“Süteoja” – Salme Ekbaum

By libarebane on 11. aug. 2020

Autor – Salme Ekbaum

Romaan

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957

“Footfalls echo in the memory
Down the passage which we did not take
Towards the door we opened… ”
S. T. Eliot

Martinile

See on jäänud väheseks, mida tean ja usun, ning sedagi pole enam palju, mille küljes süda kinni on. Kuid üht tunnen üha selgemini – Sina ei ole kadunud. Nisuiva, mis maapõue langeb, ei jää üksi…
Süteoja sündmustik on kujutuslik, kuid Süteoja metsas mäletab Sind iga puu, põõsas ja kivi, ning vahel on surnud kivi vastu suurem usaldus kui elava inimese vastu. Uuel kevadhommikul oled Sa künnilinnuga ja külimituga koos väljal, noore sammuga, nii turvalise rühiga …

S. E.

Esimene osa
VARSAKABI

Süteojale ei viinud kaarditeed. Need lõppesid sääl, kus algas mets, hargnesid sihiteedeks, kohati sügavarööpmelisteks ja auklikeks, kohati rohtunud metsa- ja karjamaa-radadeks. Sügisel ja kevadel, suurvee ujutades heinamaasiile ja karjamaakääre, oli teinekord oma inimeselgi raske seletada hagudega ja kividega vooderdatud teeaset, kui hobuse jalg sellelt juhtus vääratama, kuigi harilikult loom tunneb paremini teed talli poole, liialt oma kasvatatud loom. Süteoja “kõllaseid” – sibulakoorkahvatuid, väheldasi hobuseid – tunti väljaspool niisama hästi kui nende perenaist Eppu, ehkki neid harva ja ainult asja pärast nähti suurel teel, ning siis oli neil enamasti ikka tuline tõtt laande tagasi.
Mets sundis Süteoja elama omaette elu, eraldades paiga teistest taludest, piiras teda sõõriku vallina, mis põhjas oli järsk ja tume, lõunas heledam, ebaühtlasem ja kaharam. Ehkki sellesse rohelisse müüri aknaid oli raiutud laiade raiesmikkude näol, võsastusid need kiiresti, kasvades mõne lühikese aastaga karjavitsast teibapuuks ja nooreks titsimetsaks. Savisel mustmullakamaraga aluspinnasel hoolitses mets ise seemendamise ja järelkasvu eest, kippudes tihti üle külvama pikaldase juurdumisega, istutatud tammelanke, lappis oma aknad ja augud ega taganenud sammu võrragi, ennem tungis karjamaalepikuid pidi salakavalalt pääle. Seejuures ei asunud Süteoja kuski maailmalõpus. Maakonnalinna oli napilt kakskümmend kilomeetrit, kirikusse sai otsa üle jõe viie verstaga, ehkki kellelgi sinna muidu kui suurematel pühadel ei olnud naljalt aega minna.
Noored teenijatüdrukud ei mallanud Süteojal hästi püsida. Mida sa huikad metsa poole hommikul ja õhtul, inimene hoidub inimese ligi. Aga need olid vallalised vahtrakõdrad, mis veel juurt alla polnud võtnud, tulid jüripäeval, kompsuke kaenla all, ja hää oli, kui järgmiseni paigal püsisid. Süteoja oma rahvas, lese perenaisega eesotsas, olid metsaga kokku kasvanud. See oli alati varjanud nende elamist võõra silma eest. Perenaise pahameel oli põhjendatud, kui sõjajärgseil aastail metsa loodeseina nii suur mulk raiuti, et kirikuküla koos mõisaväljaga paistis nende aida juurest nagu peopesal. Kisti aga alasti põhjatuulte kätte, igale mõisaantsakale linguga visata, nagu oleks tal siin veel vähe raplemist torutamata põldudega, võsastuvate karjamaadega, alaealiste lastega ja järjest taga sundivate töödega.
Mida mõtles talu noorpere, kes läbi vahelduvate aastate hää ja kurja kaelakandjateks olid kasvanud, oli esialgu vara küsida. Vanem poeg Teo oli praegu sõjaväeteenistuses, noorem, Mattias, hakkas karjaseeast välja jõudma, ohjad olid veel kõvasti perenaise käes. Veidi enam kui veerand sada aastat tagasi oli Süteojal kõrtsi peetud. Ega ometi seenelistele ja marjulistele, nende sipelgarajad siuglesid metsa all üksteisest üle?
Nii see siiski ei olnud. Süteoja oli noil ajahõlma vajunud päevil mõisa valduses ja siia olid kokku joosnud taliteed. Puu-, vilja- ja linavoorid tulid üle jõe mõisa poolt, liikudes linna sihis, või olgu siis tühjade regedega tagasi, külmarohtu kulus ühel ja teisel ära. Ka oli kõrts sakstele ula- ja jahiretkedel peatuspaigaks. Oma kilkuvate hagijatega, jagelevate jahikullidega ja auravate hobustega sõitsid nad ette, kutsarid ja jooksupoisid pukis. Ning siis tuli vaadata, et sakstetuba oleks köetud, lammas veristatud ja õlu ankrus lahtumata.
Teeoludest tingituna langes kõrtsi hooaeg talvekuudele. Pärast suvisteid oleks võinud selle kas või sulgeda, kuigi seda päriselt ei tehtud. Suveti oli Süteoja mõisale karjamõisaks, kurikuulus oma hulkuvate pullidega, kes kimbutasid metsa eksinud marjulisi. Aga need ajad olid nüüd jäävalt Looja karjas, kuigi vanad inimesed neid veel mäletasid ja rahvasuu kandis edasi jutte raevunud sõnnidest, kes omapääd sihtidel kaaberdanud.
