusate sulgjate lehtedega korgipuu, kord palmitaoline kalopaanaks, mis muide on kaunis haruldane.

Vilumata pilgule on kuidagi harjumatu näha sellist, põhja- ja lõunapoolsete vormide segunemist, mis esineb, siin nii taime- kui ka loomariigis.

Hämmastust tekitab eriti kuusk, mille ümber on põimunud viinamarjaväädid, või korgipuu ja kreeka pähklipuu, mis kasvavad kõrvuti seedermänni ja nuluga. Jahikoer otsib üles karu või soobli, ent samas võite kohata tiigrit, kes ei jää suuruselt ja jõult maha oma hõimust Bengaalia džunglites.

Nende metsade pidulikku ülevust ei häiri inimese lähedus; ainult vahel harva tuleb siia metsloomapüüdja või püstitab oma jurta nomaad, ent see pigemini täiendab kui rikub metsiku ürglooduse üldpilti.

Kogu Ussuuri paremale kaldale, selle alamjooksust kuni suubumiseni Sungatšasse, on asustatud Amuuri kasakaväe Ussuuri jalaväepataljon. See on mahutatud 28 staniitsasse, mis asetsevad üksteisest 10—25 versta kaugusel ja on ehitatud kõik ühe ja sama plaani järgi.

Staniitsad laiuvad piki Ussuuri kallast, vahel terve versta pikkuselt; nad koosnevad enamasti ühest tänavast, mille ääres kord ühes, kord kahes reas, vasakul ja paremal, seisavad elumajad.

Elumajades, kus elab peremees-kasakas oma perekonnaga, on tavaliselt üks, harva kaks tuba.

Õuede taga on köögiviljaaiad, kuid erilised kõrvalhooned puuduvad, sest kasakate kariloomad on alati lageda taeva all; vili aga pannakse pärast lõikust põldudel aunadesse.

Kolme staniitsasse on ehitatud kirikud; suuremates aga elavad ka kaupmehed, kes tegelevad peamiselt viina müümisega kasakatele ja sooblite kokkuostmisega hiinlastelt.

Üldse pole kasakate staniitsade välimus kaugeltki meeldiv; veel vähem kadestusväärne on nende elanike olukord.

Kasakad asustati siia umbes 1858.—1862. aastatel Taga- Baikalimaalt, kus neid valiti liisuheitmise teel. Nad pidid tahes-tahtmata maha jätma oma kodumaa ja minema uuele, neile tundmatule maale, üksnes rikkad, kellele liisk langes, võisid pääseda sundasustamisest, kui nad palkasid enda asemel vabatahtlikke, sest selline palkamine oli kohalike võimude poolt lubatud.

Mõistagi nõustusid sellisel juhul end müüma ainult kehvikud ja kõige vaesemad, kes tulid ka uude asukohta kerjustena. Seejuures needki, kes olid jõukamad ning võtsid kaasa küllaldaselt kariloomi ja mitmesugust vara, kaotasid selle suurelt osalt mitmesuguste õnnetusjuhtumite tõttu raske ja kauge teekonna kestel.

Seepärast hakkasid kasakad algusest peale oma uude asukohta vaenulikult suhtuma ja endid sundasumisele saadetuiks pidama.

Järgnenud kümneaastane elu uues kohas pole põrmugi muutnud sellist suhtumist ega parandanud kasakate majanduslikku olukorda. Nagu varem, nii ka praegu võib kõikjal Ussuurimaal kuulda kibedaid kaebusi mitmesuguste hädade üle ja nukralt igatsevaid mälestusi endistest mahajäetud kohtadest.

„Mis elu siin ka on,” räägivad kasakad tavaliselt, «talvel pole midagi süüa, kõnge nälga, suvel aga pole endal ega kariloomadel kihulaste, sääskede ja parmude käest kuski pääsu. Vaat Taga-Baikalimaal oli meil hea elu; sealne elu tuleb järjest meelde.” — „Minul,” lisas teine, „oli seal sarvloomi tükki viiskümmend, siin aga on kõigest kaks lehmakiitsakat ja tänu jumalale nendegi eest! Teistel pole niigi palju.”

„Võtame nüüd vilja. Kevadel kasvab see alati hästi, on pika kõrrega, tihe, teeb lihtsalt südame rõõmsaks. Vaatad, suvel kas ujutab vesi üle, määndab vihm või hävitab uss ning kogu su töö ja vaev lähevad vett vedama.”

„Või kui näiteks on tarvis midagi osta, – maksa siin kaks-kolm korda rohkem ja siiski ei saa säärast kaupa nagu Taga-Baikalimaal. Siinsed kaupmehed on valmis sul viimase naha seljast koorima. Ostsin, näe, hiljuti tüki riiet, maksin neli rubla, aga mis eest? Tükis on kõigest 16 arssinat; kaheks seelikuks ehk jätkub ja vanamehele nuputan särgi jaoks,” lisas omalt poolt perenaine ohates ja kurtis, „tuleb vanas eas näguripäevi näha ja kõiges puudust kannatada.”

„Võtame nüüd igasugust taluinimese toidukraami,” jätkas jutukas eit. „Baikali taga oli seda kõike külluses: võid valmistasid suve jooksul terve tünnitäie, loomalihastki ei olnud kunagi puudu, igasugused marjad… Aga mis siin on? Suurte pühade ajalgi ei näe seda, mis varem oli igal argipäeval võtta. Olgu ta neetud, see Ussuurimaa! Jätaks kõik siiapaika; läheksime jala tagasi Taga-Baikali- maale.”

Niisuguseid ja umbes taolisi jutte võib kuulda kogu Ussuurimaal igas staniitsas: kõikjal valitseb rahulolematus, kõikjal kurdetakse, igatsetakse taga endist elu Taga- Baikalimaal.

Tõepoolest ei ole kasakate elu, vähesed erandid välja arvatud, põrmugi kadestusväärne.

Kõnelemata enam-vähem jõukast elust, ei jätku enamusel siin isegi igapäevast leiba, ja iga aasta poolest talvest alates kuni järgmise lõikuseni peab kroonu toitma suuremat osa elanikkonnast, et kas või vähegi leevendada leivapuudust. Tavaliselt antakse sel ajavahemikul puudustkannatavaile kasakatele laenuna 30 naela rukkijahu kuu kohta, ent kuna sellest kogusest paljudele perekondadele ei jätku, ja pealegi ei anta seda ju nälgijatele korraga kätte, siis segavad kasakad saadud leivajahu hulka mitmesuguste umbrohtude seemneid ja vahel isegi savi. Sellisest segust küpsetatud leival on kuivanud pori välimus ja pärast selle söömist tunned suus tugevat kõrvetust.

