Autor: Arvo Mägi

Romaan

Pühapäeva hommikul kella 8 paiku märgati ujula juures pärijõge allapoole ujuvat sõudepaati, milles olid naisterahva riided. Paat püüti paari kalamehe poolt kinni ja viidi sõudepaatide üürimiskohta. Paadiomanik H. Einsalu mäletas, et oli paadi samal hommikul kella 7 ajal ühele daamile ja härrale üürinud. Loost teatati politseile ja mootorpaat sõitis välja otsima.

Umbes 3 km linnast ülevalpool leiti jõekäärus randa aetuna mehe kaabu ja sellest pisut eemal üksik aer. Jõekallaste läbiotsimine ei andnud mingeid tulemusi. Politsei muretses abijõudusid ja asus jõepõhja traalimisele kaabu leiukoha ligiduses ja sellest ülevalpool.

Pärast kahetunnilist tööd leiti umbes 100 meetrit ülevalpool mehe laip. Uppunu osutus taskusolevate paberite järgi röntgenoloogiks dr. Peeter Ivaskiks. Kümme minutit hiljem leidi ka daami laip, milles üks politseinikest ära tundis dr. Ivaski abikaasa õe, stud. fil. Elo Toomari. Daamil oli seljas ainult supeltrikoo.

Politsei arvates on tõenäone, et noor naisüliõpilane, kes oli küll tuntud osava ujujana, sai harjumatult külmas vees krambi, ja et dr. Ivask hukkus teda päästa katsudes, sest et ta tuttavate teades ei osanud ujuda.

Kadunuid jäid leinama dr. Ivaski abikaasa ja Elo Toomari õde proua Selma Ivask pojaga ning hulk sõpru ja ülikoolikaaslasi.

Mis juhtus jõel sel hiliskevadise pühapäeva varahommikul? Oli see juhus või paratamatus? Kes julgeks midagi väita isegi siis, kui ta uppunuid põhjalikult tunneks? Kui ta oleks jälginud neid vähemalt kaksteist aastat, alates ühest uduvihmasest novembriõhtust, kui sõlmiti esimene lüli sündmuste ketis, mille lahendusest tunnistab tükk trükimustast lõhnavat ajalehepaberit.

Esimene osa

I

Peeter Ivask avab kõrge valge ukse ja tunneb kõigepäält vastuvoolavat õhku, enne kui silmad ruumist midagi haarata jõuavad. Sissekantud pori, märjad riided, kuivanud lubi, tolm, liim, paber. Aga pääle selle veel midagi teravat ja mõrkjat, millele nime ei oska anda. Raamatukogu enda lõhn. Praegu on märja villase riide ja niiske kummi haju eriti tugev, ärritavalt terav. Silmad libisevad üle tuttavate nähtuste: narmastele kulunud põrand, halliks lubjatud seinad, mõni pleekinud kirjanikuportree seinal – neid ei tunnegi kõiki nimepidi. Paremal läikima hõõrutud lett ja pruuniks peitsitud riiulid raamatuselgadega. Otse vastas kartoteekide heledad kastid.

Muidugi sorib praegu just keegi kastis, mida Peeter esimesena kavatses uurida: Füüsika, matemaatika, astronoomia. Pikk, kahvatu näoga ja sorgus, kleepuvate juustega poiss seisab sääl ja lehitseb vihastava aeglusega kaarte, aeg-ajalt nohisedes õhku ninna tõmmates. Tuleb oodata ja vaadata teiste askeldamisi. Jalad tammuvad karedal põrandal, keegi ümiseb midagi, kuski itsitab mingi plika. Siin kõikide silmade all ei ole kuidagi rahulik olla. Võib ju ajaviiteks ja moe pärast lehitseda mõnda ilukirjanduse kasti. Aga mis neist juturaamatutest. Tühja põnevust või armastust täis või muidu väljamõeldud nokitsemist.

Nüüd lükkab poiss oma sahtli kolinal sisse. Seisatab ja mõtleb nagu midagi, siis õngitseb tugevasti nohisedes lühikese mantli põuetaskust murtud nurkadega raamatukogukaardi ja läheb leti poole. Ometi! Peeter trügib teiste sorijate vahelt läbi, tõukab tedretähelist tüsedat tüdrukut ja veab sahtli lahti. Seda sirvitakse harilikult vähe, kaardid on terved, servad siledad. Mitte räbaldunud nagu ilukirjanduse kastides, mida õieti vastik on kätte võtta.

Ainsa pilguga on näha, kui tuliuus, läikiv ja pisut nagu lõhnavgi kaart on teiste vahele torgatud. Need vanad on ju kõik tuntud, mitu korda läbi sõrmitsetud ja kaalutud. Ja see: “Bauschner: Grundzüge der Astronomie. 1924. Illustreeritud, kaartidega. 425 lehekülge.”

Kui see nüüd kodus oleks! Säält saaks ju kõik korraga kätte, mida muidu igasugu viletsaid raamatukesi mööda on kokku otsitud. Saaks selgeks kogu taevalaotuse selle olemisega ja liikumistega.

Peeter õngitseb taskuraamatu vahelt ruudulisest paberist sedeli ja kirjutab väikeste, selgete märkidega raamatu numbri, ülemisele servale, esimeseks. Kasulik on sääl ruumi vabaks hoida igaks juhuks. Kasti tõukab ta kohe kinni, kuigi ju peaks veel üht-teist vaatama. Aga enne kõike siiski see Bauschner! Leti ääres on preagu hoopis vähe inimesi. Ainult hõredajuukseline vanamees sorib talle ettekantud raamatuhunnikus.