Kõrts oli kadunud juba mõned hääd aastad enne seda kui praeguse perenaise isa Ander Siirak Süteoja päriseks oli ostnud. Neist omamoodi kuulsusrikkaist päevist oli säilinud Süteoja kõrge maakivi-vundamendiga eluhoone, kahe sissekäiguga esiküljel – üks kööki ja pere poolele, teine puunikerdustega veranda kaudu piklikku kõrtsituppa. Verandale olid naelutatud soku sarved nagu märgiks, et kõrts on sarviku vastuvõturuum. Kõrtsitoast viis punnitud tammeuks kunagisse värvitud põrandaga sakstetuppa, kust avanes luuk viinakeldrisse ja külgseinast tagavarauks aeda. Rajatud ajal, mil taludes suuremad viljapuuaiad olid haruldased, piiras viimast kivimüür, mis oli vastu pidanud tänini. Aeg ja aastad olid murendanud kivistunud lubjakihti ja asutanud müürile loomuliku kivitaimla. Oma äranägemise järgi roomasid sääl humal ja kassitapp, õitses kidur varesekuljus ja poetas märkamatult õislehti väike tulipunane moon, mille seemne tuul teab kust müürile kandnud, ilma et inimkäsi nende vaikelu ja võitlust olemasolu eest oleks seganud.
Kunagistele mõisasidemetele vihjas ka aias asetsev leinajalakatest lehtla vana veskikivist lauaga. Lehtla juurde viis mustsõstrapõõsastega palistatud rähane tee. Põõsad pidid küll vahepääl uuendatud või ise uuenenud olema, kuid sort oli jäänud samaks, kusagil mujal ei kandnud nad nii jämedaid marju. Ka sammaldunud õunapuud, varavalmivad valged ja punased klaarid, hilisemad seerinkad ja väikesed vastupidavad sibulõunad kõnelesid suhetest mõisakärneriga.
Õuepoolsel küljel asendas kivimüüri võlvitud kelder, mille päälne, suveti kasteheina kasvanud, oli lastele mängupaigaks, talvel kelgul hoovõtmiseks, kuigi Süteoja laste mängumaa laienes kiiresti karjamaa, metsa ja põllu arvel.
Kibuvitsapõõsastega kivimüüri najal oli poollängu vajunud õlgtarudega marjapõõsaste vahel, elas vana aed oma unelevat, siiski mitte päris unustusse vajunud elu. Ka selle põlve lastel oli karjast või koolist tulles aeda asja. Olgu hilissügisel viimaste poolkülmunud õunte pärast, mida kaikaga ladvast pidi loopima, või varakevadel lumelagunemise järel, mil naadilehed marjapõõsaste all kobavalt punetava kukeharja välja sirutasid, pujengid oma paksud käpad mullast upitasid ja nartsissid maja lõunaseina ääres sirgeid, rohelisi ninu teritasid. Varsti selle järel sai murulauku võileivale lõigata.
Peretoa akende taga, kuhu kivimüür ei ulatunud, kasvasid kreegid ja hapud õunapuud, mis end ise alatare poole viiva põllutee äärde paljundasid. Ehkki alandlikuma päritoluga, kõlbasid nad süüa inimestele ja lindudele. Lesel perenaisel ei olnud naljalt aega aias istuda ega lillepeenraid rohida ja viljapuude eest hoolitseda. Kasvanud emata, oli ta kolmeteistkümneaastaselt teeninud saksu kõrtsis ja kahekümneneljasena, pärast vana Siiraku surma, olnud Süteoja täisõiguslik peremees ja perenaine, ilma et oleks tõtanud mehele-minekuga. Kõrtsituba oli olnud kare kasvataja. Seda kooli ei uhtunud hilisemad aastad. Epp oli ja jäi kõva sõnaga, harjunud lapseeas nägema, kuidas isa tülikaks läinud topsisõpru uksest välja viskas. Kõneldi, et Epp olevat sellega ka ise hakkama saanud. Kas ta just oli, nii noor, väike ja kõhetu kui ta sel ajal võis olla – sääsest tehakse enamasti elevant.
Aremad kosilased hoidusid siiski Süteojalt eemale. Epp, harjunud, et inimestel oli neile asja, mitte neil teiste juurde, näitas end harva väljaspool kodu omaealiste seltsis. Kuidas ta seda saigi – perenaine on talu lukk ja tal olid kanda ka peremehe rasked rangid. Koduväid, kelledest ei ole ju kunagi puudus olnud, Süteojale otse tormi ei joosnud. Ühed kartsid metsa elama asumist, teised perenaise valitsuskeppi, keda vanatüdrukumaine ei olnud põrmugi mahendanud. Ka oli hoiatuseks eelmiste kosilaste ebaõnn. Võis kergesti juhtuda, et Epp mõne lipitseva linaostja või kaugemalt tulnud kosilase, kes perenaise kuulsust ei tundnud või ei arvestanud, söögivaheks adra taha saatis. Lugu lõppes enamasti kosilasele haledasti, selle eest hoolitses juba perenaise enda koolitatud noor “kõllane”.
Kolmekümneaastaselt abiellus Epp kõigile ootamatult tööperemees Mats Uudega. See asi sai alguse õnnetusest heinamaal. Epp, kes tüdrukute kuhjalõpetamisega harva rahule jäi ja enamasti ise vurrina varda ümber keerles, laskis sellest oma läbematuses pisut enneaegselt lahti, libastades otse kolmeharulise hangu otsa, millega Mats Uude viimaseid heinariismeid üles upitas.
Perenaine kiljus, kirus ja sajatas hirmsasti ning tõmbas jala ropsti hanguharu otsast, mida päält vaadates tööperemehel, torn meest nagu ta oligi, süda sandiks läks, nii et pidi näo ära keerama.
“Mis sa´s veel vahid, vii sant koju!” käratses perenaine.
Mats Uude kogus kätsataja käsukohaselt sülle ja et selle vahet pidamata sajatavat suud sulgeda, surus teda kõvasti enese vastu, imestades, kui kerge võis olla ühe suure talu perenaine.
