Autor: Antonio Williams Alejandro

Antonio Williams Alejandro – kes ta oli?

Ta nimi oli Leopold-Rudolf Betté, sündinud 8. veebruaril 1907 Tallinnas. Isa Leopold Betté oli prantsuse päritoluga väikekaupmees, ema Luisa Lorenz oli eestlane. Viimane jäi pärast 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu politsei poolt tagaotsitavana kadunuks. Isa lahkus oma perekonnaga 1939. aastal Saksamaale.

Leopold-Rudof Betté saabus NSV Liidu Prantsuse saatkonaa vahendusel 13. veebruaril 1956 Prantsusmaalt Tallinna. Ta põdes lahtist kopsutuberkuloosi ja paigutati ravile Pääsküla tuberkuloosihaiglasse. Seal tutvus ta ühe kaashaigega ning abiellus temaga 22. mail 1956.

Abikaasade tervis halvenes üha. Tööl saadi käia lühikest aega, rohkem oldi haiglas või sanatooriumis, mistõttu majanduslik olukord oli väga raske. Leopold Betté hakkas taotlema personaalpensioni. Selleks oli tal vaja tõendada oma osavõttu Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. Tõendusmaterjali kogumine venis. Kirjavahetus, eriti välismaaga, võttis aega. Saabunud vastused – arhiividest, NSV Liidu Välisministeeriumist, NSV Liidu Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liidu Täitevkomiteest – olid ühesugused: “… andmed puuduvad.”

Rahvusvahelise Punase Risti Komitee Sõjavangide Peaosakonnast Genfis tuli kiri: “… Hispaania Punane Rist Madridis teatab meile: “Tegelikult on meil dokumendid välismaalase Antonio Williams Alejandro kohta 1954. aastast – 52 aastat vana, kodukoht Tampico (Mehhiko). Tema vanemate nimed on Manuel ja Luisa. Ta lahkus Hispaaniast 28.04.1954. Port-Bou kaudu.””

25. märtsil 1959 saabus avaldus Moskvas elavalt endiselt Hispaania vabariigi armee Idarinde peapoliitkomissarilt Llanos-Manteca Virhidiselt, milles too kinnitab, et Antonio Williams Alejandro oli Hispaani vabariigi armee 153. brigaadi 2. pataljoni võitleja.

NLKP Keskkomitee rahvusvaheliselt osakonnalt saabus koopia tõendist, mille oli andnud Kataloonia Ühendatud Sotsialistliku Partei Täitevkomitee liige Gregorio Lopez Raimundo.

On veel kellegi R. Mile´i L. Bettéle saadetud kirja tõlge: “Kallis Williams, ma sain Sinu teise kirja ja ruttan vastama. … Ma kirjutasin juba Hispaaniasse ja palusin isa saata tõendi, mis oleks kinnitanud mitmete endiste Sinuga koos vangis olnud seltsimeeste allkirjadega… See on juba Hispaania patrioodi kohus ja võlg Sinu ees….” Sellest kirjavahetusest pole rohkem säilinud.

Kuna L. Betté võitles algul interbrigaadides prantslaste-belglaste pataljonis ja hiljem Hispaania vabariigi armee väeosades, siis ei puutunud ta Hispaanias kokku teiste eesti ega Nõukogude vabatahtlikega. Tallinna tagasi jõudnud, astus ta ühendusse Hispaania kodusõjast osa võtnud eesti kommunistide Richard Ehrlichi ja Karl Hanssoniga ja sai nende ühiste sõjamälestuste tõttu heaks sõbraks. Nad külastasid üksteist sageli. R. Ehrlich kirjutas selleaegsele Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele August Jakobsonile, paludes abistada L. Bettéd. Selle kirja alusel määras Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Leopold Bettéle 250 rubla (vanas vääringus) ühekordset toestust.

Kaua kestnud asjaajamise tulemusena vormistas Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv personaalpensionde määramise komisjon 3. aprillil 1959 protokolli nr. 4:

“Arvestades, et Betté, Leopold-Rudolf Leopoldi p. võttis osa lahingutest fašistide vastu Hispaania Vabariigi armee koosseisus Hispaania kodusõja perioodil, ja tema vangistuses viibimist 1939. a. kuni 1954. a., samuti arvesse võttes tema tervislikku seisundit (II grupi invaliid) ja materiaalset olukorda, määrata talle erandkorras alates 1. märtsist 1959.a. kohaliku tähtsusega personaalpension 600 (kuuesaja) rbl. ulatuses kuus invaliidsuse ajaks.”

Haigusest pealesunnitud jõudeaegadel asusid abikaasad üheskoos L. Betté mälestusi üles kirjutama. Kuid mõlema tervis halvenes üha ning aina rohkem tuli olla haiglas. Tuberkuloosile lisandusid teised tõved (Leopoldi südamehaigus) ning novembris 1962 surid abikaasad teineteise järel. Nad maeti Tallinna Metsakalmistule.

