Autor – Tõnis Migagu

Jüri Lauritsa lahkel loal on Pärnumaa ranniku olude käsitlemisel kasutatud tema käsikirjalisi mälestusi

Eellugu

Kõik teed, mis viisid Hiiu mereröövli krahv Ungern-Sternbergi mõisa poole, olid täis aeglaselt sammuvaid inimesi – peremehi, saunikke, sulaseid ja lesknaisi. Oli toodud käsk, et kõik perekonnapead, igast leibkonnast üks, peavad ilmuma esmaspäeva hommikul kell kümme mõisa perekonnanimesid saama. Inimesed olid sügavas mures ja arutasid rahutult, missuguse viguri krahvihärra või mõisavalitseja jälle on välja mõtelnud – milleks on vaja uusi nimesid, kui ju kõigi nimed seisavad kirikukirjas ja vakuraamatuis? Oldi ühesuguses arvamises, et uued nimed toovad ka uusi makse, teopäevi, või mõlemaid korraga. Terve valla kokkuajamine ei meeldinud ka valitsejale ja opmanile – kaduma läks hulk tööpäevi.

Rahvas kogunes mõisa kontori ette juba varakult, enne kella kümmet – hilinejat võis oodata soolane keretäis. Pika ootamise järel ilmus trepile valitseja ja haugatas: “Kas kõik on siin? Vastati, et ei puudu keegi, isegi haiged olevat vooditest välja tulnud. Valitseja lahkus, jättes inimesed opmani hooleks. Opman vaatas uhkelt üle inimeste kogu ja lausus:

“Armulise keisrihärra käsul peab mõis andma igale perekonnale vamiilinime. Milleks seda vaja, seda mina ei tea. Uued nimed ei tee teid söönuks ega kaota ka laiskust teie kontidest. Krahvihärra on keisrihärra truu alam ja täidab käsu. Aga kust pean mina teile need nimed välja kraapima? Igaüks tahab saada muidugi kõige ilusamat. Seepärast valigu igaüks endale niisugune nimi, mis talle kõige rohkem meeldib, olgu see “taevas” või “põrgu”, “ingel” või “kurat”. Ei tohi võtta ainult saksa nimesid – talupojal olgu talupoja nimi! Kui üks nimi juba on kirja pandud, siis teised seda võtta ei saa. Mõtelge ruttu, mul ei ole aega raisata!”

Kontorisse mindi viiekaupa. Et inimesed teaksid, missuguseid nimesid enam ei saa võtta, hõikas kirjutaja iga kirjapandud nime välja.

Esimestel oli ilusate nimede leidmine kerge: võeti Truumees, Ausmees, Ausmeel, Kõvamees, Tarkpea, Meremees ja sellelaadilised. Meeldivate nimede tagavara lõppes peagi ja tuli leppida keskpärastega. Võeti talude ja ametite nimed, appi võeti ka loomade, lindude ja kalade nimesid. Kõhklejaid aitasid nõuannetega teised. Läksid käiku ka pilkenimed. Lesknaine, kes tihti pistis jutusse sõnad “Oh sa taevaristike!”, sai nimeks “Taevaristike”.

Aeglane Masa Nigul jäi viimase viie hulka. Ta oli valmis vaadanud mitu ilusat nime, aga need võeti ära enne teda. Viimaks jäi ta peatuma kahele kas Masa või Org. Jõudnud opmani ette, kratsis ta kukalt ja ütles: “Ei tea, kas võtta…” Kaugemale ta ei saanud. Kärsitu opman kähvatas: “Ei tea – ilus nimi! Sinu nimi on Eitea.”

Ametlik nimi Eitea pandi mõisa- ja kirikukirja, rahva suus jäi nimesaaja edasi Masa Niguliks. Samuti jäid esiotsa paberile ka kõik “ilusad” nimed. Opmanile jäi õigus: uued nimed ei teinud inimesi söönuks, ning tühi kõht ja raske teoorjus hoolitsesid selle eest, et mõisapõllul töötajate kehast “laiskus” ei kadunud.

Pärast teoorjuse kaotamist kadus nimi Eitea Hiiumaalt. Selle kandjad asusid “suurele maale” Tõstamaa rannikule. Algul naabrid muigasid naljaka nime üle. Küsiti, et kas nimi Eitea ei tähenda nimekandja rumalust. Hiidlane andis paraja vastuse: “Sinunimelisi leidub igalpool nagu kirjusid koeri, aga Eitea on maailmas ainuke!”

Esimene peatükk

1.