Peamiseks leivakõrvaseks, ent kaugeltki mitte kõigil, on soolaga keedetud pressitud tee või niinimetatud burdukk, see tähendab, soojas vees segi klopitud rukkijahu.

Nii ühe kui teise puudumisel valmistavad kasakad kase või tamme kuivadest pehkinud tükkidest erilist jooki, mida nimetatakse šultaks ja mida nad joovad tee asemel tohutul hulgal.

Kala- ja lihatoitu on talvel üsna vähestel, vaevalt kahekümnendikul osal kogu elanikkonnast, ülejäänud aga ajavad läbi suita ja burdukiga, see tähendab, roogadega, milledele uustulnuk ei saa jälestuseta isegi vaadata.

Muidugi tundub esimesest pilgust väga kummalisena: kuidas saab elanikkond nälga surra maal, kus veed kubisevad kaladest ja metsad on täis igasuguseid metsloomi? Siin tarvitseb ju ainult korraks püssiga kodust välja minna, et maha lasta metskits või hirv või heita jõkke võrk või mõni teine kalapüügiriist, et püüda kalu nii palju, kui süda lustib.

Võitlus puuduse, nälja ja mitmesuguste hädadega peegeldub mitte üksnes ussuuri kasakate moraalses palges, vaid ka nende välimuses. Kahvatu näovärv, lohkuvajunud põsed, väljaulatuvad põsenukid, vahel töllakil huuled, enamuses väike kasv ja üldiselt haiglane ilme on nende kasakate füsiognoomia iseloomustavad jooned.

Te ei näe siin ilusat, täishabemega suurvene talupoega ega punapalgelist noormeest. Ei! Kasakate lapsedki on oma isade sarnased, kuidagi loiud, tossikesed. Ma ei kuulnud Ussuurimaal kordagi vene laulu, mis nii sageli heliseb Volga kaldail; siin ei laula postipoiss, kes juhib teie troikat; siin puudub isegi tavaline vene hobuste nõõtamine, mida asendab mingi eriline „tss-ši, tss-ši, tss-ši”, mida lausutakse tasa, poole häälega ja mis kõlab nii ebameeldivalt, et vahel jooksevad külmajudinad üle ihu.

Üldse kõik, mis te näete Ussuurimaal — kasakad ja nende elu-olu — see kõik jätab väga ebameeldiva mulje, eriti uustulnukale.

Kõikjal kohtad mustust, nälga, äärmist vaesust, nii et nähes seda kõike hakkab süda tahes-tahtmata valutama.

Asume nüüd reisi enda kirjeldamisele.

Veetnud mõned päevad Habarovskis, sõitsin mööda Ussuurit üles mitte aurikul, vaid paadis, kuna sellise edasiliikumise viisi juures võis üksikasjalisemalt tutvuda maaga, mis mul tuli läbi sõita. Mul oli oma isiklik paat, sõudjaid aga sain igast staniitsast küüdikorras. Posti ja reisijate vedu on kasakatele sunniviisiliseks kohustuseks; nad peavad andma kordamööda igas staniitsas hobuseid ja suvel sõudjaid. Iga selline vahetus töötab ühe nädala, sõiduraha makstakse talvel kolm kopikat verstalt iga hobuse ja suvel iga sõudja pealt. Muide, suvel paadiga sõitjaid peaaegu üldse ei ole, peale kasakaohvitseride, kes teevad ametisõite. Talvine tee mööda Ussuuri jääd on kaunis hea, kuid suvel teistsugust ühendust peale veetee ei ole. Tõsi küll, staniitsade vahel on olemas teerajad, kuid neid mööda võib edasi pääseda ainult jala käies või ratsa sõites ja seegi on teinekord raskesti teostatav, eriti üleujutuste ajal.

Minu paadisõit mööda Ussuurit selle jõesuust kuni viimase, Busse staniitsani (447 versta) vältas 23 päeva ja kogu selle aja jooksul olid tugevad vihmasajud, mis kestsid vahel kaks ööpäeva järjest, olles igalaadi ekskursioonidele suureks takistuseks.

Kogutud taimed riknesid sageli niiskuse tõttu, lindude topised ei kuivanud vajalikul määral ja riknesid samuti, kuid Ussuuri suurvesi, mis tõusis juuni teisel poolel umbes kaks sülda kõrgemale tavalisest veeseisust, ujutas üle kõik luhad, nii et vahel polnud võimalust terve päeva jooksul paadist kaldale minna.

Reisimise ajal paadis, mis liikus äärmiselt aeglaselt vastu kiiret voolu, kõndisime seltsimehega tavaliselt kalda ääres, korjates taimi ja lastes ettejuhtuvaid linde. Nii üks kui teine toiming aeglustas tunduvalt edasiliikumist ja oli vastumeelne sõudjatele kasakatele, kelle arusaamise järgi selline tegevus polnud muu kui lollus ja lapsemäng, ühed neist, flegmaatilisemad, suhtusid järjekindla põlgusega minu lindudesse ja taimedesse; teised aga arvates, et minu poolt korjatud taimed on millegi poolest eriti väärtuslikud, ainult et neil ei ole sellest vähimatki aimu, palusid mind avaldada neile oma saladus. Staniitsade kirjutajad ja vanemad kui haritumad inimesed esitasid sageli umbes selletaolisi küsimusi: „Missuguseid sääraseid kliimasid, teie ausus, koostate?” Kord aga nähes, et ma kaua üleval olen ja taimi kuivatan, ütles üks vana kasakas siira osavõtlikkusega ja raskesti ohates: „Oh, see teenistus, tsaari teenistus, palju hoolt ja vaeva nõuab see härradeltki!”

Botaanik Maksimovitši, kes viibis Ussuurimaal 1860. aastal, mäletavad kasakad siiani ja küsisid minult sageli: „Kes ta sihuke oli, polkovnik või mitte?” Ussuuri ülemjooksul paiknevas Busse staniitsas sattusin korterisse samasse perre, kus oli elanud Maksimovitš, ja kui ma pärisin tema kohta perenaiselt, vastas viimane: „Elas teine küll meie juures, aga jumal teda teab, oli mingisugune rohukoguja.” — „Mis ta siis siin tegi?” küsisin peremehelt. „Korjas teine ja kuivatas rohtusid, kogus igasuguseid väikesi metsloomi ja linde, püüdis isegi hiiri, pisikesi putukaid ja usse, ühesõnaga, igasugu jõledust,” vastas ta varjamatu põlastusega sedalaadi harrastuste suhtes.

