Autor – Raimond Kolk

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958

Romaan

1.

Kirjutaja süütas põlema kõrge vaskjalaga laualambi, keeras selle tahi väiksemaks, siis jälle suuremaks, pani peale tagasi rohelise kupli ja tõstis siis lambi enesest rohkem eemale laua keskele, kus nüüd Tsoburga nägu laua teises ääres hästi teravalt nähtavale tuli. Tühjas õhtuses vallamajas, mille vaikusse ainult telefonitraatide ühetooniline tinin akna tagant kostis, olid kirjutaja ja vallavanem tükk aega sõnatult hämarikku veetnud ja Tsoburg tõusis nüüd oma rinnutavast olekust istukile. Tal oli täishabe ja täisjuuksed, mõlemad sasitud ja säbrulises laines, valge vase pleekinud-kollast värvi. Tal olid puhmas kulmud nagu kotka kannused ja tal oli suur konksus nina. Huuled seevastu ei tulnud habeme seest peaaegu üldse mitte nähtavale, sest harilikult pigistas ta suu nii kõvasti kinni. Juurde kuulus ka, et tal olid punetavad põsesarnad õhukese marraskil nahaga, millest peened sinised veresooned läbi paistsid. Lõpuks oli tal veel valge siidine kaelarätt, millest kitsas riba habeme alt välja ulatus, kuid kohe varsti vesti varju ära kadus.
Niisugune ta oli, Parmu Tsoburg, täna viimast päeva vallavanem.
Keegi teine peale tema enese ei tundnud rõõmu, kui ta omal ajal vallavanemaks sai, ja keegi teine peale tema enese ei leinanud, kui ta nüüd ameti maha panema pidi. Sest peale habeme ja suure nina tal teisi voorusi selle ameti jaoks polnudki. Ei olnud jutu jõudu ega sõna osavust, ka mitte mõtte teravust, mis teiste mõttest üle oleks käinud. Vähemalt polnud keegi mõnd juhtivamat mõtet ka kinniste huulte tagant kuulnud, ka kui ta suu lahti tegi, siis puristas ta sõnad suure kiiruga segamini hunnikusse. Sealjuures kõikus ta pea kahele poole, nagu oleks sõnade tulv pea kõikuma löönud. Mõnede meelest oli ta siis nagu puristav loom, kes kõrgelt kaldalt ootamatult vette kukkunud. Kui ta millegi poolest kuulus oli, siis oma kitsiduse ja – naabrite arvates – ka laiskuse poolest. Parmu talu elab veel vanast rasvast, ütlesid inimesed. Tsoburg, ütlesid inimesed, tsobu, tsobu … igavene tobu…
See oli aeg ja juhus, mis kahe peale kokku tema vallavanemaks ülendasid.
Suur ilmasõda oli möllanud, revolutsioonid käinud ja keerutanud, inimestele oli nagu liiva vastu silma löödud, et vahel enam mitte midagi ei teadnud, ei näinud ega kuulnud. Tsaari kull ja keisri pilt olid vallamaja seinalt minema pühitud, sakslastele oli kartuliputru ja võid segamini antud, aga siis äkki oli Tallinnas oma valitsus, oma sõda ja oma seadus. Suurest segadusest oli uus ja omamoodi selgus koitma hakanud. Rahu tuli, niisugune uus aeg tuli, mida ei osanud arvatagi. Vaata aga, Kahruküla Tõntsman ei kõlvanud enam vallavanemaks, sinna ametisse pandi nüüd Tsoburg, Parmu Tsoburg!
Habsburgid lähevad ja Tsopsburgid tulevad, ütlesid jälle teised, kelledel enda arust suurem ajalooline silmaring. Uue aja järgi valitud volikogu istus kolmel pikal puupingil vallamajas koos ja valis vallavalitsust, küll mitte kolm päeva, aga sinnapoole. Siin olid koos nüüd maaga mehed ja maata mehed, asunikud ja kasunikud, kuid ülesanne ise polnud sugugi lihtne. Ala mehed tahtsid vallavanemaks ühte ja Mäe mehed teist, ja leidus kolmandaid, kes tahtsid hoopis kolmandat. Rohkem kui mitu korda olid vallarahva läkitatud nõumehed pinkidelt püsti tõusnud, üksteise järel rohelise kaleviga laua äärde astunud, oma parema äratundmise järgi poolt ja vastu templit tarvitanud, paberilapi kõvasti kokku voltinud ja kirjutaja kätte ära andnud, kuid ikka oli häältel kolm või neli, mõnikord koguni viis saba, ei, valitud polnud keegi. Piibusuits koosoleku kohal venis nagu paks sinine pilv, see oli nagu ülespoole vesi, mis juba kõhust saati, ja öögi polnud enam kaugel, kui kõige lõpuks Tsoburg kustki taganurgast välja otsiti, üles seati ja ära valiti. Keegi polnud ta vastu, sest et keegi ta poolt ei olnud.
