Autor: Rodney Castleden

Sissejuhatus

Kõik toimuv muudab maailma. Isegi pisiasjad annavad oma väikese panuse, aga suur hulk väikesi muudatusi võib muuta maailma juba suurel määral. Kaoseteooriast on tuntud väide, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib hoomamatult keerulise ja pidevalt võimenduva reaktsioonide ja vastastoimete ahelana põhjustada keeristormi teisel pool. Sündmused, mis meie ümber lahti rulluvad, on omavahel ühendatud peene sidemete võrguga. Nagu ütles Lenin: “Kõik on kõigega seotud.” Iga sündmus on ühetaegu põhjus ja tagajärg. Julius Caesari mõrvamise põhjustas pelgus tema ambitsioonide ees ning tema alamate ükskõiksus ja kadedus; see mõrv viis samm-sammult edasi Augustuse valitsemise ja järgnevate Rooma imperaatoriteni.

Mõni sündmus on ajaliselt tähtsusetu ega oma tajutavat mõju, näiteks see, kui naaber oma tara otsa komistab. Mõni on ajaliselt tähtsusetu, kuid omab siiski kaugeleulatuvat mõju, näiteks õun, mis Isaac Newtoni silme all kukkus, või see, kui Lee Harvey Oswald kaua aega enne Dallast üht vähetähtsat poliitikut tulistas ja mööda laskis. Mõned sündmused kahtlemata jäävadki väikesteks ja me ei näe mingeid tagajärgi isegi tagantjärele tarkusena. Niisiis võib olulise ebaolulisest eristamine olla palju keerulisem kui lugeja arvatagi oskab ning lõppkokkuvõttes, kuna kõik on omavahel seotud, ei olegi olemas niisugust asja nagu ebaoluline sündmus.

President Kennedy teadis, et Texase külastamine on tema jaoks ohtlik. Ta oleks võinud otsustada mitte minna, aga ei teinud seda. Ta oleks võinud nõustuda Dallase külastamisega, kuid keelduda ringsõidust autokolonnis – aga ei teinud seda. Ta oleks võinud nõustuda ringsõiduga, kuid ainult suletud ja kuulikindlas autos – aga ei teinud seda. Need ja veel hulk teisi väikeseid otsuseid viisid kohutava sündmuseni, presidendi mõrvamiseni. Aga kui see tähenduslik sündmus muutis maailma, siis tegi seda ka pisisündmuste ahel, mis juhtis teed mõrvani.

Kui olulist ebaolulist eristada on nii raske, tekib vältimatult küsimus: kuidas on sellesse raamatusse sündmused valitud? Mõned ajaloosündmused, nagu juutide väljaränne Egiptusest või Waterloo lahing, on ilmselgelt olulised ja nende maailma muutmise roll on iseenesestmõistetav. Mõned suursündmused tunduvad toimumise hetkel väga mõjukad, aga me näeme võib-olla palju aastaid hiljem, et need ei muutnud tegelikult mitte midagi. Printsess Diana surm mõjutas inimesi väga sügavalt, aga minu arvates ei muutnud see maailma olulisel hetkel, kuid osutusid selleks hiljem, näiteks Abraham Lincolni peetud Gettysburgi kõne või vendade Wrightide esimene lend aeroplaaniga. Aga see valik on veelgi keerulisem.

Just praegu, kui kirjutan seda lõiku, tehakse teatavaks kurb uudis Briti leiboristi Robin Cooki surmast. Omakasupüüdmatu ja kartmatu vastuseisu tõttu sellele, mida tema pidas valeks, oli Cook Briti poliitikas määravaks jõuks. Ta kasutas oma ametikohta Briti valitsuskabinetis sõnavõttudeks Iraagi sõja vastu, rääkides suure osa briti rahva nimel, kes pidas välisriikide sekkumist ebaeetiliseks ega soovinud sissetungi, veel vähem Iraagi okupeerimist. Cook oli üks vähestest juhtivatest poliitikutest, kes kordas peaminister Tony Blairile ikka ja jälle, et tal pole õigus. Cooki hääl oli Nestori hääl Agamemnoni kõrvas, mõistuse ja südametunnistuse hääl. Mida muudab Robin Cooki surm? Siin jõuame probleemi tuumani. Me ei saa seda kunagi teada, sest me saame teada ainult seda, mis toimub ilma temata. Me ei tea, mis oleks võinud toimuda, kui ta oleks elus olnud. Paralleelsesse universumisse, milles Robin Cook oma Ben Stacki mäkke ronides saadud südamerabandusest pääseb ja edasi elab, meil ligipääsu pole.