Kuid lõpetame jutu kogu sellest tölplusest ja rumalusest, mille eest pole pääsu isegi Siberi padrikutes, ja siirdume poolelijäänud jutustusele.

Tõusin varavalgel, ja joonud kiiruga teed, asusin minekule. Ilusa ilmaga oli hommik vaikne, pilvitu. Ussuuri on sile nagu peegel ning ainult mõnes kohas paneb sulpsulööv kala veepinna hetkeks lainetama. Loodus on juba ammu ärganud ja rahutud tiirud lendavad kõikjal jõe kohal edasi-tagasi, sukeldudes tihti vee alla, et haarata noka vahele märgatud kala. Hallhaigrud jalutavad tähtsa ilmega jõekaldal; väikesed meriskid jooksevad väledalt mööda liivaseid kallakuid, kuid rohkearvulised pardiparved lendavad jõe ühelt kaldalt teisele.

Siniharakad ja väike-kuldnokad, igaüks oma parves, karjuvad hetkekski vaikimata saartel, kus hakkavad nüüd valmima nende armastatud toomingamarjad. Lähemast metsast kostab hiina peoleo hääl; see on suurem ja ilusam meie euroopa peoleost ning häälitseb valjemini. 

Kord siin, kord seal vilksatab salaja mõni röövlind, kuid kõrgel õhus lendab suur piirpääsuke, tõuseb kord pilvede alla nii, et teda pole peaaegu üldse näha, kord, vilksatades nagu välk, laskub veepinnani, et haarata noka vahele liblikat. Tõepoolest, sel suurepärasel lendajal leidub vaevalt võistlejaid kiiruses — isegi röövlind pistrik ei suuda teda kinni püüda. Ma nägin piirpääsukesi sügisrände ajal, millal nad lendasid tervete parvedena mööda kuivanud puuladvas istuvast lõopistrikust, kes ei mõtelnudki neile kallale söösta, teades, et tal on võimatu neile ülikiiretele lindudele järele jõuda.

Sõuame kitsasse jõeharusse, mille kaldaid seintena katavad tihedalt kasvavad haljad pajud, ja näeme väikest arga haigrut või sinist jäälindu, kes istub nagu puuslik kuivanud, vee kohale ulatuval oksal ja varitseb väikesi kalu — oma ainukest toitu, kuid, hirmutatud meie ilmumisest, lendab kiiresti minema.

Päike tõuseb kõrgemale, hakkab palav ja hommikused hääled vaikivad; see-eest muutub elavaks putukate maailm ja rohkearvulised liblikad lendlevad jõe liivaste kallaste kohal. Nende kõikide hulgast on oma ilult vaidlematult märkimisväärseim peopesasuurune, ettevaatlik, imepärase helesinise värvuse ja selle mitmesuguste värvitoonidega Maacki pääsusaba. Kuid koos liblikatega ilmuvad ka piinavate putukate pilved, kes vaikse ilmaga ei katkesta oma rünnakuid kogu ööpäeva kestel ja ainult asendavad üksteist.

Tõepoolest, Ussuurimaale ilmub suvel sääski, kihulasi ja parme sellisel loendamatul hulgal, et inimesel, kes pole näinud seda oma silmaga või talunud enda nahal kõiki nende putukate poolt valmistatud piinu, on sellest isegi raske aru saada.

Võin vähimagi liialduseta öelda, et kui vaikse, pilves ilmaga käia Ussuurimaa kõrge rohuga kaetud luhtadel, võib nende putukate pilvi võrrelda vahest üksnes lumehelvetega tugeva tuisu ajal, mis ründavad teid igast küljest. Neetud putukad ei anna päeval ega ööl rahu ei inimesele ega loomadele ja see hoolitseb oma ihu eest liiga vähe, kes kavatseb tõrjesuitsuta Ussuuri-äärsel luhal istuda, et millegagi tegemist teha.

Päeva kuumust asendab jahe õhtu. Peab valima sobivat kohta, et kuivatada korjatud taimi, valmistada paar linnutopist ja märkida kiiruga paberile kõike päeva jooksul nähtut. Valinud kuski välja kuiva liivase kalda, annan käsu paatidel randuda ja teatan, et jääme siia ööbima.

Kähku lüüakse üles bivakk, süüdatakse lõke ja meie seltsimehega asume tööle; soldatid aga keedavad selle aja jooksul teed ja valmistavad lihtsat õhtusööki.

Räägitakse, et nälg on kõige parem kokk ja sellega nõustub muidugi igaüks, kes on kas või vähegi reisimehe elu maitsta saanud, metsade ja väljade vaba õhku sisse hinganud…

Vahepeal loojub päike kaunis kiiresti, jõuab kätte videvik ja saabuvas pimeduses hakkavad tähekestena vilkuma säravad putukad, kuid tuhanded ööliblikad lendavad kokku lõkke valguse peale. Vähehaaval vaikivad päevalinnud; ainult jaapani öösorr võristab monotoonselt ja lähedasest soost on kuulda vesikana trummipõrinat meenutavat häälitsust, millega vaheldumisi kostab siinse parima laulumehe — roolinnu hele vilin.

Viimaks lakkavad vähehaaval kõik hääled ja saabub täielik vaikus; ainult vahel harva lööb sulpsu, üksik kala või häälitseb öölind…

Lõpetanud, vahel alles hilja öösel, oma tööd, heitsime samas lõkke ääres pikali ja vajusime sääskedest hoolimata kõige raskemasse unne. Hommikune külm sunnib tavaliselt koos päikesega tõusma ja kiirustab teekonda jätkama. Nii veetsime oma päevad Ussuuri jõel sõites. Õnnetuseks segasid tihti esinevad tugevad vihmasajud kaunis palju teekonna edukat kulgu ja sundisid meid sadude ajal staniitsades ööbima, et vähemasti öösiti kuiva saada ja ka kogutud kollektsioone kuivatada.

12 versta ülalpool Busse staniitsat suubub Ussuurisse Sungatša jõgi, mille kitsast suuet on raske isegi kaldaäärse tiheda pajuvõsastiku tõttu märgata. Kuid see Hanka järvest väljavoolav jõgi toob Usuurisse suure hulga vett ning on oma voolu iseärasuse tõttu huvipakkuv ja pälvib erilist tähelepanu. Tõepoolest, vaevalt võib leida teist jõge, mis rajaks nii tujukalt oma sängi ja moodustaks niivõrd tihti esinevaid järske käänakuid nagu Sungatša.

