Autor: Sergei Tsvetkov

Autorilt

Voltaire nimetas seda inimest kõige imetlusväärsemaks kõikidest inimestest.

Tal oli tõepoolest imetlusväärne saatus – nii eluajal kui ka pärast surma.

Karl XII mõjutas väga tugevasti nii Rootsi kui ka Venemaa ajalugu, rääkimata veel Poolast, Saksimaast ja Taanist. Rootsile tähendas tema valitsusaeg suurriikliku idee kõrgeimat lendu, hukkumine aga viis järkjärgulisele loobumisele imperiastlikest taotlustest. Sõja käigus Karl XII-ga oli Venemaa sunnitud ümber kujundama kogu oma riiklike ja ühiskondlike suhete süsteemi, võit Põhjasõjas aga tegi temast tollase Euroopa täieõigusliku liikme.

Sellest lähtudes tundub, et omal ajal Venemaa eksisteerimist tõsiselt ähvardanud Karl XII pidanuks pälvima vene ajaloolaste teravat tähelepanu. Mingitel arusaamatutel põhjustel pole seda toimunud. Tänapäevani pole vene ajalookirjanduses töid, mis oleksid tervikuna pühendatud tema isiksusele, enamasti valgustatakse ainult tema tegevuse mõningaid külgi seoses sõjakäiguga Ukrainasse ja Poltava lahinguga. XVIII sajandist alates pole paigast liikunud seda epohhi käsitlevate Rootsi allikate tõlkimine vene keelde.

Samal ajal on Karl XII olnud Lääne-Euroopas üks populaarsemaid ajaloolisis tegelasi, kes on jäänud ajaloolaste lemmikuks seniajani. Kõigepealt kehtib see muidugi Rootsi kohta, kus XVIII sajandi lõpust alates on mineviku pole pöördunud romantilised poeedid avastanud rahvaluule sügavustest skandinaavia saagade ilu. Karli vapustav hingeline sugulus iidsete kangelastega äratas neis huvi kuninga isiksuse vastu, kes tundus oma epikuurlikul sajandil olevat taasloonud iidsete muistendite kangelasideaali. “Frithiofi saaga” looja E. Tegnes nimetas Karli “Rootsi suurimaks pojaks” ning ülistas tema võitluskaaslasi (poeem “Axel”). Ülemöödunud sajandi rootsi ajaloolased olid aga ühtlasi ka suurepärased poeedid, võib-olla osalt seepärast, et tsensuur ei lasknud neil kaua aega tutvuda tõepäraste ajalooallikatega, eriti nendega, mis käsitlesid Karl XII hukkumist: nende töödes oli kõrvuti ajalooliste faktidega üsnagi ohtralt kuninga poeetilist idealiseerimist, mis pahatihti segas neil õigesti määratleda tema osa Rootsi ja Euroopa ajaloos.  Näiteks kuulus ajaloolane Erik Geijer, suurepärase ballaadi “Viiking” autor, asetas Karl XII ühte ritta kuningas Gustav Adolfi ja Karl Suurega. Niisugune poeesia ja ajaloo pingutuste ühendus viis selleni, et Karl XII-st sai esimene Rootsi kuningas, kelle sünnipäeva tähistatakse kui üldrahvalikku pidupäeva.

