Oma „Sovremenniku“ 4. numbris (november 1836) avaldab Puškin, olles sattunud kriitika alla luuletuse „Väejuht“ (Полководец) tõttu, selgitava artikli:

„Kutuzovi kuulsus on lahutamatult seotud Venemaa kuulsusega, mälestusega uusaegse ajaloo suurimast sündmusest. Tema tiitel on: Venemaa päästja; tema mälestusmärk: Püha Helena kalju! Tema nimi pole meile mitte üksnes püha, vaid kas ei peaks me, venelased, veel lisaks rõõmustama, et see kõlab nii venepäraselt?
Ja kas oleks suutnud Barclay de Tolly viia lõpule tema alustatud teekonna? Kas oleks ta suutnud peatuda ja pakkuda lahingut Borodino küngaste vahel? Kas oleks ta suutnud pärast seda kohutavat lahingut, kus ebavõrdne heitlus oli ometi võrdväärne, loovutada Moskva Napoleonile ja jääda tegevusetult Tarutino tasandikele? Ei! (Rääkimata siinkohal juba sõjalise geeniuse üleolekust).
Üksnes Kutuzov võis pakkuda Borodino lahingut; üksnes Kutuzov võis loovutada Moskva vaenlasele; üksnes Kutuzov võis jääda sellesse tarka, tegusasse tegevusetusse, uinutades Napoleoni Moskva tulerandadel ja oodates saatuslikku hetke – sest üksnes Kutuzovile oli antud rahva usaldus, mida ta nii imeväärselt õigustas!
Kas tõesti peame oleme tänamatud Barclay de Tolly teenete vastu seetõttu, et Kutuzov on suur?“

See ei olnud Puškini poolt sarkasm. Puškin mõtles seda kõike absoluutselt tõsiselt, kuid selles tekstis on peidus väga peen ja kirglik poleemika ning poliitiline diplomaatia, mis võib praegu mõjuda manipuleerivana.
Et mõista, mis seal tegelikult toimus (ja miks see ei ole sarkasm, vaid pigem meeleheitlik kaitsekõne).
Puškini luuletus „Väejuht“ (1835): Puškin käis Barclay de Tolly maali vaatamas ja kirjutas luuletuse, kus ta kujutas Barclayd traagilise, vääritimõistetud ja teenimatult tagakiusatud geeniusena. Ta tõstis Barclay väga kõrgele kohale.
Vene ühiskond (eriti konservatiivsed ringkonnad ja Kutuzovi fännid) vihastas Puškini peale kohutavalt. Teda süüdistati riikliku pühaku – Kutuzovi – alandamises ja Vene rahva solvamises, kuna ta julges ülistada “šotlast/sakslast” Barclayd.
Puškini tagasitõmbumine (see tekst): See artikkel „Объяснение“ on Puškini katse end “tühistamisest” päästa. Ta pidi avalikult tõestama, et ta ei vihka Kutuzovit ja on ikka “õige patrioot”.
Kui me loeme ridu nagu: „üksnes Kutuzov võis jääda sellesse tarka, tegusasse tegevusetusse, uinutades Napoleoni Moskva tulerandadel“, siis tänapäeva inimesele tundub see puhta mõnitamisena – et mees lasi pealinna maha põletada ja vaatas pealt, ja see on “tark tegevusetus“?!
Kuid Puškini ajal oli see tollase historiograafia ametlik ja romantiseeritud narratiiv. Seda nimetati “sküütide taktikaks” või “Kutuzovi kavaluseks”. Puškin ei pilka Kutuzovit, vaid ta kasutab retoorilist võtet: ta annab Kutuzovile kõik punktid ära, et keegi ei saaks teda süüdistada riigireetmises, ja esitab siis oma põhiküsimuse:

„Hea küll, Kutuzov oli suur ja tegi seda, mida suutis ainult tema… aga kas me sellepärast peame Barclay täiesti maha salgama?“