Kas tuleb sedelit võtma kulunud välimusega keskealine mees, heledajuukseline, ümmarguse näoga ja uuriva pilguga plika või hoopis see kiprunud näoga naine, kes kunagi algkoolis õpetas inglise keelt? Nüüd on ta kuidagi langenud raamatukogu ametnikuks. Teretada teda ei tihka. Ei tea ju, kas ta üldse mäletab. Aga nagu piinlik on talle siiski otsa vaadata. Mehega on kõige parem, tema ei vaata otsagi, silmad otsivad ainult numbreid sedelilt, temaga ei ole mingit isiklikku vahekorda. Aga plika piilub altkulmu ja vahib näkku, kui ise silmitsed raamatuselgi riiulil. See on nagu üleliigne ligitikkumine. Milleks on tal vaja Peetrit pääst jalgadeni mõõta? Tuletab meelde, et kinga päälisnahk on paigatud, püksid küll hoolega pressitud, aga lõdvast riidest, pruun mantel luitunud ja käiseotsadest kulunud. Siin, avalikus kohas, peaks rahu saama niisugustest pilkudest. Koolis nagunii on igaühel tegemist. Raamatukogus on parem, kui on rohkem rahvast. Siis nagu kaod hulga sekka ära, kuigi oodata tuleb kauem, õhk on tihe ja tekib igasugu trügimist.

Tuleb siiski mees aeglasel, nagu venival sammul, võtab vilunud liigutusega sedeli Peetri sõrmede vahelt ja kaob riiulite vahele. Sääl oleks tore ise käia, vabalt lehitseda ja sorida. Vaadata, kuidas mitmed ainult nime järgi tuntud raamatud välja näevad. Kas on kaarte ja diagramme. Raamatukaupluses oleks küll veel toredam. Uus raamat on tihe, raske ja tugev, nagu lauatükk. Lõhnab hoopis teistmoodi, värskest trükist ja puhtast paberist. Nende juures siin on köide see, mis kõige enam lõhnab. Köide ja lugejate sõrmjäljed. Aga raamatukaupluses käivad teistmoodi inimesed, teistmoodi riietes. Sääl on nii raamatutel kui inimestel hoopis teistmoodi lõhn. Teine õhk tuleb säält vastu, kuigi lähed ainult vihikutki ostma. Aga raamatuid lehitseda ei söenda, kui pole lootuski mõnda osta. Sinna ostjate maailma ei pääse, tuleb elada siin – laenajate maailmas, laenuraamatute õhus.

Ametnik tuleb kiiresti tagasi. Ja see paks roheline kalingurköide ei saagi muud olla kui “Grundzüge der Astronomie”. Teine raamat on veel, aga see pole praegu tähtis, olgu mistahes. Seda uut on nüüd kahju koju tassida läbi rõske uduilma. Tõmbub niiskeks ja kaotabki varsti oma sileduse ja lõhna. Aga võib-olla on uduvihm vahepääl juba üle läinud.

Peeter võtab köited tugevasti kaenla alla ja rebib teise käega must-kollase realistimütsi põuetaskust välja. Põnev on, kui raamatu saab kodus lahti teha, üht lehekülge teise järel keerates. Oma lambi juures olla, kus seinad kahelt poolt kaitsevad. Küll mitte kõikide häälte eest, aga siiski võib kaunis kindel olla, et keegi ei sega. Kahekümneviieküünlane lamp laual on valgemgi kui need tuhmid tuled kõrgel lae all, mis panevad kulunud kartoteeginumbrid virvendama. See laenamise õhkki teeb uimaseks ja tülpinuks.

Ümmar vasest välisukse link on Peetri peos, hakkab äkki iseendast liikuma ja tõmbub kergest haardest lahti. Uks tõmmatakse pärani ja säält peagu tormab sisse kolm õhetavat ja kihistavat plikat, ukseaval tungeldes ja üksteisest mööda rüsides. Teistmoodi lõhnalaine voolab hetkeks üle näo, ostmise maailma hõng. Peeter astub küll kiiresti sammu kõrvale, aga teda müksatakse ikkagi pisut käsivarrest, pehmelt ja peagu paitades. Seljataga lausub pehmelt ja heledalt hõljuv hääl üldise kihina vahele:

“Kas sul häbi ei ole! Päris valges kohe.”

Plikad turtsuvad jälle kõik korraga. Peeter tunneb sooja voogu üle näo ujuvat. Vaataks seljataha, kui usaldaks. Silmi jäid ainult plikade karuskraed, nokatsiga vormimütsid ja viibutavad mapid. Ringivaatamise asemel Peeter kohendab veel korraks vormimütsi pääs, kuigi seda keegi pole puudutanud, ja astub plikadest lahtijäetud uksest välja. Komistab pisut lävel ja lööb jalaga vastu piita. Sama hääl seljataga lausub veel midagi. Aga Peeter tõmbab juba ukse enda taga kinni. Trepikoda on korraga rahulik ja vaikne. Võõrad puudutused ja sõnad on jälle kadunud. Seljataga on ainult kõrge, tahveldusega uks ja sellel ametlik silt lahtiolekuaegadega. Alt trepilt kõlavad sammud ja plikade hääled. Peeter läheb neile vastu ja hoiab hästi vastu seina. Aga nendest ei mõtlegi keegi Peetrit riivata, need on hoopis väikesed plikad, lapsetirtsud kitsaste nägudega ja sassis juustega. Vadistavad omavahel. Neile on Peeter vist juba peagu suur härra.

Väljas on niisama vastikult niiske kui enne tulleski. Vihmatibamine on küll järele jäänud, aga kõnnitee on porikirmega kaetud ja nagu kleebib taldade külge igal sammul. Ja tallas on auk, säält hakkab niiskus aegamööda üles imbuma. Näole tekib libe, jahe, limane veekirme. Kõle on! Jahedus hiilib nahale ligemale, paneb kiiremini astuma. Teisedki kõnnivad kõik rutates ja nagu ärritatult kätega vehkides.

Kodus pole ka väga soe. Aga ikkagi. Ja lugedes pole vaja sellele mõelda, nagu läheb meelest ära külmalainegi, mis põrandalt põlvedeni tõuseb. Sääl on omaette, keegi ei uuri sind ega tõuka külge. Kuigi müksust on pigemini meeldiv mälestus. Tuli see lõhnast? Peeter on lõhnade vastu tundlik. Ennem olgu lärm ja kisa kui mõni vastik lõhn, mis nagu puurib ajju ega lase mõelda. Siin tänavanurgal on koht, mis lõhnab kalgilt mingist metallist. Keldris on vist lukusepa töökoda.