Ülejäänud Euroopas, kui mõni harv erand välja arvata, valitsesid Karl XII isiksuse suhtes vastukäivad seisukohad, mis on enam-vähem muutumatul kujul säilinud meie päevini. Eriti raevukalt tungisid talle kallale selle ajaloolise koolkonna esindajad, kes vaatlesid ajalugu mõistuse, kodanliku heaolu, demokraatia ja moraali seisukohalt. Need õpetlased ei koonerdanud vihaste epiteetidega ega alandavate hinnangutega. Näiteks kirjutas vene ajaloolane Schlosser, et Karli kirg ebatavalise järele on rohkem kohane poolearulisele rebasejahti pidavale inglasele kui mõistlikule väejuhile ja valitsejale. Aga tema saksa kolleeg, ajaloolane Rottek tunnistas: “Karli vaprus ja energia oleksid teinud temast suurima väejuhi, kui neid oleks juhtinud mõistus, ning suurima valitseja, kui neil oleks lisandunud humaansus ja armastus kodanike vastu.” Ning lisas juurde: “… siiski ei saa lahti meelepahast, lausa vastikustundest monarhi vastu, kes mitte midagi ei austanud ega armastanud nii nagu sõjalaagrit ja võitu, kellele riik oli ainult relvaladu, rahvas aga sõdurite kasvulava; kes oli ükskõikne igasuguse kodanliku heaolu suhtes, kes suhtus põlastavalt igasugusesse mõttesse kodanlikest vabadustest ega pidanud oma kodumaa langust, isegi terve mandri laostumist liiga kalliks hinnaks sõjamehe tujude eest… Väljakannatamatu sõjalise laostumise juures, mida ta põhjustas nii Põhjas kui ka Idas, parandamatu vaesuse juures, millesse ta tõukas oma isamaa, tõestas Karl eriti eredal näitel, kui hukatuslik on absolutism ja kurb on selle rahva olukord, keda käsitletakse kui asja ning pimedat tööriista ning kes ei tohi oma isanda suhtes omada ei arvamust ega õigust.” Viimasel ajal on sellise suhtumisega Karl XII-sse nõus ühinema ka mõned rootsi ajaloolased, näiteks Englund, kes leiab otsese seose Poltaava katastroofi ja Rootsi praeguse heaolu vahel, kus riik on loobunud taotlusest Euroopa positsioonile.

Soovimata anda siinjuures ükskõik missugust hinnangut Karl XII isiksusele ja mitte ahistades lugeja õigust teha loetust oma järeldusi, märgin siiski, et kriitika, mis tugineb tänapäevastele arusaamadele kohusetundest ja moraalist, ei jäta monarhile õigsust olla oma ajastu inimene või isegi üleüldse olla inimene. Niisugune arusaam teeb ajaloost mõttetute tegude ja  sündmuste jada, muudab selle “idioodi jutustatud igavaks muinasjutuks” (Shakespeare), mis rebib puruks heatahtlike professorite südame oma sugugi mitte õnneliku lõpuga. Muidugi, oleks olnud ju suurepärane, kui vaaraod oleksid kehtestanud Vana-Egiptuses demokraatia, Rooma keiser Nero oleks võtnud omaks ristiusu, Ivan Julm oleks likvideerinud pärisorjuse ja Lenin oleks tunnustanud üldinimlikke väärtusi. Ja isegi kui ajaloolane tunneb ajaloolise tegelase suhtes vastumeelsust, jääb tema ülesanne ikka samaks – mitte hädaldada selle üle, missuguseks too isik ei saanud, vaid näidata, mispärast ta sai just niisuguseks, millisena meil on vabadus teda armastada või vihata.

Ma arvan, et kõneldes Karl XII-ga sarnastest isiksustest, põrkame kokku küsimusega ajaloo ja luule vahekorrast ajaloolase töödes. Meenutagem, et kunagi  oli ka ajalugu üks üheksast muusast, kellelt oodati tõde ja  õpetlikkust. Õpetus on kõige viljakam, kui suudame luua elava kujundi. Pole juhus, et rootsi rahvas, nagu muuseas ka iga teine rahvas, unustab oma kangelase isiksuse varjuküljed ja hoiab oma mälus kõike puhast ja õilsat, mis temas oli; ka ajaloolastele ei saa pahaks panna, kui nad hoiavad oma rahvas ülal püüdu jäljendada oma esiisade kangelaslikkust. Rahvuslikes piirides on idealiseerimine hea ja vajalik. Kuid siiski pole ka realism ainult “kaine proosa”. Walter Scott ja Lev Tolstoi on ühekorraga nii realistlikud kui ka poeetilised. Sõja poeesia, sest need sõjad innustasid veel poeete, sõja argipäeva poeesia ja sõdurite vendlus olid tuntud mitte ainult kirjanduslikele kangelastele nagu Ivanhoe, Nikolai Rostov ja teised, vaid ka reaalsetele inimestele, keda mitte kuidagi ei saa lugeda verejanulisteks uljaspeadeks või koletisteks. Toon näiteks vaid nimesid, mis on paremini tuntud vene lugejale – Deržavin, Suvorov, Žukovski, Deniss Davõdov, Puškin, Nikolai Gumiljov. Nad kõik teadsid, mis on “lahingujoovastus”, ja teadsid mitte ainult kuulduste järgi.

Niisiis, tunnistades seda, et Karl XII kuju idealiseerimine oli täiesti seaduspärase, kuigi ühekülgse käsitluse tagajärg, tunnustame ka teisi teadlasi, kes nägid temas ainult tigedat ja julma karikatuuri, sest Karli isiksus annab alust mõlemaks käsitluseks, temas oli paradoksaalsel kombel ühendatud nii naeruväärsus kui ka kangelaslikkus.

Milles siis asi on? Kust tuleks otsida selle vastuolu põhjust ja lahendust?

Püüdes vastata neile küsimustele, ei üritanud ma kirjutada biograafiat selle sõna otseses tähenduses. Pigem panen ma ette vaadelda Karl XII isiksust ja tegevust mõnevõrra ebatavalisest vaatepunktist, mis minu arust on jäänud Rootsi kuninga suurimate biograafide tähelepanud alt välja.

Nimetades oma raamatut belletriseeritud biograafiaks ei mõtle ma seda metafoorina või õigemini mitte ainult metafoorina. Ma olen veendunud, et võti Karl XII psüühika mõistmiseks peitub Skandinaavia muinasajas. Õppides tundama Karli isiksust, tema iseloomu ja tema elukäiku, sattusin ma mitmetele seikadele, mis tõepoolest näitava ja tõestavad Karl XII tegevuse seoseid viikingite sõjaliste traditsioonidega, leidsin tema psüühikas sarnasust iidsete saagade kangelaste maailmatunnetustega. Need näited tunnistavad veenvalt, et “valgustatud absolutismi ” ajastu monarh jäljendas teadlikult oma esivanemate karmi vaprust.

Ainult seda tema kõikide tegude sügavaimat alust mõistes ja silmas pidades saab Karl XII-st kõnelda rahulikult ja eelarvamusteta, langemata idealiseerimisse või karikeerimisse. Ning siis ei tundu Voltaire´i mõtteavaldus, millega ma alustasin seda eessõna, enam liialdusena.

Kirjastus: Kunst, 2005

Ja  jällegi on tegemist raamatuga milles puudub kirja pandud sõnade tõestus. Pole purke ega pudeleid, puudub arheoloogia, statistika jne. Tegemist oleks nagu juturaamatuga tõsisest printsist valgel hobusel. Lihtne lugeda ja pole vaja süveneda uurija (kirjaniku) püüdele tõestada oma kirjapandu tõesust. Hea lugeda kui oled väsinud statistikast jne.  Ja se on hea. Vahepeal peab pidama dialoogi kellegagi, et leida tõde endas.

Mis siis on? Saksamaa, Rootsi, Jaapan jne. Mis neil on ühist? Miks on nad praegu tasemel kus nad on? On venelased teistmoodi rahvus? On nad marsilt? Miks ma  tunnen venelastele kaasa, et nad võitsid? See raamat ei anna vastust, vaid kutsub mõtlema sellel teemal. Üksikisik ja rahvus…Ning seda venelase silmade läbi.

Nii et hetkel, kus raamatu hind on langenud turul 13Eur-lt  – 6Eur-ni, on ta hea valik nii hinna kui sisu poolest.

Ja ei karda vene autoreid! Isegi kui raamat on kirjutatud aastal 2000.

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Elulood “Karl XII – Rootsi Raudpea” – Sergei Tsvetkov