Ameerika ajakirjanik nomaadide maal.

Autor: Michael Kohn

Proloog

Neljatunnine külastus

*

Mehe suurim rõõm on vallutada oma vaenlased ja ajada neid enda ees…

haarata nende naised ja tütred oma käte vahele.

-Tšingis-khaan-

*

2003. aasta kevadel pakkus üks šikk Londoni restoran tasuta lõunat igale külastajale, kellelt leiti kiire DNA-analüüsi (vatitikuga võetud süljeproov) tulemusel Tšingis-khaani kromosoome. See polnud restoranile kaugeltki nii kasulik pakkumine, kui võinuks arvata. Briti ja Hiina teadlaste hiljutisel hinnangul on seitseteist miljonit inimest Euraasias Tšingis-khaani otsesed järltulijad, kandes endas nii-öelda tema allkirja Y-kromosoomi. See üle kümne aasta väldanud uurimus hõlmas kuutteist rahvast Hiinast Musta mereni, kõiki maid, mida Tšingis-khaan ja tema pojad omal ajal valitsesid. Polegi nii paha, arvestades, et nad saavutasid selle vägiteo hobustel.

Seitseteist miljonit on üksnes hinnanguline arv, tegelikult võib see küündida kõrgemalegi, sest Tšingis-khaani plaan oma vaenlaste naisi ja tütreid embusse haarata polnud sugugi suusoojaks ärplemise. Ajaloo ülim alfaisane rajas impeeriumi, mis ulatub Vaiksest ookeanist Pärsia kaudu Euroopa mandri südamesse.

2006. aasta tõotab seda märkimisväärset saavutust tähistada. 800 aasta eest tõi Tšingis-khaan mongoli hõimud Ida-Mongoolia Sinise järve kaldale kokku ja ühendas nad, lõpetades kakskümmend viis aastat möllanud kodusõja. See 1206. aastal aset leidnud sündmus tähistab Mongoolia riigi sündi, selle riigi sündi, mis tänapäevani paelub teadlasi, poliitikuid, filmitegijaid ja ajalootudengeid. 

Palju sajandeid pidasid eurooplased mongoleid poolinimestest koletisteks, kes olid pärit põrgust (neid nimetati tatarlasteks – viitena Kreeka mütoloogia põrgule Tartarosele), kuid Ameerika oli nende barbaarsest minevikust juba ammu sisse võetud. Teddy Roosevelt viitas oma Rough Ridersile hellitavalt kui “kõige metsikumale ja paadunumale rügemendile pärast seda aega, kui mongolid läbi steppide ratsutasid”. Hilisemal ajal on akadeemiline suhtlus ja kultuurivahetus geograafilist lõhet kahandanud. Uuemates biograafiates kirjeldatakse Tšingis-khaani andeka väejuhi ja nutika poliitikuna. Washington Post austas khaani pärandit, nimetades teda millenniumi suurkujuks.

Tšingis oli suurmees väga mitmes mõttes, mistõttu on raske uskuda, et kulus enam kui kaks sajandit, enne kui üks Ameerika president seda keskaja supervõimu tunnustas. 2005. aasta kargel novembripäeval laskus Air Force 1 Siberi taevast ja maandus Välis-Mongoolias, piirkonnas, mida tänapäeval peetakse maailma üheks kõige tähtsamaks vastseks demokraatlikuks riigiks. Kuigi osa Tšingis-khaani valitsetud alast – Sise-Mongoolia – kuulub praegu Hiinale, on endine Välis-Mongoolia sõltumatu riik, mille valitsus asub pealinnas Ulaanbaataris.

Bujant-Uhha lennuväljal (uue nimega Tšingis-khaani Rahvusvaheline Lennujaam) maale astudes alustas president Bush neljatunnist läbisõitu. Visiidil oli ka eesmärk. Mongoolia oli peadpööritaval demokraatiakarusellil viisteist aastat vastu pidanud ja jäänud kurssi hoidma. Teised Kesk-Aasia maad, nagu Kasahstan, Usbekistan ja Türkmenistan, pagesid kommunismist ainult selleks, et teha 180-kraadine pööre totalitarismi, kuid Mongoolia valis vabaduse, inimõigused ja ausad valimised. Bushi visiit oli nagu õlalepatsutamine, autasu ainsalt suurvõimult, mis kavatses seda verisulis demokraatiat toetada.

