Autor – Herbert Salu

Romaan Rootsi ajast.

****

Ent kui sa woit wabbasz sahda / sis teh seddä ennembe

Wastne Testament 1686, 1. Kor. 7, 20.

****

Õnnelikud ended

Palupera mõisaväljadel käis kevadine künd.

Härjapaarid tõmbasid harkatrade ees, ikked juttadega tugevasti sarvedesse kinnitatud. Nad kõndisid rahulikku künnihärja käiku – terve rida ruskeid ja mustakirjusid, sõnnikuga ja virtsaga määrdunud loomi. Mehed kõndisid järele adrakurgi hoides, vaikides ning vimmas selgadega. Loomad olid taltsad ja kannatlikud, nad talusid alistudes oma iket. Nende loomuses polnud midagi järele jäänud möirates põrnitsevast ja sarvedega põõsaid puistavast karjasõnnist. Nad olid harjunud vedama kas või kui raskeid koormaid logiseva puuvankri ees, käima hommikust õhtuni künnivagu või lohistama enda järele karuäkke sajaharalist oksarisu, tampima päevad ja ööd läbi rukkipahmast mõisa regealuses. Nii taltsaks ja leplikuks oli muutunud nende iseloom. Sest juba noores eas oli neid märgitud terava noaga ja nende tõrksus murtud.

Ja mehedki kõndisid jalg-jalalt mööda märga, kevadist künnivagu hommikust õhtuni, neil polnud kuhugi kiiret. Mööda kitsaid künklikke põllusiilusid üles ja alla, metsaservale ja jälle tagasi. Nii olid nad ikka kõndinud – hommikust õhtuni, päevast päeva. Pikk rida künnimehi hallides kuubedes ja takustes põlvpükstes. Koidupiiril alustati tööd ja oldi kohal veel tükk aega pärast päeva mahaminekut.

Polnud midagi ebatavalist ega uut, kõik läks oma harilikku rada. Opman Ulrich Raupe seisis künka nõlvakul oma kollastes nahkpükstes ja püüdis silmas pidada kõiki ühtaegu. Niihästi neid, kes läksid oma vagudega künka ühel küljel, kui ka neid, kes teist nõlva pidi tagasi tulid. Kavandu küla kubjas oli saadetud teisele põllule, sellepärast peatus Ulrich Raupe ise silmapilgu kevadkünni juures. Ta torkis jalutuskepiga aeg-ajalt mulda ning otsis paiku ja kännuäärseid, mis künnimeestel hooletusest terveks jäetud. Kellelegi polnud aga saladuseks, et saksakepp väga hästi sobis ka muuks otstarbeks kui maa torkimiseks: sobis laiskade ja tõrksate taltsutuseks. Hõbenupuga kepp oli kui terav lõikusenuga, mis talumehe iseloomust välja opereeris kõik sobimatu ning ülearuse isemeelsuse.

Künniga tehti Paluperas algust juba kaua tagasi. Kuivemad künkapealsed võeti käsile kohe pärast künnipäeva, enne kui tulid välja abivaimud. Kuid tööd jätkus veel kauaks, kuigi jüripäev oli juba möödas. Kambjalt, Ivastelt, Palult, Salualalt – igalt poolt tuli abivaime, kuid töödele ei olnud mingit lõppu näha. Kiire oli alati.

Rohist märga maad peab harima vanal kuul, seda teab iga mõistlik põllumees. Karukaera ja ohaka elujõudu on võimalik väärata ainult samal viisil – õigeaegse künniga. Kui künnad aga noorel kuul, võtab umbrohi võimuse juba enne kui oraseidu on maapinnale jõudnud. Võid käia karuäkkega üle künni või kümned korrad ning kanda juuri kütisesse kokku sülega ja seljaga – kõik see on asjata, kui sa ei tunne õiget künniaega. Noor kuu paneb kasvama iga juurejupikese.