Sungatšast veestatav ala. kujutab endast täielikku tasandikku, mis algab Ussuuri vasakul kaldal juba Mureni jõesuust alates ja ulatub, korrakski maastikupilti muutmata, Hanka järve idakallasteni.

Ühtlasi iseloomustab neid asustamiseks kõlbmatuid tasandikke inimeste täielik puudumine. Sungatša ääres pole muulastest ega venelastest elanikkonda. Ainult neli meie piirivalveposti, milles elavad igaühes mõned kasakad, seisavad üksikult üksteisest 20—30 versta kaugusel.

Selle-eest aga, kui reisija pilk on tüdinud nii Sungatša tasandike kui ka sealse floora üksluisusest, leiab ta rikkalikku tasu suurepärase india vesiroosi (lootose) õie ilmumisest, mis kasvab kohati rohkearvuliselt Sungatša jõesoppides ja lammijärvedes.

Ilult ületab seda veetaime üksnes tema lähedane hõim kuninglik Victoria regia Guajaanas.

*

TOIMETUSELT

Kui XV sajandit peetakse julgete meresõitjate tõttu suurte geograafiliste avastuste ajastuks, siis XIX sajand on suurte mandrisiseste avastuste ajastu.

Veel 1800. aasta alguses oli üle poole maakera maismaast eurooplastele täiesti tundmatu. Aafrikast tunti ainult Niiluse orgu ja kitsast rannikuvööndit. Lõuna-Ameerika mander, Alaska, Austraalia ja Gröönimaa kujutasid endast tõelist terra incognita’t. Võrdlemisi hästi tuntud Aasia maade (India, Ida-Hiina, Iraan) vahel laius hiiglasliku valge laiguna Tsentraal-Aasia. Selle suurima mandri südamiku, nagu teistegi Aasia piirkondade kohta leidus kõige täpsemaid andmeid Hiina geograafidel, eurooplaste osa piirdus Marco Polo taoliste üksikute reisijate ja hiljem misjonäride poolt kogutud andmetega.

XVII sajandil hakkasid ka venelased Kesk- ja Ida-Aasiasse reise sooritama. Kuid nende üksikute kaupmeestest ja kasakatest reisijate marsruudid ei andnud kuigi palju usaldusväärset materjali Tsentraal- Aasia hiiglaavaruste tundmaõppimiseks, kuna enamus reisijaid ei olnud üldse teadusega seotud.

1845. aastal asutati Peterburis Vene Geograafia Selts, mis hakkas etendama suurt osa meie kodumaa kui ka sellega piirnevate alade ja meretaguste maade uurimises. 1873.—1914. a. oli Vene Geograafia Seltsi viitsepresidendiks P. P. Semjonov-Tjan Sanski. Ta oli esimene eurooplane, kes nägi ja uuris Tjan-Šani mägesid, ja tema uurimused muutsid põhjalikult kujutlust Tsentraal-Aasia geoloogilisest ehitusest. Sellest alates töötas Semjonov-Tjan-Šanski isiklikult välja ekspeditsioonide töökavad Tsentraal-Aasia tundmaõppimiseks.

Rohkearvulistest Vene Geograafia Seltsi poolt organiseeritud ekspeditsioonidest tõid vene teadusele kuulsust N. M. Prževalski reisid.

Prževalski eelkäijate kirjeldustes Mongooliast ja Tiibetist leidus rohkesti vigu, liialdusi ja ebatäpsusi, mis oli tüüpiline tolleaja reiside aruannetele. Kirjeldamist ootasid Gobi kõrbe hiiglasuured alad. Mongoolia-Altai, Ida-Tjan-Šani, Nanshani, Põhja-Tiibeti ja Kašgaaria mäestikusüsteemid.

Prževalski isikus olid harmooniliselt ühendatud nii maadeuurija reisija kui ka mitmekülgse teadlase silmapaistvad omadused. Teda austatakse meil kui väljapaistvat teadlast, vene geograafia klassikut, keda tuleb eeskujuks seada, kellelt tuleb õppida ja keda peab alati uurima.

Nikolai Mihhailovitš Prževalski sündis 31. märtsil (12. aprillil) 1839. aastal end. Smolenski kubermangus väikeaadliku perekonnas. Tema ema sai oma isalt kaasavaraks väikese mõisa Kimborovo külas, ning tulevase kuulsa maadeavastaja lapsepõlv ja poisiiga möödusid keskkonnas, mis oli tüüpiline väikemõisnikele. Poisi erukaptenist isa suri, kui Nikolai oli seitsmeaastane, ja oma kasvatuse eest võlgneb tulevane reisija tänu üksnes emale.

Juba maast-madalast õppis noor Prževalski loodust armastama ning teda ja ta venda kasvatati ranges spartalikus eluviisis. Poisi esimeseks suureks kireks oli küttimine. Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis onu talle ehtsa jahipüssi. Hiljem sai Prževalskist osav laskur ja väsimatu kütt, mis osutus talle reisidel väga vajalikuks.

1849. aastal astus Prževalski Smolenski gümnaasiumi, õppimine ei valmistanud talle vähimatki vaeva, kuna tal oli suurepärane mälu, mis aitas teda hädast välja ka matemaatikas — ainukeses õppeaines, milles ta nõrk oli. Koolivaheajad veetis ta kodus ja viibis oma onuga päevad ja ööd jahil või kalapüügil. Sellise eluviisi juures arenes temas vastupidavus, karastus tervis, teravnes vaatlusvõime. Need koolivaheajad jäid Prževalskile helgeks mälestuseks kogu eluks ja ekspeditsioonide vaheajal kiirustas ta alati koju, et värskendada oma noorusmuljeid.

1855. aastal lõpetas ta gümnaasiumi, kuid tänu tolleaegsele õppeviisile omandas ta seal teadmisi üsna vähe, nagu hiljem kindralstaabi akadeemiaski õppides. Oma laialdaste teadmiste eest võlgneb ta peaaegu eranditult tänu iseõppimisele.