Koju oli hulk maad. Kui nad sinna jõudsid, olid Epu käed tööperemehe kaela ümber.
See heinakuupäevale järgnenud abielu lõppes õnnetusega, nagu oli alanudki õnnetusega töö juures. Mats tuli sõjast eluga tagasi, kuid jäi laudapalke maha võttes puu alla. Neljakümnesena oli Epp lesk ja kahe alaealise poja ema. Näis, et Süteojal pidi ühe otsalisega läbi ajama. Nagu talu Epu isa ajal oli olnud hulk aastaid perenaiseta, jäi ta nüüd peremeheta, mis andis majapidamises tunda. Töödega oli alaline vägikaika vedamine, laiad põllud jäid sööti, karjalaut, millele Mats alusmüüri rajanud, poegade ehitada.
Kuid kes ütles, et Süteoja oma madala õuega ja lepikusse kasvanud karjamaaga jäi Papiojast, millega ta karjamaapiir kokku jooksis, ilu poolest alla, see ei olnud kunagi näinud remmelgaid tare taga õites, ei vana uibuaeda toa otsas, mille kivimüüri mööda roomas humal, ega kõrkjatega tiiki tagaõuel. Ja kas oleks ööbik oma nõudlikkuses valinud laksutamise paigaks Süteoja kopli, kui siit lepa- ja toomepõõsaste vahelt poleks oja läbi silganud, kuhu kevadel tumeda seljaga havid kudema tulid? Allikase põhjaga oja vesi oli jahe ja tõtlik, mahenedes alles heinamaal, kus ojasäng laienes ja vool laisenes. Kevadeti käidi sääl lambaid pesemas. Vastutasuks vägivaldse supluse eest, lasti märjad loomad pärast heinamaale kuivama, mis sel ajal roosatas tinaneitsidest. Kaldanõgudes kollerdas kullerkupp põlises rikkuses.
Teist korda mehele Epp enam ei läinud, ehkki ta seda ea poolest oleks võinud teha. Liha polnud tal kunagi palju luudel olnud. Ahtakondilised käed ja jalad olid muutunud alalisist perenaiserakmeist sooniseiks ja pahklikeks. Kuivetus näos küündisid aastatega ikka enam esile tugev lõug ja nina. Silmad olid sumehallid ja ehk sellepärast roheka varjundiga, et nende omanik neid alati oli hoidnud metsal, heinamaal ja viljaorasel. Nad olid pehmema helgiga kui võis oletada näo üldise kõvaduse ja hääle valjuse järgi. Pidi ju seda viimast igaüks Süteojal kuulma ja kes seda siis muidu oleks teinud! Mesiseid sõnu kuulsid Epu suust ainult noored loomad ja vahest ka lapsed, kui nad alles päris pääharjad ja väetid olid.
Sel sügisepäeval oli Epp, poegade suus memm, valge varesejalgadega rätik lõua alla sõlme seotud, alapere ja noorema poja Mattiasega kartuliväljal. Tema kamandamist võis koolist tulev Papioja Senni juba metsalahule kuulda. Päev oli selge ja maa kahutanud ning metsasein mõjus trummina, kust hääled tagasi põrkasid. Kurgede kluugutaminegi taeva all kostis veel tagantjärele, kui nad juba silmapiiri sinasse olid lagunenud.
“Mattias, ae, ära enam vagusid lahti aja! Õhtu tuleb pääle, kes nad üles võtab. Pane hobune vankri ette, vii kartulikotid koju ja vaata, et saunaahi küdema saab. Ristluud kanged, vihelda tahab igaüks!”
Poiss ajas vao lõpuni, keeras adranina uude vakku, võttis hobuse aiste vahelt ja läks kartulikuhja juurde. Näol töömehe tasakaalukas tõsidus, upitas ta koti vaevatult noorele vetruvale seljale, tegi vankrilaual väikese vahepeatuse ja langetas koti kõrvale vankrikeresse.
Alles koormaga üle koheva kartulimaa kodu poole hoides silmas ta koolist tulevat Sennit, kel oli punane kampsun seljas, raamatukimp ja kingad näpu otsas. Üle poisi rahuliku näo jooksis vari, mis ulatus otsaga hundinuipruunidesse silmadesse, kutsudes neis esile süüdlasliku ebakindluse. Ta tõmbas vaistlikult koorma varju ja tasandas sammu. Kuid Senni oli teda ammugi märganud ja teeotsale peatuma jäänud.
“Kas sina sel talvel enam kooli ei tulegi?” hüüdis ta oma hele-kileda häälega.
“Küll ma tulen kah!”
“Tuled jah,” halvustas tüdruk, kingi nööri pidi käe otsas tantsitades. “Teised kolm nädalat koolis käinud, sina muudkui võtad kartuleid. Mis sa neist võtad – Süteoja saab Teole, tema ju vanem! Hää, et su kätte sain,” sädistas ta, oma peente paljaste säärtega poisi kõrval hilbates. “Muidu tule homme ütlema, meil Madliga külla minek. Koolijuhataja Klampe saatis sõna, et kui sa esmaspäeval kooli ei tule, jääd klassi sisse. Sul ju saksa keeles suvetööd – ega sul neid tehtud ole?”
Mattias liigutas ohje ja vaatas visalt enese ette.
“Oleksid sa ühes teistega kooli tulnud, siis ehk ei oleks välja tulnudki, et sul olid suvetööd, kui keegi kaebama poleks läinud. Saksa keelt annab uus koolipreili, ega tema tea. Nüüd muidugi igaühel teada! Aga sa pole preili Karjelit veel näinudki. Astrid Karjel – kas pole naljaks nimi? Poisid kutsuvad teda “piiripääriks”, sest et tal esimesel päeval oli lõhkise sabaga pluus ja sinine seelik seljas. Klimberdab oma toas klaverit. Ema on tal ka kaasas just kui mõnel titel. Igavene saksa tante! Käivad kahekesi käe alt kinni pargis jalutamas – kõik naeravad,” vadistas Senni kingi kiigutades.