Ometi – noorkuu taevas oli talurahva sõber. Ega muidu teda oodatud ja tema käike nii hoolega silmas peetud. Kui siis lõpuks õhtul metsaladvule ilmus noorkuu kitsas sirp, sarveotsad sihitud vasaku käe poole, siis tervitas teda igaüks:

Tere, tere, noorkuu!

Mina nooreks, sina vanaks!

Minu silmad selgeks, sinu silmad segaseks!

Mina kirp-kergeks, sina raud-raskeks!

Kogu loodusele jagas noorkuu kasvu ja sigidust. Kuid opman Raupe vandus teda, sest ta sigitas umbrohtu. Ometi oli ta mõisa künnimehe oodatud sõber, sest ta andis töömehele mahti hinge tagasi tõmmata. Nii pea kui kuu pale hiilgas öösiti juba täie rattana ja sarvenurgad hakkasid näitama parema käe poole, algasid uuesti kõige halvemate maade künnid. Särk liimendas seljas, pidid alalõpmata tõstma atra ja raputama ettekogunevaid mättaid ning juurepahmakaid. Pidid uppima üle kändude ja pooleldi põlenud puujuurte, sest siis künti värskeid alemaid, eelmise aasta rukkipõlde. Alemaad olid aga kümme korda hullemad kui sulapõllud.

Mehed kõndisid härgade järele Palupera mõisapõllul, tõstsid adrakurgi ja pühkisid käistega palehigi. Hallid kuued olid neil seljas, määrdunud ja katkised. Nende nägusid katsid habemed, needki ühesugused hallid ja kräsused. Ei olnud meeste nägudel näha ei rõõmu ega pahameelt, sest kõik jäi varjule nende habemete alla. Nad oli harjunud elama omaenda elu, eraldatuna välismaailmast. Ei olnud keegi huvitatud töömehe rõõmust või pahameelest mõisapõldudel, sellest, mis liikus nende habemete taga või nende mõtetes. Ainult siis, kui jõuti vaoga üsna opmani lähedusse, sirutati vimmas selg veidi sirgemale, plaksutati piitsa ja hüüti kurjustav vandesõna härjapaarile:

– Küüt, kurat, vaole! Sa saatana silmamuna!

Opman põrnitses möödaminejat oma rohelise kaabu alt, mille pealael ilutses linnusulg. Ning kui ta kuulis vandesõnu teomehe suust, jättis ta omad ütlemata. Sedamööda kuidas opman jäi kaugemale, vähenes aga meeste tööind. Nende seljad tõmbusid endiselt vimma, samm muutus loiumaks ning loomadel polnud vaja tunda asjatuid piitsalööke ega kuulda inetut karjumist.

Tibutas vähest uduvihma. Taevas oli hall ja sombune. Kuid vähene päevatõusu-tuul ei tundunud külm, nagu lõõtsus alles eelmistel päevadel.

Märgid näitasid, et on tulemas hea aasta. Juba mineval sügisel ütlesid mitmed seda. Sest vana põllumees, kes oma elupäevad on veetnud adrakurge ja vikatilütt hoides, tunneb oma maailma. Tema silm on harjunud looduse saladustest nii mõndagi välja lugema. Möödunud sügisel oli mitmed märgid selged ja käegakatsutavad. Need kõnelesid: hea aasta on tulemas.

Linnud ei seisnud sügisel metsa all ega põõsastes, vaid aina põldudel. Pasknäärid, melekad, varblased – kõik olid nad viljahakkide kallal nagu täie teadmisega ja õigusega: tuleval aastal annab loodus teile kõik meie tehtud kahjud mitmekordselt tagasi! Ei tule lind põllule rõukude ega naprade ligi, kui on ette näha ikaldust. Looduses maksavad omad kindlad seadused, igaühele antakse tema õiglane osa. Peab ainult mõistma looduse suurt majapidamist.

Või kes jälgis lume tulekut kadripäeva järel, see võis kinnitada sedasama: nälga pole karta. Lumi tuli õigel ajal, ja ohtrasti oli teda talvel. Metsavahelistel teedel võis sumada kõhuni sees, kõik teed ja rajad sadasid umbe. Põõsastele vajutati nagu valged mütsid silmini pähe. Lumi kaitseb oraseid sulamaadel, aga veel rohkem on teda vaja alepõldude õrnale rukkiorasele. Tänavune lumi kaitses truult meie igapäevast leiba.