Kindralstaabi akadeemias loetavad sõjalised ained huvitasid Prževalskit vähe, kuid ajalugu ja loodusteadust õppis ta suure usinusega. Majanduslikult oli ta seisukord väga raske ja ta pidi tihti lõunasöögita läbi ajama. 1862. aastal valiti ta Vene Geograafia Seltsi tegevliikmeks Amuurimaa sõjalise-strateegilise ülevaate kirjutamise eest; see asjaolu etendas väga suurt osa Prževalski edasises elukäigus. Tema elusiht hakkas üha selgemini välja joonestuma. Olles algul Aafrika uurijate Livingstone‘i, Stanley jt. uurimistest vaimustatud, valmis temas viimaks konkreetne otsus: tuleb pöörata tähelepanu Aasia, eriti selle keskosade uurimisele, kus on teadusele täiesti tundmatud piirkonnad ja kuhu, väga võimalik, on peidetud võti paljude geograafia kardinaalsete küsimuste mõistatamiseks.

1864.    aastal õnnestus Prževalskil saada geograafia ja ajaloo õpetaja ning raamatukoguhoidja koht Varssavis asuvasse sõjakooli. Varssavi periood oli Prževalskile üheks õnnelikumaks perioodiks. Siin kujunes temast välja suurepärane lektor, kes oskas kuulajates teaduse vastu huvi äratada ja kellel olid suured teened raamatukogu täiendamises tolle aja kapitaalsemate ja haruldasemate teostega. Kogu oma aja (isegi kodus veedetud suvepuhkused) pühendas ta tööle ja õpingutele, lubamata endale ainsatki meelelahutust.

1861.    aasta lõpul suunati Prževalski omal palvel Ida-Siberi sõjaväeringkonda. See samm oli otsustavaks momendiks suure maadeuurija edaspidises karjääris. Ta oli siis 28-aastane, kuid kindel oma jõus ja vaatas optimistlikult tulevikku. Sellepärast võttis ta rõõmuga vastu Vene Geograafia Seltsi Siberi osakonna ettepaneku sooritada reis Ussuurimaale ja kirjeldada võimaluse piirides vähetuntud maa floorat ja faunat ning koguda botaanilisi ja zooloogilisi kollektsioone. Ussuurimaa ühendati Vene impeeriumiga kõigest 10 aastat enne Prževalski reisi, seda oli veel vähe uuritud, kuid oma taime- ja loomariigi rikkuste ning klimaatiliste tingimuste poolest oli ta eriti tähtis koloniseerimise eesmärkides.

Enne Prževalskit olid Ussuurimaad külastanud kümmekond teadlast (Tartu ülikooli kasvandik botaanik K. J. Maksimovitš, Saaremaalt pärit tuntud loodusteadlane R. Maak, Venjukov jt.), kuid nende korraldatud ekspeditsioonid andsid ainult üldpildi Amuuri- ja Ussuurimaadest, suurem osa territooriumist oli täiesti uurimata. Reisid olid lühiajalised, teatmed kogutud kiiruga ega olnud võimalust kontrollida neid korduvate külastustega.

Prževalski ekspeditsioon hõlmas laialdast piirkonda, eriti põhjalikult uuris ta Hanka järve, kus viibis kolm korda. Viibinud Ussuurimaal üle kahe aasta, pöördus ta 1870. aastal Peterburi tagasi õnnelikuna ja reipana, peas uued ja suurejoonelised plaanid.

Tema poolt kaasa toodud rikkalikud kollektsioonid ja pealinna teadlaste suur huvi tema sügavalt asjalike ja hiilgavas vormis esitatud ettekannete vastu andsid tunnistust, et Prževalski isikus on esile kerkinud märkimisväärne maadeuurija ja reisija. Hämmastavad olid energia ja aktiivne tegevus, mida Prževalski näitas üles Ussuurimaalt tagasi tulles. Saabunud 1870. aasta jaanuaris Peterburi, alustas ta juba septembris uue ekspeditsiooni ettevalmistustöid. Selle lühikese aja kestel jõudis ta valmis kirjutada ja trükki anda raamatu „Reis Ussuurimaale“, välja töötada uue ekspeditsiooni projekti, viia see läbi kõigis instantsides, varustada end ekspeditsiooni jaoks. Ekspeditsiooni plaani töötas Prževalski välja koos P. P. Semjonov-Tjan- Šanskiga. Seekordseteks uurimisobjektideks olid Ordos, Alashani kõrb ja mäed, Gansu provints ja Kukunori järve piirkond. Przevalskil õnnestus välja kaubelda kolmeks aastaks ettenähtud ekspeditsiooni jaoks 10 000 rubla ja leida endale sobiv abiline oma endiste junkrukooli õpilaste hulgast, kelleks osutus Mihhail Aleksandrovitš Põltsov.

Tollal oli kogu mägine Sise-Aasia Altaist Himaalajani ja Pamiirist Hiina piirini Euroopa teadlastele niisama vähe tuntud nagu Kesk- Aafrika. Kogu selle hiiglasuure maa-ala, isegi tema orograafilise ehituse kohta olid ainult oletuslikud andmed, nende maade loodusest, kliimast, faunast ja floorast ei teatud peaaegu mitte midagi.

1870. aasta lõpus algas Prževalski märkimisväärne Mongoolia-reis, üks väljapaistvamaid reise XIX sajandil, ainulaadne ekspeditsioonist osavõtjate mehisuselt, mida oleks võinud pidada hullumeelsuseks, kui seda poleks krooninud edu, mis saavutati hoolimata äärmiselt nappidest ainelistest ressurssidest.

Prževalski selle ekspeditsiooni saavutustest oleksid märkimisväärsemad: umbes 6000 kilomeetri pikkuse marsruudi silmamõõduline kaardistamine, 18 punkti geograafilise laiuse kindlaksmääramine, väärtuslikud andmed Tsentraal-Aasia orograafilise profiili ja kliima kohta. Prževalski tegi kindlaks, et Kollase jõe ehk Huanghe hargnemisi selle põhjakäärus, nagu see oli kantud endistele maakaartidele, üldse ei olnud. Jõgi oli lahkunud oma endisest sängist ja voolas nüüd 50—60 kilomeetrit lõuna pool. Väärtuslikuks panuseks etnograafiasse olid Prževalski kirjeldused mongolite, dungaanide, tanguutide ja teiste Tsentraal-Aasia rahvaste elust, kommetest ja olustikust.

Pärast oma raske, kuid kuulsusrikka reisi lõpetamist ootasid Prževalskit Peterburis ees suured auavaldused ning kodu- ja välismaa teaduslike asutuste kõrged autasud.