Tal oli koolinädal seljataga ja kodu poole minek. Tühi leivakott ei kaalunud palju ning nii meel kui ka jalad olid kerged. Ta nägi küll, et poiss ta kõrval oli tõmbunud mõtlikuks, nõõtas hobust ja põrnitses omaette. Aga see talle just paras oli – miks ei tulnud siis õigel ajal kooli! Ta oli Mattiasest juba karjas üle olnud, nagu nende Reksi oli üle Süteoja vanast lambakoerast Sultanist. Papioja toetus ainult seljaga vastu metsa – seegi oli nende oma karjamaa, suuga vaatas küla ja inimeste poole. Aga Süteoja oli nagu öökull padrikus ja nõnda oli ka Mattias. Senni teadis, et ta kartis teiste sekka minekut. Teo ei kartnud, tema oli teistsugune, teda kartis Senni ise natuke, aga see oli selline imelik kartus, et oli ja ei olnud ka.
Epp oli kartulikorvi pooleli olevasse kotti tühjendanud ja vaatas selga sirutades kodu poole minejatele järele. Sellest tüdrukust ei võinud mitte öelda, et ta seda kätte ei saa, mis vanal Raudsikul Papiojal saamata oli jäänud. Rõõsk näolapike ees, sõeluti aga aegsasti Süteoja õuest läbi, nagu metsasiht Papioja alla poleks viinud.
Ta mäletas küll neid aegu – miks ta ei oleks pidanud mäletama -, kui vana Raudsik, esimene naine mulda viidud, hakkas aga Süteoja poole silma vilgutama, ise vana viiekümneaastane lesk. Ei Epp tahtnud sellise kosjadest teada. Süteojal olid oma selged piirid, oli metsa ja põldu, teiste jagu ei olnud vaja ahnitseda. Võõrast vallast see uus noorik ja perenaine siis Papiojale toodi. Süteojal ei olnud sellega tegu. Käisid omajagu läbi, kui käimise kord oli.
Endal poega ei ole, nüüd hakkab aga jälle püüniseid seadma, mõtles Epp, kummargil kartulivaos. Viiekümnene oli nüüd temagi ja mõni aasta üle selle, kõvaks kulunud käed kui kraabid mullas. Ei see leppinud üksnes sõnnikuga – siis see eluhool ja aastad olid hangutatud. Muld oli ju andja – temal õigus nõuda!
“Tuled siis esmaspäeval,” heitis Senni väraval. Tee hargnes kaheks, üks ukse ette, teine tagaõuele ja Papioja poole, kõrkjatesse kasvanud tiigist mööda, mille kaldal põrsad röhkides ja mõnuledes mudavanne võtsid.
Mattiase ilme ei selginud ka siis, kui ta oli tüdrukust vabanenud. Teda rõhus imelik raskus nagu oleks ennist kartulikoti õlale unustanud. Ometi oli kartulikott naljaasi võrreldes vajutisega, mida ta tundis. Tuli minna kooli. Ei olnud esimene sügis, kus ta läks sinna teistest hiljem, mis ei muutnud minekut kergemaks. Ega aidanud seegi, et oli viimane talv. Seda vastumeelsust koolimineku vastu oli ta tundnud igal sügisel, kuigi teda vaevas säält ärajäämine. Too tunne hakkas idanema juba vilja kokkupaneku ajal, kui ööd pimenesid, tuul lõõtsus sadu ning metsaladvad muutusid rahutuks. Hiilis salaja südamesse ega saanud sellest enam muul ajal päris lahti kui töö juures. Tuli jätta kõik sinnapaika ja tööd pooleli. Esialgu ju ehk saab veel iga päev kodus käia, aga kauaks sedagi? Heinamaa ja jõgi muutusid sügissadudega ülepääsematuks.
Minna muidugi tuli – teist teed ei olnud!
Ta peatas hobusevankri keldri ees ja tühjendas kartulikotid varikatuse alla kuhilasse, kus seemne-, söögi- ja seakartulid enne talveks paigale panemist lahku korjati. Ta tegi seda sellise meherammu ja tuhinaga, nagu tahtnuks eneselt midagi maha tõsta või tuuseldanuks kartulikottide asemel nägematut vastast.

Suve läbi kütmata seisnud kivihoone rõskus, nurkades pesitsenud ja sääl sadestunud, segunes septembrihommiku kahkja hallusega, lüües Astrid Karjelile vastu, kui ta klassituppa astus. Kuigi ta nüüd oli juba mõnda nädalat Turva kuueklassilise algkooli õpetaja, ei olnud ta veel kodunenud suvel tühjalt seisnud nukrate, jahedate klassiruumidega. Õpilased tõusid robinal püsti, käratsev hallivatiline varblasteparv, kelle risti- ja perekonnanimesid uus koolipreili ei olnud veel jõudnud meelde jätta. Poisid olid enamikus Jukud, Jaanid ja Tõnised, tütarlastest kandsid vähemalt kolm Selma, Leida ja Linda nime.
Kombevastaselt istus kangem sugu esimestes pinkides, mis preili Karjeli arvates ei olnud kooskõlas rüütellikkusega. Kuid tema kogemused pedagoogina ei ulatunud ka üle kolme nädala, muidu oleks tal olnud teada, kui raske oli selliseid kuubedest välja venivaid mehehakatisi vaos hoida. Oli esimene tund ja saksa keel, raskemad õppeained olid tunniplaanis ettepoole paigutatud. Tegemist oli viimase klaasiga. Kuna vähestel olid ülesanded niivõrd selged, et enesele julge võis olla, jäi klass äraootavalt vaikseks. Uut koolipreilit ei teatud otse karta, selleks oli ta ise alles liiga hiirekõrvus. Ka siis, kui ta tõsine oli või olla tahtis, ei kadunud lohud tema põskedelt ja selle asemel, et õpilasi punastama panna, punastas ta tihti ise.