Et keegi ta poolt ei olnud, sai veelgi selgemaks sellel koosolekul, mis tema minema valis. Õieti küll ei valinudki, sest et teda üldse kandidaadiks ei seatud, ta aujärjel viibimine kustus vaikselt ja kärata nagu üksik kuu kalendris, sellest hoolimata, et ta kaks tervet aastat oli kohta täitnud. Küll oli Tahma Aadi koosoleku alguses veidi mõminat teinud, et valime vanad tagasi, kuid Aadi oli tuntud irvhammas. Ja ennast ise üles seada, see polnud kuidagi kombeline, vähemalt niipalju oli ta valla asjade ajamisel õppinud. Nagu lipendav koltunud leht, mille sügisetuul ilma halastuseta maha kisub, istus ta koosoleku ees ja ootas oma saatust. Paksu villase kampsuni, vesti ja linase särgi all lõdises ta rind, lõdises ta süda suure turjaka meherinna sees suurest ärevusest, kuid ka see ei aidanud. Miski ei aidanud, Tõntsman tuli tagasi, Tõntsman valiti tagasi, Tõntsman ja Tõntsman, äkki oli ainult Tõntsman kõikidel suus ja meeles. 30. novembrikuu päeval pidi ta valla rahalaeka ja muu majapidamise lõpulikult üle andma, mis oli ju sama hea kui käest andma.
Jah, nii see elu oli, külm karvane elu. Tsopsburid ja Habsburgid, Habsburgid ja Tsopsburgid. Muidugi oli see ennekuulmatu sõim, Tsoburga sõimunimest veel Tsopsburg välja väänata, kuid see oli ühteaegu ka soe meelitus. Tõsi küll, troon see ei olnud, kuhu tõusta, vallavanemal polnud ka enam suurt vaskplekist ametiraha kaelas nagu õndsa tsaari päevil, kuid tool oli ikkagi. Kui ta keeras ennast sellel toolil veidi vasakule, siis pääses ta rahalaeka kallale, siis võis ta vestitaskust võtme võtta, kõik kolm lukku lahti keerata, suure müraka raudukse lahti tõmmata, ja laeka mitmesugustes soppides ja käändudes sõrmitseda, kust metalli külmus ja siledast puust vaheseinte jahedus uimastavalt näppudesse lõi. Kui ta ennast aga laua äärde tagasi keeras, siis võis ta jämeda sulepea võtta, selle kõige jämedama, mis hästi käes püsis, ja oma nime alla kirjutada, käe alla panna ehk – nagu vallamaja keeles seda öeldi – vapi alla lüüa. Ja kui ta kõige lõpuks ennast veel veidi vasakule keeras, siis võis ta jutule soovijaid jutule võtta, viltu tõugatud peaga ära kuulata, mõne sõna vastu puristada, mõni kord ja õige vähe ka keelata ning käskida.
Kaks päeva nädalas olid vallavalitsuse päevad ja nendel päevadel oli tal püha õigus vallamajas istuda, just siin ja sellel toolil, mis oli kirjutuslaua taga ja rahakapi ees. Mitte heinategu ja lõikus, mitte jaanipäevad ja jüripäevad, vaid vallapäevad olid ta ajaarvamise kõige usaldatavamaks aluseks. Iga kord, igal niisugusel päeval oli midagi, mis vallavanema enda kohalviibimist nõudis, aga kui ei nõudnudki, siis vähemalt võimaldas, selleks põhjust andis. Kõik need paljud asjad, aetud ja ajamata asjad! Makstud vallamaksud ja maksmata maksud, hobustele, vahel ka inimestele antud passid. Inimestel pilt ja hobustel pikkus, vaata, et see valesti ei lähe. Vaadati juuste värvi ja küsiti hobuste karva. Vaestemaja vägi käis toetust saamas, rohkem küll juurde nurumas, ja asunikud oma ehituspabereid kinnitamas. Kaupmees kõrtsi juures vaidles teedekapitali maksu pärast ja saevabrik halbade teede pärast. Mõni läks kohtusse edasi ja mõni jättis minemata. Inimesed tulid ja teretasid, ütlesid vallasaks ja kuberner, aga mitte iialgi Tsoburg ega Tsopsburg. Juba ainuüksi selle poolest oli vallamaja nelja seina vahel kindel olla, kindel nagu kirikus.