Salk oma kooli poisse tuleb kiiresti ja kõva kõnekõminaga vastu. Kollased mütsiservad välguvad laterna paistel. Mis nemad niisuguse ilmaga nii hulgana?

Mööduva kamba hulgast kerkib välja kähisev murdeealise poisi hääl:

“Näe, Iva-Peta ka väljas. Tarkust koju vedamas.”

Paar poissi kõhistavad naerda. Aga kogu kamp liigub kiiresti edasi ja kaob nurga taha. Arvaku Leo oli muidugi hõikaja. Tema ju tunneb seda agulinime. Ronib sellega linna ja kooli järele. Need on küll alles teise klassi poisid, aga irvitada pillatud sõnade üle oskavad nemadki juba.

Võtab nagu lugemisootustki alla niisugune ootamatu kokkupõrkamine aguliga keset linna. Siit kogu aeg edasi minnes hakkab aguliõhk ikka tihedamaks minema. Ja viimaks polegi ta enam reaalkoolis käiv Peeter Ivask, vaid hoopiski õmbleja-Alviine poeg. Selleni oleks harilikult veel tükk maad. Aga nüüd tormas agul äkki vastu, riivas teravalt ja jättis kirbe lõhna järele. Kindel ei või kuski olla, ikka võib keegi tulla ja su kindlusest välja tõugata. Pikapääle väsitab niisugune igavene kindlusetus.

Toomepäälne on tähetu ja tuuline. Paar vaevast laternat ähmub pilkases tumeduses. Mõni leht variseb raagus okstelt mütsile ja näole, näha neid pole. Sahinat on ainult kuulda jalgade all, kui leht lõplikult porri surutakse. Sellest ei saa siis muud kui muda, hoolimata kõigist neist ilusatest kirjadest, mida leht võib kanda. Pääle astuda endale ei tohi lasta!

Tähti ei ole praegu muidugi näha. Kui neid näeb, siis on jälle harilikult nii külm, et neid kuigi kaua ei jõua vahtida. Jalad all hakkavad nagu põlema ja sõrmed õhukestes kinnastes tõmbuvad kangeks. Praegu ei ole mingit pakast, aga jalad on juba märjad, sest lehtede vahel on salakavalaid mudaloike. Peeter kohendab salli ja palitut, aga jätab mantlikrae tõstmata. Ei saja ju praegu. Ja ilma vihmata kõnnivad niimoodi ringi ainult kraadepoisid.

Kui saakski ainult neist tähtedest õppida. Või siis jälle matemaatikat. Sääl on ka selged ja kindlad arvud. Mingisuguseid järeleandmisi kõrvalistele teguritele, mis kõik selged asjad ära rikuvad. Siis saaks päriselt oma tahtmise järgi eladagi, ilma kelleltki küsimata või kellegagi aru pidamata. Saaks uurida raamatuid, mis annavad selgeid vastuseid. Ulataks neid tooma otse poest, kõvade lehtedega, siledaid, läikivaid ja hästilõhnavaid raamatuid. Olla ja mõelda ilma mingisuguse kiirustamiseta. Matemaatikas pole kiirust. Sirgjoon kulgeb läbi ruumi ajast küsimata.

Kamp poisse tuleb säält vastu, häälekalt naerdes ja laia olekuga. Ühel gümnaasiumimüts viltu pääs, teised ilmast hoolimata palja päi. Peeter märkab neid silmanurgast ja nihkub teeservale, et käratsejaid mööda lasta. Niisuguseid on vareminigi kuuldud. Kuski kõrtsis või mujal salaja pummeldamas käinud ja nüüd kriiskavad. Aga olemine on neil teissugune kui Arvaku Leol ja tema sõpradel. Nood jooksevad niisama mööda linna ringi ja pilluvad möödujatele rumalaid sõnu, ise hobuse moodi hirnudes. Need siin tahavad olla härrasmehe-hakatised…

Peeter jahmatab oma mõtisklustest alles siis, kui ta seisab rinnutsi vastu temast ligi pää jagu pikema tüseda pisi kõhtu. Ei pääse enam edasi, kuigi nihkus viisakalt teeservale. Hekk on vastas.

“Kuradi sidrun!” põristab vastutulija ja röhatab Peetrile sooja, hapukat õllelõhna näkku.

Sidrun on reaalkooli poiste sõimunimi ja niisugune rinnutsi otsajooksmine tähendab norimist. Kuidas sellest välja pääseda, sellest vastikust õhulainest, mis tollest poisist vastu lööb? Kurk on äkki kuiv ja liikmetes tundub võbinat. On Peeter tõesti äkki siin hämaral Toomel, salk võõraid poisse ümber, ega pääse kuhugi liikuma? Raamatud kaenla all tunduvad äkki rasked. Puuokstelt tilgub paar jämedat piiska krae vahele.

“Palun, laske mind mööda!”

Peetri hääl on ootamatult ja võõralt hele. Nagu polekski oma hääl. Kuhu pääseks siit minema, kui ümberringi on need võõrad, põrnitsevad poisid?

“Mats, võta müts maha!”

Vastasseisja astub veel sammu edasi, nii et ta suureruuduline mantel puudutab Peetri palitut. Teisedki tõmbuvad koomale. Ootavad, mis Peeter teeb või ütleb. Niisuguseid olukordi on olnud varemini kooliski. Aga sääl olid need ikka tuttavad, oma klassi poisid algkoolis. Nüüd tulevad hoopis võhivõõrad.

“Mis te soovite, palun?”

Abitu küsimus, enda ja teiste meelest abitu.

“Soovime? Võta müts maha härrade ees! Siis võid minna.”

“Palun, minge eest ära!”

Nad ainult kõhistavad naeru, need võõrad poisid, ja tunnevad lõbu. Oled iseendalegi võõras, siin niimoodi seistes.

“Karju appi!” õpetab keegi kõrvalt.

