Romaan

Autor – Emo Mei

Hall tolmukord heljub läikival kirjutuslaua pinnal. Pitskardina roosimuster mängleb lahtisest aknast puhuvas tuules. Kardina vahelt langeb pikki kuldseid kiiri hõbe sulepäile mustast marmorist tindipottides. Laua nurgal mapikaantes valitseb erepunane. Miks inimsaatuste viperused õigusteadlase mapis on sellises kiirgavas värvuses? Milline saab olema minu seikluse värv? Sellised küsimused keerlemas ajus, jõuan tagasi tegelikkusesse, ruumi, kus istun. Avastan nagu üllatudes akende vahel suures valguses kirjutuslaua. Selle taga mugavas toolis kõikuva mehe – õigusteadlase. Tihedalt pea vastu seotud juus läigib niiskelt, sinakana. Mustade silmade vidus pilk uurib mind, on tungiv ja nõudev. Sõnad tulevad raskes murrakus ta huultelt: – Rääkige.

Alake otsast, rääkige algusest see lugu. Ta sõnad tekitavad minus uut trotsi. Mina maksan selle aja eest, mis istun ta vastas. Siiski, peas hakkavad liikuma mõtted moodustudes lauseiks. Koban tagasi aega, minevikku. Ühtlasi kiusab mind küsimus, miks võttis Erk, mu abikaasa, selle võõrast rahvusest advokaadi, kel on nii kärsitu, nõudev pilk. Leian rahustust mõttes, et mu ema soovitas selle mehe kui parima, kavalama terves meie linnas. Kuid mina, meie peame maksma ta aja eest, tõendan endale. Samas hakkavad mõtted vormuma sõnadeks, keereldes välja mu suust nagu pikk keerdus lõng mälestuste ahelas.

– See kõik algas ühel kevadel, hiliste kevadpühade ajal. Käisin oma kihlatuga, praeguse abikaasa, Erk Paaraga Kose heinamaalt toomas pajuoksi. Tagasiteel külmetasin, jäin grippi, millest kujunes neeruvaagna põletik. Elasin üksi, ema oli laevakokaks, merel. Erk hakkas mu hoolitsejaks. Tuli iga päev jalgrattal ülikooli loengute vahel. Vahetas kompresse, hoolitses söödava, kuid eriti joogi eest.

Kolme nädala pärast olin paranemisel. Ühel pealelõunal, kui aknast säras kevadine päike, olin eriti kärsitu. Siiski sundides end täitma arsti korraldust, püsisin voodis. Vaibal segipaisatud raamatud, ajalehed, aja kiiremaks möödumiseks kiskusin und. Maja täielikus vaikuses kuulsin ootamatult ukse taga kobinat, tasast koputust. Tõstes pead hüüdsin: – Kes seal on? Vastus vaikses naisehääles rahustas mind. Juhatasin võtme asukoha väljaspool ust, mati all.

Eesruumi härmarusest ilmus mu pilkude ette naisekogu üleni mustas, maaniulatuvas rüüs. Kollakal otsaesisel musta räti alt paistev lumivalge ääris tõi mulle teadmise – nunn. Sellises riietuses olin neid näinud meie linna tänavail. Järgmisel hetkel ilmus daami kõrvale pikakasvuline, üleni valges tütarlaps. Ta kogu jäi seisma nagu päikeses valendav kuju, hele, ülipuhas ja kuidagi nagu särav. Vaadeldes teda üllatuses tundus ta ebamaine, kuid siiski nagu ennenähtu. Olin imestuses unustanud kõik muu, vaadeldes ainult teda. Lõpuks segas külaline mustas seda vaikust, pomisedes vabandusi sissetungimise üle. Ta murrak oli võõras, kange. Siis hakkas ta ruumis ringi vaatama, otsides istet. Olin liiga juhm ootamatusest, et neile seda pakkuda. Ta astus akna alla, tõstis sealolevalt toolilt kompressideks tarvitatud niisked rätid ja laotas korralikult üle laua nurga. Tõi tooli, surudes istumiseks vastu mu voodi päitsit. Kohendas voodiservalt alla vajunud patja mu pea all ja istus mu kõrvale toolile. Tüdruk tõi tooli eesruumist. Istudes mu voodi jalgeotsa poole, põlved surumas madratsit, pehmet sulekotti, mu all. Kohe hakkas ka kärsitu liigutustega krabistama pabereid oma suures valges reisikäekotis. Vanem daam ütles: – Olen siin maal sündinud, kogu aeg siin elanud. Kuid mul pole juhust olnud õppida siinse rahva keelt. Kas teie ehk kõnelete saksa keelt?