Kuid nüüd oli kirjutaja lambi süüdanud, ta oli, oma rinnutavast olekust istuma tõusnud, ja ta teadis, et lõpp oli lähedal. Viimne vallvalitsuse päev hakkas oma viimse poole või veerandtunnini jõudma. Jaa, kas pool või veerand tundi, see olenes, millal kirjutaja püsti tõusis ja ära tahtis minna. Kuigi lamp laual põles, oli nüüdsama alles süüdatudki, tundus talle ometi, nagu oleks see küünal, mis viimast rasvaraasukest püüab ja põletab, varsti kustub, suurt pimedust enda taha jättes.
Ärevus, mis enne ja pärast volikogu koosolekut nagu halltõbi ta sees voogas, oli nüüd järele andnud ja ainult tuim lahkumise kurbus oli jäänud. Tuttava liigutusega pöördus ta rahakapi poole, kohmitses nagu hellitades selle ukse kallal ja võttis siis kõige kaugemast tagaseina laekast suitsupaki välja, luges paberossid üle, pistis ühe oma habemes huulte vahele. Et ta suitsupakki rahakapis hoidis, polnud irvislõugade poolt muidugi mitte märkamata jäänud. Mõnel pool peeti seda ta ihnsuse kõige suuremaks häbiplekiks, sest nõnda jõudis ta küll teiste pakutud suitsud varakult vastu võtta, kuid omade pakkumisega alati hiljaks jääda. Ise arvas ta ometi, et suitsupakk seisab rahalaekas puhtast toredusest. Oh, kui ta oleks mahtunud, ta oleks ise sinna laekasse roninud!
Suitsuvine rullis ümber lambi, kupli alt nagu korstnast välja kerkides. Lamp oli soe, selle lähedus oli soe, ja ikka edasi suitsetades tundus talle, et vallamaja kirjutuslaud oli suur nagu põrand, nagu põld, nagu mitu põldu. Ta tundis vastupanemata tahtmist pea lauale panna ja magama jääda, mitte ära minna, vaid selle soojuse käes magada. Traatide laul akna tagant kostis nüüd kui suvelindude vidin, laud oli ikka suur, suur, nii suur, ja kuumav lamp kui päike. Valge paberipoogen kirjutaja ees oli siit kõrgelt vaadates kui pleegituses kesamaa, millest tindiläikes read nagu värskelt küntud vaod risti üle käisid. Minu sulane, mõtles ta ja hõõrus uimas silmi.
Elu oli üldse nagu ringmäng, ja niisugune volikogu koosolek, kus vallavanemat valiti, oli kindlasti ringmäng, pulmades ja ristsetel, aga ka seltsimaja pidudel paljutarvitatud ringmäng – üks peremees võtab sulase, see sulane võtab naise. Tuldi kokku tegutsemise tahtmisega, tuldi nagu pidulegi parema puhtama elu igatsusega, käidi üksteise sabas ja seletati, hõisati ja lauldi, aga siis äkki jäädi seisma ja – võeti. Võeti, kes ette juhtus. Valimised? Mis valimised need niisugused olid, kus ükskord valiti Parmu, sest et Kahruküla enam koera sabagi alla ei kõlvanud, aga teinekord ikka Kahruküla, nii et Parmu võis koju minna, ja – mis kõige hullem – sinna jäädagi. Kui üks ükskord ei kõlvanud, siis mispärast ta kõlbas teinekord, ja kui üks ükskord kõlbas, siis mispärast ei kõlvanud ta enam teinekord?