Kõik märgid kinnitasid, et lõikus sügisel tuleb rikkalik.

Aga kellel on heast viljasaagist rõõmu? Vili lõigatakse mõisale. Võetakse ära seegi vähene, mis kasvab kehvadel kodupõldudel, sest viljavõlg on kõigil suur ja maksud rasked. Pealegi kasvavad kodused viljad kogunisti omapead, Issanda hoole all. Sest nii peremees kui poeg töötavad hoopis mujal. Neile nagu ei lähegi korda, kas kodupõld kasvatab vilja või läheb lootusetult sööti. Ja kui heal aastal midagi kasvab, jääb sulle ikka ainult kündmise ja külvamise rõõm, sest lõikab teine. Lõikus läheb mõisahärra salvedesse, selle koristab opman Raupe. Vaheliku jaoks peab teomees endiselt otsima aganaid ja männikoort.

Mõis võtab kõige parema, mis sul on. Kas ta lepib, et saadad välja härjapaari järele poisiohtu mehe või vana taadikese talust? Ei, peab olema kõige parem ja tööjõulisem mees majast, kui on valida mitme vahel. Kas kõlbab abivaimuks läkitada jüripäeval keda tahes? Ikka jälle kõige parem, kes katuse all võtta on. Kui leidub majas veel kolmas mees kodupõllu tarvis, siis on see küll vanast väeti või noorest nõrk. Ning kiiremal tööajal võetakse seegi mõisa, ka naised ja suuremad lapsed. Heinateo ja viljalõikuse ajal peab iga kaelakandja olema mõisaväljal rehaga või sirbiga. Maja on tühi. Kodune vili mädaneb kõrrel ja hein kaarel.

Ja mis on tasu kõige su töö eest? Et käid härjapaariga aasta läbi, päev päeva kõrval? Et saadab abivaimu jüripäevast mihklini? Et vead talvel voorisid, et su naine-lapsed käivad suvel heinatööl ja sügisel viljalõikusel? Kas maksab härra sulle töö eest selgetes rootsi taalrites või annab ta prii leivavilja mõisa aidast? Ei! Ise maksab Palu, Kavandu, Ivaste ja Saluala mees juurde! Maksab härrale juurde kõigele sellele. Maksab renti rootsi taalrites, veab kokku kümnist leivaviljas, maksab linarenti, kanepirenti, kuivatab humalaid härrale õlle tarvis, toidab kanu härra ahjus küpsetada. Kõik lisaks sellele, et päevast päeva ja aastast aastasse palgehigis töötab mõisapõldudel, mitte kodustel väljasiiludel.

Niisugused olid jutud, mis Palupera habemikud künnimehed kõnelesid, kui nad mõnikord jututujusse sattusid ja kui olid vaoga opman Raupest küllalt kaugel. Nende jutud ei valmistanud rõõmu ei neile endile ega kellelegi teisele, sellepärast ei avanud nad oma habemes suid just alati. Hüüdsid ainult mõne vandesõna: Küüt, kurat, vaole! Päits, sa saatana hing! Ja siis kõndisid kõik jälle vaikides, nii härjad kui ka mehed.

Üks oli siiski künnimeeste hulgas, kes kõndis härjapaari järel alasti näoga, ainult väheste valkjate udemetega lõual ja ülemisel huulel. Temal oli hoopis raskem varjata oma mõtteid. Kui talle mõnikord naer peale tükkis naljakaid töökaaslasi kuulates ja silmitsedes või kui ta vaoga möödus Ulrich Raupest ja põlastava pilguga riivas selle kergatsliku kuju – siis võis habemeta nägu kergesti saada äraandjaks.

See poisikeseohtu künnimees oli Ignati Jaak Kavandu külast.