Mu peanoogutuse peale jätkas juba selles keeles.

– See tüdruk siin räägib ka saksa keelt, nii et saame ühise keele. Tema tuli Soomest, otsima oma vanemaid.

Ta tegi pausi uurides mind, nagu oodates minult selle kohta mingit arvamust. Ma ei leidnud mõtet ega sõnu. Viimaks ta jätkas:

– Tema toodi imikuna mu venna perekonna ukse taha. Elasin venna ja vennanaise koos vanematelt päritud majas, pidades supelasutust siin, linna merekaldal. Vennal ja ta abikaasal polnud lapsi. Selle lapse majja sattumine aga ei teinud nende abielu õnnelikuks, vaid halvemaks. Vend keeldus last välja andmast võimudele. Tol korral oleks ehk leitud lapseema, sest lapsel oli kaelas kuldrist, millesse oli graveeritud nimi: Veera. Ka kuupäev, millest me järeldasime, et laps oli sel päeval sündinud või ristitud. Tegin salaja järelpärimisi kohalikkudes veneusu kirikuis, lootes leida lapse ristimise läbi ametlikke sünni jälgi, kuid midagi sellist ma ei leidnud. Laps oli hästi hoolitsetud. Mässitud roosasse atlasvaipa ja asetatud pehmele padjale korvi. Ta oli suur ja tugev. Ta võis olla kolmekuune, otsustades ta arenemist ja kuupäeva ristil. Vend jättis ta minu hoole alla, lahkelt andes selleks mulle erisummasid. Hoolitsesin ta eest suurima armastusega pidades teda mu venna salajase armastuse viljaks. Vend ajas siiski tülide läbi niipalju korda majja, et adopteeris ta ametlikult oma lapseks. Vennanaine hoidus lapsest eemale. Tülid majas kahanesid. Elasin lapsega, kelle nimeks vend oli Ivette võtnud, köögipoolses osas. Tundsin, laps oli venna ja minu.

Siis algas sõda. Vend pidi minema liinile. Vennanaine riigisakslasena tahtis minna oma kodumaale. Tol korral oli see võimalik ainult Soomest. Meie supelasutus osteti riigi poolt ja asutati sinna kalasadam. Saadud raha tuli jagada vennanaisega. Pidin otsima teenistust enda elatamiseks. Võimatu oleks olnud seda teha lapsega. Lõhkikistud südamega saatsin nad sadamas laevale. Laps rippus mu küljes. Kuid ta kisti lahti ja kanti ära.

Rääkija kummardus alla, et pühkida pisaraid, siis jätkas:

–  Vennanaiselt ei tulnud teateid kohale jõudmisest, ei Soomest ega Saksamaalt. Saatsin mitu kirja vennanaise vanemate aadressil, kuid ei saanud vastust. Viimaks, mitme aasta järel tuli teade vennanaise õelt. Vennanaise vanemad olid ammu surnud. Minu kiri oli pikki kõrvalteid sattunud ta õele. Õde teatas, et mu vennanaine elavat Shveitsis. Lapsest ei teadnud ta midagi. Polnud üldse kuulnudki, et mu vennal ja ta naisel oli laps olnud. Seega veendusin, et laps oli jäetud Soome. Katsusin sealt muretseda teateid. Kuid sidemete puudumisel, sõjakeerises, ei õnnestunud mul leida lapse jälgi. Nüüd alles selgub Ivette suu läbi, et vennanaine oli paigutanud tema Soomes lastekodusse. Kuid sellest võib Ivette juba ise teile jutustada.

Ivette istus, sõrmede vahel paksul papil foto, mida oli kotist leidnud. Nüüd sirutas ta käe sellega minu poole.

Noor, naerev naine kõrgele kuhjatud soenguga. Tundsin seda pilti. Selle oli mu tädi Madreen, hüüdnimega Madre. Hüüatasin üllatunult: – Kust saite sellel pildi? See on mu tädi Madre pilt. Ta oli mu ema õde, mu tädi.

– Oli? Kas teda pole enam? küsis tüdruk, kohkunud ilmel.