Ainuke “kaks”, mille olen koolipõlves saanud, anti mulle Pärnu algkooli kuuendas klassis eestikeelse klassitöö eest, ehkki olin kirjandeis tugev. Olin Tõstamaa poiss, Pärnusse oli toonud mind mu vanalell Nigul Eitea. Vanalell oli rikas mees, oma kolm aurikut, mis kõik algasid tähega “E” – “Epp”, “Ella” ja “Erna”. Peale nende oli tal veel sumplaev, millega käidi kalastamas isegi Põhja Jäämere vetes. Ta tõi mind Pärnusse seltsiks oma naise Epule. Ta pojad olid juba “pesast välja lennanud” ja elasid igaüks oma elu. Vanalell oli jäänud naisega kahekesi. Epp endale teenijat ja abilist ei võtnud, tõendades, et kui ta oma käsi ja jalgu ei liiguta, siis läheb ta nii paksuks, et ei jaksa üle läve minna. Vanalell tegi pikki ärireise, mispärast ta naise üksinduse pärast muret tundis. Ta tõigi siis mind Tõstamaalt enda juurde Pärnu, lubades hoolitseda kui oma poja eest. Seda ta ka tegi. Mu vanemail ei olnud selle vastu midagi. Jäi ju neile koju veel viis last. Vanatädi oli armas inimene. Saime hästi läbi ja mul oli lausa rõõm teda majapidamise töödes aidata. Seega olin talvel linna- ja suvel maapoiss. Heina- ja põllutööd olid mulle lausa lõbuks: arenesin tugevaks tööpoisiks, mida ma pärastises elus ei ole millalgi kahetsenud.

Nüüd tagasi mu “kahe” juurde. Too hull lugu juhtus järgmiselt: eesti keele õpetaja andis klassitöö teemal: “Kui ma võidan loosiga miljoni.” Pidime 50 minuti kestel panema paberile, mis me tolle tohutu rahasummaga teeme ja kuidas see meie elu ja meid endid muudab. Teema meeldis nii poistele kui tüdrukutele. Rõõmsad näod ja unistavad pilgud lakke tunnistasid kõrgest fantaasia-lennust. Mõne minuti mõtlemise järel asuti õhinal tööle. Jäin teemaga kimpu. Oli minulgi üsna julgeid soove. Aga mul tekkis kahtlusi. Vanalell oli minuga sel teemal palju kõnelnud ja maalinud mu silmade ette hädaohte, mida toob inimesele äkki ja teenimatult süllekukkunud rikkus. Oma seletusi oli ta illustreerinud muinasjuttudega krattidest ja pisuhändadest, kes oma peremeestele rikkusi kokku kannavad ja nad lõpuks vanakurja küüsi tirivad. Jutt kolmest tilgast verest, mida vanakuri rikkuse eest nõuab, olevat küll allegooria, kuid siiski kibe elutõde. See kõik meenus mulle. Mõtted tegelesid sellega, kuidas saaksin kasutada miljonit nii, et vanakuri mu “kolmest veretilgast” ilma jääks.

Tegin plaane ja heitsin neid kõrvale. Ühel oli üks, teisel teine viga. Mida rohkem pead murdsin, seda keerulisemaks läks probleem. Aeg aga lendas. Ärkasin mõtisklustest, kui paar kangemat poissi oma töö õpetajale ära viisid. Kohkusin, sest mul ei olnud veel ridagi kirjutatud! Paberit tühjaks jätta ma ei võinud, see oleks olnud ju vastuhakk õpetajale. Kirjutasin rutuga kaks lauset: “Mitte ei tea, mis ma tolle miljoniga peale hakkan! Pean küsima nõu vanalellelt.” Arvasin, et see on targem kui kaaslaste suured plaanid. Nädala pärast saime kirjandid tagasi. Õpetaja kiitis ja laitis töid ning luges paar paremat ette. Minu kirjand jäi kõige viimseks. Ta luges ette ka selle ja ütles pilkavalt:

“Näete, Eitea ei tea!”

Klass lahvatas laginal naerma. Hüüti: “Eitea ei tea! Eitea ei tea!”

Mu kirjandi all ilutses paks number 2.

Vanalell, kes alati mu hindeid ja töid kontrollis, tutvunud mu “kahega”, pahandas: “Too õpetaja ei ole päris tark! Selle kirjandi eest oleksid pidanud saama viis plussiga! Mis teavad algkoolilapsed miljon rublast ja kõigest sellest, mida sellega võib korda saata! Sina kirjutasid täitsa õigesti, et selle üle tuleb vanemate elutarkade inimestega nõu pidada. Tasuks selle eest saad “viis” minult: siin on sulle viis kuldrubla!”