Sellel põllul oli Jaak kõige noorem kündja. Ta tuli jüripäeval abivaimuks, aga võttis enda kätte Ignati talu härjapaari ja asus künnimaale. Ignati Peedu ise võis sellest peale jääda jalavaimuks, sest ta luuvalu läks päevpäevalt halvemaks. Tema võis teha nüüd jalameeste kergemaid töid – heinamaid puhastada, aedu parandada. Seal polnud vähemalt nii palju jala peal kõndimist nagu künnivaol. Ignati härjad ja uus kasepuust ader jäid aga Jaagu juhtida ja need jäid kindlatesse kätesse.

Jaak sai madisepäeval 18-aastaseks, aga ta oli juba neljandat suve mehe eest väljas – mõisapõllul kündmas, sõnniku- ja viljavedudes. Igal pool, kus vajatakse veoloomi ja meest. Jüripäevast mihklini käis ta eelmistel aastatel, aga võib-olla jääb ta tänavu aasta-teoliseks. Ta oli nüüd kasvultki kõigiti täie mehe eest, tugeva kondiga ja pikkuselt mitmest vanast mehest mööda. Kes jõuaks veel tööd rühmata, kui mitte Ignati Jaak?

Jaak läks vaoga üle puujuure, surus adranina jälle tugevasti mullakamarasse, et ei jääks maad terveks ega oleks opmanil võimalik kinni hakata. Ta luitunud kaabu alt ripnesid pikad juuksesalgud kaelale. Hall villane kuub ja takused põlvpüksid olid vihmast niisked. Tibutav vihm kastis ka ta palavusest õhetavat nägu. Nii oligi hea, kui tuleb sellist sooja uduvihma ega kasta lausa läbi su riideid. Ainult jalgadesse hakkab. Jaagu kasetohuste viiskude ümmer kogunesid rasked mullakambad, mida aeg-ajalt pidi koputama vastu puujuurt või kivi, kui ei tahtnud kanda tinarasket märga mulda.

– Sinul, Ignati saks, tuleb lõpuks ka peremehe-ohjad enda kätte võtta, ütles Ante Meus, kes tuli ruske härjapaariga Jaagu järele. – Ignati vana jääb ristluist aina puisemaks ja viletsamaks.

– Eks näe, vastas Jaak. – Või mis peremees meist keegi on, kui pole maad ega maja. Kõik ju härra oma, nii siin kui kodus.

Ante Meus, see rämeda häälega noor mees näruses hallis vammuses, oli Jaagu naaber Kavandu külas. Ta pidas Ante talu juba mõnda aega, kuigi aastatelt oli alles paremas mehe-eas. Naabrid vaatasid Meusele mõnigi kord õlgu kehitades – tema käes ei õnnestunud majapidamine. Viljad jäid sööti, loomad kippusid lõppema, perenaist ei saanud majja. Põhjusi oli mitmeid, kuid üks paistis ilmselt silma kõigile – Laane Mihkli kõrts Palul meelitas Meust enam kui viljapõllud või noorik. See neelas suure hulga Meuse viljasaagist, see võttis käest laupäevaõhtud ja pühapäevad – kõik paremad töötunnid, mida oleksid vajanud Ante põllumaad. Aga mõisaväljal oli Ante Meus lõbus töökaaslane. Temale võis Jaak kõnelda üht-teist oma plaanidest ja murdest Ignatil, nagu seda naabrite vahel ikka tehakse, kui just ei olda pahukses.

– Kõik on võõra oma jah, kõneles Meus. – Ühesugused oleme kõik, see on õige. Näe, opman kirjutab meid arveraamatusse veel läbisegi härgadega ja lehmamullikatega. Kes seal täpset vahet peab, kes peremees või sulane, kes loom, kes inimene.

Aga ometi – sellest peale, kui Jaak oli mõisaealiseks arvatud, ja veel paaril viimasel aastal, Peedu luuvaludest saadik, olid kõik kodused mured ikka enam ja enam jäänud Jaagu muretseda. Maksta rent ja maksud, vaadata, et leivavili sootuks ei lõpeks, et tööriistad saaksid parandatud ja maad haritud.