– Ta on juba ammu surnud, ütlesin kiirelt. Suutmata tagasi suruda kergendust südames. Nagu mu armas tädi oleks surma läbi pääsenud mingist halvast sekeldusest, mida toob selle tüdruku ilmumine.

Ivette hakkas nuuksuma. See oli kuiv ahastav valu, mis nagu vägisi tungis ta kurgust. Seda oli väga valus kuulata. Vanem daam võttis oma suure koti vahelt sinaka suure taskuräti. Seda tüdruku pihku surudes rääkis: – Ma ütlesin sulle. Ma hoiatasin sind. Kahekümne aastaga võib väga palju juhtuda. Siis pöörates minu poole küsis: – Kas teil või teie emal on mõni pilt oma õest. Ehk kuskile on tehtud märkmeid ta surmast.

Juhatasin talle ema albumi raamaturiiulil. Toonud selle, hakkasid nad pead lähestikku, keerama pakse lehti. Mu vanemate laulatuspildi juures peatusid, vaadeldes vaikides. Lõpuks ütles vana daam: – Teie vanemate, õieti teie ema tüdrukpõlve nime järgi avastasime selle suguluse ja tulime sellel aadressil siia. Teie tädi nime aga polnud selle kiriku raamatus.

– Kust saite mu tädi pildi? tuli mul meelde küsida.

– Kui meie maja oli müüdud, vennanaine ära sõitnud, jäi minu ülesandeks kõike likvideerida. Venna kirjutuslaua salalaekast leidsin selle, soetud luitunud paelaga. Aimdus ütles mulle, et see pidi olema mu venna noorpõlvearmastu, Ivette ema. Miks muidu oli ta hoidnud seda kõike peidus.

Ivette surus taskuräti huulte vahele, nuuksudes kiskus hammastega selle nurka. Pisarad voolasid vabalt alla ta ilusaid roosakaid palgeid mööda. Tundsin end sel hetkel väga haigena ja laskusin padjale. Soovisin oma südames, et nad juba lahkuksid, või et Erk tuleks ja lahendaks selle olukorra. Sulgesin silmad, kuuldes nende hingamist albumi lehti keerates. Mu mõtted aga tungisid tagasi mu enda lapsepõlve, aega, kust mäletasin tädi Madret.

Ta tuli õhtuti, enamasti väga hilja. Ajal, kus ema sundis mind voodi. Madre takistas teda tihti, tuues mulle enda õmmeldud, minu meelest väga ilusaid kleite. Need oli kombineeritud mitmest erivärvi riidetükist. Pidin seisma toolil püsti, kui tädi Madre proovis neid mulle selga. Ka tõi ta siidilappe. Õpetas mind õmblema nukkudele. Pusides nõelaga lappe, püüdes ta juhatuse järgi teha õmblusi, istusin väikesel järil tädi Madre põlvede juures. Näidates oma tööd surusin end ta vastu. Ta oli suur ja tugev. Ta rind oli kõrge ja pehme. Ta lõhnas nii hästi. Ta riided kahisesid igal ta liigutusel. Tahtsin olla ja saada tädi Madre sarnaseks. Kitsas raam söögilaua taga vastu seina oli tol korral mu magamisase. Piilusin laua alt neid kahte, oma ema ja tädi Madret istudes lahtise akna all õhtukumas. Kaks õde, kuid niiväga erinevad. Mu ema – tumedavereline, kõhn, vaikse jutu ja kurva muigega, mis oli ta naer. Madre – elav, väle ja kiire. Tihti ta jutt puhkes lõbusaks naeruks. Ema vaigistas teda, asetades käe ta käsivarrele ja keerates pilgu mu voodi poole. Nende sosinas uinusin, olles õnnelik, tundes end nagu kaitstud kõige eest.

Ühel õhtul kiskus nende jutt valjuks ja ägedaks. Ema hüüdis: – Sa ei tee seda, mitte iialgi! Tädi naeris kõlavalt, kuid see oli võõras naer, nagu kõla tühjas nõus. Peitsin pea vaiba alla.