Kui me kraabime maha selle romantilise värvi, mida Puškin ja hiljem Tolstoi oma „Sõjas ja rahus“ tegeliku Kutuzovi asemele maalisid, siis paljude sõjaajaloolaste (ja tollaste kindralite) silmis oli Kutuzovi tegevus – või õigemini tegevusetus – pärast Moskvast taganemist pehmelt öeldes küsitav ja karmimalt öeldes katastroofiline viga.
Kutuzov laskis Napoleonil sisuliselt käest libiseda.
Berezina jõe katastroof (mis oleks pidanud olema lõppvaatus): 1812. aasta novembris oli Napoleon Berezina jõe ääres lõksus. Vene armeel oli hiilgav võimalus Prantsuse keiser vangi võtta ja tema armee riismed täielikult hävitada. Kutuzov aga viivitas, ei saatnud põhivägesid õigeks ajaks kohale ja jättis rünnakuraskuse admiral Tšitšagovile ja kindral Wittgensteinile.
Teiste lavastamine patuoinaks: Kui Napoleon ikkagi üle jõe pääses ja põgenes, tegi Kutuzov kõik, et süü lavastada admiral Tšitšagovi kaela. Tšitšagovist tehti Venemaal avalik naerualune ja patuoinas, kuigi mees võitles kangelaslikult talle jäetud nappide jõududega, samal ajal kui Kutuzov oma peaarmeega lihtsalt “jälgis mängu”.