Olin edev küllalt seda tasu kaaslastele näitama. See äratas kadedust. Mind katsuti järjekindlalt mõnitada. Igakord kui vastuse võlgu jäin või vale vastuse andsin, karjuti kooris: “Eitea ei tea!” Selle vastu aitas ainult üks abinõu: ma pidin kõigile küsimustele õigesti vastama. Tunnis mind enam kinni ei püütud. Katsuti kiusata vahetundidel kavalate küsimistega. Nois vasika-aastates on poisid julmad. Nad on nagu koerad, kes naljalt konti ära ei anna, kui nad selle suhu on saanud. Et meelitada välja mu vastust: “Ei tea!” küsiti näiteks, mitu tähte on taevas, mitu puud metsas ja nõnda edasi. Nendega sain kergesti toime, põrutasin vastu kümned ja sajad miljardid. Parandada mind ei saadud, sest siis oleksid pidanud küsijad ise esitama õiged arvud.

Järgmisel aastal, kui olin gümnaasiumis, püüdsid mõned mu hammast katsuda, aga jätsid peagi järele. Nad nägid, ei Eitea teab ning võisid ka veenduda, et Eiteal on tugev rusikas.

2.

Kui olin jõudnud Pärnu gümnaasiumi neljandasse, s.o. eelviimasesse klassi, algas Vabadussõda. Sõjatandrile ruttasid meie klassist kümme, viiendast kuusteist vabatahtlikku. Maapoistel ei olnud aega vanematega nõu pidada, läksid luba küsimata. Mulle jatkus vanalelle loast. Meid saadeti Tartusse 2. rügementi, mis siis veel kandis veneaegset “polgu” nimetust. Jõudsime sinna kriitilisel momendil. Kommunistide väed olid jõudnud linna äärde ja asusid teda ümber piirama. Aeg sõjaväe organiseerimiseks pärast saksa vägede lahkumist oli olnud liiga lühike. Valitsus oli küll välja kuulutanud vabatahtliku mobilisatsiooni, aga see oli andnud veel üsna vähe tulemusi. Seetõttu oli ka polgus mehi vähe. Polk oli linnast välja taganenud, et mitte jääda vaenlase haardesse. Hulk sõdureid oli laiali jooksnud. Niisugune oli olukord meie kohalejõudmisel. Kokku oli jäänud tuumik – Puhja vabatahtlikud, keda nimetati “Puhja rooduks”, ja õppursõdurid, kellede hulka ka meid paigutati. Õppursõdurite roodu ülemaks oli staabikapten Vinnal. Meeste arv kahe roodu peale kokku ei ulatunud kahesajani.

Lahingu alustamiseks mitu korda tugevama vaenlasega, kelle suurustki me ei teadnud, oli olukord Tartu all ebasoodus. Taganesime täies korras põhja poole, vaenlane meie taga. Marssisime mitu päeva, arutades omavahel, kas peame minema ilma lahinguta mereni välja, kus enam ei saa olla taganemist. Peatusime Põltsamaa ja Jõgeva vahel Aidu laialistel nurmedel, kus põllud oli palistatud kiviaedadega, millede taha võtsime positsioonid. Lõime seal lahingut kolm päeva. Päeval sõdisime ja ööse puhkasime. Vene sõdurid tahtsid öösel magada ja jätsid seetõttu meid rahule. Kolmanda päeva õhtul moodustas rooduülem Vinnal vabatahtlikest löögirühma, kuhu sattusin ka mina. Pidime öösel katsuma pugeda läbi eemalseisva metsa vaenlase külje alla. See õnnestus. Venelased ei olnud veel jõudnud oma hommikusi talitusi ära õiendada, kui võtsime nad tule alla. Vaenlase väe tiib põgenes kabuhirmus, meie hurraatades järele. Rünnakut elustasid ka meie peajõud. Terve vene rinne sattus segadusse ja põgenes. Nüüd läks “sõit” vastupidises suunas – venelased ees, meie taga. Kui olime oma päevateekonna ära marssinud, asusime kuhugi külasse puhkama. Aga puhkamisest ei tulnud palju välja. Külaelanikud ruttasid meid toitma kõigega, mis neil sahvritest veel alles oli. Ja siis läks lahti tants tüdrukutega. Magasime mõne tunni ja jälle algas venelaste tagaajamine. Meeleolu oli nii hea, nagu oleksime olnud pulmas. Tartu vabastamiseks hilinesime. Kuperjanovi surmapataljon, kes liikus raudtee liini mööda, oli enne meid sinna jõudnud ja lõi vaenlase välja ka Valgast, aga Paju lahing tõi meile suure kaotuse – Julius Kuperjanovi surma. Väljakuulutatud sundmobilisatsioon oli jõudnud anda juba tagajärgi. Algas regulaarne sõda.