Kuid tal olid omad vead. Ta ei püsinud kateedris, kus ta koht oli, vaid liikus pinkide vahel, peatudes parajasti selle ees, keda küsis. Mahalugemisest ja etteütlemisest ei tulnud seega midagi. Teiseks pani ta väljarääkimisele nii suurt rõhku, et poolel klassil oli keel nikastanud.
Praegu läks ta pulti. Poisid esimestes pinkides jõudsid tähele panna, et tal olid rohelised kingad. Tüdrukud sirutasid ka tagant kaelu, aga nägid ainult pruuni kleiti samavärviliste sametnööpidega. Ja siis ei näinud nad nööpegi enam, sest preili Karjel oli väikese kasvuga ja kadus peagu üleni puldi varju. Arvatavasti seepärast ei jäänud ta sinna kauemaks.
Nüüd võttis ta klassi päevaraamatu ja märkis puudujad sisse. “Palun, palun, korrapidaja vastab, mitte terve klass! Kas veel keegi on reht peksmas?”
“Senni Raudsik puudub ka!”
“Tema jääb hiljaks,” hüüti vahele.
Preili Karjel pani päevaraamatu kinni ja astus puldist alla.
“Alustame nüüd tunniga!”
Sellega ei olnud kellelgi kiiret. Tuli katsuda venitada, nagu andis, milles klass oli alati üksmeelne.
“Mattias Uude on täna esimest päeva koolis!”
“Tal olid saksa keeles suvetööd!”
“Tõuse püsti, Mats, kui sust räägitakse!”
“Rahu, rahu, palun!”
Õpetaja tuli pinkide vahele ja jäi uue õpilase juurde peatuma, kes teiste sundimistele ja sikutamistele vaatamata visalt pingi küljes kinni oli ja nüüd üksisilmi oma kätele vaatas, nii et preili Karjelgi neid tähele pani. Need olid tema omadest palju suuremad, tõsised maamehe käed, harevil sõrmedega ja süütult kinnikasvanud küünerandadega.
“Kas sina oled Mattias Uude?”
Poiss tõusis nüüd kohmetult ja nurgeliselt, nagu ei mahuks ta hästi pingi vahele.
“Kas su olid suvetööd?”
Mattias Uude, seljas lambavillane kõrbpruun kuub, mille lõhn ja arvatavasti ka värv tuletasid preili Karjelile meelde uudseleiba, seisis, silmad lauale naelutatud, ega lausunud midagi.
“Sul ei ole neid täna kaasas?” Küsija reetlik põselohk muutus tahtmata sügavamaks.
“Tal ei olegi neid tehtud,” teadis klass. “Võttis kodus kartuleid, kunas ta neid tegi!”
“Mattias Uude vastab ise enese eest!””
Pinkide vahel edasi-tagasi liikudes alustas preili Karjel dikteerimist. Kirjatööga oli kõige kergem õpilasi korrale kutsuda. Mida hakkab ta nendega pääle, mõtles ta. Ta oli oma koha saanud saksa keele oskuse ja orelimängu pärast, ilma et oleks omanud kutsetunnistust. Õpetajatest oli puudus ja tal oli õnne olnud. Kuid miks pidid need kartulivagudelt, põldudelt ja karjamaadelt kokku valgunud maalapsed õppima saksa keelt ja kuidas pidi ta neile seda õpetama? Enamikul oli väljarääkimine puudulik ja kirjutada ei osanud nad ka. Oli ju sügis ja nad võisid olla suvel palju unustanud. Aga nad õppisid ainult unustamiseks – oli see siis vaeva väärt?
Ta peatus uuesti Mattias Uude juures, et vaadata, kas ta jõuab teistele järele. Kuid poiss varjas kätega vihku ja lasi oma pää nii madalale, nagu maaliks ninaga tähti. Üle õla tagasi vaadates nägi preili Karjel, et ta peagu midagi ei olnud kirjutanud. Ta liikus nõutult edasi ja peatus akna juures. Väljas hakkas hommikune hallus taganema. Pargipuud olid nagu joodetud. Põõsastel nõretas raske kaste. Võis veel ilus ilm tulla. Just siis, kui ta akna all seisis, leidis vihk päikesekiiri lagunevate pilvede vahelt prao ja kihutas ulja traaviga nagu latrist pääsenud heledajalgne varss üle muruväljaku. Kuid isegi päikesekiir ei jõudnud pilvede eest põgeneda – nad said ta kätte. Preili Karjelis vallandas see hetkeline valgusmäng siiski meeleolupuhangu, mis tõukas teda kergemeelsele sammule. Ta vaatas kella, aega oli veel veerand tundi, ja ta korjas vihud kokku.
“Lähme alla saali harmooniumi juurde! Aga tasa, palun, muidu jääb see viimseks korraks!” Kuidagi tuli oma aine vastu õpilastes huvi äratada.
“Sina, Mattias, tule vahetunni ajal kantseleisse, siis räägime,” ütles ta viimasest mööda minnes, nii et teised ei kuulnud. Ta ei tahtnud, et nad teda jälle kiusama hakkaksid.
Peagi kajas alt harmooniumi juurest Röslein, Röslein, Röslein rot …
Uus koolipreili, ehkki ise alles hiljuti koolipingist tulnud, ei aimanud, et õpilased tema seekordset nõrkumist ära kasutasid, tehes sellest omamoodi harjumuse – saksa keele tund pidi lõppema all harmooniumi juures. Iga kord nad oma tahtmist ei saavutanud, iga kord ei olnud saalgi vaba. Aga kui mõni uus laul oli käsil, siis muidu seda selgeks ei saanud kui all harmooniumi juures, kus igaüks kaasa laulis, ilma et nõrgemad ja aremad õpilased oleksid tarvitsenud häbeneda väljarääkimise pärast.