Peeter katsub hääle suunas vaadata. Vastasseisja laseb oma jämedate sõrmedega Peetri mütsisirmile nipsu, tõukab väiksevõitu mütsi pääst libisema. Peeter haarab vabu vasaku käega mütsi järele. Aga teine on sellest juba kinni kahmanud,  tõmbab järsu nõksuga mütsi Peetri käest ära ja viskab selle jalgade ette maha. Peeter tunneb, kuidas raamatud paremast käest maha langevad ja kuidas rusikasse tõmbunud käsi teisele pehmesse näkku lööb. Ei löögi kuigi kõvasti, sest sõrmenukid ei tunne valu. Ainult raamatud saavad nüüd poriseks. Eriti see uus, rohelise kalingurköitega.

“Kurat!” ähib teine ja tõukab Peetrit kahe käega kõvasti rindu, nii et Peeter on selili langemas. Komistab ühele teisele poisile otsa. Kummardab kohe ja katsub raamatuid maast haarata. Nüüd see paks poiss lööb veel!

Aga nüüd on keegi nende vahele tulnud, see kamba ainus mütsikandja. Hoiab teist kätest ja surub teda tagasi. Tammuvad kohal, seni kui Peeter saabki raamatud maast vasaku kaenla alla.

“Jäta teine rahule! Mis kraadepoisi kombed need on! Avalikus kohas niimoodi kaklema…”

“Sidruninolk!” nohiseb teine vastu. “Gümnasisti lööma! Küll ma sulle…”

“Ise sa norid tüli ja tõukad teist. Püsi nüüd aga paigal!”

Peeter saab mütsigi maast kätte ja surub pähe. Ümberseisjad on äkki hajuvile vajunud. Nihkuvad eemale, nagu poleks neil asjaga midagi tegemist. Tuleb mõni kuskilt või hakkavad nad muidu kõhevile lööma? Igatahes pääseb nende vahelt välja, ilma et kedagi oleks vaja puudutada. Peeter ei hakka jooksma, vaid astub nagu ennegi. Nad saaksid ta ju nagunii kätte, kui nad tahaksid. Aga ei tea, kas poiss enam tuleb. Muidu…

Raamatud on käega katsudes üsna kuivad. Säälkohal oli paksult lehti maas. Mütski on alles. Katki pole midagi, kõik on jälle korras. Isegi see näo müksamine rusikaga, see oli oma kohal. Nüüd ei saa keegi midagi öelda. Tal olid vastikud, niisked käed ja kleepuvalt lõtv nägu, sel poisil. Puudutas sõrmi ja otsaesist.

Südame peksmist on tunda ja värin on liikmetes alles. Sammud kipuvad kiiremaks muutuma kui vaja oleks. Sõimlemist ja hääli on seljataga ikka kuulda. Nüüd naeravadki sääl paar poissi. Kas tema või selle paksu poisi üle? Parastavad, et nüüd sidrun sai! Nemad on ka teisest maailmast rohkem, need gümnaasiumi poisid, ostmise maailmast, mis värskemalt lõhnab. Umbusklik on see maailm olnud senimaani, aga veel mitte otseselt vaenulik ja tige. Alles täna…

“Vabandage! Palun, oodake pisut!”

See on keegi samast kambast. Raamatud on praegu vasaku kaenla all ja parem käsi on vaba. Hääl oli küll sõbralik ja viisakas, mitte tige ega irvitav, aga rinnus hakkab siiski kõvemini peksma ja jalgu tuleb pidurdada.

“Ainult paar sõna, palun!”

Peeter pöördub ringi. Latern särab siinsamas tulijale näkku. See näib olevat hiljutine vahelesegaja, kes toda paksu taltsutas ja noomis. Pikk, sirge poiss, müts edevalt tumedatel juustel. Rahulikud silmad pisut laperguses näos, pehme suu ja sügav lohk laias lõuas.

“Vabandage, mul on piinlik,” alustab tulija üsna sügava häälega ja tõttamisest pisut hingeldades. “Vardi on minu nimi, Egon Vardi. Olime poistega natuke pummeldamas ja see paks jõmm hakkab ju kohe tormama. Potsatas ennist trepi pääl istuli ja teised irvitasid. Siis oli vaja muidugi kellegi kallal näidata. See mees võtaks paari pudeli järel kas või terve maailma kukile. Ega siis teised sellepärast nii kraaplejad…”

“Või nii,” pomiseb Peeter, et midagi öelda.

Mida see poiss oma seletamisega ja vabandamisega tahab? Mis sellest enam? Teised olid ju niisama ümber kui hagijad. Mis see seletamine?

“See jätab küll paha mulje meie poistest,” jätkas noormees, käed sügaval mantlitaskus, ja otsib Peetri pilku, endal kogu aeg ootav naeratus näol. On selle taga kohmetust või hoopis üleolevat pilget?

“Võib arvata jumal teab mis. Oleks küll hää, kui terve see lugu jääks omavahele.”

Gümnasistid tahavad ju nooblid olla. Elumehed ja jumal teab veel mis kõik. Nüüd siis on tagantjärele piinlik niisuguste kraadenõksude pärast.

“Aga ta ju tuli mulle kallale,” pigistab Peeter hammaste vahelt, kohendab raamatuid kaenla all ja pöördub pooleldi minekule.

“See on õige! See on häbemata õige!” kinnitab teine ja nihkub ligemale, nagu tahtes Peetrit tagasi hoida. “Ega ma seda ei salga. See oli sula häbematus! Selge, et Hugo – Hugo Grossman on ta nimi – peab vabandama. Aga ma ei usu, et ta just praegu hakkaks. Auru all on ta ka veel.”

“Oh, sellest ei ole niipalju,” vastab Peeter kiiresti. Vabandamine on ebameeldiv asi. Isegi siis, kui teine on vabandaja. Sa pead vaatama, kuidas teine ennast nagu alasti kisub. Sedamoodi ei oska kuidagi olla, viib ära kogu kindla oleku.

“Teate, ma ajan selle asja homseks jutti,” jätkab Egon Vardi innukalt. “Küll ta homme, kaine pääga, võtab teised tuurid. Ja kui ta siis korralikult pihku võtta… Olete nõus?

“Seda ju võiks,” arvab Peeter vastumeelselt.