Ma ei kavatse kirjutada Vabadussõja ajalugu ega tema üksikuid lahinguid, puudutan vaid neid momente, mis on seotud mu enese tegevusega. Võtsin osa paljudest lahinguist, sain kaks korda haavata, põdesin haiglates, viibisin veidi aega ka tagavarapataljonis paranemisel. Minu eriala rindel oli luure. Sain sõbraks Puhja vabatahtliku Johannes Jürgensoniga, kes äsja oli saabunud saksa sõjavanglast ja koju jõudes kohe organiseerinud “Puhja roodu”. Tema oli Maailmasõja alguses saanud väljaõppe vene luurekursustel ja kasutas oma tarkust nüüd venelaste eneste vastu. Tema käis luurel “üksiku hundina” isegi kaugel vaenlase tagalas. Ta õpetas seda kunsti ka minule, võttes mind kaasa oma luurekäikudele. Tema taktika oli lihtne: kui oli vaja selgitada, kas ees või küljel on vaenlase üksusi, hiilis ta kahtlase kohani. Seal astus ta lagedale, laskis paar pauku ja jooksis kiiresti tagasi. Kui oli see vaenlasi, siis ei kannatanud need välja, vaid avasid põgeneja peale tule. Paukude tihedusest järeldas ta, kui suur on seal vaenlase salk. Kord luurekäigul sattus ta vene kuulipilduja tule alla. Tõime küll haavatu ära, aga ta suri varsti pärast raskeid kannatusi. Nüüd usaldas kompaniiülem hädaohtlikud ülesanded minule. Need õnnestusid mul üsna hästi. Kaaslased naersid, et mul olevat luure edukuseks kaks eelust – pikad koivad ja arg veri. Ma liduvat tagasi nii kiiresti, et venelased järele ei jõua.

Sõja teisel aastal hakkasid pärnakad saama kodulinnast armastuskirju. Neid tuli kõigile õppursõdureile meie kompaniis. Mulle kirjutas keegi Elfriide Tuulik, kelle nimegi ma varem ei olnud kuulnud. Ta haletses oma kirjades vaeste sõdurite üle, kes ilma põhjuseta on kodunt välja kistud, kes rindel peavad nälga, jänu, unetuid öid ja igasuguseid raskusi kannatama ja keda ohvitserid türanniseerivad. Kirjeldati kui armas olevat elu kodus. Kutsuti koju, kus mind igatsusega oodatavat ja kus mulle südamed ja neidude süled avanevat. Teistele saadetavad kirjad oli väikeste variantidega samasisulised. Nende motoks olid sõnad: “Tule koju, armuke!” Sihiks oli tekitada meis sõjatüdimust ja kojuigatsust. Ma ei vastanud ühelegi kirjale, aga ikka tuli neid.

Kui olin Tartu tagavarapataljonis paranemisel, elasin seal üle väikese mässukatse. Selles oli osaliselt süüdi ka kõrgem sõjaline ülemus. Pataljoni ülemaks oli määratud üks alampolkovnik, kes juba Maailmasõja alguses oli sattunud saksa sõjavangi ja kes alles pärast Bresti rahu oli kodumaale jõudnud. Tema ei olnud üle elanud revolutsiooni ega tundnud neid muudatusi, mis olid vahepeal tekkinud sõdurite mentaliteeti. Ta katsus kehtestada pataljonis samasugust karmi korda, kui see oli valitsenud tsaariarmees. Nurisesid sõdurid ja nurisesid allohvitserid. Olukorda kasutas salk kommuniste. Need kutsusid sõdurid mässule, nagu seda oli teinud Peterburis Pavlovski polk revolutsiooni alguses. Tasakaalukad sõdurid hakkasid neile vastu. Tuli minulgi pidada kõnesid. Mässu katse suruti kiiresti maha.

Tallinnast sõitis komisjon mässu põhjusi uurima. Teiste hulgas oli seal ka mu endine kompaniiülem Vinnal, kes oli viidud peastaapi ja kandis juba kapteni õlakuid. Kohates mind pataljonis oli tal heameel, et võis saada minult objektiivse ülevaate olukorra kohta. Kõnelesin talle ka pärnakatele saaadetavaist armastuskirjadest ja andsin edasi oma tagavara. Pärast seda kustus neidude armastus järsku: ei tulnud enam ühtki kojukutsumise kirja.

3.

Komandör sai staabiülemalt telegraafilise korralduse saata reamees Nigul Eitea Tallinna staabi käsutusse. Mis põhjusel mind sinna taheti saada, ei olnud aimu mul ega polgu ülemal. Ilmusin Ülemjuhataja staapi, mis asus Pagari tänavas vastu Oleviste kirikut, ja teatasin endast korrapidajale ohvitserile. See saatis mind luureosakonda. Ooteruumist saadeti mind kohe ülema kabinetti. Leidsin oma üllatuseks sealt eest kapten Vinnali, kes oli teinud kiire karjääri, tõustes kompaniiülemast Ülemjuhataja staabi luureosakonna ülemaks.