Selle sündmuse järele kadus tädi. Igatsusest ta järele pärisin emalt. Tüüdanud teda, lõppes ta kannatus ja ta ütles mulle, et tädi Madre on sõitnud Venemaale. Sealt peale algas mu kooliaeg. Möödus mitu aastat, ei suuda meenutada mitmes aasta see oli, kui tädi Madre tuli. Teda kaastas pikk heledavereline mees sõjaväelase vormis. Neli oli kaasas pudel punast veini. Nad kallasid emale ja tõstsid klaasi kellegi õnneks, millest muutusin uudishimulikuks ja asusin ligemale. Mullegi kallati tilgake klaasi. Selle sündmuses põhjust aga ei selgitanud mulle keegi. Tädi Madre oli veelgi ilusam, elav ja ülev, nagu viibiks kogu aeg kuskil teises ilmas. Mu ema oli aga endiselt kurb ja poole naeratusega. Lahkudes surus tädi Madre mind oma rinnale ja suudles palgeile. Need olid pehmed, soojad suudlused. Tundsin, et sain nagu osa sellest suurest rõõmust, mis valitses temas. Olin sellevõrra vanem, et oskasin mõelda – tädi oli tol korral väga õnnelik. Ema lehvitas neile välisuksel. Tagasi tulles hoidus kõrvale minust. Mul polnud julgust teda tüüdata küsimustega.

Läks jälle hulk aega. Siis tuli see sõjaväelane üksi. Ema avas talle ukse, kuid astus väljaspoole talle vastu. Teadsin, see oli minu pärast, kuna istusin laua ääres, tehes koolitööd. Ema sisenedes pärisin selle külaskäigu põhjust, ema vaikis, teeseldes kurti. Tükk aega hiljem kuulsin ema ja noorema tädi jutust, et Madrele oli sündinud poeg. Minu pärimise peale, kas tädi on abielus selle sõjaväelasega, vastas tädi Ketty:

– Ei. Ta abiellus ühe maamehega, läks tallu, Võrtsjärve äärde. Ühtlasi seletas, et Madre poeg olla minu tädipoeg, mu lähim sugulane. Sel õhtul voodis unistasin poisist, noormehest, kes oleks sama pikk, sirge ja ilus, kui oli tädi Madre.

Mõned aastad hiljem sai ema mustaveerulises ümbrikus kirja. Ta pühkis silmi seda lugedes. Mulle ütles, et tädi Madre olla surnud teise poja sünnitamisel.

Hakkasin peas arvutama, mitmendas kooliklassis olin tollal, et kätte saada tädi surma aastat. Siis märkasin, et külaline oli võtnud albumist välja tädi pildi. Tahakülge vaadates hüüatas ta: – siin on punane rist, kuupäev, aastanumber. Siis lastes pildi langeda ütles tasa: – Siis ta suri. Sellest on juba üle kümne aasta.

– Kümme aastat, nuuksus tüdruk. Vanem daam viis albumi riiulile. Kindaid kätte toppides ütles:

– Nüüd, kallis laps, me ülesanne on täidetud. Laseme surnud puhata. Oleme ka küllalt kaua siin tülitanud seda last. Peame minema.

– Mina ei lähe, mine ei lähe siit, hüüdis Ivette, tõustes teise ette pika ja sirgena. Pilk välkuv hüüdis ta: – Tahan teada tõde. Tahan teada, kas mu ema oli selle mehe, mu isa valede ohver. Või oli ta selline, nagu mulle sageli on ette heidetud – tänavatüdruk, kes viskas oma lapse teiste ukse taha ja kadus. Tahan leida oma õige isa ja selgitada oma õige sünniloo.

Siis minule näidates: – Jään siia, ravin teda. Kui ta saab terveks, aitab mind otsida.

Vanem daam keeras minekule, kohendas oma kotti ja laia rüüd, siis ütles: – Selliselt oma jonni ajades sa oled veelgi enam sarnane mu vennale, kes minu teadmises oli kindlasti sinu isa. Ka tema oli selline, kui midagi tahtis. Ta ei loobunud kunagi oma tahtest, oma jonnist. Kuid rahu tema põrmule. Ta kindlasti langes lahingus, kuna pole temast tulnud mingeid teateid.

– Sina ei tea, sa ainult oletad. Võib olla, et elab kuskil. Ei tahagi endast anda teateid, kuna ta südamel on see süütunne. Vanem daam ütles: – Igatahes mina pean minema, sest olen teiste, võõraste inimeste teenistuses, kasvatan võõraid lapsi. Minu poole keerates lisas: – Ärge laske end tüüdata. Teie pole veel terve. Saatke ta minu juurde, kui ta muutub teile koormaks. Siis kadus ta ukse taha.