Piinlikku lugu saab pisut edasi lükata. Ei pääse ju kuhugi, kui teine seda vabandust nii vägisi pakub. Muidu arvab veel, et Peeter kardab.

“Me võime pärast kooli teie poole tulla,” teeb teine ettepaneku. “Ja jätame kogu asja omavahele, eks ole? Lihtsalt õnnetu juhus niisugune kokkujooksmine. Võib juhtuda igaühele, eks ole? Need koolide omavahelised kiskumised, olgu need nooremate klasside asjaks. Mitmendas teie olete?”

Noormees tuleb usalduslikult hoopis ligidale. Tal on laiad õlad ja ta on Peetrist hoopis pikem. Temagi lõhnab õllest, aga pääle selle on sääl midagi muud, mis pole taoliselt vastik kui selle paksu poisi juures. Ei tule ta ka nii ligidale, ei muutu trügivaks. Hoiab vahemaad, mida on vaja, et ennast kindlana tunda.

“Neljandas,” vastab Peeter ladusamalt. Parem rääkida ükskõik millest, kui sellest piinlikust loost. Kõige parema meelega hakkaks küll minema.

“Ohh! Või juba neljandas! Mina ei ole ka kaugemale jõudnud. Sai mineval kevadel kursust kordama jäädud, nagu tunnistusel seisis. Mina olen ka reaalharus, nii et umbes samad õppimised. – Nii et me tuleme siis homme kella kolme paiku teie poole, kui passib. Kuidas aadress kõlab?”

Miks just Peetri poole? Sääl pole niisugustele kergatsitele midagi näidata. Aga kui teine ettepaneku ise teeb, siis ei saa ju tagasi lükata. Uhked gümnaasiumi poisid tulevad realisti juurde Canossasse! See on ka omamoodi võit.

“Tõotuse neliteist, hoovi päält sisse.”

Sinna annab neil tullagi, porisesse agulisse. Kui nad üldse kavatsevad tulla ja kui kogu jutt polnud muuks kui ainult suusoojaks. Homme meelestki läinud.

“Ahah!” noogutab teine ilmet muutmata. “Küll me tuleme. Tänan väga ja nägemiseni! Vabandage seda inetut vahejuhtumit. Teate küll, kui poisid paar potti õlut hinge alla saavad, siis ei pea enam piiri. Tuleb ju näidata, et sa joonud oled, kuidas muidu.”‘

Egon Vardi kergitab viisaka harjumusega vormimütsi ja hakkab pisut lohakal kõnnakul ikka veel ootava ja häälekalt jutleva kamba poole tagasi minema.

Peeter vahetab raamatud parema kaenla alla ja jätkab astumist. See lõpp nagu pehmendas kogu lugu. Aga homme tuleb neid poisse oodata, pole parata. Tähendab ju, et nad – või vähemalt see Vardi – peavad Peetrit siiski endasuguseks. Ega nad ju sisse ei näe, et sa kohmetu oled ja kardad. Kui ainult oskad näidata, arvestavad seda. Arvaku Leo kamp ei tee millestki välja. Nemad naeravad oma hirnumist igasuguse jutu pääle. Ainult kui mõni just jõuga tuleb ja peksab, siis nad kardavad. Et säält mõni tuleks vabandust paluma, see on naeruväärt, niisugune mõte. Ei aita muu kui eemale hoida. Aga nad on ju kõik samast agulikandist, need poisid, ja lahti neist ei saa, niikaua kui sääl elad.

***

Sadu kordi tüütuseni tallatud tee madalate puumajade vahel. Selle kardinata akna taga toksib päeval kingsepp ja vahib läbi katkiste prillide tänavale. Aknast imbub teravat kingsepa lõhna. Valgete rebenenud kardinate taga kääksutab keegi viiulil heliredelit. Tänavaristi keskel on suur porilamp. Majad vajuvad ikka väiksemaks, plangud nende vahel pikenevad. Siin on vildak kõnniteekivi, mille serv hooletuid kõndijaid varitseb. Pisikeses majas, otse vastu kõnniteed, elab omaette kaks üliõpilast. Vahel nad sääl räuskavad ja siis astub Peeter pisut kiiremini majast mööda.

Kõnniteesillutis lõpeb ära. Ainult telliskivirida tähendab piiri konarliku sõidutee ja kõnnitee vahel. Seda rida mööda tuleb poriga minna, kui pole vastutulijaid, kelle eest on vaja kõrvale porri astuda. Siin agulis Peetrile keegi teed ei anna. Ei taha nõudagi kellegi käest. Isegi väike märja ninaalusega poisiklutt oskab Peetri vastu häbematu olla, kui tal meelde tuleb.

Siinsamas on ka hoovivärav, raske, vildak ja kriiksuv. Hoovi esimene osa on suurte munakividega prügitatud ja neid mööda pääseb maja madala tagaukse juurde. Tõusnud tuul kõhistab hoovinurgas kõvera jalaka ladvas, peksab oksi vastu pesukoja laudkatust. Kõrval krigiseb ja logiseb omaette madal pump.

Peeter kobab ettevaatlikult kahest kõikuvast astmest üles ja tirib puukäepidemest majaukse lahti. Kottpime eeskoda lõhnab vastikult: lambiõli, keedetud kapsad, kõrbenud triikimislapp. Jäätmetünn ukse taga nurgas kihiseb hapukat hõngu. Peeter saab ukselingi pihku ja kummardab harjunult, et mitte pääd ära lüüa. Läheb risti üle vajuvate põrandalaudade, laseb raamatud kaenlast lauale libiseda ja süütab aknast ähmuva helgi valgel rohelise volditud krepp-paberist sirmiga laualambi. Veab ruttu akna ette pleekinud lillelise kardina, et keegi väljast sisse ei ulataks vaatama.

Veovoorimees sõidab ragisedes mööda, paneb aknaruudud klirisema ja võbistab laual lampi. Kahe mehe astumine ja jutukõmin tänaval on selgesti kuulda. Ainult õhuke puusein lahutab. Välismaailm on siingi segavalt ligidal, ei ole siingi päriselt omaette. Kuuleb asju, mida ei taha kuulda ja mis segavad lugemist. Ainult kui on midagi õige põnevat käsil, siis nagu kaoksid need hääled kaugusse, aga kerkivad pärast seda teravamalt välja.