1874.—1875. aastail kirjutas ta valmis oma uue teose „Mongoolia ja tanguutide maa”, mille iga peatükk jutustas millestki uuest, mis oli seni teadusele tundmata. See ei olnud kuiv teaduslik aruanne ega tavaline reisipäevik. Eredad pildid Aasia omapärasest loodusest, nomaadide elu-olu ja majapidamise iseärasusi oli näidatud haruldase selgusega ja meeldejäävalt. Raamatul oli erakordne menu, paljudes maades ilmusid teose tõlked, Prževalski kuulsus muutus ülemaailmseks.

Oma järgmist, Lobnori-reisi, mis kestis 1876.—1878. aastani, pidas Prževalski väheedukaks ja lõpuleviimatuks. Sõda Lääne-Hiinas, pinevad diplomaatilised suhted Hiina ja Venemaa vahel, ema surm ja tema enese raskekujuline haigestumine sundisid ekspeditsiooni enneaegselt lõpetama. Ekspeditsiooni tähtsamaks tulemuseks oli, et kaua ja visalt tundmatuks jäänud Lobnori vesikond avastati viimaks teadusele. Tähtsaks tuleb samuti pidada Altõntagi mäeaheliku avastamist. See mäeahelik määrab kindlaks Tiibeti kiltmaa piiri, mis asub 320 kilomeetrit põhja pool, kui arvati enne Prževalski ekspeditsiooni. Tema väärtuslikumaks kollektsiooniks selle ekspeditsiooni ajal olid kolme metskaameli nahad ja koljud. Kui Prževalski ekspeditsioonilt tagasi jõudis, saadeti talle Berliinist A. Humboldti nimeline kuldmedal, kuldmedalid sai ta ka Pariisist ja Londonist.

Kõige huvitavamaks ja tulemustelt viljakamaks kujunes Prževalski ekspeditsioon läbi Hami Tiibetisse ja Kollase jõe ülemjooksule 1879.—1830. aastail. Selle ekspeditsiooni kestel kaardistas Prževalski 8000 kilomeetri pikkuse marsruudi tundmatuis rajoonides ja teostas meteoroloogilisi vaatlusi, mis andsid väärtuslikku materjali Tsentraal-Aasia kliima tundmaõppimiseks. Teadus võlgneb Prževalskile tänu esimeste kindlate ja täpsete teatmele eest Põhja-Tiibeti geograafia ja usaldusväärsete materjalide eest tema looduse, looma- ja taimeriigi kohta. Prževalski teeneks on samuti mitme tundmatu loomaliigi avastamine (Prževalski hobune).

Lobnori-reisi ajal tegi Prževalski tähtsa geograafilise avastuse: hiiglasliku Altõntagi mäeaheliku uurimine määras kindlaks senitundmatu ühenduse Kunluni ja Nanshani vahel, ühtlasi selgus üldjoontes kogu Tiibeti mägismaa põhjapiiri asend. Prževalski andis seni nimetutele mäeahelikele tuntud uurimisreisijate ja õpetlaste Humboldti ja Ritteri nimed.

Tiibetis jõudis Prževalski Tangla mägedeni, kuid ühelgi ekspeditsioonil ei õnnestunud tal mitmesugustel põhjustel Tiibeti sisemaale ja Lhasasse pääseda.

Prževalski Tiibetis viibimise ajal levis kumu kogu tema ekspeditsiooni hukkumisest ja varsti ilmus pealinna ajalehtedes teade reisija surmast. Välismaalgi oldi Prževalski saatusest tõsiselt huvitatud. Tegelikult oli selle põhjuseks asjaolu, et kohalikud võimud pidasid kogu ekspeditsiooni viibimise ajal Tiibetis kinni Prževalski poolt Pekingisse adresseeritud kirjad.

Ekspeditsioonilt tagasi jõudnud, ootasid uurimisreisijat uuesti ees austusavaldused, palved pidada loenguid oma reisist, visiidid, kutsed lõunasöökidele ja õhtustele koosviibimistele, mis tüütasid teda suurimal määral. Suure edu saavutas kõigi Prževalski poolt toodud kollektsioonide näitus; pääsmete müügist saadud 2000 rublast moodustati eriline Prževalski-nimeline kapital.

1883. aasta augustis asus Prževalski oma abiliste V. I. Roborovski ja P. K. Kozloviga neljandale Tsentraal-Aasia reisile, mille eesmärgiks oli Põhja-Tiibet. Selle ekspeditsiooni ajal uuris ta Kollase jõe lähteid ja Kirde-Tiibeti platood, külastas uuesti Lobnori ja pöördus, tagasi Ida-Turkestani kaudu.

Pärast tagasi jõudmist autasustati teda sedapuhku Stokholmi ja Itaalia Geograafia Seltside kuldmedalitega. Vene Teaduste Akadeemia, laskis tema auks välja kuldmedali  — Esimesele Tsentraal-Aasia looduseuurijale, talle omistati kindralmajori aukraad. Nüüdsest peale on Prževalski nimi vapruse ja energia sümboliks võitluses loodusega ja piiritu ustavuse kohta teadusele.

Kuid Prževalski oli juba täielikult alistunud kõrbe lummusele ja ühelt ekspeditsioonilt tagasipöördumine oli talle ainult lühiajaliseks hingetõmbuseks enne järgmist ekspeditsiooni. „Nagu vabal linnul on raske elada puuris, nii ei suuda minagi elada „ tsivilisatsiooni” tingimustes, kus iga inimene on eelkõige ühiskondliku elu tingimuste ori. Kuid kõrbe avarus on see, millest ma unistan päeval ja öösel. Antagu mulle kullamäed, ma ei müü nende vastu oma metsikut vabadust…” kirjutab ta 1886. aastal S. A. Prževalskajale.

1833. aastal läks Prževalski oma viimasele ekspeditsioonile kindla kavatsusega seekord Lhasasse jõuda, kuigi Hiina ja Inglismaa valitsused suhtusid sellesse kavatsusse väga kahtlustavalt ja vaenulikult Pišpeki (praeguse Frunze) ümbruses jõi Prževalski faasanijahil olles ettevaatamatult toorest nakatatud jõevett. Vägilaslik organism võitles kaua nakkusega (köhutüüfus). Esialgu ta ei märganudki haigust. Kui ta viimaks Karakolis arsti poole pöördus, oli arstiabi tema elu päästmiseks juba võimetu. Ma ei karda põrmugi surma ja olen temaga mitu korda silm silma vastu seisnud… Matke mind tingimata Issõk-Kuli kaldale, kõrgele kohale, et vesi kalmu ära ei uhaks. Hauakirjaks olgu lihtsalt: reisija Prževalski. Kirstu pange mind ekspeditsiooni välivormis. Prževalski suri pärast lühikest agooniat 20. oktoobril (1. novembril) 1888. aastal. Aasta hiljem püstitati tema kalmukünkale, mis asub Karakolist, nüüdsest Prževalskist 12 km kaugusel, monumentaalne mälestussammas, mis kujutab graniitrahnult lendu tõusvat kotkast, kes hoiab noka vahel õlipuuoksa — teaduse rahulike püüdluste sümbolit. Linnu jalge ees on laiali rullitud Aasia kaart sellele kantud Prževalski marsruutidega.

N. M. Prževalski reiside teaduslikud tulemused on mitmekesised ja võrdlemisi põhjalikud. Raske on nimetada kas või ainustki geograafiaharu, kus Prževalski poleks andnud midagi uut, mis täiendas oluliselt või muutis põhjalikult enne tema uurimusi valitsevaid kujutlusi teaduses.

Oma peamiseks ülesandeks pidas Prževalski looduse uurimist. Kõigis füüsilise geograafia harudes — orograafias, hüdrograafias, kliima, taimestiku ja loomariigi tundmaõppimises on Prževalski väga palju ära teinud. Raske on öelda, missugusesse neist teadusharudest Prževalski on kõige rohkem uut toonud. Igaühes neist osutus ta peeneks vaatlejaks, märkimisväärseks kollektsioonide kogujaks, kuid samuti analüütikuks, kes andis seletuse paljudele loodusnähtustele.

Prževalski uurimused Tsentraal-Aasia füüsilise geograafia alal andsid hämmastama panevaid tulemusi ja tekitasid pöörde tolleaegses teaduses. Suured maa-alad Sise-Aasias olid tema ekspeditsioonide marsruutidest läbi lõigatud. Peaaegu kogu nende marsruutide ulatuses kaardistas Prževalski maastikku, teostas läbikäidud territooriumide geograafilisi kirjeldusi, määras kindlaks 231 punkti absoluutse kõrguse ja tegi loendamatul hulgal muid vaatlusi, mis võimaldasid tal maastikku kui kompleksi iseloomustada.

Prževalski kirjeldas esimesena üksikasjaliselt Gobi, Ordose, Alashani, Džungaaria ja Kašgaaria kõrbeid, väga suure tähtsusega oli tema poolt teostatud Lobnori ja Kukunori järve ning Tarind jõgikonna põhjalik uurimine. Tiibeti kiltmaad põhjast piirav Kunluni mäeahelike kolossaalne süsteem oli Prževalski reisideni ainult nime järgi tuntud ja seda kujutati kaartidel peaaegu sirgjoonena.

Pärast Prževalski reise oleks sirgjooneline Kuulun nagu elustunud, ta jagunes üksikuteks mäeahelikeks, mis olid omavahel ühendatud mäesõlmedega ja eraldatud sügavate orgudega. Pärast Altõntagi avastamist omandas Tiibeti ja Sise-Mongoolia piiriala üldine kontuur selguse, kaardile ilmus hiiglasuur maa-ala Pamiirist Kollase jõe läheteni.

Märkimisväärseks saavutuseks on ka Tsaidami nõo ning Põhja- ja Kirde-Tiibeti uurimine. Nende piirkondade täpse kirjeldamisega täitis Prževalski suure tühiku geograafilises kirjanduses. Kollase jõe lähete. Vene ja Ekspeditsioonijärve avastamine pani punkti tema Tiibeti uurimistöödele.

Prževalski suureks teeneks tuleb pidada Gobi kõrbe ligipääsematute osade uurimist Ükski eurooplane ei olnud läbinud enne teda Alashani, Ordose ja Taklamakani kõrbeid. Neli korda läbis Prževalski ääretu Gobi kõrbe ja tema selle Sise-Aasia suurima kõrbe kirjeldused kuuluvad maailma geograafiakirjanduse parimate näidete hulka.

Kõik need avastused annavad õiguse panna Prževalski nimi esimeste hulka kõigi aegade ja rahvaste maadeuurijate-teadlaste peres. Inglise botaanik Joseph Baker iseloomustas Prževalskit kui esimest teadlast-reisijat, kes ühendas sõjaväelase vapruse pikaajalise teadusliku ettevalmistusega ja märkimisväärse töökusega. Livingstone ja Stanley olid julged pioneerid, kuld nad ainult kirjeldasid ja kaardistasid nende poolt läbikäidud maid, looduse uurimises aga olid nende teened vähesed ja kollektsioone nad üldse ei kogunud.

Tuntud saksa geograaf ja Hiina tundja Richthofen kirjutab, et ükski reisija ei ole laiendanud meie teadmisi Tsentraal-Aasia kohta nii suurel määral kui Prževalski.

Prževalski isikus olid ühendatud pioneer ja teadlane. Armastus metsiku vaba elu, kirg tugevate elamuste, ohtude, uuduse järgi tegid temast pioneeri-reisija, kirglik armastus looduse, taimede, lindude ja loomade vastu kujundasid temast teadlase-reisija.

Prževalskil on suured teened botaanikas. Oma ekspeditsioonidelt tõi ta kaasa hiiglasliku herbaariumi 15 000—16 000 eksemplari, mis sisaldasid 1700 liiki. Nende hulgas oli 218 uut, teadusele varem tundmatut taimeliiki (173 Tiibeti ja 44 Mongoolia taime).

Väga suured on Prževalski teened ka zooloogias. Tema kollektsiooni kuulus imetajaid — 702, linde — 5010, roomajaid ja kahepaikseid, peamiselt sisalikke — 1200, kalu — 643 eksemplari. Suur hulk uusi liike ja kohaliku fauna huvitavamaid vorme omasid hindamatut tähtsust süstematiseerimisel. Kui mainida Prževalski hobust, metskaamelit, tiibeti metsjakki ja karu, mitut antiloopide ja metslammaste uusi liike, siis näeme, kuivõrd tähtsad on Prževalski zooloogilised leiud. Mitte vähem väärtuslikud on Prževalski põhjalikud loomade ja lindude ning nende eluviiside ja harjumuste kirjeldused.

Prževalskile sai osaks kapitalistlikus ühiskonnas haruldane õnn leida õigeaegset tunnustamist. Tema tööde hinnang oli kaaluvas enamikus väga kõrge. Ent leidus ka mõningaid kriitilisi märkusi, mis olid tema tööde suhtes halvustavad. Need puudutasid osalt tema tööde teaduslikku külge, osalt tema reisimisviise üldse ja tema suhtumist kohalikku elanikkonda, eriti kohalikesse võimukandjatesse.