See probleem kerkib ikka ja jälle. Samamoodi ei tea me, mis oleks võinud juhtuda, kui varasem Briti leiboristide liider John Smith oleks elanud ja takistanud Tony Blairi peaministriks saamast või kui Kennedy ei oleks surnud Dealey Plazas või paavst Johannes Paulus II oleks surnud Püha Peetruse väljakul. Me ei saa teada, mis oleks juhtunud, kui Einstein oleks, nagu ta kavatses, õppinud geograafiat, kui Jeesust ei oleks risti löödud või ei oleks kunagi leiutatud fotograafiat ega autot.

Lõppude lõpuks saame tõlgendada maailma ainult sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu ta oleks võinud olla.

Tavaliselt olulised, maailma muutvad sündmused ka korduvad, isegi toimivad tsüklina. Ikka ja jälle on poliitilised liidrid muskleid pingutanud ning avaldanud oma rahvale mõju sellega, et viivad nad sõtta. “La patrie en danger!” (“Isamaa on hädaohus”) – tänapäeval tõlgendatav pigem massihävitusrelvadena – on alati olnud suurepäraseks võimaluseks koguda riik oma selja taha. Teiselt poolt näitab ajalugu, missugune meeleheitlik abinõu see võib olla, ja sageli pole see üldse mingi abinõu. Üllatav, et poliitilised liidrid on ikka ja jälle langetanud selle hädaohtliku otsuse minna sõtta, kui ajaloo õppetundidest on selga, et sõjad, ja isegi üksikud lahingud, lõppevad ettearvamatult: abi otsimine sõjakuulutamisest on osutunud nii ohtlikuks, et ajaloo õppetunde järgides ei võtaks ükski terve mõistusega poliitik seda otsust iial vastu.

Üks kuulsamaid lahinguid Inglismaa ajaloos, 1485. aastal toimunud Bosworthi lahing, oli üks neist, mis läks teisiti, kui võinuks ennustada. Kuningas Richard III võit tundus tõenäoline, kuid juhuslike ja ettenägematute sündmuste tõttu ta siiski kaotas. Richard mitte ainult ei kaotanud, ta sai surma, temaga lõppes igivana Plantagenet´ dünastia, lõppesid Rooside sõjad ja troonile tulid Tudorid. See oli Inglismaa ajaloos oluline pöördepunkt ja kõik otsustas üheainsa lahingu ettearvamatu lõpptulemus.

Ka kinnisideed võivad ikka ja jälle uuesti esile kerkida. Monoteism, usk ühte jumalasse, on erineval ajal ja erinevates paikades korduvalt uuesti avastatud, uuesti leiutatud või uuesti kehtestatud: seda tegid Enhaton, Mooses, Jeesus ja Muhamed.

Ka loodusnähtused esinevad tsükliliselt. Lühikese aja jooksul võib näha tõusu-mõõna kaks korda päevas või iga-aastast jõgede üleujutusi. Pikema ajaperioodi vältel näeme avaramat üldpilti ja näiliselt juhuslikke geograafilisi sündmuste kordumisti. Laastavad maavärinad toimuvad ikka samades kohtades, piki neidsamu tuntud jõujooni maakoores. Linnad, kus tuleb ette tõsine maavärin, nagu Tokyo või San Francisco, on tõsised maavärinaid kogenud ka varem. Vulkaanid ei purska üks kord, vaid ikka korduvalt. Isegi kõige ägedamad pursked, niinimetatud kaldeerapursked, mida tuleb ette pärast sajandeid kestnud rahu, on geoloogide väitel toimunud samades kohtades ka varem ja niisama jõuliselt. Vulkaanilised saared Krakatau ja Santorini on mõlemad ääretu jõuga tükkideks paiskunud vähemalt kaks korda. Kui sündmus on minevikus kordunud, võib kindel olla, et see avaldub ka tulevikus. Mingil määral saame tulevikus maailma muutvaid sündmusi ette ennustada, samuti näeme, et mõiningaid minevikusündmusi oleks saanud ette ennustada. Purustavat tsunamit India ookeanis oleks saanud ette näha, kui see aga 2004. aastal toimus, ei olnud me selleks valmis. Samasugune laastav tsunami võib tulevikus tabada Atlanti ookeani ja ka selleks oleme täiesti ettevalmistamata – jätkuvalt ehitame maju mere äärde. Taas ei kasuta me oma teadmisi maailma, mineviku ja selles kujunenud mudelite kohta.

Maailma muutvad sündmused on erinevad. Maavärinad ja kaldeerad on heaks näiteks korduvate looduskatastroofide kohta. On veel teisigi looduskatastroofe, nagu Musta mere üleujutus.

