Autor: Anatole France („Loomingu“ raamatukogu nr 15, 1974)

Raamatuke sisaldab viit juttu. Eriti meeldisid mulle jutud „Hr Pigeonneau“ ja „Crainquebille“. Esimene eelkõige A. France´i peene iroonia pärast. Sama iroonia pärast armastan ka tema „Pingviinide saart“. Mees ei pidanud inimkonnast ja tema arengu edusammudest kohe üldse mitte lugu.

Näide teadlastest jutus „Hr Pigeonneau“: „ … Julgustatud meelitavast vastuvõtust, mis mu sellesuunalistele uurimustele paljude mu värskete kolleegide poolt osaks sai, tekkis mul hetkeks kiusatus anda terviklik ülevaade Ptolemaios Auletese valitsusajal (80-52) Aleksandrias tarvitusel olnud kaalu- ja mõõdusüsteemist. Kuid ma mõistsin õige pea, et tõeline õpetlane ei saa käsitleda nii üldist teemat ja et sellele teele asudes ähvardab tõsiteadust oht langeda igasugustesse avantüüridesse ja ennast täielikult kompromiteerida. Ma tundsin, et kui võtan vaatluse alla mitu eset korraga, patustan arheoloogia põhialuste vastu. Kui ma täna oma eksimuse üles tunnistan ja pihin, millist arutut vaimustust see ääretult lai teema minus äratas, siis teen seda noorte inimeste huvides, et nad minu hoiatavast eeskujust õpiksid, kui tähtis on kujutlusvõimest võitu saada. See on meie kõige kurjem vaenlane. Õpetlane, kellel pole õnnestunud oma kujutlusvõimet lõplikult lämmatada, on teadusele jäädavalt kadunud. Veel praegugi värisen ma mõtte juures, millisesse kuristikku mu avantüristlik vaim oleks võinud mind tõugata. Väga vähe puudus, ja ma oleksin jõudnud selleni, mida nimetatakse ajalooks. Milline allakäik! Pidin äärepealt kunstivalda langema, sest ajalugu pole muud kui kunst, või äärmisel juhul ebateadus. Tänapäeval teab igaüks, et ajaloolased on arheoloogide eelkäijad, nagu astroloogid on astronoomide eelkäijad, alkeemikud keemikute eelkäijad ja ahvid inimeste eelkäijad. …“

Tunduvalt tõsisemalt, aga ikkagi suure irvega (äärmise küünilisusega) arvustab A. France tolleaegset kohtusüsteemi ja inimeste kitsarinnalisust jutus „Crainquebille“:

„ … Tegelikult ei austa ta (kohtunik) mitte Bastien Matrad (politseinikku), vaid kordnikku number 64. Ei tohi usaldada ühe inimese tunnistust. Numbrit aga võib uskuda. Bastien Matra Cinto-Montest võib eksida, kuid kordnik number 64, kelle inimsus on abstraheeritud, ei eksi. Ta on ideaalne olemus. Seepärast lükkaski kohus kõhklemata tagasi doktor David Matthieu seletuse, kes on ainult inimene, ja uskus puhast ideed ehk kordnikku number 64, kelle tunnistus langes kohtusaali otsekui Jumalast kiirgav tõde. Hävitada kordnik number 64 autoriteet tähendaks riiki nõrgestada. …“

Selles jutus on veel palju lõike, milliseid loed korduvalt ja kui nende mõte pärale jõuab, tekib hirm. Kas nii ükskõiksed, pealiskaudsed ja ennasttäis me tõesti olemegi? Mis teeb meid teiste suhtes kõrkideks, kui saame vähegi võimu nende teiste üle? Kuhu kaovad meie inimlikkus ja mõistmine, kui saame madalaimagi ametnikukoha? Miks hindame rohkem ametikohta, kui inimest ennast? Kas ma olen trammijuht, õpetaja, direktor või abivalmis, südamlik, kohusetundlik? Aga tegelikult! Anatole France oleks võib-olla vastanud: „Ennekõike elektrijõul edasiliikuvate aparaatide kõrgeima taseme operatoor ja alles siis … aga keda see huvitab!“ või hoopis: „Karda mind, inimene, ma olen töötu! Mul ei ole ametikohta!“. Kontsentreeritud annus kõikvõimalikke hea ja halva lahanguid lühiproosana.

NB! Ja mis te arvate, kuidas „Crainquebille“ lugu lõppes!? Kui kohtuotsuse tulemusel oli mehe äri ja elu hävitatud ning ta otsustas sama teo eest taas vangi minna, nüüd juba teadlikult, siis… otse loomulikult, sinna ta ei pääsenud! Nii loll rikkumine ei huvitanud tegelikult kedagi!

Vaata Prantsuse kirjanike raamatuid meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/valiskirjandus/prantsusmaa/