A Novel. Hardcover. 354 pages. ISBN 9780715647318 (UK). Duckworth Overlook 2014.

Walter Scott Prize for historical fiction: see on 2010. aastal loodud Briti kirjanduspreemia. Selle auhinnaks on £25,000, mis on Ühendkuningriigi suurim kirjanduspreemia. Auhinna lõid hertsog ja hertsoginna Buccleuch, kelle esivanemad olid tihedalt seotud Šoti autori söör Walter Scottiga, keda loetakse žanri ajalooline romaan loojaks. Seda tänu oma 1814. aasta romaanile Waverley.

Auhinnakõlbuliku romaani tegevus peab toimuma enam kui 60 aastat tagasi, ehk siis varasemast ajast, kui ajast, millest pärinevad autori isiklikud täiskasvanuea mälestused.

2015 anti preemia välja kuuendat korda ning selle võitis John Spurling romaaniga „The Ten Thousand Things“.

Varasemad võitjad on toodud: https://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Scott_Prize (sealt pärineb ka ülaltoodud tekst).

Raamatu paberkaantel John Spurlingust (http://www.johnspurling.com): is the author of the novels The Ragged End, After Zenda, and A Book of Liszts. He is a prolific playwright, whose plays have been performed on television, radio, and stage, including at the National Theatre. Spurling is a frequent reviewer and was previously for twelve years the art critic of the New Statesman. He lives in London and Arcadia, Greece, and is married to the biographer Hilary Spurling.

Ja raamatu „The Ten Thousand Things“ kohta kirjutatakse neil paberkaantel nii: A sweeping historical novel that deserves to be compared to the classic Chinese novels that partly inspired it, The Ten Thousand Things is nothing short of a literary event. Set on the cusp of the Ming Dynasty, this is a novel of fated meetings, grand battles, and riveting drama, and in its seamless fusion of the epic and the intimate, The Ten Thousand Things achieves a truly singular beauty.

In the turbulent final years of the Yuan Dynasty, Wang Meng is a low-level bureaucrat, employed by the government of Mongol conquerors established by the Khublai Khan. He is also an extraordinarily gifted artist: in his paintings, one can see the wind blowing through the trees, the water rushing through rocky valleys, the infinite expanse of China’s natural beauty. But this is not a time for sitting still, and as The Ten Thousand Things unfolds, we follow Wang as he travels through an empire in turmoil. In his wanderings, he encounters, among many memorable characters, other master painters of the period, a fierce female warrior known as the White Tigress who will recruit him as military strategist, and an ugly young Buddhist monk who rises from beggary to extraordinary heights.

In The Ten Thousand Things, John Spurling endows every description with the presision and depth that the real-life Wang Meng brought to his painting. Rich with exquisite observations and thrilling action, The Ten Thousand Things brings the past to vivid, resonant life.

Raamatu tagakaanelt leiame ka arvustusi raamatu kohta:

„I was amazed by The Ten Thousand Things, and by John Spurling’s powerful imagination – with ten thousand details, he has brought the ancient Chinese artist Wang Meng to life in beautiful prose.“ – Xinran, author of Message from an Unknown Chinese Mother: Stories of Loss and Love.

„Wang Meng is one of the most fascinating figures in Chinese history. In this lucid and brilliant novel, John Spurling uses him as a key character to recreate the end of an empire. A vivid evocation of a turbulent era with echoes of debates today about loyalty, choices, and artistic integrity.“ – Rana Mitter, author of Forgotten Ally: China’s World War II, 1937-1945 and presenter, Nightwaves (BBC).

Mis on siis The Ten Thousand Things? Selle kohta leiame tsitaadi päris raamatu esilehtedelt:

„Space and time are of my mind. My mind contains space and time … The ten thousand things are condensed into the space, as it were, of a cubic centimetre, filling the mind. Flowing out of it, they fill the whole of time and space.“ – Lu Zhiu-Yuan (1138-91).

Sealt leiame ka Wang Mengi enda tsitaadi: „The source of the Peach Blossom River is very near, but no one knows it.“ – Wang Meng (1308-85).

Aga mis koht on see the Peach Blossom River – selle kohta peab lugema raamatut, sest igaühele meist tähendab ta erinevaid asju, nagu tegelikult ka kümme tuhat ja enam asja, millest räägib Lu Zhiu-Yuan.

Natukene infot veel autori ja raamatu kohta inernetiavarustest (minu vaba tõlge): autor kirjutas raamatut 15 aastat ning kirjastuste poolt lükati see 44 korral tagasi, enne kui Duckworth kirjastus selle 2014. aastal lõpuks avaldas.

Raamat viib meid 14. sajandi Hiinasse, kus Impeeriumi valitses Mongolite Yuan Dünastia. Peategelaseks on Wang Meng, kes oli 14. sajandi üks neljast suurimast maalikunstikust. Scotti preemia kohtunikud on romaani kohta öelnud, et oli tunne, nagu loeksid sa Wang Mengi maale ajal, mil ta neid maalis. See on elegantne pilt vanast impeeriumi-aegsest Hiinast, mis tundub ääretult kaasaegsena.