Vaatasime Ivettega teineteist, kohmetunud, nagu äkki päris võõrad üksteisele. Meie vahelt oli kadunud vahetalitaja. Pidime otsima sidet, mis oleks meid hakanud köitma, viima üksteisele lähemale, kuna olime ju sugulased, õekeste lapsed.

Ivette vaatas mu tühja joogikruusi. Käis eesruumis, täites selle. Kohendas toolid endistele kohtadele. Katsus käega läbi lauaotsal olevad kompressirätid. Laotas kuivad korralikuks kuhjaks. Niisked viis tagasi akna alla toolile. Vaatlesin teda liikumas ringi meie väikeses ruumis. Ta kogu oli nagu liiga suur, liiga puhas ja särav meie lihtsas elamises. Hakkasin muretsema, mida temaga peale hakata, kui ta kavatseb kauemaks, isegi ööks minu juurde jääda. Hakkasin muretsema, miks ei tule Erk. Kuigi teadsin, et loengute tõttu poleks ta tulnud enne õhtut. Viimaks tuli Ivette ja laskus mu voodi servale istuma.

Keerates pilgud aknasse, jäi ta profiil selgelt mu ette. Uurides teda pidevalt, leidsin temas oma emapoolse suguvõsa tuttavlikke jooni. Ta terav lõug, kinnipigistatud huuled. See oli mu kinnise ja jonnaka vanaisa tunnus. Kui ta aga keeras pead ja naeratas mulle, oli temas mu vanaema hellus ja heledus. Selles avastuse rõõmus naeratasin talle, soovides teda suruda oma rinnale. Tundsin end sel hetkel haige koolitüdrukuna kodus. Õpetaja nagu oleks saatnud mulle külla kooliõe, näolt tuntud. Sel hetkel hakkasin temaga tegema lähemat tutvust.

Ivette tõusis ohates. Tehes toas mõned kahtlevad sammud, seisatas ta peegli ees. Vaadeldes end, pea viltu, keerutas sõrme ümber kõrvaäärseid lokke. Viimaks tuli ta tagasi mu voodi juurde. Istudes selle servale kiskus ta sulekoti ja vaiba allapoole ja mind ühes nendega. Tema vabandades, meie käte segi minnes voodi kohendamisel leidsime üksteist lõbusana, kodusena. Voodi kohendatud, mina kõrgel patjade najal istumas, alustas Ivette oma eluloo jutustamist:

– Mu lapsepõlve esimesist aastaist pole mul mälestusi. Kõik nagu hõljus pehmes hallis udus, mõnus ja soe. Äkitselt ilmub seal selgelt silme ette pilt, millest nagu algaks mu elu. Olin suures valges ruumis. Istusin laua ääres riietades nukke. Uks avanes ja sisse astus isa. Teadsin tollal teda olevat mu isa, sest nii oli mind õpetatud teda kutsuma. Mälestuses ta oli väga suurekasvuline, kollaka krussis habemega mees. Ta sinistes silmades peegeldus armastus mu vastu. Ta laskus tädi Dorotti tugitooli raske ohkega. Imetlesin tihedaid tedretähti ta suurtel heledate karvadega käeselgadel. Tema aga vaatles mind naeratusega huultel. Siis küsis, kuidas olen elanud. See oli väga imelik ja võõrastav küsimus. Sellist polnud mulle keegi varem esitanud. Ma ei osanud sellele vastata. Isa pilk oli soe ja kutsuv. Söandasin meelitatult läheneda talle paar sammukest. Ta haaras mind oma suurte kätega. Surudes mind oma põlvedele hakkas kudistama. Rabelesin, naersin end hingetuks. See oli nii hea. Tundsin, et olin väga, väga õnnelik. Tajusin esimest korda, et olin õnnelik, et elasin, olin olemas kodus, mille mulle oli loonud see suur mees, mu isa.