Borodino lahing
Borodino lahingupaiga valis ja kinnitas Vene armee uus ülemjuhataja Mihhail Kutuzov, mitte Michael Andreas Barclay de Tolly.
Juhtide strateegilised erimeelsused
Kutuzovi otsus: Mihhail Kutuzov määrati Vene vägede üldjuhiks vahetult enne otsustavat kokkupõrget. Kuna pidev taganemine tekitas Peterburi õukonnas ja seltskonnas suurt rahulolematust, vajas uus ülemjuhataja Moskva ees paika, kus Napoleonile lahing anda. Ta valis Borodino küla ümbruse, sest see positsioon sulges peamised teed Moskva suunas, kuigi maastik ise oli üsna lage ja looduslike takistusteta.
Barclay de Tolly strateegia: Enne Kutuzovi saabumist oli armeed juhtinud Barclay de Tolly. Tema viis meisterlikult ellu põletatud maa taktikat ja pidevat taandumist, mis kurnas Napoleoni vägesid. Barclay hoidus teadlikult suurtest lahingutest. Ehkki ta oli varem otsinud teisi kaitseliine (näiteks Drissa kanti), ei olnud Borodino positsioon tema valitud.
Barclay roll lahingus: Kuigi Barclay de Tolly ei valinud lahingupaika, näitas ta Borodinol üles erakordset isiklikku vaprust, juhatades lahinguväljal külmavereliselt Vene armee paremat tiiba.
Tsarevo-Zaimištše positsioon
Barclay de Tolly oli 1812. aasta sõjas tegelikult lahingupaigaks välja valinud Tsarevo-Zaimištše (Царёво-Займище) küla ümbruse, mis asub Vjazma lähedal, Moskva suunas taandumise teel.
Miks see koht valiti? Pärast Smolenski kaotust mõistis Barclay de Tolly, et armee peab enne Moskvat Napoleonile otsustava lahingu andma. Ta saatis ohvitserid sobivat maastikku otsima ning valik langes Tsarevo-Zaimištšele, kus asuti juba positsioone sisse võtma ja muldkindlustusi rajama. (Märkus: Sõja alguses oli Barclay valinud peatamis- ja kaitsekohaks ka Drissa kindlustatud laagri tänapäeva Valgevene territooriumil, kuid sellest positsioonist loobuti kiiresti, kuna see osutus strateegiliselt vigaseks ja ähvardas armee ümberpiiramist).
Mis sai edasi? Enne kui lahing alata jõudis, saabus kohale uus ülemjuhataja Mihhail Kutuzov, kes Barclay de Tolly välja vahetas. Kutuzov vaatas valitud positsioonid üle, pidas neid puudulikuks, käskis taandumist jätkata ning valis paar päeva hiljem uueks lahingupaigaks Borodino.
Kutuzovi argumendid Tsarevo-Zaimištše vastu
Mihhail Kutuzovi silmis oli Tsarevo-Zaimištše positsioonil kaks peamist puudust, miks ta keeldus seal lahingut andmast:
Maastiku taktikaline sobimatus (kaitseta tiivad):
Kuigi Barclay de Tolly pidas kohta sobivaks, leidis Kutuzov, et positsioon on kaitseks ohtlik. Maastik ei pakkunud Vene armee tiibadele piisavalt looduslikku kaitset (nagu metsad, järsud jõeorud või sood). Kutuzov kartis, et Napoleon kasutab oma arvulist ülekaalu, haarab Vene vägede külgedelt ümber ja piirab nad sisse. Lisaks olnuks lahingu kaotamise korral armeel sealt väga keeruline organiseeritult edasi taganeda, mis võinuks viia kogu sõjaväe hävinemiseni.
Strateegiline ja poliitiline põhjus (reservide puudumine):
Kohapeal olles nägi Kutuzov, et prantslaste ründav vägi on endiselt liiga suur ja Vene armee vajab hädasti lisajõude. Ta otsustas lahingut edasi lükata, et jõuda Moskva suunas liikudes ära oodata kindral Mihhail Miloradovitši juhitud värsked abiväed (umbes 15 000 meest) ja Moskva maakaitseväe (ополчение).
Kutuzov kasutas Tsarevo-Zaimištše koha “puudulikkust” ka hea ettekäändena keiser Aleksander I-le, et jätkata Barclay varem kirutud, kuid tegelikult ainumõistlikku taandumistaktikat. Ta vajas aega armee tugevdamiseks.
Borodino: samad vead, teine reaalsus
Taktikaliselt olid Borodinol tegelikult peaaegu samad puudused, kuid strateegiliselt ja poliitiliselt oli olukord täielikult muutunud. Sõjaajaloolased (sealhulgas kuulus Karl von Clausewitz, kes ise Vene staabis teenis) on märkinud, et puhtalt maastiku mõttes ei olnud Borodino väli sugugi ideaalne kaitsepositsioon. Ka seal oli maastik liiga lage ning Vene armee vasak tiib loodusliku kaitseta ja ümberhaaramiseks avatud.
Kutuzov otsustas seal võidelda kolmel põhjusel, mis Tsarevo-Zaimištšes puudusid:
Abiväed olid kohal: Borodinol oli Vene armee suurus kasvanud umbes 120 000 – 135 000 meheni, mis tegi jõudude vahe Napoleoniga peaaegu võrdseks (Napoleonil oli umbes 130 000 meest).
Aeg maastiku parandamiseks: Kuna Kutuzov võitis taandumisega mõned päevad aega, jõudsid inseneriväed alates 3. septembrist püstitada tugevad tehiskindlustused. Tsentrisse rajati Rajevski reduut ning nõrgale vasakule tiivale Bagrationi flešid (noolkindlustised). Need kompenseerisid maastiku looduslikud miinused ja muutsid ründamise prantslastele veriseks.
Poliitiline paratamatus: Borodino asus Moskvast vaid umbes 120 kilomeetri kaugusel. Kutuzov mõistis, et keiser, aadel ja rahvas ei andestaks talle pühapaiga loovutamist ilma suurlahinguta. Borodino oli viimane piir – sealt edasi taganemine ilma võitluseta olnuks armee täielik häbistamine. Kutuzov lahendas maastiku miinused massiivsete muldvallide ja suure hulga suurtükkidega (kohale veeti üle 600 kahuri).
Kas Barclay de Tollyl oli tegelikult õigus?
Sõjaajaloos ei ole alternatiivajaloo puhul kunagi ühte ainust tõde, vaid kõik põhineb analüüsil ja tõlgendustel. Barclay de Tolly oli erakordselt kaine ja kalkuleeriv mõtleja, kelle plaan Tsarevo-Zaimištšes põhines puhtal sõjateadusel:
Matemaatiline lähenemine: Barclay ja tema staabiülem, kindral Karl von Toll, valisid koha põhjaliku topograafilise analüüsi tulemusel. Barclay teadis, et Napoleoni armee sulab iga päevaga (haigused, nälg, desertöörid). Tsarevo-Zaimištšes oli Vene armee rindepikkus lühem ja kergemini kontrollitav. Barclay uskus, et kui prantslased ründavad otse keskosa kindlustusi, suudab armee nad seal verest tühjaks jooksmisega peatada.
Kutuzovi poliitiline mäng: Ajaloolased on üsna üksmeelel, et Kutuzovi kriitika Tsarevo-Zaimištše aadressil oli osalt poliitiline ettekäänne. Ükski uus ülemjuhataja ei taha alustada otsustavat suurlahingut oma eelkäija ettevalmistatud positsioonilt – võidu korral kuulunuks au kohavaliku eest Barclayle. Lisaks oli armee juhatuses tohutu pinge “põlisvenelaste” (Kutuzov, Bagration) ja “välismaalaste” (šoti juurtega Barclay) vahel. Kutuzov pidi näitama, et teeb asju teisiti.
Borodino õppetund: Borodino lahingus juhtus täpselt see, mida Kutuzov oli kartnud Tsarevo-Zaimištšes: Napoleoni väed suutsid Vene armee vasakust tiivast (Bagrationi noolkindlustistest) peaaegu mööda haarata. Lahing kujunes kohutavaks lihamasinaks, kus Vene armee kaotas ligi poole oma koosseisust ja pidi ikkagi Moskva loovutama.
Paljud ajaloolased argumenteerivad, et Barclay de Tolly valitud kohas (Tsarevo-Zaimištšes) oleks lahing võinud minna Vene armeele isegi paremini või vähemalt mitte verisemalt. Küsimus ei olnud selles, et üks koht oli “hea” ja teine “halb”, vaid selles, et Barclay oli puhtalt pragmaatiline sõjateadlane, Kutuzov aga meisterlik poliitik ja psühholoog.