„Ma ei näe ennast, kui spetsiifilist ajaloolise romaani autorit, sest me kõik elame pidevalt ajaloos ja ma usun, et me mõistame endid vaid ajaloo valguses“ – nii arvab John Spurling endast ja oma romaanist.

Ülaltoodu pärineb Scott Campbelli 14. juuni 2015.a artiklist, mis asub siin; http://www.express.co.uk/news/uk/584337/John-Spurling-The-Ten-Thousand-Things-Walter-Scott-literary-prize

Kõike ülaltoodut ma raamatut lugema hakates ei teadnud. Lihtsalt otsisin head raamatut ja leidsin. Raamatu ostsin, sest tahtsin lugeda midagi ajaloolist. Midagi, mis ei oleks liiga tõsine, aga samas ei oleks ka täielik väljamõeldis. Hiina ajalugu on mulle alati meeldinud, ajaloo perioodidest meeldib mulle lugeda ka keskajast. Seega kaks plussikest juba raamatu ostmise kasuks. Samas ei loe ma eriti elulugusid, eriti veel kunstnike omasid, ja veel eriti mulle absoluutselt tundmatu kunstniku oma. Aga seekord ma, õnneks, ei eksinud – raamat on lugemist väärt, vähemalt minu arvates. Miks siis?

Esiteks sellepärast, et tegemist ei ole traditsioonilise eluloo kirjeldamisega. Traditsiooniliseks pean Lääne kirjanduses nii tavapärast elulooraamatut: sündis – elas – töötas – suri. See on kronoloogiline elulugu ning et raamat ikka raamat oleks, siis pannakse nö liha luudele ehk siis kirjeldatakse igast etapist mõnda tegelasele endale meelde jäänud või kuskilt leitud kangelasega seotud sündmust. Loomulikult ei ole see paha vorm, aga see on natukene tüütu, ei midagi uut. Siin aga nagu ei saagi aru, et tegemist on ka kellegi elulooga, kunagi ammu elanud inimese elulooga. See on lihtsalt niivõrd harmooniliselt seotud kogu ajastut kajastavaga, et jääb nagu tahaplaanile. See on nagu „ühtlasi viisin end kurssi ka peategelase elulooga“. Teada saame aga nii tema sünnikohast, õpiaastatest ja kogu elukäigust. Ning peamine – siin ei ole olulised täpsed daatumid, mil miskit toimus, vaid elulugu tuleb meieni läbi ajaloo ning peakangelase ja tema lähikondlaste mõtete ja tunnete nendes ajaloosündmuste keerises. Inimese juures ei ole siin oluline daatumid ja mis ametit ta pidas, vaid kes ta oli inimesena, mida mõtles ja tundis, millised on tema moraal ja eetika, lojaalsus.

Teiseks, sest tasahilju, nagu ka elulugu, joonistus välja tema maalide loomise tagapõhi. Selle tarkuseni jõudsin alles raamatu lõpupoole. Seega niivõrd hästi on autor sulandanud raamatu teemade erinevad kihid omavahel. Tänapäeval võiks selle kohta öelda „raamat, mis on kolm-ühes: elulugu, maalikunst, ajalugu“. Maalide kirjeldus ei toimi nö kontekstist väljas, vaid on harmooniliselt seotud ülejäänud tekstiga. Ja iga peatükk raamatust oleks nagu tagapõhi ühele Wangi maalile – siit saame teada maali ajaloolise konteksti, Wangi osaluse selles sündmuses, tema mõtted, ideed ja seega miks joonistas ta toodud maali ja just sellisena.

Raamatus on vaid üks Wangi maal. Kui googeldasin Wangi ja vaatasin tema ning teiste selle aja kunstnike töid, ei öelnud nad mulle muidugi absoluutselt midagi. Ma ei olnud ju kursis maali loomist ajendanud asjaoludega ning meeleoludega, mis mõjutasid Wangi maalima just neid elemente.

Kolmandaks, miks raamat mulle meeldis on ajalugu – mitte üksnes ametlik Hiina ajalugu, vaid ka tol kaugel ajal elanud inimeste käitumine ja kombed, traditsioonid, moraal ja eetika. Üks mulle enim meeldinud mõte raamatust:

„… He has had no education at all, no practice in wielding power. He will be utterly dependent on advisers, who may be trustworthy or may not. Either way, he will not trust them, because their way of thinking will be as alien to him as a peasant’s to us. A peasant is like a wild animal, always distrustful, always insecure, always defensive or aggressive, having nothing to support him but his own physical strenght and unconscious instincts. In all our long history we have never had a peasant as Emperor and the reason is obvious. A person who has no notion of anything beyond himself can have no notion of how to rule others.“

Kuidagi tuttav tuleb ette, kui mõelda tänasele päevale ning meie aja loole planeedil nimega Maa …

Raamatud inglise keeles leiab meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/inglise-keeles/