Autor: Ann Granger

See on Mitchelli ja Markby müsteeriumijuttude teine raamat. Esimeseks raamatuks oli „Say It With Poison“ (eestikeelne vaste ei tule kohe pähe :).

Raamat on tõesti tõeline inglise kriminull-müsteerium. Siit ei leia paugutamist ja tagaajamist. Kõik kulgeb tüünelt, igapäevaselt, aga kuskil tagaplaanil on kuuenda meelega tuntav väike pinge, ootusärevus. Kõik ikka ei ole täiesti igapäevane ja rahulik.
Selles konkreetses raamatus esimene enneaegselt otsasaanu ei olegi otsesõnu mõrvatud. Ta lihtsalt kukkus hobuse seljast, pealtnägijatele tundus, et ta oli nagu purjus. Vaid mõned detailid ei anna Markbyle rahu ja neid ta siis selgitabki välja. Otsesõnu mõrv toimub alles raamatu 170-ndal leheküljel (või kuskil seal kandis). Aga ka see on lavastatud õnnetusjuhtumiks.

Nii see jutt veerebki: hirmüksildases Pooki külas, kuhu kolis alles välismaalt naasnud Meredith Mitchell, kes näeb ja kuuleb nii mõndagi ja aitab sellega eeluurimisele nati kaasa. Kogu tegevus areneb peamiselt dialoogide vahendusel, kui Meredith külaümbruses ringi liigub ja erinevaid inimesi kohtab. Meredithi suurimaks probleemiks tundub olevat siiski suhe Alan Markbyga: rõngastada mees ära või säilitada oma iseseisvus. Ei midagi rohkemat, ei mingeid hingepiinu, absoluutselt maalähedaselt. Inglismaa kõrtsikirjeldused tulevad lähedal asuvast Bamfordi linnakesest – ega kõiki dialooge saa ju pidada Pooki põldudel ja tallides.

Minu arvates ei olnud kõige halvem raamat (pooleli ma teda ei jätnud), aga natukene rohkem särtsu oleks küll võinud olla.

Vaata Briti saarte kirjandust meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/valiskirjandus/briti-saared/