Ignati talu oli veerand adramaad suur. See pidi andma mõisa teomehe härjapaariga kogu aastaks. Ja talvel linnavooride tarvis tuli välja saata mees hobusega. Ei jõuaks ju keegi härjakoormaga Tartu minna, veel vähem Tallinna või Riiga. Kogu aasta ringi pidid teomehel olema mõisa kaasa võtta vajalikud rakendid ja tööriistad – reed-vankrid, adrad-äkked. Sest mõisal polnud ei vikatit ega sõnnikuharkigi, rääkimata adrast või künniloomast.

Ja lisaks ühe abivaimu pidi Ignati talu saatma kevadest sügiseni. Tema varustus oli väiksem ja odavam – sirp ja vikat ning mõned väiksemad tööriistad, mida vajab jalamees põllul või hoonete ümbruses töötades.

Koduski olid põllud, peres kolm suud iga päev söömas ja loomad reheall silmas pidada. Kui lõppes aganaleib laual ja mõisameeste märsis, küsiti temalt: kas annab aidameest uut võlga? Seda pidi Jaak selgitama. Ja teine raske küsimus: kuidas saab rendi tasutud? Ta pidi teadma,  kui palju tuleb külvata, et kodupõllult saaks kätte mõisa ja pastori osa ja jääks veel ka endale talveks peatoidus. Kõik vajalikud viljatündrid mõisale, humalad, linad, kanepid, herned, heinakoormad. See tuli kasvatada kodupõldudel ja kokku korjata kodustel heinamaadel sel ajal, kui ise kõndisid päevast-päeva Palupere mõisaväljadel, kodust kaks miili eemal.

Kõik need mõtted olid Ignati Jaagul siin mõtelda. Ta oli nüüd täisealine ja pidi kandam vastutust Ignati pere käekäigu eest, nagu see on iga täisealise perekonnaliikme kohus. Ta oli niisama hästi kui peremehe ülesannetes. Aga ei viibinud oma talus, vaid sulasena Palupera mõisapõldudel. Aga nii oli nende kõigiga, niisama vähe võis Ante Meus korraldada kodus oma söötijäänud põllusiile, niisama vähe Peigu Päts või kes tahes.

Jaagu ees käiski Säki Lauri härjad. Õigemini küll üksainus neist kuulus Laurile, teine oli laenatud naabri laudast. Noorem härjavärss oli oma, see polnud aga veel õige künnihärg. Kuid hädaga peab rakendama adra ette kas või mullika. Härgadeta teomees on löödud mees. Seda teadis iga mõisatööline, kes oli ise kaotanud härjad või näinud naabri kurba lugu. Ometi ei saanud keegi ütelda halba Säki Lauri kohta. Ta ei sajatanud ega mornitsenud liiga, oli koguni endiselt kuulda naljasõnu tema suust. Ta ütles ikka: küllap on varsti jälle omad härjad adra ees. Kes pärast naerab, see naerab paremini.

Nüüd läks opman teispoole künkaveeru. Sundija märkas seal vist mingit korratust, või oli ta koguni teel teisele põllule Ivaste meeste juurde.

Niipea kui opmani suletutt kadus künka varju, algas künnivaol teine meeleolu. Loomade tagasundimine lõppes, need võisid nüüd minna oma äranägemist mööda. Ei ole vaja kiirustada, kui sundijat pole silmapiiril. Aega orjal, aega härjal.

Üks kui teine hallis vammuses kogu pöördus üle õla tagasi vaatama.

– Kas läks? küsis Laur selja taha.

– Läks kurivaim, vastas Ante Meus.

Meeste keelepaelad pääsesid valla. Algasid jutud, mida Ignati Jaak oli kuulnud kümneid kordi varemgi.

– Kas oled aidamehe käest vilja küsinud, Meus?

– Mis vilja?

– Ole mees, muretse laupäeva õhtuks natuke jumalavilja, et saaks Laane Mihklilt lonksu karjajaaku! Sul endal ju ka vaja.