Siia tulevad homme need kaks poissi, koolimütsid viltu pääs ja üleolev naeratus näos. Ise nad kipuvad tulema, tulgu siis päälegi ja vahtigu värvimata raudvoodit ning lõhkenud tapetit. Näevad, et niimoodi ka elatakse ja ollakse kange mees, kes paneb joobnut teesklevad lärmitsejad vabandust paluma. Kui nad igapäevases elus üle on, olgu siis vähemalt seekord natuke kipitust. Seda on nad võlgu tolle rumala juhtumise eest Toomel. – Kui nad ainult ka siin ei muutu ülbeks? Siis tuleb nad lihtsalt välja visata. Oma toas ei luba Peeter kellelgi uhkustada.

Peeter kuivatab rohelise raamatu kaant ettevaatlikult taskurätiga. Kui see nüüd kõveraks ei hakka kiskuma! Rumal oleks raamatut niimoodi tagasi viia. Ja üldse inetu raamatu vastu, mille paber on läikivalt sile, helevalge ja lõhnab metsast, nagu kõik uued saksa raamatud. Läiktrükis suuri pilte, kokkuvolditavad taevakaardid. Kuu ja planeetide lähivõtteid. Terve eriosa täis kosmograafilisi valemeid. Siin on ju kõik sees, mis iganes vaja!

Uks seljataga avaneb vaikse käginaga. Peeter ei vaata sinnapoole, tunneb ainult väikest tusalainet. Just, kui ta hakkas seda raamatut sirvima!

“Tule sööma, Peeter!”

See ema rõhutatult vaikne ja peagu alandlik hääl Peetriga rääkides ärritab ja vihastab. Teistega räägib ta hoopis muudmoodi.

“Küll ma tulen.”

Hääl kõlab järsemalt ja karedamalt kui ta tahaks. Ema suleb jälle ukse. Ta ei söanda muidugi niipea uuesti kutsuda. Aga tuleb siiski parem kohe minna, kuigi raamat ootab sirvimist ja sõrmed kihelevad selle sileda paberi järele. Aga siis ema jääb ootama, ei võta midagi muud ette, käib tasa toas ringi ja kuulatab ühtelugu. Nagunii ei saa siis muud teha, kui sellele mõelda. Pärast sööki, siis on vabadus, keegi enam ei sega.

Peeter peseb pesulaua juures hoolega käsi ja kammib väikese peegli ees juukselahu sirgu. See poiss Toomel oli sootuks lohakalt riides, üle pää kammitud tumedad juuksedki vormimütsi alt rippumas. Niisuguse näoga, nagu poleks temal vajagi teistmoodi olla. Inimesed, kel midagi on, ei hooli sellest nii väga.

Ta läheb teise tuppa ja istub ümmarguse laua taha. Ema muidugi ei istu, õiendab niisama pliidi juures. Siia tuppa homsed tulijad õnneks ei pääse, nägema luitunud jahipiltidega sirmi ema voodi ees. Savine, suitsev pliit sapitseb ühes toanurgas oma padadega ja pannidega. Riidekapp, see on ainus, mida pole vaja häbeneda.

Ema toob veel mõne kausi lauale, valgekirju rätik toaski üle silmade tõmmatud, soonelised, punetavad käed kramplikult nappade ümber kinni. Ta liigub praegugi peagu kuulmatult oma tuhvlites ja kõneleb tasa. Miks peab ta Peetri juuresolekul ennast niimoodi madalaks litsuma? Agulieitedega võib ta küll käratseda. Et Peeter reaalkoolis käib… Teistele on ta ikka ainult õmbleja-Alviine poeg, muud midagi. Aga ema…

“Arvakud ostavad endale klaveri.”

Ema läheb kohe jälle pliidi juurde tagasi teekannu järele. Ega ta vastust ei oota. See on ainult uudiste edasirääkimine. Aga mis puutub Peetrisse Arvakute klaver?

“Proua tahtnud kangesti kallist kasukat osta. Aga Ruudi jälle tahtnud klaverit ja tema tahtmine jäänud viimati ikka pääle. Võta seda kollast juustu, see on hästi rammus. ”

Peeter närib hoolega, aga kiirustab ja vihastab teeklaasi üle, mis ei taha jahtuda. Täna on siin rahulik süüa, aga arutihti on toas mõni vanaeit, kes Peetrit vahib ja kõiksugu asju kipub küsima. Nüüdki võib mõni tulla, ema toa uks on kõigile lahti. Lasevad nad ju oma asju emal õmmelda.

“Leo ei saavat rehkendusega ikka toime,” alustab ema uuesti, õmblusmasina juurde istudes ja riideklappe näpitsedes. “Viieteistkümnene poiss juba, aga alles teises klassis. Proua olevat kurtnud, et ähvardab jõuluks jälle nõrk tulla.”

Ema räägib eitedele muidugi Peetri oskustest ja õppimistest, mõõdab kõiki teisi kooliskäijaid Peetriga. Aga sellest ei ole ju midagi kasu. Kõik see võrdlemine ja uhkus jääb siiasamasse agulisse, majalogude vahele. Väljas ei küsi sellest keegi. Kooliõpetaja korraks nimetab ja tunnistusel on puha hääd, aga kui koolist välja tulla, kaod niisama teiste hulka ära, tõukavad sind ega pane mikski. Keegi sisse ei näe. Vaatavad ainult, mis silm näitab. Ema jutudki kütavad teistes agulieitedes ainult kadedust. On kuuldudki sosistatud sõnu, et mis mõte sel Alviinel on oma poissi koolitada. Kuhu nende koolitatud poistega minna, kui raha ei ole?

“Proua küsis, kas sina tahad Leole järeleaitamise tunde anda.”

Ema hakkab toidunõusid laualt ära kraamima. Tatsutab laua ja pliidi, laua ja sahvrikapi vahet. Heidab, kui arvab Peetrit mujale vaatavat, uurivaid pilke. Nagu luurab ja ootab, mida Peeter sellele ettepanekule kostab. Muidugi tahab, et Peeter läheks. Teeniks raha ja hoiaks rikkamate inimestega tutvust, sest muidu ei saa ema ja teiste agulieitede arvates elus edasi.