Kapten teretas mind kättpidi kui vana tuttavat ja ütles sissejuhatuseta, et ta vajab tähtsa ja salajase ülesande jaoks julget ja nupukat meest, ning niisugust, keda ta võib täiesti usaldada.

“Ülesanne ei ole mitte ainult salajane, vaid ka väga hädaohtlik. Ma ei salga, et võite kaotada elu. Seepärast ei nõua ma seda teilt käsukorras vaid vajan vabatahtlikku.”

Tundsin sõjaväelist distsipliini küllalt hästi mõistmiseks, et valimine “vabatahtlikuks” on käsklus viisakas vormis. Lõin kannad kokku ja vastasin, et olen valmis käsu täitmiseks, hoolimata hädaohtudest, mida ükski sõdur ei saa vältida.

“Teistsugust vastust ma ei oodanudki. Olukord on järgmine. Judenitši “valge armee” on põgenenud kommunistide eest üle Narva jõe ja asunud Alutaguse küladesse. Neid on seal mitutuhat meest. Nende keskel valitseb korralagedus ja möllab düsenteeria. Põgenemisel on nad kaotanud oma varustuse ja nüüd peab neid  toitma Eesti Riik, ehkki meil endil kõigest on puudus. Nad käivad ümbruskonna külades röövimas ja terroriseerivad inimesi. Võitluseks kommunistide vastu neid enam kasutada ei saa ja nad on hädaohuks meile enestele. Kuigi Judenitšil vahest õnnestubki oma sõjaväes korda jalule seada, siis ei ähvarda see enam kommuniste vaid Eesti Vabariiki. Nende ohvitserid ei salgagi, et edaspidi ei lähe nad enne uuesti Petrogradi peale, kui on oma seljataguse kindlustanud, see tähendab, et kui nad on vallutanud Tallinna. Juba siis, kui nad olid võidukad ja seisid Gatšina all, hooplesid nad, et pärast Petrogradi vallutamist ei lähe nad Moskva, vaid Tallinna peale. Meie tagala on kindlustamata, sest rinne vajab kõiki vägesid. Tagalas võib saada hädaohtlikus isegi see paari tuhandeline sõjasalk. Seepärast peame temast vabanema nii ruttu kui võimalik. Sõjalist jõudu me tema vastu kasutada ei saa, sest ta seisab liitlaste kaitse all, kes ikka veel peavad teda tähtsaks teguriks võitluses kommunistliku Venemaa vastu.”

Kapten peatus ja küsis: “Kas olukord on selge?”

“Täiesti selge, peame nad saatma üle piiri Venemaale kavalusega.”

“Just nimelt! Propagandaga hävitati Vene keisririik, miks ei peaks meil siis õnnestuma lahti saada käputäiest venelastest! Mul on selleks üks väike kava.”

Kapten tõi kaustikust välja venekeelse lendlehe, mis oli trükitud vene viletsale paberile ja mis kandis pealkirja: “Petetud valgetele seltsimeestele”, ning kandis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi allkirja. Üleskutse oli koostatud revolutsioonilises žargoonis. Selles seletati, et kontrarevolutsiooniline valge jõuk on hävitatud ja tema jäänused hukkuvad nälja ja katku käes. Aga töörahva valitsusel olevat kahju vaestest petetud soldatitest ja ta olevat valmis neile andestama ja nad uuesti vastu võtma kuulsusrikka punaväe ridadesse, kui nad oma eksitust kahetsevad ja vabatahtlikult tagasi tulevad. Vastuvõtukohaks oli määratud üks koht Narva jõe idakaldal Peipsi lähedal. Tagasitulemiseks oli määratud kolm tähtaega: kes tulevad esimese nädala kestel, neile andestatakse ja neile antakse maad ühel alusel punaväe sõduritega; tulijaile teisel nädalal andestatakse, aga nad jäävad maast ilma; kolmandal nädalal tulijaid karistatakse kolmekuise vangistusega ja lastakse siis vabaks; kes kolme nädala kestel tagasi ei tule, nendega käitutatakse kui töörahva vaenlastega ja reeturitega.

Kapten õpetas: “Seda üleskutset tuleb teil “valgete” keskel levitada. Saate ühe punase sõjavangi paberid ja riietute vene sõduriks – valgete ja punaste riietuse vahel veel vahet ei ole. Teid ähvardab kahekordne hädaoht: te ei tohi sattuda valgete kätte, kes teid kohe likvideerivad, ega ka meie oma vägede kätte, sest siis tuleks meie salajane plaan avalikuks. Sattudes kommunistide kätte, ei tohi te ütelda, et olete eesti sõdur ja talitsete luureosakonna käsul. Teie elu see ei päästaks, aga meile tooks see kaela soovitamatuid sekeldusi.”

Kapten tõi kapist välja selle osa plaani Alutagusest, kus asusid valged. Nende majutamise külad olid märgitud punase tindiga. Ta käskis plaani enne väljasõitu pähe õppida ja siis tagasi anda.

Arutasime plaani üldjoontes läbi, detailide väljatöötamine jäi minu enda hooleks, kui olen tutvunud olukorraga kohal. Mu plaan oli lihtne. Sõitsin raudteel Jõhvi ja sammusin sealt edasi. Venelaste läheduses jäin ühes talus öömajale. Maksin öömaja ja söögi eest hästi, seletades, et lähen puhkuselt oma väeosa juurde tagasi, leian aga ehmatuseks vene valged ees. Sain teada palju kasulikku. Kuulsin nimelt, et ohvitserid ei ela samades külades kui sõdurid, vaid mõni verst eemal. Seega ei olnud mul neid karta. Lõuna ajal käisin vene sõdurite külad läbi, uurides, kus asuvad nende latriinid ja väliköögid. Järgmisel hommikul vara, kui sõdurid veel magasid, käisin külad uuesti läbi, jättes iga latriini ja köögi juurde paki üleskutseid, pildusin neid ka teedele ja ümbruskonna metsatukkadesse laiali, et neid ei oleks kerge ära korjata. Siis läksin rahulikult oma öömajja ja asusin tagasiteele. Kogu selle aja kestel ei puutunud ma kokku ühegi punasõduriga.

Kapten Vinnal tänas mind ülesande täitmise eest ja soovitas mulle astuda pärast demobilisatsiooni luureosakonna teenistusse. Sellega ma ei nõustunud, seletades, et tahan lõpetada gümnaasiumi ja asuda ülikooli. Viibisin tema kantseleis kahe nädala ümber, et täiendada end luurealal. Juba kahe päeva pärast saabusid Rakvere salaluurest andmed, et vene valged on öösel äkki kadunud, nagu oleksid maa alla vajunud. Nende lahkumist ei olevat märgatudki. Järgmisel päeval olevat lahkunud ka nende ohvitserid, kes olevat sõitnud raudteel Tallinna poole.

Pärast kolmenädalast eemalviibimist olin jälle tagasi rindel.

Lahkumisel ütles kapten Vinnal: “Jällenägemiseni, kutsun teid jälle, kui vajan julget ja arukat meest. Ja kui te vajate abi, siis pöörduge julgesti minu poole.

4.

Pärast sõja lõppu, sügisel 1920, astusid Pärnu õppursõdurid samadesse klassidesse, kust nad olid lahkunud. Meie arv oli tublisti kahanenud – mõni puhkas juba mullas, mõni põdes haiglas. Oli ka neid, keda ei lubanud kohe kooli tulla halvenenud kodused olud. Tulime kooli tagasi juba täismeestena. Olime omandanud sõjas iseteadvust ja elutarkust ning vahest ka toorenenud iseloomult, aga raamatutarkusest olime jõudnud juba mõndagi unustada. Ma ei saanud enam hoobelda, et “Eitea teab”. Ka kool ei olnud enam sama, millest olime lahkunud. See oli küll juba sügisel 1917 Anveldi töökommuni ajal muudetud “poeglaste gümnaasiumist” “ühisgümnaasiumiks” ja sinna oli astunud sisse maalt ka kümmekond tütarlast, aga me pidasime seda siiski veel poiste kooliks, ignoreerides “algkooli plikasid”, keda me ei pidanud enesteväärilisteks. Nüüd oli jäänud poiste klassiks veel ainult lõppklass, kuna muud klassid kihasid tütarlastest. Me ise ei jäänud ka enam tütarlaste suhtes “erapooletuteks”, sest need, kes kahe aasta eest olid alles plikad, olid sirgunud leeritatud neidudeks, kelledega kõlbas juba isegi pastori ette astuda, ja kes mõnegi poisi südamed põksuma panid. Ega minugi süda luust ega sarvest olnud. Silmad peatusid enam kui vaja naaberpingis istuva Saarde peremehe tütre Amanda Mürreri marmorvalgel näol, punakaspruunidel patsidel, rõõmsatel silmadel, ning kõrvad püüdsid kinni ta heledat naeru. Amanda oli alati maitsekalt riietatud, ja mida ma eriti kõrgelt hindasin, oli tark tütarlaps, kes alati oli tundide vastu hästi ette valmistatud. Edev ta ju oli, aga selle võtsin pealekauba. Kahjuks ei olnud ta enam vaba: ta alatiseks kavaleriks ja rüütliks oli lohakas, kasimatu ja jõhker Maks Viidak. Niipea kui tund lõppes, oli see kohe ta kõrval ja hoidis kõik teised poisid temast eemal. Paistis ka, et tüdrukul midagi selle vastu ei olnud. Saarde poisid andsid olukorra kohta lihtsa ja usutava seletuse. Amanda vanemad, pidades vallakoole viletsaks, olid saatnud tütre Kilingi-Nõmme alevikooli ja viinud ta kaupmehe Viidaku juurde korterisse ja kostile. Amanda ja Maks olid õppinud samades klaasides ning tulnud ka koos gümnaasiumi. Selle aja sees oli poiss jõudnud tüdruku oma võimu alla võtta. Klassikaaslased jätsid “pruutpaari” rahule – ei soovitud sattuda vastuollu tugeva ja brutaalse Maksiga.