“Kuldse silla” strateegia
Kutuzovil oli oma filosoofia, mida kutsuti “kuldse silla” ehitamiseks vaenlasele (золотой мост). Tema loogika oli umbes selline:
Vene armee säästmine: Ta nägi, et nälg ja Vene talv teevad töö tema eest ära. Miks raisata vene sõdurite elusid viimases meeleheitlikus lahingus geeniusega, kes on nagu haavatud tiiger?
Poliitiline tagamõte (Inglismaa hirm): Kutuzov uskus, et Prantsusmaa täielik hävitamine ei ole Venemaa huvides. Ta arvas, et kui Napoleon täielikult kaob, muutub Suurbritannia Euroopas liiga võimsaks. Tema eesmärk oli prantslased lihtsalt Venemaalt välja lüüa, mitte neid Pariisini taga ajada (mida Aleksander I aga kirglikult soovis).

Barclay vs. Kutuzov – iroonia tipp
Kogu loo suurim iroonia ongi see, et Barclay de Tolly oli see, kes tegi ära musta töö. Barclay mõtles välja ja viis ellu selle eduka, kuigi ebapopulaarse taganemisstrateegia, kurnates Napoleoni ära.
Kui Kutuzov lõpuks määrati vägede etteotsa, tegi ta täpselt sama, mida Barclay – taganes ja loovutas Moskva (mida Barclayle kunagi andeks ei antud). Kuid kuna Kutuzov oli “põlisvenelane” ja oskas rahvaga manipuleerida, tembeldati tema tegevusetus “targaks ja kavalaks plaaniks”, samal ajal kui Barclayd peeti peaaegu reeturiks.