Leole tunde? Poiss on tömp, tuim ja toores. Kõneldes nagu sülitab sulle kogu aeg midagi vastu nägu. Tema sõim ja tögaminegi on nüri ja kohmakas. Endasugused on tal ümber, kes seda siis naeravad. Aga ise ta tunneb end Peetrist igamoodi üle olevat, nagu täna õhtul linnaski. Kuidas saab niisugusele midagi selgeks teha? Poisi mõtted ju käivad ainult jalgpalli mängimise ja ulakuste järele.

Tunde peaks päälegi andma Arvakute pool. Nurgapäälses majas, vürtspoe taga. Proua Arvak kõnnib sääl alatasa ringi, kolistab ja kraamib. Nuriseb inimeste üle, kes on laisad ja petised ja kipuvad sinna, kuhu vaja pole. Mõtleb selle viimase all ka poega koolitavat õmbleja-Alviinet. Vana Arvak, kui ta poest tuppa satub, pajatab omaaegsetest laadakelmustest ja talumeestel naha ülelöömisest. Joob õlut ja sülitab põrandale, naise riidelmistest hoolimata. Kui Ruudi ennast näitab, siis on ta näost punsunud ja jutt käib ainult pummeldamiste ja Ruudi kange korporatsiooni ümber. Ruudi korp on linnas küll õige nigelas kuulsuses, seda teab Peetergi, aga need jutud palju agulisse ei ulatu.

Arvakud oma rahaga pole agulist välja saanud. Elavad ikka samas maailmas, ainult mõni aste kõrgemal. Needsamad paar astet annavad neile õiguse praalida ja teistest üle olla. Nagu Leo iga sõnaga pillub sulle midagi näkku, niisama terve pere.

“Mul ei ole vist aega. Vaja lugeda.”

Emale ei maksa muud rääkida. Nagunii ei saa ta sellest aru. Emale on Arvakud ikka saksad. Viletsamad küll kui kunagised mõisnikud, keda ta on teeninud, aga saksad ikkagi.

Ta on tükk aega vait. Paneb käed kõhule põlle alla ja nagu kuulatab teraselt, oodates, et Peeter veel midagi lisab. Aga Peeter joob teeklaasi lõpuni ja paneb lauale. Asutab tõusma.

“Kuidas sa ise arvad,” alustab ema uuesti, veel madalamal häälel kui varem. “Ma mõtlesin, et teeniksid mõne kopika endale taskurahaks. Palju mina sulle anda jõuan, näed isegi, kui viletsad ajad on. Sul endal vahel üht või teist asja vaja. Ega siis sellega jumal teab kui palju aega ei lähegi. Paar korda nädalas, ega enam. Siinsamas nurga taga käia. Proua lubas viiskümmend marka tunnist. See on ilus raha. Kuus koguneb mitusada marka sedaviisi sellesama tühja vaeva eest. Sul ju see asi nii klaar, mis sul viga teda utsitada.”

“Kas ta ise rääkis, see proua?” küsib Peeter lauast tõustes.

“Ei rääkinud,” vastab ema õhinal ja ligemale tulles. “Ruudi kõneles, kui ma palistatud linad ära viisin. Proua ise oli linna läinud. Küll olid ilusad rasked linad, nagu nahk.”

“Proual endal vist ei passi õmbleja-Alviine käest küsida, kas ta poeg võiks tunde anda. Laseb rääkida Ruudil, et siis pärast saaks öelda, et tema pole kutsunud. Ruudi ise jälle ei võta tänaval iga kord teregi vastu, vahib meelega teisele poole. Eriti kui tal mõni teine värvimütsimees või tüdruk kaasas on. Alguses, kui värvimüts uus, oli lahkem ja tegi juttugi. Tahtis näidata. Aga nüüd arvavad, et vaja ainult näpuga tõmmata ja juba joostaksegi. Poetavad seda rahagi suure virisemisega, nagu ostaks talumehelt mune või vasikanahku. See kõik lükkab nagu tagasi. Kui Leo tögamise eest ei pääse, siis vähemalt ligemale talle end ei maksa anda.

“Ma ikka ei saa,” teatab Peeter järsult ja hakkab oma tuppa minema.

“Sa ju oled ennem ka tunde andnud,” räägib ema ukselt.

“Arvakud on jõukad inimesed, küll nad maksta jõuavad. Ega tööga raha teenida häbiasi ei ole, kui töö aus on. Jumal on inimesed nii loonud, ühe rikkaks, teise tööd tegema. Sinna ei saa midagi parata.”

Ema toon on etteheitlik. Kardab, et poeg kipub välja sellest Jumala määratud seisusest, töötegemisest. Kipub sinna, kuhu tal ema arvates vist pole lootust saada. Aga milleks muidu see koolitamine?

“Aitäh toidu eest!” suleb Peeter ukse ja läheb laua juurde. Niisugused rumalad jutud ajavad värisevalt vihale. Peaks kõik ära ütlema, mis Arvakute kohta on lausuda. Aga sellest ema ei taipaks midagi. Et Jumal ei ole Arvakut rikkaks loonud. Et ta oli alles viie-kuue aasta eest, sõja ajal, kastikandja laadakaupmees. Agulieided teavad sellest palju rääkida, kuidas Arvak pärast sõda rikkaks sai. Jumala abi ei ole sääl raasugi, ennem küll selle teise oma, kui neid kumbagi on olemas.

Ema on muidugi kurb ja pahane. Aga ta ei julge rohkem öelda kui juba ütles. Askeldab ainult ringi ja ohkab salaja. Sinna ei saa midagi parata. Peeter vaatab inimesi teistmoodi kui ema.

Tuleb parem algebra ülesanded ära teha, lugeda läbi ingliskeelne õppetükk ja kirjutada sõnad välja. Siis saab rahulikult hakata lugema astronoomiaraamatut niikaua kui uni hakkab kippuma. Aga see ei tulegi enne keskööd. Aega on palju, kolmandiku jõuab täna läbi.

Algebra… Kuidas jääbki Alukatsiga pärast seda janti? Poisid arvasid, et ta aetakse minema. Tuleb mõni uus. Aga küll sellegagi saab hakkama, võib-olla pareminigi kui Alukatsiga. Tema on vahel torkiv. Päris ilma põhjuseta. Eriti, kui ta eelmisel päeval on joonud. Muidu õpetajad norivad viletsate õppijatega, Alukats aga iriseb Peetri ja paari teise matemaatika-mehe kallal. Nöögib, et see polevat nende teene, et neil hää pää on rehkendusele. Tehku parem tööd ja ärgu jõlkugu puupäädega ühes….

Homme tulevad need poisid, vahivad viletsust siin ja võrdlevad. Lähevad ja kõnelevad gümnaasiumi noorhärradele, kuidas realistid elavad. Saavad veel viimati teada, et Peetri passil seisab: “Alviine poeg”. Peeter Alviine poeg Ivask. Iva-Peta! Aga tunde andma Iva-Peta Arvaku nooremale pojale ei lähe. Saagu nõrk rehkendamises ja jäägu veel kord istuma. Või muretsegu endale mõni teine õpetaja.

Eeskoja uks kriiksub ja keegi tuleb ema juurde. Peab asuma ülesandeid tegema. Nad hakkavad sääl varsti jälle juttu vadistama. Alguses tasemini, sest ema manitseb, et Peeter õpib. Aga kui nad hoogu satuvad, siis kuula terve tänava inimeste eraasjad ära. Eriti kadedad on nad nende pääle, kel pisut paremini läheb. Mitte niipalju Arvakutaolistele, tema on juba liiga kõrgel, aga väiksematele. Ka ema on kade, seda on selgesti kuulda. Tema arvates on see Arvakule nagu alandus, kui Peeter Leod õpetaks. Aga Arvakud peavad igaüht, kes neilt raha saab, sandiks. Peeter on kuulnud, kuidas vana Arvak kojameest sõimab…

Niisugusest asjast ei saa ema aru. Ei mõista, te on kaks eri maailma: istuda Riia tänaval valgekslubjatud klassiruumis või siin agulis. On nagu kaks Peetritki: üks paistab klassis silma, teine on ainult õmbleja-Alviine poeg. Arvaku Leo katsub Peetrit kooliski Iva-Petaks teha. Ja kui vana Arvaku Peetrile palka maksma hakkab, siis on Leol õiguski praalida.

Ükskord peab lahti saama agulielust. Välja pugema linnaraamatukogu narmendavate nurkadega maailmast, märja villase riide, muda ja jäätmetünni lõhnast. Milleks muidu see kooliskäimine? Emagi tahab Peetrit siit välja aidata, kuigi omamoodi, valeteid pidi. Arvakud pole teine maailm. Ja päris õige teine maailm on vaenuline ja umbusklik, nagu tänagi Toomel. Aga viimaks tunnustas ikka Peetritki.

Peeter võpatab, sest kõrvaltoas lausutakse ta nime. Sosinal küll, aga siiski on sõnad kuulda ja aru saada. Nüüd uuesti:

“Tahtsid Peetrit saada oma Leole järelutsitajaks. Pakkusid viiskümmend marka ja kõik. Ruudi ise kõneles. Aga Peeter ei lähe. Ei lähe nii odavasti iga puupääd tuupima. Niisugusesse protsi vahmiili nagu Arvak. Mäletad küll, mis ta oli enne sõda. Kõik vaeste inimeste käest nööritud rahaga rikkaks läinud.”

“Ega ei maksa minna küll nii kergesti,” kinnitab külaline. “Las näevad, et gimnaasis käiv poiss ei ole ka näpuotsast võtta.”

“Peeter ootab, kui Arvak vähemalt kuuskümmend marka pakub. Kui tahavad uhked olla ja klaverit osta, siis maksku ka oma puupää utsitamise eest. Peetri tunnid juba midagi maksavad. Poiss üle klassi tark. Just rehkendamises.”

“Poisist veel midagi tuleb,” kiidab agulieit. “Seda ma olen alati öelnud. Arvaku Ruudi sai ka suure surmaga ülikooli. Mis sest kasu? Lärmab niisama ringi ja laristab isa raha. Aga kui Peeter ükskord tudengiks saab…”

“Seda ma ütlesin talle kah, et odavalt minna ei maksa. Kui Jumal poisile mõistust pähe pole pannud, siis maksku rahaga.”

See on ju kõik sula vale, mis nad sääl räägivad. Asi ei seisa kümnes margas, kas nad sellest aru ei saa! Asi seisab hoopis muus, selles, et niimoodi lihtsalt ei saa. Et Peeter tahab agulist välja saada, mitte ennast siin sisse mässida.

“Oota, oota, küll nad paluma tulevad,” ässitab külaline.

“Kui poiss ähvardab sitsima jääda, küll siis häda hakkab. Ja kust nad niisugusele puupääle mujalt võtavad utsitaja. Küll häda ajab härja kaevu. Maksavad hoopis teistmoodi raha.”

Peeter tõuseb toolilt, tõmbab vaheukse lahti ja lausub üle läve:

“Maksku või sada marka, mina ei lähe. Mis sellest asjata seletada!”

Suleb ukse ja haarab jälle sulepää. Kingsepa-Juuli mõtleb nüüd kindlasti, et Alviine poeg on õppimisest uhkeks või ogaraks läinud. Aga mõelgu! Mis loeb niisuguste mõtlemine. Peetri päris elupaik on kuski hoopis mujal.

“Jumal, nüüd eksitasime teist oma rumala jutuga!” sosistab ema külalisele ja siis hakkavad mõlemad väljaminekut seadma, et kingsepa-Juuli pool edasi rääkida.

Homme pärast kooli tulevad siis need teised. Aga see roheliste kaantega raamat jäi puhtaks. Laenuraamat, aga niisama ilus nagu ostetud ja lõhnav.

****

Eesti Kirjanik Kooperatiiv, 1952

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/