Kui Bush oli tänanud Mongooliat rahalise toetuse eest orkaan Katrina laastatud New Orleansile ja tunnustanud Mongoolia südi pühendumust demokraatiale, aplodeeris ta parlamendile Mongoolia panuse eest Iraagi vabastamisoperatsioonis. See polnud Mongoolial muidugi esimene kord Bagdadi pärast võidelda. 1258. aastal vallutasid 160 Iraaki saadetud mongoli sõduri kauged esiisad riigi pealinna Tšingis-khaani pojapoja Hülagü juhtimisel.

Kui Mongoolia iseseisvumine ei olnud nõudnud mingeid Ameerika-poolseid investeeringuid, siis sama eesmärgi saavutamine Iraagis ulatub juba sadadesse miljarditesse, rääkimata mõlemal pool hukkunud kümnetest tuhandetest sõduritest ja tsiviilisikutest. Ameerika Ühendriikidele on osutunud Bagdadisse tungimine ja oma poliitiliste sihtide saavutamine palju keerulisemaks kui oma ajal Hülagü-khaanile. Ilmselt tundis George Bush mõningast kergendust, kui külastas maad, mis oli ainsagi püssipauguta totalitarismi demokraatia vastu vahetanud.

Kui arvestada riiklikku panust Iraagi sõjakoalitsiooni ühe elaniku kohta, siis tõusis Mongoolia Ühendriikide ja Suurbritannia järel kolmandale kohale. Pealegi polnud see Mongoolia ainus sümboolne lahing maailmatandril. Mongoolia rahuvalvajaid on saadetud ka Afganistani, Kongosse, Cote d´Ivoire´i ja Balkanile. Kauge tilluke maanurk Mongoolia on tõestanud ikka ja jälle, et tema häält kuuldakse kaugetel lahinguväljadel võitlemas selliste geopoliitiliste eesmärkide nimel, mis on hädavajalikud Goerge W. Bushi moodi meeste presidendistaatuse säilitamiseks.

Visiidi lõpetuseks jõi Bush koos nomaadidega soolast piimaga teed, poseeris fotodel Tšingis-khaani teisikutega ja tegi lähemat tutvust ühe jakiga. Kuid nagu te selle raamatu lehekülgedelt loete, kujutab Mongoolia endast midagi rohkemat kui põgusat võimalust reisipilte klõpsida. Ulaanbaatarit iseloomustab vaieldamatult üks unikaalsemaid praegusaja poliitilisi, kultuurilisi, keskkondlikke, usulisi ja inimlikke arengulugusid – see on ühteaegu nii vaimne kulgemine kui ka kodanikuõpetuse tund.

Välis-Mongoolia sisepiiris liikumine eeldab enamat, kui Valge Maja reisiosakond, reisifirma ja isegi hea reisiraamat suudavad pakkuda. Kui George Bush oleks soovi avaldanud, siis oleksin ma rõõmuga viinud teda jäätunud steppidesse väljaspool Ulaanbaatori piiri. Näidanud talle kütte ja nomaade, lõpmatusse suunduvaid raudteeliine, mõistatuslikke šamaane, Tšingis-khaani pealinna varemeid, võrratuid päikeseloojanguid, Stalini “puhastusest” pääsenud salajasi kloostreid, kokkupandavaid vildist ger´isid, mida mongolid kutsuvad koduks, ning kõige kaunimaid mägesid ja orge sellel kaugel, kõige väiksema rahvastikutihedusega maal.

Kohaliku ajalehe Mongol Messengeri inglise keele toimetajana avanes mul võimalus Mongoolia hämmastavale muutumisele vahetult kaasa elada. Ma ajasin juttu nii kitsekarjuste, peaministrite, lindpriide kui ka suursaadikutega. Ma rändasin tuhandete kilomeetrite kaupa steppides, kus puudusid teed, telkisin koos nomaadidega ja nägin 156 nädala kestel kurja vaeva, et artikleid tähtajaks valmis jõuda. Mul õnnestus teha koguni uusi avastusi – külastasin kadunud templeid, olin tunnistajaks iidsete riituse taaselustamisele ning jõudsin jälile lugudele ja ajaloolistele sündmustele, mis olid seni tundmaud nii Mongoolias kui mujal.

Mongoolia õpetas mulle palju, mitte üksnes oma vägevat ajalugu ja kultuuri, vaid eelkõige inimhinge soojust, lahkust ja heldust. Mongoolias sain ma aru, et kõik hea on võimalik. Loodetavasti annavad järgnevad leheküljed teile aimu sealsest elu-olust ja sellest, et inimkogemus saab olla mõjuvõimas ka kõige eraldatumates maanurkades.

Michael Kohn

San Francisco, 2006

Kirjastus: Pegasus, 2009

Vaata reisiraamatuid meie poes http:/vanajahea.ee – Reisikirjad/Mööda maailma