Viidak oli pannud tähele, et ma tema “eraomandit vahtisin, ja ta tahtis mind selle eest karistada. Ta oli välja uurinud, kuidas algkoolis mind mu nime pärast pilgati ja tal oli tekkinud soov seda nalja korrata. Hulga poiste saatel asus ta kord minu ette ja küsis pilkava naeratusega:

“Noh, Eitea, kas sa ise tead ka, kui palju karvu sul ihul on?”

“Kolm korda vähem kui sinu isal võlgu!”

Maks kargas rusikaga mu kallale. Olin temast kiirem – lõin ta pikali. Ta sõbrad hüppasid talle appi, aga ka sõdurpoisid olid märganud, mis oli tulemas ja ruttasid mulle appi. Tekkis korralik poiste kaklus. Sellele tegi lõpu hüüe: “Direktor!” Direktor jõudis enne lahinguplatsile, kui jõudsime laiali minna. “Mis siin lahti on?” küsis ta.

Vastasin kähku: “Ei midagi muud kui lahendasime võrrandit kahe tundmatuga, kusjuures x-iks olid minu ihukarvad ja y-iks Kilingi-Nõmme kaupmehe Viidaku võlad.”

“Kas lahendasite ära?”

“Jäi pooleli – härra direktor segas.”

“Häbenege! Olete gümnaasiumis, mitte algkoolis või kõrtsis!”

“Võrrandi” lahendas üks terava keelega tütarlaps:

“See oli Trooja sõda Ilusa Heleena pärast!”

Direktor läks muiates minema. Sest saadik sai Amanda nimeks “Ilus Heleena”. Poisid olid saanud tunda sõduripoiste rusikaid, ei julgenud meid enam tülitada.

Meie lahing ei olnud siiski mitte ainult “Ilusa Heleena” pärast, vaid sel olid ka poliitilised põhjused. See oli jõukatsumine kooli kahe partei, arvukate revolutsionääride ja rühma kontrarevolutsionääride, vahel. Viimase moodustasid sõdurpoisid. Meie ise nimetasime endid “valgeteks” ja neid “punasteks”. Minu suureks meelehärmaks kuulus Amanda Maks Viidaku südamesõbrana “punaste” hulka.

Sel ajal, kui meie rindel kommuniste riigist välja peksime, olid kommunistid Pärnus loonud endale pehme pesa. Ametiühingud oli lausa kommunistlikud ja nende sabas sörkisid vasakpoolsed sotsiaalrevolutsionäärid. Nende hulgas oli mitu tuntud seltskonnategelast, muude hulgas ka meie direktor ja mitu õpetajat. Need ei olnud kommunistid, vaid kergeusklikud sotsiaalrevolutsionäärid, kes olid jõudnud veendumusele, et maailma-revolutsioon seisab ukse ees, ja olid hirmul oma tuleviku pärast ning endile hästi punase mantli selga tõmmanud. Need olid “neitsid lampidega”, kes hoolitsesid selle eest, et peigmehe tulekul nende lampides õli otsas ei oleks. Nende juhiks peeti meie direktorit Mooritsat. Nende mõju linna intelligentsi avalikule arvamisele oli suur. Taheti olla “edumeelsed”.