Et siis ka kirjutaja vahele ei astunud, ei soovitanud, nõu ei andnud, koosoleku keskele kaasa hüppama ei tulnud, võtma, et ta ei öelnud – mehed, mõelge ka, mis te teete! Kas polnud ta alati kirjutaja tahtmist täitnud, kas polnud ta kirjutajale mineva lihavõtteks kolm naela värsket vasikaliha toonud, kas polnud ta küttepuutalgute ajal kõik kasesüllad vallamaja ja vaestemaja juurde saatnud. Ja kui kirjutaja siiski seda koosolekul ei teinud, kas ei võinud ta siis täna õhtul sulepea korraks kõrvale panna, üle laua talle otsa vaadata ja öelda:
– See neide valimine, see om ringmäng ja kirbu kaklõmine. Mis see meile kõrda lätt? Mina olõ sinu kirutaja, sina olõt minu vallavaõmb, ja asi ants!
Aga kirjutajal polnud kolme naela vasikaliha nagu meeleski, ta kirjutas vahet pidamata edasi, kuni paber täis sai, kuni ta kuivatuspressiga sellest üle käis ja siis Tsoburga ette allakirjutamiseks lükkas. Nõnda ei olnud asi sugugi ants, hoopis vastupidi, viimnegi lootus ja lohutus hakkas kaduma. Aeglaselt võttis ta sulepea, veeretas seda sõrmede vahel, kuni sule teravik, sule kõht õigesse kohta sattus, ja kirjutas siis, ikka aeglaselt nagu tilgakaupa mett maitstes, oma täieliku nime – Kusta Wreeman.
Kusta Wreeman, nii, K-u-s-t-a Weerman. Midagi peaks kaasa võtma, mõtles ta, käega üle otsaesise lükates, nagu higi pühkides. Tal oli tunne, nagu seisaks kiire äkiline põgenemine ees, ja tal oli tahtmine midagi kaasa võtta, midagi, mida talle ei antud. Mida? Templipatja, sulepead, hõbetatud ankrut, mis nagu linaleotuse vajutus sissetulnud kirjade hunniku otsas seisis? Mida, jaa, mida?
– Sa mine koolimajast kah läbi, ütles nüüd kirjutaja.
– Ütlä Meerile ärä …
– Mis sis mina? küsis ta vastu.
– Noh, sul nigu viimän päiv … ja Meeril kah varsti viimän. Sõbra umavahel …
Vallavanemaks, jah, ei tahetud, aga viimsel päeval veel virilat asja ajama, ajama ja arutama, sinna oli ta mees küllalt. Sest viril see asi ju oli, igast kandist viril, koolipreili sai lapse, niisugust polnud enne kuulnudki, polnud vist juhtunudki. Kevadel tuli ise koolist, tunnistused kaasas ja nägu tipu-topsukene ees, aga enne jõulu anna juba pass ja pilet. Sügisel võtad ametisse, juhatad korterisse, Vunts-Annel lased tuba küürida, preilile auks, ikka preili auks, poole aasta petrooli mõõdad välja, aga nüüd anna juba pass ja pilet. Oleks veel võõras, aga Karjats-Jaani tütar, oma valla inimene. Kes see uskus, et tast preili saab, ja õigus oligi, ei saanudki. Sõja aeg – ei saanud, sõja ajal ka ei saanud, sõda kasvatab sulisid, sulisid. Kaks kuud ametis ja tema palub puhkust, endal kõht ees missugune. Vallavalitsus küsis maavalitsuselt, maavalitsus küsis vallavalitsuselt, tagasi lükatud, ametist vabastatud. Maavanem ja vallavanem, vallavanem ja maavanem … Anname teada selle kirjaga, selle kuupäevaga selle templiga, Meeri ei saa puhkust, ei saa … välja, välja koolimajast, vallamajast välja …
– Ma sis lähä, puristas ta äkki. – Ma lähä …
Ta tõusis püsti, nagu oleks ta mõlemad, maa- ja vallavanem ühes isikus, võttis varnast pihtkasuka, surus mütsi pähe ja lahkus kantseleist head õhtutki lausumata. Kuid see oli nii lühike maa, juba oli ta trepil, ja kuulis, kuidas kirjutaja siinsamas ta seljataga ukse krõbinal lukku keeras. Läbi oli, läbi oli see aeg. Ees oli pime novembri õhtu nagu ääretu mustav vesi, mis igast küljest jääd kasvatas, üksinduse ja kojumineku jääd.