Algasid nöökimised ja näägutused Ante Meuse arvel. Kes ei tahaks laupäeva õhtul saks olla nagu Meus, istuda Laane Mihkli juures, õllekann ees.

– Katsu aidamehega kõnelda, küllap annab. Ja kõrtsis sul see üks kann ees või taga, endale võtad niikuinii keelekastet.

Siis algatas aga keegi jutuaine, mis kogu kevade oli meeste meeli ärevuses hoidnud. Ja mitte üksi meeste – kõigis Palupera külades elati sellele kaasa enam kui ühelegi teisele kuulduste laviinile, mis taludes viimasel ajal ärevust tekitanud. Vana Fersenit oli jälle mõisas nähtud.

Vana kindral ei tahtnud Tallinna paigale jääda. Küll sõidutati hobusega tükkis Toomkirikusse ja pandi kivist kasti. Peaks olema tugev ja kindel. Aga ei. Kel on vägi ja võimus elusast peast, ei seda pea surmgi! Mis tähendab kivist kast vanale Fersenile!

Öösel oli vanamees jälle mõisas olnud. Kolistanud hirmsasti mööda pimedaid tubasid. Palupera on hakanud kindralile nüüd surnust peast hoopis rohkem meeldima kui eluajal. Viimase otsal sõitis siia üsna harva, aga nüüd pea igal öösel. Ikka seesama vanamees – valge habemega, mõõk täriseb taga. Aga jala käib, ei kihuta hobuse seljas. Jälle köögitüdruku kallal! Näe, kuidas surm teeb inimese nooremaks! Näeb küll vana välja, aga vaim on nooreks saanud. Viimasel ajal oli teine elusalt nii armetu, et ei pääsenud õieti edasigi, aga vaata nüüd! Kõik vanad vigurid tulevad inimestele tagasi. Nüüd on mõisatüdrukute peale juba niisama kärme nagu opmani-isand. Ja vanamehe suu läheb kasimatuks. Missuguseid roppe sõnu oli lugenud tüdrukutele. Plikad punastasid lausa, kui jutustasid, mis parun neile öösiti kõik ütleb. Surnud peast räägib vanamees ainult maakeelt, mitte ühte saksakeelset sõna pole keegi tema suust kuulnud.

See asjaolu, et vana peremees oma endist elupaika nii küünte ja hammastega kinni hoiab, pani künnimehed vagudel mõtlema. Või kohe iga öösi! Ikka jultunumalt ründab vaeseid lapsukesi, kes õhtuti värisevad kui haavalehed ega taha jääda naljalt ööseks suurtesse tühjadesse mõisaruumidesse.

On nüüd tüdrukutega kuidas on, aga vanamehel on midagi südamel. Surnud näevad asju teisiti kui elusad, näevad hoopis kaugemale. Vanamees teab, et pojast pole kauaks mõisa pidajat, sellepärast ta siin kummitab. Kõikidelt sakstelt võetakse varsti maad käest ära. Nende talupojad tehakse vabaks. Pääseb vabaks ka Palupera rahvas, et igamees võib kodus oma põldu harida. Kasvatab vilja endale, linu endale, humalaid oma õlle tarvis ja kanu omal kerisel praadida. Kõike seda teab surnud kindral. Ta tahab sellest ka pojale märku anda. Ja olevatki juba noor Fersen Palupera mõisa müüa katsunud. Keegi ei taha aga osta. Ei saksad ega rootsi krahvid. Sest ükski mõisavanem ei ela Liivimaal enam pikka iga. Nende kuldne põli on varsti möödas.

Opmani kaabu ilmus künkaveeru taga nähtavale, mehed hakkasid härgi sundima kiiremale käigule. Vandesõnad kajasid, piitsad plaksusid, jutt katkes.