Kaotusest murtud, pakkis L. Betté abikaasa ema lahkunutest järelejäänud vähesed asjad – mõned rõivad, raamatud ja paberid – kokku ning viis keldrisse, kus need unustusse vajusid. Tuberkuloosihaigete asju hoiduti puutumast ka nakkuse kartusel.

Teame kõik eelöeldut, sest Leopold Betté oli meie kadunud õe ja naiseõe Leida abikaasa. Mõni aeg tagasi meenutasime emaga möödunud aegu. Tuli juttu ka Leidast ja Antoniusest, nagu me Leopold Bettéd kutsusime. Muuhulgas rääkis ema ka nende tehtud ülestähendustest. Meil tärkas huvi. Nii leidsimegi märkmed, mille põhjal käesolev raamat on kirjutatud.

See oli toormaterjal, koosnev üksikutest episoodidest, mis vajasid järjekorda seadmist, omavahel sidumist ja keelelist töötlust. Kirjutatud oli koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele, suur osa Leida käekirjaga, ülejäänu oli Leopoldi enda käega kirja pandud üsna vigases eesti, vene ja hispaania keeles. Kuigi ta kõiki neid kkeeli rääkis, polnud ta grammatikat vist kunagi kuigi põhjalikult õppinud. Mälestuste sisu aga paelus meid ning arvasime, et see võiks huvitada ka teisi.

Varajase surma tõttu ei jõudnud Leida ja Leopold viimase mälestusi päris valmis kirjutada ega viimistleda, mistõttu esineb märkmetes lünki ja lisaseletusi vajavaid kohti. Eriti napisõnaliselt on Leopold Betté kirjeldanud lahinguid, millest ta osa võttis, ja tõelise sõjamehe tagasihoidlikkusega vaikib enda teenetest. Neid pidi tal piisavalt olema, et tõusta Hispaania kodusõja vältel seersandist kapteniks.

Ühes oma kirjas ametiasutusele mainis L. Betté, et on Hispaania vabariigi aukodanik, teises kohas märkis, et astus Hispaanias kommunistlikku parteisse. Seda kõike ei saa enam tõestada, samuti kui paljut muudki.

Isiklikest kokkupuudetest Leopold Bettéga mäletame, te ta oli väga aus ja otsekohene ega kõhelnud välja öelda, kui mõni asi ei olnud nii, nagu tema õigeks pidas. Ta austas väga Dolores Ibarrurit, kellega ta oli kirjavahetuses. Voodi kohal seinal rippus tal Ibarruri pühedusega foto. Kahjuks on nii kirjad kui foto kaotsi läinud.

Oma elujuhtumistest rääkides puistas L. Betté isiku- ja kohanimesid ning daatumeid, mis näitab, et tal oli väga hea mälu. See lubab uskuda jutustuse sündmustiku tõesust. Loomulikult nägi ta sündmusi oma vaatevinklist ning lisas enda läbielatule ka teistelt kuuldut. Eriti vangla-ajal puutus ta ju kokku väga paljude erinevatest paikadest pärit vabadusvõitlejatega. Pole muidugi välistatud, et mõni jutustaja või ka L. Betté ise põnevuse huvides üht või teist enda poolt juurde lisas.

Meie osa Leopold Betté mälestuste trükivalmis seadmisel seisneb peamiselt krijanduslikus töötluses. Kättesaadavate teatmike abil kontrollisime ka faktide tõele vastavust. Kuid kõike kontrollida pole siin võimalik – näiteks Antonia Williamsi väidetavat artiklit “Daily Worker´is”, samuti ei leidnud me kindral Mola jutustuse originaali. Siin tuleb autorit uskuda. Enamik esitatud fakte leidis aga kinnitust.

Oleme väga tänulikud, et Erik Ellmann Hispaania kodusõjast osavõtnuna ning TRÜ õppejõud Kaido Jaanson ja Jüri Talvet Hispaania ajaloo ja kultuuri tundjatena tutvusid käesoleva raamatu käsikirjaga ja juhtisid tähelepanu vigadele, vajalikele täpsustustele ja muudatustele. Nende asjatundlikud ettepanekud on käsikirja viimistlemisel arvesse võetud. Täname K. Jaansonit ka vaeva eest, mis ta nägi Leopold Betté mälestustes esitatud ajaloofaktide kommenteerimisel, kõige enam aga heade sõnade ja julgustuse eest, mille toel söandasime käsikirja avalikkuse ette tuua.

Tahaksime ära märkida ka oma ema ja naiseema osa selle raamatu teokssaamisel, kes Leopold Betté märkmeid pikki aastaid alal hoidis ning tänu kellele need nüüd lugeja kätte jõuavad.

Helga ja Heino Puurand

Kirjastus: Eesti Raamat, 1989

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Elulood/Eestlased