Ta käis veel kuuri all hobust vaatamas, kohendas heinamärssi ja tekki looma seljas, viivitas, patsutas lakka ja õiendas rangirinnuse kallal. Siis hakkas astuma koolimaja poole, mille nõrgad hämarad tuled läbi kasevõseriku vastu paistsid. See oli imelik minek, ta nagu ei teadnud õieti, kest ta oli ja mis oli tal asja. Ta proovis sõnu kokku otsida, mis ta Meerile ütleb, kõlavaid sõnu, ametlikke sõnu, maavalitsuse ja vallavalitsuse kirjavahetusest õpitud sõnu, kuid kõik need veeresid laiali kui herned. Ainult kirjutaja võtme krõbin kõmas peas mitmekordselt vastu, nagu oleks see olnud suur ja roostes aidalukk, mida kirjutaja keeras, aida- või keldrilukk, mis sada aastat puutumata seisnud.
Käsikaudu kobades venitas ta enda läbi pika ja pimeda koridori, tõusis siis trepist üles ja koputas mitu korda, kuid üheainsa sõrmenukiga, nagu oleks ta mõni arglik koolilaps, ja hoopiski mitte Parmu talu peremees, vallavanem veel pealekauba. Kui koolipreili tuli, kui Meeri, lamp käes, talle ukse avas, sulas ta teretus arusaamatuks pudistuseks.
– Kae, vai vallavanemb esi, püüdis Meeri lõkerdada, kuid ehmunud ja lontis meest enda ees nähes taipas ta kohe, mis sõnumiga see tulnud. Kuuldused olid käinud, halvad, kehvad kuuldused, ja nüüd olid need siis tõsi. Õlekõrs siis ikkagi ei kandnud, ei, ei kandnud, piitsavars läks pooleks.
Nagu moe pärast kohendas ta tooli, teeskles lõbusust ja lahkust, pakkus vallavanemale istet. See oli sõõris põhjaga vineertool, kuhu Tsoburg istus, koolipreili pehme tool, mille seljatoele ja istmele padjad paeltega külge köidetud. Ise istus koolipreili, nüüd küll juba päris tõega Meeri, Pärtina Meeri mõisast, jaa, ise istus ta voodile, mõlemat kätt enda taha seljatoeks seades. Nõnda jäi ta ootama, potisinine lahtiste hõlmadega kampsun seljas, lõug püsti ja juuksed tahapoole kaldu. Kui aga Tsoburg ikkagi ei alustanud, kui Tsoburga vesihallid silmad ainult vaatasid ja vaatasid ja kell laual tiksus, siis pidi ta ise alustamas:
– Konas sis?
– Edimätsest jaanuarist …
– Kos ma sis lähä? No ütlä … ütlä, inemine! Esä lüü mu koolus.
Ta tundis, kuidas mitu kuud küdenud hirm oli nagu aurukatla aur, mis väljapääsu otsis, teise inimesega rääkimist nõudis. Nõnda uskus ta millegi pärast, et just Tsoburg – oma kuulsale nimele vaatamata, või just selle pärast – oli see teine inimene, pealegi veel kaastundlik vallavanem, kes tema ära kuulab, mõne lohutussõna ütleb, et elu sõlmest kas või ainsagi lõnga välja harutada aitab.
Kuid seda Tsoburg ei olnud. Tsoburgal olid imelikud silmad, milledest ei teadnud, kas nad nägid või ei näinud, vaatasid või ei vaadanud, ja just nüüd olid need silmad ühe teise tunde, ja mitte kaastunde teenistuses. Äkki oli ta leidnud, mida vallamajast lahkudes kaasa tahtis võtta. Ei, mitte templipatja, ka mitte kirjutaja ülehõbetatud ankrut, vaid seda naiseks saanud tütarlast voodiservalt, kes oma valgete koolipreili kätega, oma pehme ümmariku mahedusega äraarvamat hästi vallamaja parema ja puhtama elu juurde kuulus. Nagu suitsupaki mõtles ta tema Parmu tallu kui rahakappi panna, vahete-vahel välja võtta ja näppida. See oli midagi, mida talle muidu poleks antud, kuid nüüd anti, ja seepärast ta ütles:
– Tulõ mullõ naasõs!