Nende küsimuste üle oli ka Ignati Jaak mitmeid kordi tõsiselt järele mõtelnud. Kui talupoeg oleks vaba? Ignatilt, Antelt, Säkilt – kusagilt ei oleks vaja tulla kokku siia mõisapõllule, kõik võiksid teha tööd oma põldudel. Kuidas võiks küll elu siis mõne aastaga muutuda Kavandul, päris tundmatuseni muutuda! Neid mõtteid oli küllalt arutatud laupäevaõhtuti saunalaval, oli kõneldud veskitrepil. Isegi õpetajaga Kambjas oli asjast mitmel korral juttu tehtud Jaagu kuuldes.

Rootsi kuningas Kaarel üheteistkümnes on teinud palju maarahva heaks. Ta on andnud Liivimaale rahu. Moskvalaste rüüstamistest ja tapmistest teavad vanemad inimesed jutustada õudseid lugusid. Aga noorte silmad – tänu jumalale – pole tarvitsenud enam neid koledusi näha. Jaak pole pidanud metsi mööda põgenema ega end tagaajajate eest peitma, nii nagu seda Ignati Peedu on oma noorpõlves teinud. Ignati talu pole Jaagu ajal keegi käinud rüüstamas ega põletamas. Kuningas on vabastanud maarahva moskvalase hirmust. Ehk on nüüd ka tõtt neis juttudes, mida nii visalt räägitakse kuninga uuest kavatsustest? Jaak kuulis ise kirikuväravas kahte meest kõnelemas, kes pärast jäälagu olid Stokholmis käinud, kuninga enda linnas. Ka need mehed kinnitasid: maarahavale antakse vabadus! Kuingas ütleb: eesti talupoeg ei pea igavesti orjaks jääma, ta peab samaväärseks saama rootsi talupojaga. Rootsi kuningas on ka meie kuningas, miks ei peaks ta hoolitsema ka meie eest? Ja miks peaksime meie igavesti halvemaks jääma nendest, kes elavad talle ligemal, Rootsis? Ei, nii see ei jää. Eestlasest saab vaba talupoeg! Saab kroonutalupoeg, sest mõisad lähevad kroonule.

Just need kaks võõrast meest Kambja kiriku väravas kerkisid Ignati Jaagu silmade ette, kui ta kõndis härjapaari järel ja opman Raupe teda teravalt silmas pidas. Eestlane vaba! Mõisateost vaba, peremees omal põllulapil! Kaua on seda õnnistust oodatud. Põlvest põlve on öeldud: nüüd on uue aja märgid nii selged, nüüd peab midagi juhtuma! Igavesti ei saa kõik nii jääda. Meie silmad saavad näha aega, kus maarahvas on vaba omal maatükil! Seni on aga kõik jäänud paraku endapetteks.

Aga nüüd, kui kuningas ise on teinud talurahva mured oma muredeks?

Ignati Jaagule tundus, nagu oleks tema ise kuulnud öösel vana Fersenit Palupera mõisas kolistamas. Tüdrukud kilkavad, sest surnud kindral tükib neile ligi ja räägib rumalasti. Aga Fersen pole mitte tulnud tüdrukte pärast, ta tuli tähtsat sõnumit tooma. Nüüd on asjad nii kaugel.

Ja ikka selgemini kõlasid Jaagu kõrvus need kaks sõna: vaba talupoeg! Just nii ütlesid mehed Kambja kirikuväravas. Vaba talupoeg. Kuningas on vabastanud talupojad Rootsis, kas nüüd ei murdu orjuse ike ka Liivimaal?

Künnimehed käisid vagudega edasi-tagasi mööda kitsast põllusiilu. Ikka laiemaks ja laiemaks muutus mustav küntud põlluosa. Varesed ja rongad laskusid kündjate järel vagudele ja korjasid tõuke. Õhus sillerdasid lõokesed.

Päev läbi tibas vähest uduvihma. Aga nüüd vastu õhtut vilksatas korraks päikegi pilvepraost. Ta oli jõudnud juba üsna metsalatvadele ja pani pilveääred punaselt õhetama. Künnimehed Palupera põllul sirutasid selgi kergendusohkega: õnnis õhtuke läheneb!

****

Kirjastus Orto, 1953

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/