Mõned sündmused toovad kaasa järk-järgulise muutuse. Need on sündmused, mis muudavad maailma nii, et see ei ole ega saagi enam kunagi olla endine. Selliste sündmuste hulka kuuluvad näiteks kunsti areng, ratta leiutamine, tööstusrevolutsioon jpt. Mõnikord seisneb järk-järguline muutus arusaamade muutumises. Ptolemaiose kaartide taasavastamise tõttu, need osutusid nimelt märksa täpsemateks kui olemasolevad kaardid, hakkas inimesi rohkem kui kunagi varem huvitama kartograafia; praegu on kaartideta maailma raske ette kujutada, kuid see oleks olnud vägagi erinev sellest maailmast, milles me praegu elame. See oleks olnud pikkade retkede, merereiside, marsruutide ja reisiplaanide maailm, pigem joonte kui nendevahelise ruumi maailm.

Seda raamatut ette valmistades teadvustasin endale, et maailma muutnud sündmusi on olnud kaugelt enam kui maailma muutnud inimesi. Osalt sellepärast, et paljud maailma muutnud isikud on seotud mitmete maailma muutnud sündmustega. Edison näiteks on paljude leiutiste autor. Napoleon vallutas mitmeid maid ja võitles paljudes lahingutes. Nii võib võrdlemisi väike arv aktiivseid isikuid põhjustada suure hulga muutusi maailmas. Kuna sündmusi, mis lausa nõudsid häälekalt pääsu raamatusse, oli suur hulk, olen paljusid neist puudutanud üsna lühidalt – minu arvates on see  parem kui nad hoopis välja jätta.

Olles üle vaadanud need rohkem kui 200 maailma muutnud sündmust, on mul inimkonna ajaloost jäänud mulje kui mäslevast, õhkõrnast, tohutult keerulisest võrgustikust, mille moodustavad üksteist mõjutavad kokkupõimunud elulood. Mõned muutused olid ennustatavad, mõned mitte. Mõned olid looduslikud, mõned inimeste põhjustatud. Maailma mäslev muutlikkus oleneb suurel määral suhteliselt väikestest hulgast inimestest. Marx arvas, et revolutsioon on see, kui tohutud tööliste massid heidavad endalt kapitalistliku türannia ikke; tegelikult on revolutsioonid nii enne kui pärast Marxi ikka ja jälle olnud väikese grupi, tihti kesk- või kõrgklassist pärinevate aktivistide töö. Inimajaloo vältel on 99.9% inimestest elanud tavalist elu, teeninud elatist, hoolitsenud pere ja majapidamise eest ning püüdnud neile pakutavate ideede, uskumuste ja väärtuste keskkonnas oma elule mõtet leida; nad on suurel määral olnud kultuurilise tasakaaluseisundi või inertsi kandjateks. Samal ajal on ülejäänud 0,1% rahvastikust aktiivsed isiksused, kes maailma muutes purustavad teiste jõupingutused jätta kõik nii nagu enne. Mõnikord on nad muutnud inimeste elu paremaks, näiteks Wilberforce ja orjuse kaotamine, Lister ja antiseptiline kirurgia, Martin Luther King ja mustade inimõigused. Mõnikord aga halvemaks, nagu Osama bin Laden ja Al Qaeda rünnakud.

Sada aastat tagasi nähti ajalugu lohutavas ja kindlust pakkuvas võtmes kui inimkonna progressi võidumarssi. Roomlased vallutasid Suurbritannia ja see oli hea, sest tõi pimedusega löödud maale seadused ja korra ja sirged teed; Kolumbus avastas Ameerika ja see oli hea, sest avas Euroopa kolonisaatoritele Uue Maailma. Aga Rooma okupatsioon lõhkus ja alistas kohaliku põliskultuuri ning Euroopa kolonisatsioon Põhja-Ameerikas tähendas põliselanikele rõhumist ja lõppkokkuvõttes väljasuremist. Tänapäeval näivad ajaloosündmused tänu erinevatest seisukohtadest tingitud kõrgemale teadlikkusele märksa kaootilisemad ja moraalses mõttes juhuslikumad. Me ei tea, kuidas inimkonna ajalugu viimaks lõppeb, nii ei või me ka kuidagi teada, missugused sündmused viivad selle lõpu suunas ja millised sellest eemale. Veel lähiminevikus uskusid praktiliselt kõik, et majanduskasv on hea; tänapäeval mõistame üha enam, et majanduskasvul peavad olema piirid, kuna see põhineb loodusvarade üha kiiremal kasutamisel ja paljud neist varadest on lõplikud ning taastumatud. Nüüd otsime jätkusuutlikkust. Teiste sõnadega, me hindame erinevaid kultuure hoopis teisiti kui neid hinnati kõigest viiskümmend aastat tagasi. See raamat hõlmab nii positiivseid kui negatiivseid järk-järgulisi muutusi, nii head kui halba. Ainus valikukriteerium oli, kuidas maailm läbi nende muutus. Kas ta muutus paremaks, selle jätan sinu otsustada, lugeja.

Kirjastus: Tänapäev, 2005

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes: vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu