Autor Kate Kessler

„Audrey on väga tõepärane karakter. Mulle meeldis, et selles raamatus on natukene kõike – põnevust, action’it, romantikat ja nalja. Loodan, et kaks järgmist raamatut sellest sarjast on sama head, kui see siin.“

„Lugesin läbi raamatu kolm esimest peatükki. Liiga palju inimeste ärakasutamist, liiga palju vägivalda, liiga „suured seljakotid“ seljas, liiga palju õnnetuid inimesi, liiga palju ropendamist. Rohkem ma selle sarja raamatuid ei loe. Ka mitte selle autori raamatuid.“

Need on kaks kardinaalselt vastupidist lugeja arvamust sellest raamatust amazon.com lehelt. Ja kahjuks ühtib teine arvamus täielikult minu arvamusega sellest raamatust.

Kui lugesin raamatu tagakaanelt, et see on sarja esimene raamat, siis mingil põhjusel arvasin, et see on üldse autori esimene raamat – niivõrd konarlikud olid esimesed peatükid. Uurinud Kate Kessleri kohta Google’i vahendusel, avastasin oma suureks üllatuseks, et autor kirjutab kokku viie erineva varjunime all, olenevalt žanrist. Miks? Täiesti arusaamatu ning jätab mulle temast sügavalt pealiskaudse kirjaniku mulje. Umbes nagu, et tõusen hommikul üles ja mõtlen, mida küll päevaga peale hakata? Kirjutaks õige raamatu! Krimka! Ja nii ma siis ta kirjutangi, ja trükin ära, ja avaldan. Kriminullid ei ole naljategemine (mitte et naljade kirjutamine kerge oleks). Kriminullide kirjutamine on pidev otsimine ja uurimine. See raamat seda mõttetööd aga kahjuks ei esinda ega kajasta.

Mis mulle siis ei meeldinud? Mulle ei meeldi, et kõik pahad on pidevalt purjus, ja üldse on nad igavesed lakekrantsid. Mannetu! Ja milleks nii palju mõttetut ropendamist!? Kas selleta ei olegi enam raamat õige raamat?!?

Peakangelasel on käsi pidevalt rusikas ja pidevalt on tal tahtmine kõigile vastu hambaid anda. Muust ta ei mõtlegi, vähemalt esimese poole raamatust. Vahepeal ununeb see tal siiski ära, sest asi läheb päris kakluseks, ja mitte ühe korra, vaid rohkem. Raamatu lõpus loeme jälle soovist sellele ja tollele vastu hambaid anda.

Kõik selle linnakese elanikud on lakekrantsid, klatšimoorid, ei salli teineteist, eriti aga raamatu kangelannat. Pidev vingumine selle üle, et keegi teda ei salli. Üks enesehaletsemine algusest lõpuni. Dialoogid ei ole asjakohased, need ei vii sündmusi edasi, ja üldse mitte kuhugi. Keegi ei räägi nii, nagu selle raamatu kangelased. Sündmuse kirjeldusele järgneb loogiliselt vale järeldus.

Palju on sündmusi, millised sündmuste arengu kohalt ei ole üldse vajalikud ning tekitavad asjatut segadust või ei arendata mõtet lõpuni. Ema jäi haigeks – vähk – miks? Kuidas see lugu edasi viib? Jake on üldse mingi paljasjalgne maffiaboss – milleks? Siinses krimkas ei ole see üldse oluline – hoopis kaootiline ja mõttetu.

Kurb on ka see, et autor kirjeldab pidevalt ühe või teise kangelase välimust, aga ühegi tegelase kuju mulle silme ette ei tekkinud. Kõik nad jäidki „näotuteks“.

Üldiselt ei saanud ma tihti aru, kas loen kriminulli või mingit enesehaletsuslikku jampsi. Sellest tulenevalt hakkasin alates üheksandast peatükist ridu, lõike ja teksti vahele jätma. Ja siis muidugi see igihaljas, aastakümneid kestev armastus…

No ja mõrv ning tapja!? Nagu muuseas, seal lõpus, oli kah vist midagi…

Raamatu tagakaanelt: Audry on meeldiv raamatukangelane ning oma söekuse ja hea huumorimeelega saab ta peagi kõigi nende lemmikuks, kellele meeldivad põnevikud, mis ei ole nii sünged ja trööstitud. – Kirkus Review of Books.

Sarja esimene raamat on intrigeeriv müsteerium väga eripalgeliste tegelaskujudega. Hea kriminulli austajad leiavad Kate Kessleri romaanist nii mõndagi, mis neile meeltmööda. – Booklist.

Ohh…

Meie raamatupood vanajahea.ee