See, et Meeri Tsoburga peenemaid tundeid harilikuks kaastundeks pidas, oligi võib-olla esimene suurem eksitus selles abielus, mida tema Parmule perenaiseks viis. Kui ta oleks teadnud, et need olid vallamaja võtmed, mis Tsoburga peas ringi käisid, nagu kuri ilm ragisesid, siis oleks ta ehk ei öelnud. Kuid nüüd lubas ta tulla, ise kööki teed keetma rutates.
Oh valelik tee! Kaks teetassi, mis laual tulipalavalt aurasid, kas oli nendest siis abi? Abi jutule, mis kurgus nagu näpitsaga kinni istus. Kõige rohkem, mis ta suutis, oli minevale mehele uksele järele jõuda, korraks ja vilksamisi oma huultega ta habemes põske puudutada. Siis ei jaksanudki enam muud kui välja pimedusse vaadata.
Pimedus akna taga oli kui peegel, mis minevikku näitas ja oleviku maha pühkis. Meeri Pärtin, ühe kevade õis? Kas ta oli see, kas ta oli üldse sama inimene, kes ta oli olnud? Ta viskas enda voodisse pikali, metsikult, hoolimatult, nagu polekski tal last kõhus kanda, kiljuvalt naerma puhkedes, mis ometi luksuvaks nutuks üle läks.
Kaugelt koolilapsed, kes ööd koolimajas magasid kuulsid, kuidas see nagu kirvelöök läbi õhtu vaikuse lõikas ja siis äkki kustus. Nad uskusid, et see oli talvine hädaldav lind, aga nad ei teadnud, kuhu see kustus – ühe hauda inimese sees.

2.

Ühte kinnast hammaste vahel hoides ja tasakesi enda ette vandudes harutas Tsoburg vallamaja pimedas kuuris ohjaharu lahti, mis sügavasse umbsõlme läinud. Aga kui ta ühe haru lahti oli saanud, siis oli teine ikka veel kinni, sest oma mehepõlve algusest peale sidus ta hobused alati mõlemat haru pidi.
Niisugused nagu Parmu hobused olid, ja tükk aega juba olid olnud, vanapoolsed ja tööst töntsid, oli see küll ilmaaegne ettevaatus. Nii üks kui teine, nii must kui valge poleks omapead paigast liikunud, ammugi veel ennast lahti kiskunud, ka peale makstes mitte. Kuid selline oli kord Tsoburga komme, õieti küll hirm ja mälestus, mis isa õnnetust surmast jäänud.

Võib-olla oleks Parmu talu peremees Kusta Wreeman hulga teistsugusem mees olnud, kui ta poleks hobuseid kahe ohjaharuga sidunud, võib-olla, aga seda ei teadnud, mitte keegi ei teadnud. Suur on surma võim ja ta jõud ei käi mitte ainult surnute, vaid ka elavate üle.

Parmu vanaperemees, kes küll iialgi vanaks ei saanud, Tsoburga isa Tiit oli oma talus pärisperemees juba siis, kui Tõntsmanid ja terve Kahruküla alles teopäevi tegid, silgumärsi ja odrakilepütiga mõisa vahet koogutasid. Tiidu ehitatud karjalaudad, kus müüri paksus kõvasti üle küünra küündis, olid üle valla siis ja veel mitukümmend aastat hiljemgi. Ka Tsoburg võis veel oma kaks vana ruuna ja teised vähesed lojused rahuliku südamega nende müüride ja rautatud tabalukkude taha panna, kust neid äike ega päike, ka mitte omaaegsed kuulsad hobusevargad võtma ei ulatunud. Räägiti, et kui Tiidul müüril seistes lubjakellu maha kukkunud, et ta siis palja käega elavat lupja kivikahmude vahele pätsinud.
Talurahvas, kutsutud ka maarahvas, hakkas ärkama, tundis jõudu endas, mille olemasolust enne ei teatudki. Kiviseljad, mis niidult ja nurmelt välja pungitasid, miks ei võinud neile tuld peale teha, vasaratega tükkideks põrutada, kangi ja käsivarte jõuga koormasse laduda? Linaseemned, mis sõrme all libedad kui väikesed läikivad mardikad, miks ei võinud neid mulda visata? Kes oli see, kes keelas neid pikaks sitkeks kiuks saamast? Aga kui linast veel küllalt polnud, siis võis ka kanepit kui kõrget kuusemetsa kasvatada. Jõud oli ise kui seeme, kui sa ta mulda viskasid, kasvatas ta uut jõudu.
See ei olnud üks kevad, see oli nagu üksainus pikk kevad, mis mitu aastat Parmu talu kohal õitses. Selle täidlased õievanikud rippusid veel ka nende pulmade üle, mis Parmul peeti, kui Tiit nooriku majja tõi. Uued hooned olid ehitatud, lehma kõrval kasvas vasikas ja hobune imetas varssa; kus vesi liiga tegi, sinna oli kraavi tõmmata katsutud, ja kust vett vaja oli, sinna andis taevas, mis muud targemat võiski Tiit enam teha kui kosja minna, keskea poole mees nagu ta oli. See oli kas sügissuvi või päris jaanipäev, keegi seda enam ei mäletanud, kui Parmu uutes kambrites söödi ja joodi, lauldi ja tralliti, õues vägipulka veeti ja otsalõppemiseni tantsiti.
Kooliõpetaja või köster, üks nendest, pidas pidukõne, mis veel enam meeli sütitas, nagu oleks tulisele pliidile särinal vett heidetud. Muidugi oli ta ärkamisaja luule kannust joonud, aga ta oli sinna ka omalt poolt midagi juurde pannud, kui ta toobripõhjale püsti tõusis ja juukselaka lehvides, käte kauguste poole näidates noorpaarile õnne soovis. Parmu edumeelne talu pidi kui see jõgi olema, mis talvel ahelad heitnud, kus sulajää kohinal, vahutavates voogudes alla sõidab ja päris kevadele, maa ja rahva lõpulikule ärkamisele teed valmistab. Rikas lõikus pidi pererahva tööle osaks langema ja samal ajal, eriti õhtu hämaratel tundidel, pidid nad jõekäärdudes igavese armastuse lillesid noppima.
Sajandi teise poole edumeel, optimism, mis jäädki puudutada julges. Jääd, kust sa saadud oled ja kuhu sa saad. Üks teine noorik, neiupõlve nimega Meeri Pärtin, kes palju hiljem, vastu oma tahtmist ja pooleldi pettuse läbi Parmule perenaiseks tuli, uskus seda kindlasti. Oma külma elu elades, sigu söötes ja lehmi talitades juurdles ta palju jää kui küsimuse üle ja jõudis lõpuks arusaamisele, et jää sees olid koopad, kus inimesed elasid.
Kuid jää see oligi, sulajää, mis Parmu talu ja ta kodakondsete elukäigu nuripidi vedas. Kes hõisatud pulmakõnele tagasi mõtlesid, ei saanud mitte kaebamist ja pisaraid eemal hoida. Mõnedki lugesid sellest kõnest tagantjärele kõiksugu halbaennustavaid märke välja, upsakust ja enda ülendamist, mis mitte midagi muud polnud kui Kõigeväelise Looja alandamine, aga ometi algas lugu ise nii lihtsalt. Veel vastu kevadet lõppes Parmul jahu aidast ja viimast lumeteed ära kasutades sõitis siis peremees Tiit veskile.
Ka jõgi oli, kuigi mitte sama, millest kooliõpetaja kõnelnud. See siin oli teine, mis sügavalt tagametsadest algas, mis üle luhtade lookles, ka Parmu koplist läbi libas, ja ainult lumelagunemise ajal kooliõpetaja mõttekujutuse jõge meelde tuletas. Talvise jääga võis sealt kõlinal üle sõita, kui vesi kesksuveks alanes, sai sealt vankriga minna, et märg vaevalt rattarummuni ulatus. Ainult varakevade tormavatel päevadel oli see lai ja möirgav kui ookean, kuhu peale laevagi hästi poleks usaldanud.
Ometi polnud Tiit veel jõeni jõudnud, õieti polnud tal sinna, vee lähedale, asjagi, sest ta sõitis viimase keltsateega, kiriku kaudu ja sillast üle. Kui ta üldse midagi kartis, siis seda, et hobune jala võis murda. Kevadine lumi kandis küll rege, aga mitte enam hobust, kelle jalg kord ja teine lumest läbi teepõhjale lopsatas. Seepärast Tiit ei tahtnud teha suurt sõitugi, vaid ainult tasahilju sörki, aga õnnetus, mis uksest ähvardas, tuli siiski, ja hoopis aknast.
Veskil olid rohke vee tõttu rõõmsad päevad, ruttu said peeneks ka Tiidu terad ja paraja valgevaluga juba võis ta koduteele asuda. Kuid teel minnes tundis ta tahtmist ka ülejõe naabri poole sisse astuda, kes oma edumeele ja muu kanguse poolest mitte oma alajõe naabrist maha ei jäänud. Seda ei tea, kas Tiit niisama jalgu soojendama läks või oli neil midagi arutada. See oli see aeg, kus keegi mees Carl Robert Jakobson kuski kaugel kihelkonnas juhtmõtet üles seadis – “sahh ja sirbiga wõitle mo koddomaa”, ja mõeldav oli, et nad oma võitlust kooskõlastada tahtsid, et nad hõõguva pliidisuu ees, kus märg lumi pasteldelt maha sulas, ühistegevusliku mõtte orast kasvatasid, kuidas kokkupandud jõul teravamat sahka, paremat piimakarja ja sirbi asemele vikatit saada.
Siis äkki nagu välgust hüüdis ülejõe perenaine:
– Hojõh, Tiit sul hopõn lännü!
Tiit pani jooksu, mis jalad võtsid, aga kõige hullem, mis ta esimese ähmiga mõelnud, oli juhtunudki. Sinna, kus jõgi kõige kitsam ja sügavam, kus jää sügisel kõige enne kindlaks võttis, kust talvine ülesõidu tee käis, sinna viisid jäljed. Näotu loom oli enda lahti kiskunud, omapead koduteed alustanud, selle asemel et niiski viluse ilma käes peremeest oodata.
Kui Tiit järele jõudis, oli hobune sügaval jääklibuses vees ja ainult pool rege veel kindlal maal. Aisast kinni hoides, kaenlani vette minnes püüdis ta rangirinnust lahti päästa. Surmahirmus siplevat hobust rahustades, vaheldumisi nuga otsides ja ligunenud nahaserva kallal kiskudes sai ta lõpuks sõlme jooksma. Juba oli lahti üks aistestki ja look lendas nagu vibu kõrgele, kui rautatud jalg talle kubemesse virutas ja vesi ta minema tõstis. Sealsamas tuli ka hobune ja vool viis mõlemad pöörishaudade poole, kus jääpangad nagu suured lamedad kivid kokku põrkasid, raksudes lõhkesid. Üle oli pimenev taevas nagu tihe niiske rätt, ei muud.
Parmu noorik Katri, kes viimast kuud last kandis, seisis suures peretoas akna all, kui rongikäik tuli. Kaks versta allpool Ahuna kohal oli jõgi oma ohvrid välja andnud. Sõna toodi hommiku esimeses hahetuses, seda ikka veel uskumata saatis Katri sulase teele, ja nüüd nad siis tulid. Esimesel reel oli hobuse surnukeha, jääst katkilõigatud kael kui koonal üle reeserva rippu, siis tuli Tiit, ja siis veel kolmas, jahukottidega regi, mis köiega taha seotud.
Tiidu jäähelmes pea, ta juuksed ja habe, nagu riidedki, hakkasid koduõuele jõudes sorinal tilkuma, nagu oleks ta ellu tagasi tulla mõelnud, kuid noorikust polnud enam selle vaatajat, mehe lautsile panijat ega õiget leinajatki. Jää, mis all jões ikka edasi veerles, oli tema oma ähvardusse võtnud. Põlvili heites, mõlema rusikaga vastu pikkpinki tagudes, mis nagu neljajalgne tumm elukas akna all seisis, tundis Katri, kuidas ta sooja tahtis ja nõudis, kuidas nutt ja kisenduski kurgus ära kahmusid. Imelik külm voog haaras ta puhkevat pingul keha, imbus ja immitses läbi pakitsuses rindade ja surus ristluudes. Nõnda tekkiski tal see mõte, et tal ka lapse asemel on ainult jäätükk ihus. Kes teda nägid ja kuulsid, arvasid, et ta meelemõistuse kaotab.
Ta ei uskunud seda õigeks lapseks veel saunaski, kolm päeva hiljem, kui vee solinat ja leili aurust poisi sibajad õhukesed liikmed talle vastu sirutati.

…

Vaata Välis-Eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/valis-eesti/page/2/