Koolijuhataja Paavel Klampe oli kantseleis, nagu õpetajate tuba nimetati, kui preili Karjel sinna jõudis. Ta oli vihud oma tuppa viinud ja emaga mõne sõna vahetanud, mispärast tal natuke aega oli kulunud. Samuti oli kantseleis vanemõpetaja Ignas Tokkroos oma alalise köhatusega. Ta naeris oma naerud ja vihastas oma vihastamised köhatuste saatel, kusjuures ta hallid pikakarvalised kulmud ja suur suu närviliselt tõmblesid. Nii kaugele olid viinud Ignas Tokkroosi tema kasvandikud. Ta oli äkkvihaga, aga seda ei kardetud, sest ta tühjendas end harilikult sissepoole ja laeng langes talle enesele kaela, kutsudes esile plahvatuse, mida ta ülitundlik nägu elavalt edasi andis.
Räägiti, et ta oma nooruses on põdenud kurgutiisikust ja et tal on hõbekõri. Vähemalt välgutas ta kuldhambaid. Õpilased olid teadlikud tema nõrkades närvides ega säästnud teda vähimalgi määral. Ilmsüütu ülbuse ja üleolekuga hüüdsid nad teda Vanaks Kõbjaks. Kui sellele järgneski väike sakutamine, mida harva juhtus, tasus sellele eelnenud puksumine, turtsumine ja ähkimine väikese riski. Sellega võis teiste ees kangelastki mängida – kes julges ja kes ei julgenud! Polnud siis ime, et Ignas Tokkroos oma vastuvõtlikule ja pehmele loomusele vaatamata oma noorte kasvandikkude vastu iga kord eriti sooje tundeid ei hellitanud. Ta oli peagu pensioniealine, karskete eluviisidega ja üksik. Ka õrnema sooga ei olnud tal olnud õnne, kuigi ta nende vastu tundetu ei olnud.
Hoopis teisest mastist oli Paavel Klampe, hülgevurrudega, lühikeseks pöetud, püsti harjatud halli juuksekontsuga, lihavusele kalduva munaja näoga mees. Õpilased kutsusid teda Klaperdajaks, aga seda ainult omavahel. Arvatavasti polnud neist keegi hüljest näinud, kelleks preili Karjel oma ülemuse ristis, mis näitas, kuivõrd ta veel ise koolipingis kinni oli. Mitte ainult härra Klampe võrratud vurrud ja sile kogu, milles nagu luustikku ei olnudki, vaid ka tema hääl meenutas noorele koolipreilile tolle merelooma kimedat häälitsust. Ühel hommikusel tunnil oli ta kuulnud härra Klampe täit registrit ja pidi tunnistama, sel oli mahtu ja läbitungivust. Teised õpetajad olid sel puhul tagasihoidlikult viidanud sinisele esmaspäevale. Arvatavasti Paavel Klampe jõi, kuid ta oli kauaaegne koolijuhataja, nii ei võinud see asi päris halb olla. Ka juhatas ta Haridusseltsi segakoori ja täitis kirikus köstri ning organisti kohuseid. Et ta pahema käe sõrmi oli tabanud kangestus, oli viimane kohustus langenud ajutiselt preili Karjelile pärast seda, kui ta oma võimeid prooviesinemisel kirikunõukogu ees oli tõendanud. Lisaks sellele oli ta oma eluiga poole aasta võrra pikendanud. Üheksateist mõjus ikkagi hoopis täiskasvanumana kui abiturientlik kaheksateist. Nii oli ta oma koha saanud tänu Paavel Klampe käevigastusele, sest tal oli ainult gümnaasiumi lõputunnistus ja konservatooriumi sisseastumise tõend.
Pääle kahe meesõpetaja oli kantseleis ees Mattias Uude, keda ta ise sinna oli käskinud tulla. Ta nägi kohe, et oli toiminud vääralt, tema kogematus õpetajana andis end igal sammul tunda. Ta oli tahtnud poissi päästa kaaslaste pilke eest, selle asemel oli ta saatnud teise vihma käest räästa alla. Mattias Uude seisis segase näoga ukse kõrval, kõrbpruunid silmad põrandas kinni. Klampe, kes muidu ei olnudki nii sapine – ta võis olla vahel vägagi muhe -, tormitses tema kallal armutult.
“Kus sa seni olid? Vasta! Seisab nagu postament!”
“Kartuleid oli vaja võtta!”
“Vaata, kus kangelane! Süteojal oleksid jäänud kartulid võtmata ilma sinuta. Koolitöö ei ole sinu asi, seda tehku nooremad ja nõdremad. Tema veab kodus sõnnikut. Sul olid suvetööd. Kus need on? Näita ette!”
“Ei ole.”
“Ei ole,” möirgas Paavel Klampe. “Kas kuulsite – ei ole! Kes sind siis kuuendasse klassi lubas? Meil on vabakuulajad, tulevad, kunas hääks arvavad, ja teevad, mis ise tahavad. Võta oma raamatud ja kõmbi viiendasse klassi kõige viimasesse pinki!”
“Lubage!” astus preili Karjel õhetades vahele. “Mina palusin Mattias Uude siia. See on minu aine. Ma aitan teda järele!”
“Siis tulgu vähemalt ühes teistega kooli!” Klampe toon oli siiski leplikum.
“Memmel oli abi tarvis.”
“Ta aitas oma ema,” kordas preili Karjel, nagu oleks tema kaitsealune rääkinud võõras keeles ja vajanud tõlki.
“Süteoja perenaisel ju vanem poeg,” segas Ignas Tokkroos vahele. “Kus Teo on?”
“Sõduris.”
Tokkroosi suunurgad hakkasid uuesti tuiklema. Poisi sõredatelt ripsmetelt aga pääsesid jämedad piisad, mis sinna ennist olid sadestunud nagu kaste kõrtele. Klampe, laskunud kirjutuslaua taha toolile, vaatas oma tursunud laugude alt ainiti poolpilkavalt noorele koolipreilile. Noh, saite nüüd, ajasite ilma asjata pilli lõhki! Ta näis peagu lõustatuna.