Sellest sündmusest peale mäletan kõike, mis juhtus mu silmaringis. Mäletan pikka, väga pikka, madalat halli maja, kus elasime. Pikk rida aknaid vastu tagahoovi, või tagaaeda, nagu seda nimetati. Köögipoolselt majaotsalt viis hall värav tänavale. Värava kõrval asus hall putka. Kui värav oli avatud, istus putkas vana naine, väga tige mulle. Ta müüs pileteid meie supelasutusse tulijaile daamidele. Tahtsin seista väraval, uudistada tulijaid. Neil tihti oli käekõrval minusuguseid tüdrukuid. Uurisin neid hoolega. Igatsesin olla nende sarnane. Tahtsin kuulda nende juttu, neid endale sõpradeks. Vana naine aga sundis mind tagasi hoovi. Tagahoovis, aias oli umbrohune muru ja paar vana väga kängus puud. Muru lõppes pika rohuga, suurte kivimürakatega kaldakindlustuseks vees. Tormi ajal lõid lained vahtu, puistates rohekat mererohtu üle kivide. Kui jälle paistis päike ja vaikinud lainete mäss, läksin kividele. Püüdsin vahtu oma peodega. Hoides õrna hallikat tompu lahtistel peodel vastu päikest, haihtus see varsti. Naisi tuli väravast. Nad läksid mööda madalas vees asuvat silda supelmajja, mis kalda poolt oli varjatud halli planguga. Üle silla, üle vee paistis laevade mastid ja korstnad. Teadsin tädi Dorotti kaudu, et seal asus sadam, kuhu tulid ja kust läksid laevad merele. Meie tänavgi lõppes üht otsapidi sadamas. Igatsesin väga kõndida sinna ja uurida, miks laevad sõidavad sisse ja välja.

Rahva suplemise ajal oli mulle keelatud minna supelasutusse. Käisin seal aga hommikuti tädi Dorottiga. Tädi laskus trepilt kiljatades rinnasügavusse vette. Hüpeldes vees kerkisid ja vajusid ta valged õlad nagu suured ümarad pallid. Seda oli lõbus vaadata. Seisin kaua trepil, sulistades varvastega vett. Olin külmakartlik. Lõpuks tädi meelituste peale laskusin alla. Hoidsin kramplikult kinni käsipuust. Vesi ulatus mulle kõrini.

Ma ei mäleta, et oleksin kordagi käinud väljaspool meie maja ja aeda. Mul polnud ühtegi sõpra peale tädi Dorotti. Tema hoolitses mu eest. Kui ta kodust lahkus, oli mu seltsiks noor tüdruk köögist. Kuid temaga ei saanud ma kõnelda, sest ta ei mõistnud minu keelt. Meie maja oli jaotatud pooleks suure söögitoaga, mida kutsuti söögisaaliks. Teiselt poolt seda ruumi kostis õhtuti tihti muusikat, laulu ja naeru. Sinna aga ei läinud tädi Dorotti ega viidud ka mind. Lõunasöögi aegadel, mida äripäeviti peeti õhtuil, leidsin söögisaalis akna all istumas isa. Esimesel pilgul võis näha ainult ta jalgu ja tugitooli kohal laiali hoitavat ajalehte. Selle kohal tiirles piibu suits. Kuid siis isa kummardus välja lehe tagant. Naeratades pilgutas mulle silma, nagu omaksime ühise suure, suure saladuse. See oli rõõmukiir mulle. Armastasin isa selle eest kõigest südamest. Siiski polnud mul julgust joosta ta juurde ja haarata ümber ta kaela, nagu igatsesin. Söögiajaks ilmus ka ema. Vähemalt selliselt pidin teda kutsuma tädi Dorotti käsul. ema vaatas minust üle, nagu poleks mind olemaski. Pelgasin teda selle pärast. Ta istus isa vastas, teisel laua otsal, sirge ja kõrge nagu kangestunud kuju. Kuid ta oli ilus minu meelest. Kindlasti ka väga noor, millele ma siis ei osanud mõelda. Ta kandis alati väga ilusaid, sügava rinnalõikega kleite. Ta ümber oli ülikülluses ehteid, kaelas, käsivarrel, isegi kõrges soengus, kõrvades, muidugi sõrmuseid sõrmedes. Ta oli elav, kiirelt kõneledes naeris palju, ajades isa muigama. Ta sõi tillukeste suutäite viisil, nagu lind oleks nokkinud. Ta asetas pea viltu ja huuled torru, vist edvistas sel viisil isaga. Ta elas isa poolel, teisel pool söögisaali. Magas isa magamistoas. Vihkasin teda sellepärast kõigest südamest.

Ühel päeval märkasin tädi Dorotti punaseks nutetud silmi. Lõunasöögi ajal vaikisid kõik, süües hoiti pilgud taldrekuil. Tundsin, et maja nagu rõhus raske mure. Kuid see ei kestnud kaua. Algas rahutu sekeldamine, pakkimine, jooksmine. Ühel ööl tundsin, kuis keegi silitas mu juukseid. Avanud silmad, nägin isa kummardumas mu üle ja silitamas mu juukseid. Üllatusest rõõmus, surusin käed ümber kaela. Ta pale oli märg vastu minu palet. Ta sosistas mulle: – Ole hea laps ja mäleta oma isa. Siis ta läks.

Tädi Dorotti seisis ukse vahel. Ta tuli ja surus mu pea padjale. Ta silmist voolasid vabalt pisarad. Mu pärimise peale, mis on juhtunud, kuhu isa läks, vastas ta, et läheb sõtta. Tahtsin teada, kus on sõda. Tädi ütles, et veel väga kaugel.

Sellest sündmusest peale suri meie suur maja pikkamisi. Ühised söögiajad oli lõppenud isa minekuga. Suur söögisaal oli külm, kütmata ja kasutamata. Ema teisel pool seda ruumi oleks nagu hajunud kuskile. Ma ei kuulnud ega näinud teda tükil ajal. Tädi Dorottil oli väljaspool palju tegemist ja õiendamist. Mulle anti süüa köögilaua nurgal. Siis ühel päeval tädi enam ei kadunud päevaks. Selle eest nuttis tüdruk köögis, pakkis ja kadus. Samuti kadus tige vana naine maja kõrvalt putkast. Hoovivärav lukustati. Mehed tulid ja lõid supelmaja sillaotsa kinni laudadega, kuigi polnud sügis. Vesi oli suurte kivide vahel aina leige. Sulpsasin seal, püüdes rohekat libedat mererohtu, kuni tädi kutsus mind lõunale. Sõime kahekesi köögilaua otsal tädi kutsus mind lõunale. Sõime kahekesi köögilaua otsal tädi valmistatud toitu, mis koosnes ikka putrudest. Need olid mulle vastikud. Kugistasin, sest ei tahtnud kurvastada ennegi väga vaikset ja kurba tädi. Köögilaual hakkas ta mulle õpetama tähti laste pildiraamatuist, mida ennem olin tihti lehitsenud, ainult uurides pilte. Siis ühel õhtul sidus tädi mu raamatud üheks pambuks ja ütles, et meie õpingutel on jäädav lõpp. Tahtsin teada põhjust, kuid nägin tädi silmi niiskumas ja surusin huuled kokku. Varsti peale seda, võib olla paar päeva vahet, oli ühel hommikul köögilaual tädi küpsetatud biskviitkook viie küünlaga keskel. Teadsin siis, et sain sel päeval viieaastaseks. Tädi hakkas pakkima minu riideid ja pesu kuskilt toodud vanasse kohvrisse. Seisin ta kõrval, vaadeldes ta tegevust. Kibelesin uudishimust. Siiski kartsin pärida selle tegevuse põhjust. Alateadlikult kartsin vastust, mis oleks selline, mida ma ei tahtnud. Kujutlesin end minemas tädiga sellest tühjast majast kuskile, kus oli lõbusam, rohkem rahvast, lapsi, nagu olin ise.

Järgmisel hommikul sõitsime voorimehel sadama poole, sinna, kuhu alati olin igatsenud. Kuid ema oli meiega. Tal oli väga ilus helehall kostüüm ja sama värvi mantel käsivarrel. Ta laia kübara ümber oli seotud tumesinine loor, andes ta õrnale jumele lillaka varjundi. Ta hall ilus kohver oli voorimehe kõrval pukis.

Sadama silla ääres seisis kõrge valge aurik, rahvast tihedalt selle ees sillal. Varsti kostis laevakorstnast madal, hale undamine. Rahvas jagunes sillal, vähema osa valgudes sildapidi laeva. Ema haaras mind õlast. Tõmbasin end vabaks. Klammerdusin tädi Dorotti riietesse. Kõrgemale, ta kaela ümber ma ei ulatanud. Ema aga viipas meie juurde ühe laevamehe. See tõstis mind kätele. Mind kanti laeva ja suleti kajutisse. Olin rabelenud, karjunud. Siis tagusin ust kuni väsisin. Vajusin ukse taha põrandale. Nuuksudes seal õnnetuna, märkasin pea kohal ukse kõrval ümmargust akent. Tõustes selleni nägin, kuis rahvas sillal nagu taganes, muutus väikseks, kaugeks. Laeva ja silla vahele tekkis tume, läikiv vesi. Tädi Dorottit ma ei leidnud rahva seas, kuigi uurisin silmad peast. Õnnetuna langesin kitsale sohvale. Seal nutsin end unne. Ärkasin kottpimedas, tundes südame all vaeva. Tahtes tõusta, kobasin seina. Ema laskus ülemiselt koikult ja ulatas mulle nõu öökimiseks. Tundes kergendust, libistasin end voodist alla. Ühe sööstuga olin uksel. Käepideme nuppu keerates avanes mu üllatuseks uks. Seisin väljas, surudes end vastu kajutiseina, varju lõõtsuva tuule eest. Maru otse nagu vihises must läbi viies ära merehaigusest tekkinud tuimuse, kuid tuues tagasi teadvuse olukorrast, et olen üksi ja vaba. Reelingu vahelt nägin, kuis meri õõtsus nagu raske rulluv kangas. Vaarusin reelingule, huviga vaadates ennenägematut. Veendusin, et see rakse õõtsuv pind on küllalt kindel mind kandma. Hakkasin otsima kohta, kust libistada end alla. Tugevad käed haarasid mind ootamatult ümber piha. Mind kanti kajutisse. Suruti tagasi sohvale. Ema kattis mind vaibaga. Lõdisesin hammaste plaksudes üksteise vastu. Keegi tõi mingeid pille. Need topiti mulle suhu ja sunniti veega alla neelama. Pikkamisi soojenesin, vajusin kuhugi.

Ärkasin äkilisest nõksatusest kuskil laeva sisemuses. Nägin aknast heledat päevavalgust. Sööstsin ümmarguse heleda klaasini. Paistis uus sild tihedalt täis rahvaga, kuid sel korral surutud kaugemale lagedat platsi piirava nööriga. Ema tuli sama laevamehega. Viimane haaras mu käe ja mu kohvri. Mulle ei jäänud muud võimalust, kui kõndida ta kõrval. Üle välja tuli minna pikka, kuuritaolisse hoonesse. Seal oli emal õiendamist vormiriietuses tollimeestega. Lõpuks olime valmis. Jälle sõitsime voorimehel. Võõrastemaja, vana roosaks luitunud hoone – seal peatusime. Toas kaks voodit, akna all öökapp veekannu ja pesukausiga. Ema lahkus kohe, ütlemata sõnakest. Ta lukustas väljastpoolt ukse. Hiljem olen seda hotelli otsinud mitmel korral, tahtes täiendada oma kurba lapsepõlve mälestust, kuid ma pole seda leidnud Helsingis. Tõenäoliselt kisti see varsti maha ja asendati uue moodsa hoonega.

Istusin öökapile, vaadeldes liikumist all tänaval. See oli väga pikk päev, tühi ja igav. Olin näljane. Jõin vett pesukannust. Viimaks tuli ema tuues ka toitu. Ta avas paberisse mässitud pakid ja asetas mu ette. Polnud põhjust jonnida ega keelduda, olin väga näljane.

Järgmisel hommikul käskis ema mind kiirustada riietumisega. Ta võttis mu kohvri. Sõitsime jälle voorimehega. Seekord kaua, linnast välja. Viimaks algasid pahempool teed lagedad põllud, parempool aga pikk kivimüür, mille üle laiutasid suurte puude laiad oksad. Peatusime raduvärava ees. Need avati meile väga vana küüraka mehe poolt. Laia trepi ümber kogus kiiresti lapsi, tulles kaugemalt varjulisest pargist, enamus salkades. Nad piirasid voorimehe, meid uudistades. Trepist tuli alla tüse heledavereline naine. Valge kittel, väike valge tanu keksimas paksudel kollakatel juustel, tundus ta sõbralik. Ulatades emale käe, haaras ta mind oma kaenla alla, nagu oleksin talle ammutuntud või oodatud külaline. Rääkides emaga hakkas ta mind enda kõrval juhtima treppidest üles. Mööda pikka, väga valget koridori jõudsime avarasse, valgesse ruumi. Seal märkasin, et ema oli jäänud meist maha. Peale seda pole ma teda enam kunagi kohanud, ega temast enam midagi kuulnud.

…

Kaanejoonis: A. Mihkelsoo

Orto, 1971

Vaata välis-eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/valis-eesti/