Nimelt heideti Prževalskile pärast „Mongoolia ja tanguutide maa“ ilmumist ette, et ta on vähe ära teinud läbitud rajoonide geoloogiliste uurimuste alal. Prževalski arvestas seda ja pöördus tolleaegse parima vene geoloogi I. V. Mušketovi poole palvega anda talle kas või mõned tunnidki geoloogia ja geoloogiliste uurimiste alal looduses. Need tunnid olid Prževalskile kasuks ja andsid tulemusi juba teise Tsentraal-Aasia reisi ajal.

Tema teoste teiseks puuduseks peeti etnograafia võrdlemisi väikest osatähtsust. Kuid Prževalski oli esimene Tsentraal-Aasia looduse uurija, mitte tema linnade ja oaaside ning nende elanike eluviiside kirjeldaja. Enamus tema marsruute kulges mööda asustamatuid punkte — kõrbeid ja kõrgmäestikke. Kultuurseid keskusi püüdis ta, kui vähegi võimalik, mitte külastada, pealegi ei osanud ta kohalikke keeli. Kuid sellest hoolimata on tal kahtlematuid teeneid Sise-Aasia nomaadide ja mägisuguharude ning nende elu-olu kirjeldamises, mille kohta tol ajal puudusid peaaegu täielikult igasugused andmed.

Terav suhtumine kohalikku elanikkonda ja võimukandjatesse? Peab arvestama seda, et eriti kolme viimase reisi ajal olid võimukandjad, hiinlastest ja tiibetlastest elanikkond venelastesse vaenulikult häälestatud ja püüdsid ekspeditsioone igati takistada. Prževalskil tuli isegi lahinguid pidada jograide ja mõnede teiste suguharudega. Semjonov-Tjan-Šanski arvates oli Prževalski talitusviis neis tingimustes ja kohalikes oludes tema ekspeditsioonide edukuse ainukeseks pandiks, eriti, mis puutub tema hoolde usaldatud inimeste ohutusse, kelle eest ta rangest distsipliinist hoolimata siiski isalikult hoolitses.

Üldiselt aga suhtus Prževalski kohalikesse elanikesse sõbralikult, toonitas mongolite külalislahkust ja teadmishimu ning hiina talupoegade töökust, väga sümpaatsetes värvides kujutas ta Lobnori humaanset valitsejat Kuntšikan-bekki. Tanguutidele ja tiibetlastelegi avaldasid sügavat muljet tema iseloomu üllad omadused ja kütiosavus. Prževalski võitis lõpuks tiibetlaste lugupidamise.

Üldiselt tundis Prževalski sügavat põlgust ebaõigluse, kalkuse, vägivalla ja valskuse vastu, mis valitsesid niinimetatud tsiviliseeritud, keskkonnas, millesse ta suhtus niivõrd üldistavalt, et sõna tsivilisatsioongi tarvitas ainult jutumärkides. Kõrb, piiramatu vabadus, küttimine, elu täis seiklusi ja ohte oli Prževalski stiihia, kus ta võis hingata vabalt, nagu ta harjunud oli. Sattunud teistsugusesse miljöösse, ta lämbus ega küsinud endalt, kas on see keskkond üldiselt nii halb, nagu talle näib, või ei sobi ta ise sellesse keskkonda.

Kuid hoolimata oma näilisest inimpõlgusest oli ta tegelikult hea, humaanne, sõbralik ja oma kiindumustes kindel inimene. See ilmneb eriti suhtumises oma reisikaaslastesse, kus range distsipliin oli ühendatud sõbraliku tähelepanu ja isaliku hoolitsusega. Selle tulemuseks oli, et hoolimata tema reiside kõigist raskustest ja ohtudest ei hukkunud ükski ekspeditsiooniliige ja kõik mäletasid teda armastuse ja austusega.

Prževalskit nimetatakse õigusega Mongoolia, Lääne-Hiina, Põhja- ja Kirde-Tiibeti esimeseks eurooplasest uurijaks.

Oma teaduslike tagajärgede poolest, kogutud materjalide rohkuselt ja väärtuselt võib seda maakuulamist (nagu Prževalski oma reise ise tagasihoidlikult nimetas) kadestada iga suur ja hästi korraldatud ekspeditsioon. Ta avas kaasaegsele teadusele tee Tsentraal-Aasiasse ja Põhja-Tiibetisse.

Prževalski reisikirjelduste omapärane ülesehitus, kus peatükid reiside marsruutide kirjeldamisega vahelduvad temaatiliste peatükkidega, milledes rangelt teaduslik materjal on suurepäraselt seotud kaasakiskuvate jutustustega küttimisest, seiklustest ja kohtumiste kirjeldustest vähetuntud rahvastega, köitis lugejate tähelepanu ja tegi nad huvitavaks laialdastele rahvahulkadele nii kodu- kui ka välismaal.

Prževalski leidis väärilise tunnustuse juba oma eluajal, mis pärast tema surma veelgi tugevnes. Prževalski nimega on nimetatud taime-, kala- ja loomaliike, suurele ja kõrgele mäeahelikule, mille Prževalski avastas Põhja-Tiibetis 1884. aastal, on hiljem omistatud tema nimi. Mustag-Ata mäestikumassiivis valendab lumes ja jääs Prževalski jääliustik, Karakoli linn, kus lõppes kuulsa reisija elutee, on ümber nimetatud Prževalskiks. Tänapäeval on see kunagine kolkaasula kasvanud Nõukogude Kirgiisia heakorrastatud linnaks, kus kuulsa maadeuurija mälestust jäädvustab N. M. Prževalski nimeline muuseum.

SISUKORD

I.             UURIMISREIS USSUURIMAAL 1867—1869              5

II.            MONGOOLIA JA TANGUUTIDE MAA Esimene Tsentraal-Aasia reis 1870—1873        105

III.           KULDŽAST TJAN-SANI TAHA JA LOBNORI ÄÄRDE

Teine Tsentraal-Aasia reis 1876—1878 …… 245

IV.           ZAISSANIST LÄBI HAMI TIIBETISSE JA KOLLASE

JÕE ÜLEMJOOKSULE Kolmas Tsentraal-Aasia reis 1879—1880        269

V.            KJAHTAST KOLLASE JÕE LÄHETELE

Neljas Tsentraal-Aasia reis 1883—1885 …… 441

Toimetuselt         559

Register 569