“Sel poisil on memm, kuulsite ise,” lausus ta, rasked laud liikumatud. “Kui preili Karjel tahab sinuga vaeva näha ja võtab oma vastutuse pääle, siis võid kuuendasse klassi edasi jääda. Aga mitte üks päev enam puudumist, kui kevadel ühes teistega tahad kooli lõpetada, mõistad!”
Poiss hõõrus käeseljaga silmi, kuivatades käe tagaselja pükstesse.
“Võid minna, mis sa enam ootad!”
Preili Karjel oleks hää meelega Mattias Uudele järgnenud ja talle taskurätiku laenanud. Tal ei olnud kuigi mugav kantseleisse jääda kahe meesõpetajaga, kes olid temast nii palju vanemad. Kuid ta võttis end kokku ja küsis otse, et mis siis Uude isaga oli.
“Igal lapsel isa ei ole,” targutas Klampe laua juurest, liigutades oma jõehobusevurre.
“Uude isa on surnud,” lausus Tokkroos selgitavalt.
Preili Karjel ei pärinud edasi.
“Kui te iga lastud varese oma tiiva alla kavatsete võtta, siis on teil varsti paljasjalgne pataljon järel, ütles koolijuhataja.
“Las katsub, las katsub!” kehutas Tokkroos naerda.
“Meil on enne ka noori preilisid olnud.”
“Tegin ma midagi valesti?” küsis preili Karjel imestunud ja, nagu Tokkroos hiljem tähendas, karistavalt.
Kantseleisse sisenes kõva kõne ja väljavärskusega käsitöö-õpetaja Armanda Pillau. Ta oli taluperemehega abielus ja sõitis iga päev kolme versta kauguselt kodust. Selleks olid tal kasutada kaherattaline kaarik ja raudjas ruun, mida terve kool Runsu nime all tundis. Abiellunud juba kõhetuva ja närtsima lööva vanapiigast õpetajana, kes talutööst kuigi palju ei teadnud, oli Armanda Pillaust mõne aastaga saanud eeskujulik perenaine ja lasteema. See hiline õnn oli teda uuesti õitsele lõõtsunud, ta lõkendas tervisest ja hääolust, milleks aitasid kaasa taluelu ja sõidud väljas värskes õhus. Õpetajaametit polnud ta jätnud, see oli kena lisasissetulek liivaste põldudega Hiirelepikule.
Pääle käsitöö õpetas proua Pillau ka teisi aineid. Tema tundides polnud õpilastel karta kinniistumist. Armanda Pillaul polnud aega nendega pärast tunde koolimajja jääda. Iseendaga ja maailma eluga rahul, kooris ta end nüüd suurrätikust. Jagas kaasas olevast paberikotist kolleegidele peotäie kollaseid ploome ja kohendas tundi minekuks kammide varal päälaele kuhjatud halli kirja juukseid. Soeng oli kooskõlas tema õhukese nina, pikkade põskedega ja kõrge täidlase koguga.
Kell heliseksi. Vahetund oli läbi.
Turva kuueklassiline algkool asetses endises mõisa härrastemajas. Vaatamata uhkele välisfassaadile, toretsevale paraadtrepile ja maalitud saalidele, oli ta õppeasutisena võrdlemisi sünge ja ebakõlbulik. Ta kivised seinad immitsesid vaenulikku külmust ja kalkust, nagu ei tahaks nad leppida oma praeguse alandliku osaga. Ja nagu pesitseks nende vahel veelgi endiste omanike vaim, oli talle omane mingi võõras hingus ning jäikus. Kord kerkinud ilusa ja mürgise parasiitseenena selle maa ja rahva kukil, kelle pasteldes ja veesaabastes noorus nüüd tema treppidel ning võõrastetubades sagis, oli talle osaks langenud õiglane patukahetsus. Nii oli temast veel kübeke kasu enne paratamatut ajahõlma langemist, sest ajaratast ei lükka keegi tagasi.
Aastate jooksul oli tema maalitud seintelt murenenud värvi, karniisidelt pudenenud kipsikilde. Külarahvas ei tahtnud ega osanudki teda parandada. Tema peegelustega ja alasti Afrodiitedega saalid olid karskematele pereemadele alaliseks silmahäbiks, kui nad oma lapsi kooli tõid. Vallavalitsus laskis kohendada ahje ja asendada katkisi aknaruute, sellest ei pääsenud. Määrdinud klassiruumid ja kitsas tumeda paneeliga koridor said uue heleda võõba. Läbi õhukese odava katte võis aimata endisi õlivärve ja ornamente. Too allkäik olid seda paratamatu, et see õieti kedagi ei puudutanud. See maja oli oma hiilgeaja elanud nagu kõrgest soost kurtisaan. Kui ta oma päevad kehvuses ja mahajäetuses lõpetas, siis polnud see kellegi asi. Tema vastu ei tuntud ühtekuuluvust ega vastutustunnet nagu tunti põllu ja kiriku vastu, või vahest niipalju, kuivõrra ta praegu oli päävarjuks õppivale noorsoole. Muutus ta selleks kõlbmatuks, ehitatakse uus ja ajakohasem koolimaja. Õieti oligi tema korrashoid kulukas. Vallal oli tegu küttepuude kokkuvedamisega, et maja tarvilikul määral soojaks ja kuivaks kütta.
Turvale tulles oli preili Karjel Ignas Tokkroosi saatel koolimaja otsast lõpuni läbi käinud, heites uudishimuliku pilgu igasse ruumi, mis tema eest lukus ei olnud. Kui tal midagi kahe silma vahele jäi – sellist suurt hoonet ei jõuagi korraga tundma õppida -, nägi ta hiljem niipalju kui soovis.
Ta enese elutuba asetses maja parempoolses tiivas, otse pääsissekäigu kõrval. See oli kahe kõrge aknaga avar ruum, uhke laeornamendiga, võrdlemisi korras parkettpõrandaga ja valge kahhelkivist ahjuga. Tema toast viis kahepoolne uks, mis harilikult seisis lukus, valgesse marmorsaali, mida kasutati tütarlaste magamisruumiks. Oma mitmekümne viletsa voodikese ja hallikirju tekiga nägi ta välja nagu välilaatsaret – marmorist hoolimata või just selle tõttu. Õpilased pääsesid siia võimlemissaali kaudu, kus ka hommikupalvusi peeti ja laulmas käidi, nagu preili Karjel seda oli teinud saksa keele tunnis.
See kunagine sakste söögisaal oli oma tumedate seinatahvlitega ja maalitud laega, kus kalasabaga näkid ja salamandrid aelesid, väiksem, pimedam ja kulunum eelmisest. Oma alasti herkulestega, jahistseenidega ja paljastatud ülakehaga naistega ei olnud ta just kohane laste mängu- ja palvus-saaliks. Veel vähem oleks ta aga sobinud tütarlastele magamisruumiks. Üldiselt mõjus ta oma musta ja purpurse põhitooniga süngelt, milleks aitasid kaasa põhjapoolsed, seest luugistatavad aknad. Ajahammas oli saalist üle käinud, salamandri saba otsast tükikese kaasa viinud. Apollole oli keegi nurjatu vurrud ette maalinud.
Maja vasakpoolses tiivas asetsesid pääle tütarlaste pesuruumide koolijuhataja ruumikas ja hästi säilinud korter ning õpetajate köök. Ülemisel korral, kahe pool pikka, kitsast ja hämarat koridori asetsevaid arvukaid tube kasutati klassiruumideks ja poiste magamistubadeks. Ka olid teisel korral kooli kantselei ja Ignas Tokkroosi eluruumid. See hotellisüsteem vihjas kunagistele arvukatele võõrastetubadele. Millised need omal ajal võisid välja näha, sellest ei olnud uuel koolipreilil täit kujutlust, sest siia olid lapsed kõige rohkem jälgi jätnud.
Punasest puust päätrepi juurest, mis oli otseühenduses paraaduksega, viis kitsas, kõver trepipugerik keldrikorrale, avanedes säält alandlikult tagahoovile. Kes teab, kas Astrid Karjel oma algatusel keldrikorrale oleks läinudki, kui härra Tokkroos teda sinna poleks juhtinud, näidates elektrilambiga valgust.
“Võtke midagi õlgade ümber, sääl on jahe,” soovitas ta vanema inimesena.
“Mis me sinna lähemegi?”
“Käime ära. Sääl on laste söögiruumid. Siis teate, kui korrapidaja-õpetaja olete.”
“Õpilaste söögiruumid keldris? Mispärast keldris?”
“Noh, näete isegi, mujal ei ole ruumi! Ja mis siingi viga, nagu kõlakoda.”
Nad olid jõudnud valgeks lubjatud võlvialusesse. Müüris asetsevast pisikestest otsaakendest nirises nõrka valgust.
“Siit pääseb hoovile,” näitas Tokkroos madalale uksele, mis oma lihtlabasusega oli elavas vastuolus paraadukse härraslikkusega.
“Lähme edasi!” kutsus teejuht.
“Ma ei julge. Need on viimaks piinakambrid,” osutas preili Karjel kahel pool käiku asetsevatele umbsetele raudustele.
“Ega tea ka,” köhis Tokkroos oma kuiva rinnutut naeru ja läks võtmekimbuga klõbistades ees.
Tema kaaslane järgnes kõhedustundega külma pimedasse käiku. Õnneks läks varsti uuesti valgemaks. Teisel pool oli otsauks avatud. Värske õhupuhang hoovas neile julgustavalt vastu.
“Siin ongi laste sahver,” keeras Tokkroos ühe ukse lahti ning näitas valgetele leivakottidele, mis olid riiulil reas nagu kanad õrrel.
“Teisel pool vahekäiku on söögituba.”
“Mina küll siin süüa ei tahaks! Kas teie tahaksite?”
“Ega siin midagi. Söögitoal on laudpõrand all ja raudahi sees. Sahver on parem, kui on jahedam, toit ei lähe rikki.”
Aga preili Karjel jäi oma arvamise juurde, et temal siin küll söök sisse ei läheks.
“Küll ta läheb, kui kõht tühi. Enne olid söögitoad ülemisel korral, siis oli ka häda. Lapsed kandsid leivatükke klassidesse ja magamistubadesse. Peidavad padja alla, õhtul voodis näsivad kui hiired. On ju teada, mis üks ees, seda teised kohe järele.”
“Aga kui neil on kõhud tühjad?”
“Selle jaoks on söögiajad. Muul ajal on sahver lukus ja võti korrapidaja käes.”
“Aga sooja sööki – kas nad seda ei saagi?”
“Saavad ka, kui lastevanemate komitee otsuse teeb ja koolitalitajale maksab. Te muidugi tahaksite, et valged linad ja lilled oleksid iga päev laual.”
“Keldrist viiksin ma nad tingimata ära. Meil on ju nii suur koolimaja!”
“Aga näete isegi, ruumist tuleb puudus,” puksus Tokkroos. “Katsuge, katsuge jah meid reformeerida, enne kui need naakmanid teid reformeerivad.”
“Aga te kindlasti armastate oma tööd ja lapsi?” küsis preili Karjel noore inimese kõrge lennuga.
“Kui pää hall, siis on armastus ka hall!” Tokkroosi kõrisõlm vanaaegse kummikrae vahel hüppas ägedalt üles ja alla.
“Seda ma hästi ei usu,” vaatas uus õpetaja tõde otsivalt oma eakale kolleegile, kes selle mõjul uuesti köhima ja puksuma hakkas. Nõnda lapseohtu põskedega ja ümmarguste sõstrasilmadega preilit ei olnud neil veel olnud.