Gümnaasiumis valitses “demokraatlik kord”, mis oli sisse seatud juba a. 1917 “Anveldi töökommuuni” ajal. Muljalt oli see juba kadunud, aga meil kestis see edasi. Õpilastel olid käes samasugused poliitilised vabadused ja õigused kui täiskasvanutel. Õpilased pidasid koosolekuid, milledes arvustati riigi- ja koolikorda ning esitati direktorile ja õppenõukogudele nõudmisi. Õpilaste esindajad võtsid osa õppenõukogu koosolekuist. Nende ülesanne oli seal kaitseda õpilasi õpetajate vastu. Nende kaudu teadsime kõike, mida üks või teine õpetaja õpilaste kohta seal ütles, mistõttu mõnedki õpetajad katsusid koosolekuil õpilaste meelepäraselt kõnelda ja sel teel nende sõprust võita. Kommunistid olid koondunud ühingusse “Edasi”, mis oli liikmeks kommunistide “Noorproletaarlaste ühingus” ning seisis ühenduses ka ametiühingutega. Selles ühingus pidasid kõnesid ka direktor ja mitmed õpetajad. Esimesel aastal, kui olin neljandas klassis, oli olukord veel kuidagi talutav. Igas koolis annab tooni lõppklass. Viiendas klassis oli hulk sõduripoisse, kes seal oma mõju maksma panid. Järgmisel aastal läks asi hulluks. “Edasi” rühma juhid Murre ja Maks Viidak hoidsid kaasõpilasi terrori all. Viimaks täitusid laulu sõnad: “Põnnadi-põnnadi hüppas põis, ajas enda õhku täis ja karplauhti lõhki käis.” Tundes oma jõudu, käitusid “Edasi” juhid üleolevalt ka direktori ja õpetajatega. Tekkis konflikt. Ühes tunnis solvas Murre üht vasakpoolset õpetajat. See oli küll õpilase õiguste radikaalne kaitseja, aga seda ta ei sallinud, et neid “õigusi” tema enda vastu kastutati. Ta lahkus tunnist ja kutsus kohale direktori. Murre sõimas läbi ka selle. Direktor kutsus kokku õppenõukogu ja see otsustas Murre koolist välja heita. Kohe asus kokku õpilaste üldkoosolek. See nõudis streigi ähvardusel, et õppenõukogu oma otsuse tagasi võtaks. Õppenõukogu astus tõesti kokku, aga oma otsust ta ei muutnud. Järgmisel hommikul jäi umbes 250 õpilast koolist ära. Algas streik, mida korraldati kõigi streigi nõudmiste kohaselt. Asutati streigi komitee. See seadis kooliukse ette valvurid streigimurdjate takistamiseks. Nüüd astus tegevusse meie sõduripoiste rühm. Peksime valvurid kooli ukse eest laiali ja jäime ise valvele, et koolitulijaid ei tülitataks.

Peksime läbi ka agarad kommunistid, kes meile kallale tulid. Maks Viidak sai jälle mu rusikaid tunda. Saavutasime häid tagajärgi: üle saja õpilase lõpetasid streigi. Streigikomitee otsis abi ametiühingult. See kutsus kokku streikivate lastevanemate koosoleku. Seal nõuti, et Murre kooli tagasi võetaks. Direktor alistus “avalikule arvamisele” ja andis järele. Murre võeti tagasi ja järgmisel hommikul lõppes streik. Vahepeal olid linna- ja maakonnakoolivalitsused korraldanud streigi kohta juurdluse ja olid saatnud aruanded ministeeriumile. Ministeerium oli nõudnud direktorilt streikijate nimistut.

Esimesel päeval pärast streiki, kui õpilased oma võitu pühitsesid, tuli katastroof. Poolekaheteistkümnese rongiga jõudis Tallinnast pikk lühikese nüri habemega mees ja läks gümnaasiumi uksest sisse. See oli haridusministriabi Mikkelsaar. Silmapilk kutsuti kogu kool aktusesaali. Mikkelsaar läks kantslisse ja teatas, et haridusministri otsusega heidetakse 125 õpilast streikimise pärast koolist välja, ning luges nende nimed ette. Pärast seda teatas ta, et need, kes soovivad korralikult edasi õppida, peavad andma, igaüks üksikult, palve õppenõukogule. Ei olnud nüüd enam proteste ega peetud koosolekuid. Palve esitasid kõik väljaheidetud. Õppenõukogu jättis tagasi võtmata seitse streigi juhti, nende hulgas ka Murre ja Viidaku. Kuuele neist anti luba astuda mõnesse teise gümnaasiumi, Murrele pandi aastane keeld. Amanda Müller pääses õnnelikult kooli tagasi.

Elu läks nüüd rahulikuks. Kadusid õpilaste poliitilised õigused. Ei peetud enam koosolekuid ega võtnud ka õpilaste esindajad osa õppenõukogu koosolekutest.

Maks Viidak astus Väike-Maarja gümnaasiumi. Lootsin, et mul enam ei tule temaga elus kokku puutuda, aga mu rõõm osutus varajaseks.

****

Toronto, 1971

Vaata ajalooraamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/ajalugu/estonia/i-vabariik/